Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lisaks on kohtul eelmenetluses kohustus selgitada pooltel lasuvat tõendamiskoormust, mh teha ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks. Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega (Riigikohtu 29.04.2015 lahend nr 3-2-1-21-15 p 11). Kõik eelnimetatud nõuded kehtivad ka asja lahendamisel lihtmenetluses, kus kohus peab tagama pooltele oluliste menetlusõiguste järgimise. Maakohus jättis vaidlustatud lahendiga hagi rahuldamata. Samas ei ole maakohus vaidlustatud lahendi põhjendustest ja asja materjalidest nähtuvalt tuvastanud asjaolude kogumit, mis võimaldanuks jätta hagi rahuldamata. Vaidlustatud lahendis on kohus küll arvestanud kostja seisukohta, kuid ei võimaldanud hagejal enne lõpplahendi tegemist avaldada arvamust kostja vastuväidete ja esitatud tõendite osas ning neid ümber lükata, mistõttu ei pruugi maakohtu lahend lõppjärelduses olla faktiliste asjaoludega kooskõlas. Kohus märgib, et tasumisele kuuluva elatise suurust ei saa kostja määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps tema juures. Asjas tuleb tuvastada, milliseid ülalpidamiskulutusi ja kui suures ulatuses on kostja lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal kandnud ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 12–13 ja Riigikohtu 3.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Maakohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et laps viibib 1/3 ajast kostja ülalpidamisel ja et kostja poolt kantud kulutused katavad lapse vajadused. Samas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-16513 8.01.2014 otsuse p-s 16 selgitanud, et õige ei ole seisukoht, et miinimumelatis tuleb vanemalt välja mõista sõltumata sellest, kas laps viibib osa ajast selle vanema juures või mitte, sh sõltumata sellest, kas vanem teeb ülalpidamiseks vahetult kulutusi või mitte. Kuna maakohus on jätnud eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata ning asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et ringkonnakohus ei saa hakata esimesena tuvastama vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja esimesena hindama sisuliselt tõendeid. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Uuel asja arutamisel tuleb maakohtul esmalt tuvastada praeguse vaidluse asjaolusid arvestades lapse vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ning kummagi vanema osa nende kulutuste kandmisel. Alles seejärel saab kohus otsustada, kas kostja on lapse ülalpidamiskohustust täitnud või mitte. Maakohtu otsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda piisavat alust järeldusele hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise võimalikkuse kohta. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.