Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja esitas maakohtule lepingu alusdokumendid. Hageja märkis, et lepingu puhul on krediidi kulukuse määra arvutamise aluseks võetud laenusumma 6266 eurot, osamaksete arv 72, tagasimaksete kuupäev 15., intress 6,90% aastas, lepingutasu 181 eurot 71 senti ja haldustasu 3 eurot 13 senti. Krediidi kulukuse määr oli 14,99% aastas ja laenu kogukulu on 3037 eurot 20 senti. Vastutustundliku laenamise osas märkis hageja, et krediidiandja on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Täiendavalt selgitas hageja, et pooled sõlmisid 11. septembril 2022 kokkuleppe lepingu nr XXXXXXXXXXXX muutmiseks, mis kandis edaspidi nr-t XXXXXXXXXXXX. Kokkuleppe sõlmimisel sai uueks põhiosaks 6134 eurot 99 senti. Hageja märkis, et kostja tegi tagasimakseid 1059 eurot 9 senti, millest 269 eurot 5 senti läks põhiosa katteks, 554 eurot 75 senti läks intressi katteks, 28 eurot 17 senti läks haldustasu katteks, 196 eurot 71 senti läks lepingutasu katteks, 41 senti läks viivise katteks ja 10 eurot võlateavituste katteks. Kostjal oli lepingust tulenev võlgnevus alates 3. osamaksest, s.o 15. novembrist 2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni, s.o 15. veebruarini 2023. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Esialgne võlausaldaja saatis e-tähtkirjana 2. veebruaril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse kostja poolt lepingu sõlmimisel antud e-postile XXXXXXXX, milles anti vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Esialgne võlausaldaja saatis 22. veebruaril 2023 e-tähtkirjana kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

MAAKOHTU LAHEND

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Krediidiandja lähtus krediidivõimelisuse hindamisel peamiselt kostja enda esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus tarbijalt nõutud tasude ja kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli esialgse tarbijakrediidilepingu sõlmimise ja selle muutmise (16.11.2021, 11.09.2022) ajal 0%, mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Vastavad kõrvalnõuded (võla sissenõudekulu, viivis) jättis maakohus rahuldamata. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Maakohus leidis, et esialgne võlausaldaja on kehtivalt laenulepingu üles öelnud, kuivõrd kostja oli 3. osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni tagasimaksetega viivituses. Seega on kogu põhinõue sissenõutavaks muutunud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb aga kõik kostja tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Hagiavalduse kohaselt andis esialgne võlausaldaja kostjale krediiti 6266 eurot ning kostja tegi tagasimakseid 1059 eurot 9 senti. Seega on tagastamata põhivõla suuruseks 5206 eurot 91 senti (6266 – 1059,09), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viidates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-le 1 ja sellele, et hagihinnaks on 8725 eurot 6 senti, maakohus rahuldas hageja nõude 5206 euro 91 sendi, s.o ca 60% ulatuses, pidas maakohus põhjendatuks jätta menetluskulud 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 2579 eurot (riigilõiv 700 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot ja kulutused õigusabile 1859 eurot). Riigilõivu ja maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Esindaja avaldas, et on osutanud õigusabi hagejale 11 tunni ulatuses hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Maakohus leidis, et hageja õigusabikulude nõue tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada 80 eurot (km-ta). Hageja märkis õigusabiteenuse kirjeldusena töö sisuks: nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, kogumine, nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine, hagiavalduse koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule, hageja 23. novembri 2023. a puuduste kõrvaldamine ja kohtule esitamine; hageja 5. jaanuari 2024. a vastuse ja menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule esitamine. Maakohus leidis, et selle tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmist taotletud tundide ulatuses. Tegemist on tüüpilise masshagiga, mille puhul hagi sisu on valdavalt standardne, ning kus erinevate kostjate puhul on tarvis muuta vaid lepingu sõlmimise kuupäeva ning lepingu täitmisest tulenevate rahaliste kohustuste suurust. Selline asjaolude muutmise vajadus ei nõua esindajalt märkimisväärset ajakulu ega kvalifikatsiooni. Esindaja ei ole pidanud osalema kohtuistungitel ning kostja vastuväite hindamine ja sellele vastuväidete esitamine ei ole eelduslikult kohtu arvates nõudnud üle 0,5 tunni, kuivõrd kostja

vastuväide on lakooniline ja hageja on oma vastuväites piirdunud juba hagiavalduses toodud argumentide kordamisega. Esitatud õigusabikulude mahtu ei õigusta ka hagi parandamise vajadus kohtu suuniste kohaselt, sest kohus lähtub seisukohast, et kutsealase ettevalmistusega esindaja oleks pidanud suutma hagi juba esialgu nõuetekohaselt vormistada ning lisada kõik vajalikud tõendid. Hageja esindaja tehtud parandused ja täiendused ei anna alust järeldada, et nende tegemine oleks olnud ajamahukas või keeruline. Õigusteenuse osutamisel tuleb arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega, mis tähendab, et nõutud kulude suurus peab olema põhjendatud võrreldes tehtud töö ja vaidluse sisulise keerukusega. Asjas ei ole tõendatud, et hageja esindaja tehtud töö oleks olnud mahult või keerukuselt erandlik, mistõttu ei pidanud maakohus kõiki taotletud kulusid mõistlikuks ning jätab need osaliselt rahuldamata. Maakohus pidas eeltoodud põhjendustel hageja esindaja vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 5 tundi ehk 400 eurot (km-ta) (5 x 80). Kokkuvõttes on hageja menetluskulud põhjendatud 1120 euro ulatuses (s.o riigilõiv 700 eurot, kulud maksekäsumenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabi tasu 400 eurot), millest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 672 eurot (1120 x 60%). Maakohus mõistis TsMS § 177 lg 4 alusel hageja taotlusel kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, sest kostjal menetluses esindajat polnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kulusid teisiti, st jätta kulud poolte endi kanda. Õigus nõuda menetluskulude tasumisega viivitamisel viivist tuleneb TsMS § 177 lg-st 4. Tegemist on rahalise kohustusega, millelt on õigus viivist nõuda. Kuigi maakohus on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on maakohus lisaks leidnud, et võlausaldaja on lepingu kehtivalt üles öelnud, st et kostja oli võlas 3 järjestikuse osamaksega ning nõue oli ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud. Seega oli hagi esitamise seisuga nõue jätkuvalt sissenõutavaks muutunud ning hagiavalduse esitamine oli seega põhjendatud. Kostja ei tasunud võlgnevust ka kohtuväliselt, st ühtegi makset peale lepingu ülesütlemist kostja ei teinud (viimane makse kohustuste katteks tehti 17. oktoobril 2022), näitamaks üles soovi asi lahendada kohtuväliselt. Kostja pole ka ühtegi varasemat kokkulepet täitnud, mistõttu pidigi hageja kohtusse pöörduma. Maakohus omal algatusel graafikut ei sõlmi. Kuna pooled kokkulepet ei saavutanud, lahendas kohus asja sisuliselt. Kostja pole maakohtus TsMS § 445 lg 1 kohast taotlust esitanud ega ka esitanud tõendeid, mis annaks alust võlga ajatada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kostja väide, et maakohtus asja lahendanud kohtunik on mõnes muus lahendis leidnud, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, ei anna praeguses asjas esitatud asjaolusid arvestades asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on maakohus menetluskulude jaotamisel ka arvestanud, kuna rikkumise tõttu on hagi rahuldatud osaliselt (st vaid põhinõude osas) ning osalise rahuldamise tõttu ei ole maakohus jätnud kõiki menetluskulusid hageja kanda, vaid on lähtunud hagi rahuldamise proportsioonist. Maakohtu lahendi muutmiseks menetluskulude jaotuse osas ei anna alust ka väide, et hageja pidi esitama menetluses erinevaid lisadokumente, mis venitas menetlust. Seda, mis ulatuses on õigusabikulud ja sellele kulunud aeg põhjendatud, hindas maakohus menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel, kus maakohus mh märkis, et „esitatud õigusabikulude mahtu ei õigusta ka hagi parandamise vajadus kohtu suuniste kohaselt, sest kohus lähtub seisukohast, et kutsealase ettevalmistusega esindaja oleks pidanud suutma hagi juba esialgu nõuetekohaselt vormistada ning lisada kõik vajalikud tõendid. Hageja esindaja tehtud parandused ja täiendused ei anna alust järeldada, et nende tegemine oleks olnud ajamahukas või keeruline.“ Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka osas, milles maakohus mõistis menetluskuludelt välja viivise alates kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Praegusel juhul on hageja sellise taotluse maakohtule ka esitanud (dtl 23). Ringkonnakohus selgitab kostjale, et viivise summat pole maakohus välja arvutanud seetõttu, et viivist menetluskuludelt tuleb kostjal maksta vaid juhul, kui kostja menetluskulusid kohtulahendi jõustumisel ei tasu ehk viivisenõue tekib alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja viitab ka sellele, et maakohus pole arvestanud, et lahendi jõustumise ajal oli kostja töötu. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kohtulahend pole veel jõustunud. Ka asjaolu, et kohtulahendi tegemise ajal võis olla kostja töötu, ei anna alust asuda menetluskulude jaotuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Seda, et kostja oleks ka praegu töötu, kostja ei väida. Lisaks on põhjendatud hageja vastuses märgitu, et kuna kostja pole esitanud TsMS § 445 lg 1 kohast taotlust, ei saanud maakohus ka omaalgatuslikult täitmise korda eraldi lahendis kindlaks määrata. Samuti nähtub, et kostja on ka apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et soovib sõlmida hagejaga kokkulepet maksegraafiku osas, mitte eraldi täitmise korra reguleerimist kohtu poolt. Samuti on põhjendatud hageja väide, et kostja pole esitanud ka tõendeid, mis annaks alust võlga ajatada. Apellatsioonkaebusest jääb ringkonnakohtule arusaamatuks see, miks takistab maakohtu lahend ja selles märgitud menetluskulude jaotus hagejaga kokkuleppe sõlmimist. Tulenevalt TsMS § 430 lg-st 1 võivad pooled lõpetada menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni kompromissiga. Seega ei piira praegusel juhul kohtulahendi tegemine või menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmine hageja ja kostja võimalusi pidada läbirääkimisi ja sõlmida kompromiss.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.