Jätta apellatsioonimenetluse kulud Nord Print OÜ kanda.
5.Mõista Nord Print OÜ-lt Elisa Eesti AS-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 5324 eurot 25 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivist.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-22-10346 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Nord Print OÜ (hageja) esitas 14.07.2022 Harju Maakohtule Elisa Eesti AS (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 90 361 eurot 90 senti, 30.06.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 47 891 eurot 81 senti ja viivise 0,25% võlgnetavalt summalt päevas alates 01.07.2022 kuni võlgnevuse tasumiseni.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Avrora Estonia OÜ (registrikood 11158483; varasem ärinimi Avrora Communications OÜ; Avrora) ja kostja lepingu nr K18/2020-EE (leping), mille alusel omandas kostja õigused telekanalite retransleerimiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Kostja, hageja ja Avrora sõlmisid 31.01.2022 lepingu ülevõtmise kokkuleppe, millega Avrora andis hagejale üle lepingust ning selle 29.01.2021 sõlmitud lisast nr 1 tulenevad õigused ja kohustused. Kokkuleppe järgi kohustus kostja jätkama teenuse osutamist üleantud lepingu kohaselt ja selle lisas kokku lepitud tingimustel. Lepinguga hõlmatud telekanalite loetelu ja hinnad esitati lepingu lisades. Telekanalite loetelus olid mh kanalid, mille kättesaadavaks tegemine (edastamine) pärast sanktsioonide kehtestamist on keelatud ning mille edastamine lõpetati (mh NTV Mir, PBK, Ren TV).
1.2.Poolte suhted algasid lepingu tingimustel 01.07.2020 ning kehtisid kuni 30.06.2022 (lepingu p 6.1). Kostja esitas 22.02.2022 lepingu alates 01.05.2022 ülesütlemise avalduse. Kuigi leping lõppes 01.05.2022, jättis kostja hagejale telekanalite edastamise eest 2022 veebruari puhul, mil vastavate telekanalite edastamine oli lubatud, arve nr 17141 alusel tasumata 90 361 eurot 90 senti. Kostja lõpetas telekanalite retransleerimise 25.02.2022. Pooled ei vaielnud selle üle, et arvel märgitud summa vastas lepingus kokku lepitule, siiski keeldus kostja summat tasumast. Kostja põhjendused arve tasumata jätmiseks olid otsitud, sest hageja esitas nõude perioodi eest, mil lepinguliste kohustuste täitmine ei olnud takistatud. Seejuures sai kostja telekanalite retransleerimise eest tulu.
1.3.Hageja edastas 06.04.2022 kostjale arve tasumiseks nõude. Kostja põhjendas 18.04.2022 vastuses arve tasumisest keeldumist ekslikult telekanalite suhtes finantssanktsiooni kohaldamisega. Hageja, tema seaduslike esindajate ja tegelike kasusaajate ning temaga ärisuhtes või seda kavandavate isikute osas ei kehti ega ole kohaldatud sanktsioone. Ükski kostja nimetatud isikutest ei ole finantssanktsiooni subjekt. Hageja andmed on kättesaadavad Eesti äriregistri kaudu. Asja lahendamisel ei ole tähtis, kes oli varem hageja juhatuse liige või osanik ega see, kellega olid pooltel varem sõlmitud lepingud. Asja lahendamisel tuleb lähtuda üksnes perioodist, mille eest hageja nõuab kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist. Hageja ei tee raha kättesaadavaks kolmandatele isikutele (mh rahvusvaheliste finantssanktsioonide subjektidele). Hageja on Eestis asutatud ja tegutsev äriühing, kes ostis litsentsiomaniku õigused ja sõlmis nende omanikuna kostjaga vastava litsentsilepingu. Hageja kohaldas
2-22-10346 finantssanktsiooni sanktsioonialuste telekanalite suhtes ja lõpetas nende transleerimise. Kostjal ei ole alust kohaldada tehingulist finantssanktsiooni. Kostjal ei ole õigust ega kohustust kohaldada omal algatusel sanktsiooni, jättes kokku lepitud summad tasumata. Selline kohustus on üksnes hagejal, kes ei tohiks pärast rahvusvahelise finantssanktsiooni kehtestamist kanda raha finantssanktsiooni subjektidele, kui hagejal oleksid nendega lepingulised suhted. Kostja pidi kontrollima üksnes endaga lepingulistes suhetes isikut (st hagejat). Hageja teab rahvusvahelise sanktsiooni seadusest (RSanS) tulenevaid kohustusi. Kostja vastutust ei piira Euroopa Liidu Nõukogu 17.03.2014 määruse nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (määrus (EL) nr 269/2014), art-d 10 ja 11. Kostja makstud tasude arvelt tuleb hagejal tasuda Eestis registreeritud töötajate töötasud ja oma tegevuskulud (mh maksud Eesti Vabariigile). Praegu on finantssanktsiooni kohaldatud hagejale ette nähtud (mitte kolmandatele isikutele kantavatele) summadele. Seega oleks hagejal tulnud oma lepingupartneritele kanda väiksem summa ning vajadusel kohaldada sanktsiooni, kui hagejaga lepingulistes suhetes isik oleks olnud sanktsiooni all.
1.4.YVKle, kes on National Media Groupi (NMG) ja Bank Rossiya osanik ning kelle kontrolli all on erinevad telekanalid, kehtestati finantssanktsioonid 2014. aastal. Seega tegi kostja BMA Estonia OÜ-ga, Avroraga ja hagejaga koostööd samades olukordades ning samade telekanalite tõttu. Eelduslikult ei ole kostja BMA Estonia OÜ-le ja Avrorale telekanalite PBK, REN-TV, NTV Mir Estonia edastamisteenuse eest võlgu, kuid keeldub põhjendamatult hagejale võlgnevuse tasumisest. Telekanalid PBK, NTV Mir Estonia ja RENTV tegutsesid Inglismaal OfCom (Office of Communications) väljastatud litsentside alusel. Hageja sai kanalite õigused 30.01.2021 Reveno Ltd (mitte Avrora) käest. Seega ei olnud viidatud kanalid YK, Bank Rossiya või NMG kontrolli all.
1.5.Rahapesu Andmebüroo (RAB) vastus käsitles sanktsioonide kohaldamise õiguspärasust tagasiside andmise seisuga. Kostja ei saanud jätta RAB-i kirja alusel lepingust tulenevat summat tasumata ning nimetatud kirjast ei tulenenud kostjale kohustust kohaldada finantssanktsiooni. RAB-i kiri kinnitas, et sanktsiooni rakendati seaduspäraselt, kui seda kohaldati alates sanktsiooni rakendamisest kuni sanktsiooni tühistamiseni. Asja lahendamisel ei ole tähtis, kas hageja pöördus RAB-i. Kostjal oli kohustus teavitada sanktsiooni rakendamisest RAB-i ning saada kinnitus sanktsiooni rakendamise kahtluse kohta. Kui kostja oleks kohaldanud finantssanktsiooni õiguspäraselt, oleks sellest ja finantssanktsiooni sisust teavitatud ka hagejat. RAB ei teavitanud aga hagejat võimalikest sanktsioonidest.
1.6.Vaidlusalune arve sisaldab mh tasu telekanalite edastamise ning teenuste eest (nt Kinokomedia, Pervõi Baltiiskii pakett äriklientidele, NTV), millele kostja vastu ei vaielnud.
1.7.Kuna vaidlusaluse arve hagejale tasumine ei ole finantssanktsiooni rikkuv tehing, ei olnud hageja vastuvõtuviivituses. Tegemist ei olnud VÕS §-s 119 sätestatud olukorraga. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja on Eestis telesaadete ja filmide edastamisele spetsialiseerunud äriühing. Kostja ja tema õiguseelneja Aktsiaselts Starman on alates 2016. aastast edastanud Eesti Vabariigis BMA Estonia OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel mitmeid Vene telekanaleid (mh NTV Mir
2-22-10346 Estonia, REN TV Estonia, Pervyi Baltiskyi Kanal). BMA Estonia OÜ üks tegelik kasusaaja on OS ning BMA Estonia OÜ juhatusse on kuulunud nii OS, IK kui ka MM.
2.2.Kostja ja Avrora sõlmisid 29.10.2020 litsentsilepingu nr K18/2020-EE, mille alusel edastas kostja valdavalt samu Vene telekanaleid, mida varem BMA Estonia OÜ-ga sõlmitud lepingute alusel. Kostja ja Avrora allkirjastasid 04.08.2021 lepingu lisakokkuleppe, millega pikendasid mh telekanalite PBK Eesti, NTV Mir Estonia, REN TV Estonia, DOM KINO BALTIC ja “КИНОКОМЕДИЯ“ edastamise õigusi kuni 30.06.2022. Avrorat esindas litsentsilepingu ning lisakokkuleppe sõlmimisel juhatuse liige ja ainuosanik MM. Avrora litsentsilepingust tulenevad õigused ja kohustused võttis 31.01.2022 üle hageja, keda esindas volituse alusel BMA Estonia OÜ kunagine juhatuse liige IK. IK on olnud enam kui kümme aastat seotud MM ja OSga. Äriregistri andmetel oli hageja tegelik kasusaaja kuni 26.10.2020 OS ning alates 26.10.2020 kuni praeguseni on tegelik kasusaaja tema tütar JS. Kuni 02.11.2020 oli hageja ainus juhatuse liige OS ning pärast seda JS.
2.3.Kostja lõpetas RAB-i juhiste kohaselt alates 28.02.2022 kõikide hageja ja kostja litsentsilepingus ja lisakokkulepetes nimetatud telekanalite edastamise. Kostja teatas 25.02.2022 RAB-ile kahtlusest, et hageja võib rikkuda finantssanktsiooni telekanalite edastamisel ning hageja edastatavate kanalite litsentsi- või reklaamitasud võivad saada kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule YK, sanktsioneeritud äriühingule Bank Rossiya või muudele sanktsioneeritud isikutele. Kostja viitas 25.02.2022 kirjas mh Läti Vabariigi kohtuotsusele, millega karistati MMd ja OSi kriminaalkorras rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise eest. Kohtuotsuse järgi tegid süüdistatavad ühingute Baltijas Mediju Alianse SIA ja Baltic Media Alliance Ltd majandustegevuse tulemusel majandusressursse kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule YK. Baltijas Mediju Alianse SIA on BMA Estonia OÜ ainuosanik. BMA Estonia OÜ ja hageja kasutasid sama meiliaadressi, telefoninumbrit ning juriidilist aadressi.
2.4.Hageja ei vastanud finantssanktsiooni rikkumise kahtluse ümberlükkamiseks kostja 03.03.2022 kirjas esitatud küsimustele. RAB loetles 04.03.2022 teates sanktsioneeritud isikute YK, NMG ja Bank Rossiya kontrolli all olevad telekanalid (mh poolte litsentsilepingu esemeks olevad Vene telekanalid) ning keelas majandusressursside kättesaadavaks tegemise nende telekanalite vahendajatele. RAB-i selgituse kohaselt rakendati rahvusvahelist sanktsiooni seaduspäraselt, kui nimetatud kanalid tehti tarbijatele kättesaamatuks ja nende vahendajatele ei makstud tasu. Kostjal on õigus kuni hageja poolt kahtluste veenvalt ümberlükkamiseni keelduda hagejale majandusressursside kättesaadavaks tegemisest. Hageja ei esitanud RAB-ile taotlust hinnata finantssanktsiooni õiguspärasust. Kostjal on RSanS § 19 alusel keelatud teha hagejale majandusressursse kättesaadavaks.
2.5.Ei ole eluliselt usutav, et OSl ning sanktsioneeritud isikutel (sh YKl) puudus praegu seos hagejaga, kelle ainuosanik ja juhatuse liige on OS tütar (OS ja tütre elukoha-aadress on sama). Hageja on kaudselt seotud ka MMga, kes oli hageja õiguseelneja Avrora ainuosanik ning esindas Avrorat litsentsilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisel hagejale. Kostja ei tea, millise vastusoorituse eest ja tingimustel Avrora telekanalite edastamise õigused hagejale üle andis. Kostjal puudus piisav teave, et välistada hagejale kättesaadavaks tehtava majandusressursi üleandmine sanktsioneeritud isikutele.
2.6.Kostja vastutust piirasid praegu mh määruse (EL) nr 269/2014 art-d 10 ja 11. Kostja tegi heauskselt kõik endast oleneva, et tekkinud kahtluste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks rohkem teavet koguda. Erinevalt hagejast on kostjal piiratud võimalused hankida lisainfot ja
2-22-10346 RAB-ilt vastavat luba. Seega on hageja kuni kostjale lisateabe ja raha ülekandmist lubava RAB- i otsuse edastamiseni vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Lisaks ei saa hageja tugineda kostja rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine on objektiivselt takistatud üksnes hageja toimingute tegemata jätmise tõttu (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 23 lg 2).
2.7.Isegi, kui kostja võiks kehtiva õiguse järgi teha hagejale majandusressursse kättesaadavaks, on viivisemäära kokkulepe tühine, kuna viivis on ebaproportsionaalselt suur. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimisega kaasneb kokkuleppe tühisus ja võimalus nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Lisaks palus kostja vähendada hageja viivisenõuet VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel nullini. Kostjalt oleks ebaõiglane mõista viivist välja olukorras, kus kostjal tekkis mitmete asjaolude tõttu kahtlus finantssanktsiooni rikkumises ning hageja ei teinud toiminguid, et kahtlusi kummutada. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 20.01.2023. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 6663 eurot 80 senti ning määras, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
3.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Avrora ja kostja sõlmisid lepingu nr K18/2020-EE mh telekanalite retransleerimiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Avrora andis 31.01.2021. a lepingu ülevõtmise kokkuleppe alusel viidatud lepingust ning selle lisadest tulenevad õigused ja kohustused üle hagejale. Lepingu p 5 ja selle alap-de järgi kohustus kostja tasuma hagejale lepinguga kokkulepitud litsentsitasu hageja esitatud arvete kohaselt. Hageja esitas kostja poolt 2022 veebruaris telekanalite taasedastamise eest 28.02.2022 arve nr 17141 summas 90 361 eurot 90 senti. Kostja ei vaidlustanud arve sisu ja suurust.
3.2.Maakohus selgitas, et üldpõhimõttena ei ole kostjal õigust oma kohustuste täitmisest keelduda (VÕS §-d 76 ja 368), kuid erandiks on olukord, kus võlausaldaja on vastuvõtuviivituses (VÕS § 119 lg-d 1 ja 2, VÕS § 101 lg 3). Maakohus viitas RSanS § 19 lgtele 2 ja 3, § 14 p-le 2 ning selgitas, et asjakohatu oli hageja arusaam, mille kohaselt saab hageja ise hoolsuskohustuse täitmisega hakkama ja võib vajadusel kohaldada finantssanktsiooni. Kostja õigused ja kohustused finantssanktsioonide rakendamisel ei sõltunud sellest, kas ja millises ulatuses hageja oma kohustusi täitis. Finantssanktsiooni kohaldamisel peab iga lüli tehingute ahelas (sh kostja) veenduma oma tehingute ja toimingute õigsuses.
3.2.1.Kostjal oli praegu õigus kohaldada hageja suhtes finantssanktsiooni. Finantssanktsiooni kohaldamise meetmeks on mh majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelamine, mis võib mh väljenduda lepinguliste kohustuste täitmata jätmises. Kuigi rahvusvaheliste sanktsioonide vältimise reeglite kohaldamine on kahtluspõhine ega pea tuginema üksnes ümberlükkamatult tõendatud faktidele, kohustus kostja oma kahtlusi mõistlikult põhjendama. Finantssanktsiooni kehtestamine ei tohi olla meelevaldne ja peab põhinema seaduses sätestatud eeldustele. Õiguskaitseasutused ei pea kostja hageja tegevusele antud hinnangut kinnitama ning kostja kahtluspõhine käitumine ei eelda, et kahtlus vastab hagejale süüteomenetluses esitatavale kahtlustuse või süüdistuse kvaliteedile. Kui kostja kahtles, kas hagejaga kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, oli tal kohustus kohaldada finantssanktsiooni ja hankida lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks
2-22-10346 teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni. Kostja käitus kooskõlas RSanS § 19 lg-ga 2 ning saatis hagejale teate finantssanktsiooni kohaldamise kohta ja lisateabe päringu. Kuna hageja ei vastanud kostja päringus esitatud küsimustele, kordas kostja oma päringut 16.03.2022 ning mh selgitas, miks ta vaidlusalust arvet tähtpäevaks ei tasu. Kostja tuletas hagejale päringutele vastamata jätmist meelde ka 18.04.2022 vastuses. Kostja õigus koguda hagejalt kahtluse korral lisateavet tulenes ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS). Ka rahvusvaheliste sanktsioonide kohaldamisel on olulised kahtlused tegelikus kasusaajas või hageja omandi- ja kontrollistruktuuris (RSanS § 2 lg 2, RahaPTS § 20 lg 1 p-d 3 ja 4, RKTKo 13.05.2020, 2-1817536/29, p 13).
3.2.2.Maakohtu hinnangul ei vastanud hageja nõutaval määral kostja 03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele, et ümber lükata rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise kahtlust. Kostja päringutele vastamisel ei olnud asjakohased 2022 veebruari raportid ja kirjavahetus litsentside kohta (II kd, tl-d 7–11), kuna need puudutasid kostja päringutele eelnevat perioodi ega vastanud kostja päringutes esitatud küsimustele. Hagejalt RSanS § 19 lg 2 alusel nõutud andmete esitamine oli hageja, mitte kostja kontrolli all. Kuna hageja ei andnud kostjale nõutavat lisateavet, oli kostjal RSanS § 19 lg 3 järgi õigus ja kohustus rakendada hageja suhtes finantssanktsiooni. Kostja teavitas juba varem RAB-i oma hagejaga seotud kahtlustest. Hageja pidas kostja päringutele vastamisel ekslikult piisavaks oma 06.04.2022 nõuet arve tasumiseks. Viidatud kirjas ei vastanud hageja kostja päringutele, vaid üksnes põhjendas, miks kostja peaks vaidlusaluse arve tasuma. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas seisukoht, et rahvusvaheliste sanktsioonide vältimise reeglite kohaldamine peab tuginema üksnes ümberlükkamatult tõendatud faktidele ja hageja suhtes sanktsioonide kohaldamise välistab see, et hageja on Eestis registreeritud äriühing ega ole vahetult sanktsioneeritud isik (RSanS § 19 lg-d 2 ja 3). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele.
3.2.3.Kostja võimalused tõendada hageja tegevuse suhtes tekkinud kahtluste tõesust olid piiratud. Kostja põhistas asjakohaselt ja piisavalt hageja tegevuse puhul hoolsusmeetmete rakendamist ning selle põhjal tekkinud kõrvaldamata kahtlusi võimaliku rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise kohta (I kd, tl-d 73–79 pöördel, 96–182). Kostja selgitas, millistel põhjustel ja milliste tõendite kohaselt soovib hageja vahendajana panna maksma sanktsioneeritud isikute nõuet. Kostja viitas hageja ja sanktsioneeritud isikute seostele. Kostja ei saanud tõendada negatiivset asjaolu, et hageja tehingud või toimingud ei rikkunud finantssanktsiooni olukorras, kus hageja ei vastanud kostja vastava teabe küsimisele. Eelkõige olid hagejal andmed oma majandustegevuse sisu ja omandistruktuuri kohta. RAB ei pidanud võimalikuks vastata sisuliselt maakohtu 30.11.2022 määruses esitatud küsimustele finantssanktsiooni kohta RahaPTS § 60 lg-st 1 tuleneva üldise RAB-i andmekogus sisalduva teabe juurdepääsupiirangu tõttu (II kd, tl-d 28–32). Maakohus nõustus aga RAB-i selgitustega, et kohustus sanktsiooni kohaldada on kõikidel füüsilistel ja juriidilistel isikutel ning neil tuleb koguda lisaandmeid ja -tõendeid (RSanS § 19). Rahvusvahelise finantssanktsiooni rakendamise vajaduse kahtluse puhul ei tohi tehingut lõpuni teha (II kd, tl 29).
3.2.4.Eelnevast tulenevalt pöördus tõendamiskoormis nii RSanS § 19 lg-te 2 ja 3 ning VÕS § 23 lg 2 kui ka hea usu põhimõtte järgi ümber ning hagejal tuli tõendada, et kostja poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine oli alusetu. Hageja ei vastanud nõutaval määral kostja 03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele, et lükata ümber rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise kahtlus. Lisaks keeldus hageja praeguses menetluses esitamast vastavat taotlust
2-22-10346 RAB-ile, kuigi RAB viitas sellisele võimalusele (II kd, tl 29) ning kostja tegi nimetatud osas hagejale kompromissiettepaneku (II kd, tl-d 33–37). Maakohus selgitas, et kui hageja ei esita RAB-ile RSanS § 17 alusel taotlust kontrollida, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane, võib kohus leida, et hageja ei täitnud oma tõendamiskoormist, ja jätta hagi rahuldamata. Hageja ei soovinud vastavat taotlust esitada ning pidas kostjale esitatud teavet piisavaks, vaatamata maakohtu vastupidistele selgitustele. Hageja ei täitnud oma tõendamiskoormist ega lükanud ümber kostja esitatud kahtlusi ja tõendeid. See, et hageja ei esitanud kostja RSanS § 19 lg 2 alusel nõutud teavet ning keeldus esitamast RAB-ile RSanS § 17 kohast taotlust, oli hageja menetluslik otsus ja risk.
3.2.5.Maakohtu hinnangul oli kostjal õigus keelduda vaidlusaluse arve tasumisest. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele (I kd, tl-d 172–173). Hageja on kuni kostjale lisateabe või raha ülekandmist lubava RSanS § 17 alusel vastuvõetud RAB-i otsuse edastamiseni vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Hageja ei saa tugineda kostja rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine ja hagejale raha kandmine on objektiivselt takistatud hageja toimingute tegemata jätmise tõttu (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 23 lg 2). Lisaks piiras kostja vastutust praegu määruse (EL) nr 269/2014 art 10. Kostja tegi heauskselt kõik endast oleneva, et tekkinud kahtluste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks rohkem teavet koguda. Samuti ei rikkunud kostja finantssanktsioone rakendades õigusnormide tagasiulatuva mõju keeldu. RSanS § 14 p-s 2 sätestatud finantssanktsiooni rakendamisel ei ole tähtis, millisest perioodist pärit raha ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse. Finantssanktsiooni rakendamist ei piira asjaolu, et telekanalite transleerimine ja teenuste vahendamine toimus enne sanktsiooni rakendamist. Sellest, et RAB ei saatnud 04.03.2022 kirja nr 7-4/4-2 hagejale, ei järeldu RSanS § 18 lg 4 alusel, et kostja kohaldatud finantssanktsioon ei olnud õiguspärane. RSanS § 18 lg 4 sõnastusest järeldub, et hageja RABi poolt finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest teavitamine saanuks toimuda üksnes eeldusel, et hageja oleks esitanud RAB-ile RSanS §-s 17 sätestatud taotluse. Hageja ei teinud seda. RAB ei kinnitanud 04.03.2022 kirjas nr 7-4/4-2 ega 21.12.2022 kirjas nr 1.2-1/76-2 (II kd, tl-d 28–29) hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise põhjendamatust. Kostja käitumine rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise tõkestamisel RSanS § 19 kohaselt oli rajatud kahtluspõhisele lähenemisele ja n-ö nulltolerantsile. Kostjal puudus kohustus ümberlükkamatult tõendada, et hageja sooritas seadusrikkumise. Kostjal tuli rakendada finantssanktsiooni isiku suhtes, kelle puhul oli kõrvaldamata võimalik rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise kahtlus.
3.3.Kuna hageja põhinõue oli alusetu, oli alusetu ka kõrvalnõudena esitatud viivisenõue.
3.4.Maakohus ei hinnanud tõendeid ja väiteid, mis ei olnud asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks maakohtu lõppjäreldusi. Lepingu ülesütlemine ja selle aeg ei muutnud kostja kohustusi finantssanktsiooni kohaldamisel. Lisaks ei olnud asja lahendamisel tähtis, kas kostjal oli alust ning kas ta oleks pidanud hageja ja hageja õiguseellaste suhtes finantssanktsioone kohaldama varem. Samuti ei olnud asja lahendamisel tähtis see, millist tulu sai kostja telekanalite edastamisest, ega see, et osadele vaidlusalusel arvel märgitud teenustele ja nende eest tasumise kohustuse tekkimisele ei vaielnud kostja vastu (II kd, tl 5 pöördel). Küsimus ei olnud selles, milline konkreetne telekanal on seotud konkreetse arve reaga, vaid finantssanktsiooni rikkumise kahtluses. Raha ei tohi teha kättesaadavaks isikule, kelle suhtes tuleb kohaldada finantssanktsiooni (II kd, tl 57). Finantssanktsiooni subjektile raha ja
2-22-10346 majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelamisel on oluline lähtuda sanktsioneeritud isikutest. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele (I kd, tl-d 172–173). Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme (mh hindas vääralt tõendeid, jättis hageja väited tähelepanuta, rikkus lahendi põhjendamise kohustust ja tegi vastuolulise lahendi).
4.1.1.Maakohus ei hinnanud sisuliselt, kas sanktsiooni kohaldamine oli põhjendatud. Isikud, kelle suhtes tuleb sanktsiooni kohaldada, nähtuvad sanktsiooni nimekirjast, ning sanktsioone kohaldatakse seaduse järgi.
4.1.2.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esitas RAB-ile RSanS § 19 lg 3 alusel teate, ning leidis ekslikult, et RAB-i poolt hagejale RSanS § 18 lg 4 alusel kirja saatmata jätmisest ei järeldunud, et hageja suhtes kohaldatud finantssanktsioon ei olnud õiguspärane. Pärast viidatud teate saamist tekkis RAB-il kohustus kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasust ja ka olukorras, kus hageja ei esitanud RSanS § 17 alusel taotlust, teavitada hagejat pärast kontrollikohustuse täitmist tehingutest, mis võivad sanktsiooni rikkuda (RSanS § 18 lg-d 1 ja 4). Vastasel juhul peaks RAB kontrollikohustust täitma korduvalt ning see ei vastaks üldisele põhimõttele viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt, kuluefektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides isikute jaoks liigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Lisaks ei ole võimalik finantssanktsioone kohaldada viivitamatult, kui puudutatud isikud ei tea, et nende äritegevuses võib olla sanktsioone rikkuvaid tehinguid ning milliste tehingute puhul on järelevalveorgan otsustanud, et need rikuvad sanktsioone. Pooled ei vaielnud, et hagejat ja temaga seotud isikuid ei ole kantud sanktsiooni nimekirja ning et hageja ei saanud RAB-ilt RSanS § 18 lg 4 kohast teadet finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kohta. Hageja on Eestis suurima tiraažiga venekeelse nädalalehe (MK Estonia) väljaandja ja uudisteportaali www.mke.ee omanik, kelle äritegevus on tavapärane.
4.1.3.Maakohus pööras tõendamiskoormise põhjendamatult ümber olukorras, kus hageja suhtes ei olnud eelnevast tulenevalt alust kohaldada sanktsiooni. Hagejal ei olnud vaja taotleda RAB-ilt hageja suhtes rakendatud finantssanktsioonide õiguspärasuse teist korda kontrollimist. Hagejal on õigus, mitte kohustus RAB-i poole pöörduda. Hageja esitas enne kohtusse pöördumist RAB-ile selgitustaotluse, kuid RAB-i teavituse kohaselt ei ole hagejal õigust konfidentsiaalset teavet väljastada. Maakohus jättis tähelepanuta, et olukorras, kus hageja väljastab iga päev partneritele kümneid arveid, oleks põhjendamatu, et ta küsib iga kord RAB- ilt, kas hageja suhtes kehtivad sanktsioonid. Kostjal tuli tõendada, et ta kohaldas sanktsiooni õiguspäraselt ning finantssanktsiooni jätkuv kohaldamine on põhjendatud. Hageja ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid. Kuna finantssanktsiooni subjektid kantakse nimekirja, leidis maakohus vääralt, et kostjal on piiratud võimalus tuvastada, kas hageja on finantssanktsiooni subjekt. Isikute kohta saab vastavat teavet Välisministeeriumi, RAB-i ja Finantsinspektsiooni kodulehtedel avaldatud andmetest. Selliselt on riik taganud igaühele võimalused sanktsioonide kontrollimiseks.
2-22-10346
4.1.4.Hageja selgitas kostjale korduvalt, et hageja ei ole sanktsioneeritud isik ja tal puuduvad seosed sanktsioneeritud isikutega. Seadusandja tahtele ei vasta maakohtu ekslik tõlgendus, et tehinguahela iga isik võib RSanS § 14 lg 2 järgi finantssanktsiooni kohaldada (mh iga televaataja, kes on kostja klient). Lisaks jättis maakohus tähelepanuta, et kostja (mitte hageja) oli sanktsioonialuste isikutega lepingulistes suhetes aastatel 2014–2022. Ka kostjale ei tohiks ühegi teenuse eest raha kanda, kuna ta oli sanktsioonialuste isikutega varem lepingulistes suhetes. Samuti on hagejal RSanS-ist tulenev kohustus tagada, et laekuv raha ei jõuaks sanktsioneeritud isikuteni, ning hageja suudab nimetatud kohustust täita ja vajadusel finantssanktsiooni kohaldada. Kostja ei tõendanud, et kohaldas hageja suhtes sanktsiooni õiguspäraselt ning sanktsiooni jätkuv kohaldamine on põhjendatud.
4.1.5.Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja nõue ei ole tõendatud. Hageja esitas väljavõtte sanktsiooni subjektide nimekirjast. Kuna sealt ei nähtu hagejat, tõendas hageja, et kohaldatud finantssanktsioon oli alusetu. Lisaks ei nähtunud sanktsioonialuseid isikuid hageja partnerite nimekirjast. Lisaks selgitas hageja, et lõpetas partneritega lepingu telekanalite retransleerimiseks kohe ega ole seega sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendaja.
4.1.6.Maakohtu otsuse resolutsioon on ebaseaduslik. Maakohus jättis ekslikult hagi rahuldamata olukorras, kus kostja oli vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 järgi. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt puudub kostjal lõplikult (mitte üksnes sanktsiooni kohaldamise ajal) kohustus võlgnevus tasuda. Sanktsiooni ei saa kohaldada lõputult. Maakohus ületas nõude piire, kui jättis hagi lõplikult rahuldamata olukorras, kus kostja ei vaielnud nõudele sisuliselt vastu ja väitis üksnes, et ei saa kohustust täita sanktsiooni kohaldamise tõttu (TsMS §-d 5 ja 439). Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle.
4.1.7.Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et hageja tegi kostjaga kohe kohtuväliselt koostööd ja vastas korduvalt kostja küsimustele. Hageja selgitas, et on Eestis registreeritud äriühing, mille äriregistrist kättesaadavad andmed on õiged. Kostja lisanõudmistest ja küsimustest järeldub kostja hea usu põhimõttega vastuolus soov jätta võlgnevus tasumata. Kuigi asja materjalide kohaselt ei ole hageja seotud sanktsiooni subjektidega, leidis maakohus üllatuslikult, et kostjal ei ole kohustust vaidlusalust arvet tasuda, kuna hageja ei vastanud kostja kolmandale kirjale ega kasutanud õigust esitada RAB-ile taotlus.
4.1.8.Maakohtul tuli praeguse asja lahendamisel hinnata, kas kostjal oli kohustus vaidlusalune arve tasuda ning RAB-i seisukoht ei olnud praeguse asja lahendamisel tähtis. Seega saatis maakohus ekslikult hageja sama asjaolu tuvastamiseks kohtuväliselt RAB-i poole. Õigust mõistab kohus (kohtute seaduse § 2 lg 1) ning maakohtul tuli hinnata sanktsiooni kohaldamise õiguspärasust. Kohus peab kontrollima ka järelevalveorganite otsuseid, kuna need on kohtus vaidlustatavad. RAB-i seisukoht oleks üksnes üks tõend, mitte käitumisjuhis kohtule. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Maakohus ja RAB pidid asja lahendama samadele materiaalõiguse normidele tuginedes. Seega ei takistanud maakohtul asja lahendamist RAB-i arvamuse puudumine. Maakohus jättis hageja nimetatud väited tähelepanuta.
4.1.9.Maakohus jättis põhjendamatult hageja nõude rahuldamata osas, milles kostja ei tasunud hagejale sanktsiooninimekirja väliste telekanalite retransleerimise eest. Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus viitas, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele. Samas leidis aga, et küsimus pole selles, milline konkreetne
2-22-10346 telekanal on seotud konkreetse arve reaga, vaid finantssanktsiooni rikkumise kahtluses. Hageja ei ole finantssanktsiooni subjekt ning talle tasumisest ei saanud keelduda. Teised lepingupartnerid tasuvad hagejale iga päev hageja esitatud arveid.
4.1.10.Maakohus jättis tähelepanuta hageja järgmised väited. Hagejal ei olnud lepingut sanktsioonialuse isikuga. Nii hageja kui ka kostja olid samal ajal samade telekanalite vahendajad. Hageja nõuab tasu perioodi eest, mil kostja sai teenuse eest tasu. Hageja ei ole sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendaja, sest lõpetas lepingu litsentsipartneriga (sarnaselt kostjale) kohe pärast sanktsioonist teada saamist. Hageja esitas arve perioodi eest, mil sanktsiooni ei olnud kehtestatud. Maakohus ei põhjendanud, miks on üksnes kostjal õigus saada teenuse eest tasu. Õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed (TsMS § 7). Kohus ei olnud asja lahendamisel erapooletu ning jättis tähelepanuta, et kostjal olid lepingulised suhted sanktsioonialuse isikuga. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
6.Hageja 07.05.2024 seisukoha järgi taotles hageja RAB-ilt kostja kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist ning pöördus seetõttu haldusasjas nr 3-22-1869 isegi kohtusse. Viidatud haldusasjas tehtud lahendite kohaselt ei sekku RAB eraõiguslikesse vaidlustesse ning hageja poolt RAB-ile RSanS §-s 17 sätestatud taotluse esitamine ei ole eraõigusliku vaidluse lahendamisel eelduseks.
7.Ringkonnakohus rahuldas 05.06.2024 määrusega poolte ühise taotluse peatada menetlus ning peatas tsiviilasjas nr 2-22-10346 menetluse kuni 29.08.2024.
8.Hageja esitas 11.09.2024 menetlusdokumendis väljavõtted RAB-i 26.08.2024 vastusest nr 1.2-1/23-2 kohtu nõudele haldusasjas nr 3-24-1734, milles hageja väitel sisaldub RAB-i kinnitus hagejale raha kandmiseks. Hageja ei lisanud 11.09.2024. a menetlusdokumendile nimetatud tõendit. Hageja lisas 11.09.2024. a menetlusdokumendile aga hageja RAB-ile esitatud teavituse sanktsiooni kohaldamisest. Hageja 11.09.2024. a menetlusdokumendist nähtuvalt soovib hageja selle tõendiga tõendada, et on pöördunud kinnituse saamiseks ja sanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimiseks RAB-i. Kostja palub jätta tähelepanuta viidatud tõendi ja RAB-i 26.08.2024. a vastuse väljavõtted, kuna hageja oleks saanud RAB-ilt seisukohta küsida ja tõendid kohtule esitada ka varem. Hageja pöördus RAB-i alles 21.06.2024. Hageja ei põhjendanud, miks ei olnud viidatud tõendit ja RAB-i vastuse väljavõtteid võimalik esitada varem.
10.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
11.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu lahendit tervikuna.
12.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas, et pooled ei vaielnud hageja poolt kostjale lepingu alusel esitatud arve sisu ja nõutava põhivõlgnevuse suuruse üle. Menetlusosalised vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas kostja kohaldas õiguspäraselt hageja suhtes finantssanktsiooni ning kas hageja on seetõttu vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes.
13.Ringkonnakohus märgib lahendi parema jälgitavuse huvides, et viitab praeguse asja lahendamisel hetkel kehtivale RSanS-i redaktsioonile kui kehtivale RSanS-ile ning hagi esitamise ajal kehtinud RSanS-i redaktsioonile kui varasemale RSanS-ile. Olukorras, kus RSanS-i säte ei ole alates hagi esitamisest muutunud, kasutab ringkonnakohus õigusakti lühendit „RSanS“ ilma täiendusteta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel mh hinnata, kas hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine on jätkuvalt õiguspärane. Lisaks võimaldavad RSanS-i kehtivas redaktsioonis tehtud muudatused ja nende kohta seaduseelnõu seletuskirjas märgitu mh sisustada viidatud seaduse varasemas redaktsioonis sätestatu mõtet.
14.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena põhjendatult, et kostja kohaldas hageja suhtes finantssanktsiooni õiguspäraselt ning hageja on VÕS § 119 lg 1 mõttes vastuvõtuviivituses. Põhjendamatud on hageja etteheited, et maakohus ei hinnanud kostja poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasust sisuliselt ning rikkus tõendite hindamisel ja lahendi põhjendamiskohustuse täitmisel menetlusõiguse norme.
14.1.Varasema RSanS § 14 järgi oli finantssanktsioon RSanS-i tähenduses mh rahvusvaheline sanktsioon, millega kohustati külmutama rahvusvahelise finantssanktsiooni subjekti rahalisi vahendeid ja majandusressursse (p 1) või keelati finantssanktsiooni subjektile rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine (p 2). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja kohaselt on kehtiva RSanS-i muutmisel arvestatud sanktsiooni subjekti termini täpsustust (sanktsioonitüübist tulenevalt määratakse rahvusvahelise sanktsiooni subjekt, kas nimekirja või üldiste tunnuste alusel). Lisaks on kehtivat RSanS § 14 täiendatud lg-ga 2, et täpsustada nimekirjaga määratud finantssanktsiooni subjekti. RSanS § 14 lg 2 kohaselt on RSanS § 14 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud nimekirjaga määratud rahvusvahelise finantssanktsiooni subjekt rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis nimeliselt määratud füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes on kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise kohustus (p 1) või RSanS § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud isikuga seotud füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes on rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis nimetatud juhul ja tingimustel selle seose tõttu kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise kohustus (p 2). Rahvusvahelist sanktsiooni rakendav õigusakt SanS-i tähenduses on rahvusvaheline leping, Euroopa Liidu Nõukogu
2-22-10346 määrus või Eesti Vabariigi seadus, mille alusel kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas õigusaktis ettenähtud kohustusi ja keelde (RSanS § 9 lg 1). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt keelatakse RSanS §- s 14 määratletud rahvusvahelise sanktsiooniga kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel otseselt või kaudselt finantssanktsiooni subjektile kuuluvate, tema käsutuses või kontrolli all olevate rahaliste vahendite ja majandusressurssidega tehingute tegemine ning otseselt või kaudselt finantssanktsiooni subjektile rahalistele vahenditele või majanduslikele ressurssidele juurdepääsu võimaldamine või neist kasu saamine. Kuigi finantssanktsiooni subjektid on nimeliselt loetletud Euroopa Liidu Nõukogu määruste lisades, tuleb Euroopa Liidu Nõukogu määruste järgi üldjuhul külmutada nii finantssanktsiooni subjekti omandis kui ka kontrolli all olev vara ning kõik finantssanktsiooni kontrolli all olevad üksused ei pruugi olla sanktsiooni subjektidena loetletud. Rahvusvahelise sanktsiooni subjekt oli varasema RSanS § 5 järgi rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis kindlaksmääratud füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni. Kehtivas SanS-is on lisaks täpsustatud, et rahvusvahelise sanktsiooni subjekt on rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis üldise tunnuse või nimekirjaga kindlaksmääratud füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja kohaselt on viidatud täienduse eesmärk õigusselgus.
14.2.Euroopa Liidu Nõukogu 12.05.2014 määruse nr 476/2014, millega muudeti määrust (EL) nr 269/2014, (määrus (EL) nr 476/2014) art-ga 1 muudetud määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg 1 kohaselt külmutatakse kõik lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid. Määruse (EL) nr 476/2014 art-ga 1 muudetud määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg 2 järgi ei tehta rahalisi vahendeid ega majandusressursse otseselt ega kaudselt kättesaadavaks lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks.
14.2.1.Menetlusosalised ei vaidle, et hageja ei ole ega ole ka olnud (mh erinevate Euroopa Liidu Nõukogu rakendusmäärustega muudetud) määruse (EL) nr 269/2014 lisas I (lahendi parema jälgitavuse huvides edaspidi määruse (EL) nr 269/2014 lisa I) esitatud loetelus. Eelnevast tulenevalt ei tohi aga raha ega majandusressursse teha määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kättesaadavaks mh kaudselt. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtis üksnes see, et hagejat ei ole loetletud määruse (EL) nr 269/2014 lisas I. Kostja poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine on õiguspärane mh juhul, kui hagejale väljamakset tehes teeks kostja raha kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nende kasuks. Praeguses asjas tuginebki kostja sellele, et esineb viidatud olukord.
14.2.2.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et finantssanktsiooni tuleb vastavate eelduste esinemisel kohaldada tehingute ahela igal lülil.
2-22-10346 Nagu eespool märgitud, ei tohi raha ega majandusressursse teha määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele mh kaudselt kättesaadavaks. Seega ei järeldu materiaalõigusest, et finantssanktsioone tohib kohaldada üksnes oma vahetu lepingupartneri suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on vastava regulatsiooni mõte, et iga füüsiline ja juriidiline isik saab takistada määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele raha ja majandusressursside kättesaadavaks tegemist. Nimetatu võimaldab tõhusamalt ja tõenäolisemalt saavutada regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Ka rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirjas on rõhutatud, et jõustunud finantssanktsioon on täitmiseks kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning RSanS §-st 19 tulevaid üldisi kohustusi tuleb täita kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel. Lisaks ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguse asja lahendamisel oluline, kas teised hageja lepingupartnerid tasuvad hageja esitatud arveid regulaarselt, kas kolmandad isikud oleksid võinud jätta kostjale vaidlusaluste telekanalite vahendamise eest tasu maksmata või kas kostja oleks pidanud hageja või mõne muu isiku suhtes finantssanktsioone kohaldama varem.
14.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu poolte tõendamiskoormise jaotamisel ega tõendite hindamisel.
14.3.1.Tõendamiskoormise jaotamisel on oluline, millised õigused ja kohustused olid pooltel hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel.
14.3.1.1.Kostja kontekstis on oluline, et finantssanktsiooni kohaldamisel eristatakse RSanS §- s 19 erinevaid olukordi. Kui füüsiline või juriidiline isik tuvastab, et temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 1). Kui füüsiline või juriidiline isik kahtleb, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja hangib lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni (RSanS § 19 lg 2). Kui füüsiline või juriidiline isik tuvastab lisateabe põhjal finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni või lisateave ei võimalda seda kindlaks teha, kohaldab isik finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 3). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt peab isik RSanS § 19 lg-s 2 sätestatud olukorras enne RAB-i poole pöördumist hankima lisateavet ja tegema kõik endast oleneva, et kontrollida, kas tegemist võib olla finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga. Esmakontrolli on mugav teha veebilahendustest, kuid õigusliku tähendusega on ainult sanktsioone kehtestavad ja rakendavad õigusaktid. Kui füüsiline või juriidiline isik järeldab lisateabe alusel, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, tuleb finantssanktsiooni kohaldamine lõpetada. Olukorras, kus füüsiline või juriidiline isik usub, et on lisateabe põhjal tuvastanud finantssanktsiooni subjekti või et tema kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, või kus tal ei ole lisainfo põhjal võimalik kahtlust kinnitada ega ümber lükata, on füüsiline ja juriidiline isik RSanS § 19 lg 3 järgi kohustatud RAB-i poole pöörduma ja finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toimingu tuvastamisest või kahtlusest teatama. Lisaks tuleb RAB-ile teatada, millised meetmed on
2-22-10346 finantssanktsiooni kohaldamiseks kasutusele võetud. Finantssanktsiooni kohaldab isik seni, kuni on selge, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, või kuni finantssanktsiooni kehtivus lõpeb.
14.3.1.2.Varasema RSanS § 17 kohaselt oli isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt oli varasema RSanS § 17 eesmärk anda isikule õigus taotleda RAB-ilt tema suhtes kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist. Viidatud kontroll ei tähenda, et RAB kontrollib, kas alused isiku finantssanktsiooni subjektiks lisamisel olid õiged. Finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasust kontrollides tuvastab RAB mh isikusamasuse vead või meetmete ulatuse vale tõlgendamise. Säte on oluline isiku põhiõiguste tagamiseks, sest finantssanktsiooni õigusvastase kohaldamisega riivatakse isiku olulist põhiõigust – õigust omandile. RAB väljastab dokumendi enda pädevusse jääva kontrolli tegemise ja selle tulemuse kohta. Isik, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, esitab dokumendi vajaduse korral ise sanktsiooni kohaldanud isikule või vaidlustab sanktsiooni kohaldamise kohtus. Kehtiva RSanS §-s 17 on täpsustatud, et isikul, kelle või kellega seotud tehingu suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, on õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja järgi oli varasema RSanS § 17 järgi ainult isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, võimalus esitada taotlus, et RAB kontrolliks, kas tema suhtes on finantssanktsiooni kohaldatud õiguspäraselt.
14.3.1.3.RAB-i kontrollikohustus on sätestatud RSanS §-s 18. Varasema RSanS § 18 lg 1 sätestas, et RSanS §-s 17 nimetatud taotluse või RSanS § 19 lg 3 ning RSanS § 21 lg-te 1 ja 4 kohase teate saamisel kontrollib RAB kümne tööpäeva jooksul, kas taotluse esitanud või tuvastatud isik on finantssanktsiooni subjekt (p 1); kas tegemist on finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga (p 2) ning kas finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt (p 3). Kehtiva RSanS § 18 lg 1 p 1 kohaselt kontrollib RAB lisaks, kas isiku tehing on seotud finantssanktsiooni subjektiga. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirjas viidatakse, et RSanS § 18 lg 1 p 1 täiendati, sest varem ei olnud selgelt sätestatud, et RAB-il on õigus kontrollida ka finantssanktsiooni subjektiga tehingu teinud isiku taotlusel, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. RSanS § 18 lg 3 kohaselt teavitab RAB taotluse või teate esitajat RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli tulemustest kahe tööpäeva jooksul. Kui RAB kinnitab, et tegemist on finantssanktsiooni subjektiga või finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga või finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt, ja isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, on esitanud RAB-ile RSanS §-s 17 nimetatud taotluse, teavitab RAB RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli tulemustest kirjalikult kahe tööpäeva jooksul ka finantssanktsiooni subjekti või puudutatud isikut tema suhtes võetud meetmete täpsest ulatusest ja sisust, õiguslikust alusest, alguskuupäevast, vaidlustamise korrast ning erandite tegemise alustest ja korrast (RSanS § 18 lg 4). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirjas selgitati, et mh tuleb RAB-il kontrollida kohaldatud meetmete õiguspärasust (mh, kas finantssanktsiooni subjekti suhtes on kohaldatud õiget rahvusvahelist sanktsiooni, kas sanktsiooni kohaldamiseks võetud meetmed on sisult sanktsiooni kehtestavas õigusaktis sätestatuga vastavuses ning kas neid on kohaldatud õiges ulatuses). Seejuures on RAB-il kohustus (eespool kirjeldatud olukorras) teavitada teate või taotluse esitajat viivitamata kontrolli tulemustest.
2-22-10346
14.3.1.4.Määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1 kohaselt ei rahuldata lepingu ja tehingu puhul, mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud viidatud määrusega kehtestatud meetmed, ühtki nõuet, kui selle esitajaks on mh füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne lisas I loetletud isiku, üksuse või asutuse kaudu või tema nimel. Määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 2 järgi jääb igas nõude täitmise menetluses kõnealuse nõude täitmist taotleva füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse kohustuseks tõendada, et nõude täitmine ei ole määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1 alusel keelatud.
14.3.1.5.Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et finantssanktsiooni kohaldamisest tulenev arvete tasumata jätmist puudutav vaidlus on eraõiguslik. Samas on aga isikul, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane (RSanS § 17). Seejuures võib RAB jätta taotluse läbi vaatamata, kui taotleja esitatud andmed ei ole piisavad, ning RAB otsustab kaalutlusõiguse alusel, missuguseid tõendeid ja asjaolusid ta kontrolli läbiviimiseks vajab. Viidatud haldusasjas märkis ringkonnakohus, et ekslik oli seisukoht, et taotleja ei pea RAB-ile tõendeid esitama ja RAB-il on RSanS § 19 arvestades vastav teave. Ringkonnakohus selgitas viidatud asjas, et taotlejal tuleb eelkõige näidata, et raha ei jõua sanktsioonialuse isiku või tema äriühinguteni või et taotleja on ise kohaldanud finantssanktsiooni. Seejuures ei saa taotleda, et RAB tuvastaks, et isik ei ole sanktsiooni subjekt. Olukorras, kus lepingupartnerid jätavad isikule lepingu alusel tasud maksmata, tuginedes isiku suhtes finantssanktsiooni kohaldamisele, on isikul võimalik kaitsta oma õigusi eraõiguslikus vaidluses lepingupartneritega või taotleda RAB-ilt kontrolli läbiviimist RSanS § 17 alusel või vaidlustada võimalikke RSanS §-des 32–33 nimetatud haldusakte või (menetlus)toiminguid (TlnRnKm 30.05.2023, 3-22-1869/12, p-d 13–15).
14.3.1.6.Eelnevast tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et hageja teavitamiskohustus oli RABil RSanS § 18 lg 4 kohaselt üksnes olukorras, kus hageja esitas RAB-ile RSanS §-s 17 nimetatud taotluse. RAB-il oli RSanS § 18 lg 3 järgi küll kohustus teavitada kostjat RSanS § 19 kohase teate esitamisel RSanS § 18 lg- s 1 nimetatud kontrolli (mh pidi RSanS § 18 lg 1 p 3 järgi sisaldama kohaldatud sanktsiooni õiguspärasuse kontrolli) tulemustest. Nagu eespool märgitud, oli aga varasemas RSanS-is sätestatu kohaselt üksnes hagejal kui isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et RAB kontrolliks, kas finantssanktsiooni kohaldamine on õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud, et kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist saab taotleda isik, kelle õigusi finantssanktsiooni õigusvastane kohaldamine riivaks. Praeguse asja lahendamise kontekstis on asjakohatu hageja viide, et põhjendamatu oleks olukord, kus hageja küsib iga päev partneritele väljastatavate arvete tõttu, kas hageja suhtes kehtivad sanktsioonid. Hagejal tuleb RAB-i poole pöörduda siis, kui hageja hinnangul kohaldab mõni lepingupartner hageja suhtes põhjendamatult finantssanktsiooni.
14.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul viitas maakohus põhjendatult, et rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamine eeldab kahtluspõhist tegutsemist ning kohustatud subjektil tuleb kahtluse tekkimisel teatud viisil käituda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ainumäärav ei ole see, kas isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, esitab RAB-ile RSanS § 17 alusel taotluse kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasust. Nagu eespool märgitud, kui füüsiline või juriidiline isik järeldab lisateabe alusel, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, tuleb finantssanktsiooni kohaldamine lõpetada. Seega saab isiku suhtes finantssanktsiooni kohaldamise lõpetamise tingida kohtuväliselt ka see, et isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, esitab
2-22-10346 finantssanktsiooni kohaldanud isikule lisateabe, millest järeldub, et raha makstes ei teeks finantssanktsiooni kohaldanud isik raha mh kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks. Seejuures tuleneb RSanS § 19 lg-st 3, et olukorras, kus ka lisateave ei võimalda füüsilise või juriidilise isik hinnangul kindlaks teha, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab isik finantssanktsiooni. Seega otsustab kohtuväliselt ja RAB-i vastava otsuseta finantssanktsiooni kohaldanud isik, millise teabe loeb ta piisavaks, et lõpetada finantssanktsiooni kohaldamine. Kuna hageja ei andnud kostjale nõutavat lisateavet, oli kostjal RSanS § 19 lg 3 järgi õigus ja kohustus rakendada hageja suhtes finantssanktsiooni. Ka kohtumenetluse kontekstis on lisateabe esitamine asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, hageja, mitte kostja kontrolli all. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et hageja ei vastanud nõutaval määral kostja 03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele, et ümber lükata rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise kahtlust (st seda, et hagejale raha makstes teeb kostja raha kaudselt kättesaadavaks Bank Rossiyale või YKle ehk isikutele, kes on määruse (EL) nr 269/2014 lisa I esitatud loetelus). Seejuures palus kostja nt esitada äriühingute grupistruktuuri ja litsentsiahela alates telekanalite sisu tootjatest kuni hagejani (mh info juhatuse liikmete kohta ja asukohamaa äriregistri väljavõtted). Lisaks palus kostja edastada info, millisel viisil ja milliste isikute kaudu liikusid poolte lepingu lisas 1 märgitud telekanalite edastamisest laekunud litsentsitasud ja reklaami edastamise tasud hagejalt telekanalite omanikeni, tegelike kasusaajateni või sisu tootjateni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei vastanud kostja päringutes esitatud küsimustele, kui esitas 2022. a veebruari raportid ning kirjavahetuse litsentside kohta. Lisaks ei vastanud hageja kostja lisateabenõudele ka 06.04.2022 kirjas. Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kostja põhistas kahtlust, et hageja ja sanktsioneeritud isikute vahel on seosed. Äriregistri andmetel oli 2020 sügiseni hageja tegelik kasusaaja ja juhatuse liige OS, keda karistati kriminaalkorras rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise eest, sest ta tegi äriühingute kaudu majandusressursse kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule YK. Mh tegi OS sanktsioneeritud isikule majandusressursse kättesaadavaks äriühingu kaudu, mis on hagejaga sama juriidilist aadressi kasutava äriühingu BMA Estonia OÜ ainuosanik. Alates 2020 sügisest on hageja tegelik kasusaaja ja juhatuse liige OS tütar. Hageja ei tõendanud vastupidist ning viitas üksnes järgmistele asjaoludele. Hageja on Eestis asutatud ja tegutsev äriühing ega tee raha kättesaadavaks kolmandatele isikutele (mh rahvusvaheliste finantssanktsiooni subjektidele). Hageja, tema seaduslike esindajate ja tegelike kasusaajate ning temaga ärisuhtes või seda kavandavate isikute osas ei kehti ega ole kohaldatud sanktsioone ning nad ei ole finantssanktsiooni subjektid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lähenemine formaalne. Olukorras, kus hagejale raha makstes ei tohi kostja teha raha mh kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks, ei piisa hagejal oma tõendamiskoormise täitmiseks üksnes eespool märgitust. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et asja lahendamisel ei ole tähtis see, kes oli varem hageja juhatuse liige või osanik, ega see, kellega olid pooltel varem sõlmitud lepingud.
2-22-10346 Eelnevast tulenevalt andis hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamiseks alust kahtlus, et hagejale tasu makstes võib kostja teha raha või majandusressursse kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele. Seejuures viitas maakohus asjakohaselt, et rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele.
14.4.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et varasema RSanS § 14 p-s 2 (kehtiva RSanS § 14 lg 1 p-s 2) sätestatud finantssanktsiooni rakendamisel ei ole tähtis, millise perioodi või milliste telekanalite retransleerimise eest makstava raha ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse. Finantssanktsiooni rakendamist ei piira see, et telekanalite transleerimine ja teenuste vahendamine toimus enne sanktsiooni rakendamist. Olukorras, kus hageja ei lükanud ümber kahtlust, et hageja ja sanktsioneeritud isikute vahel olid seosed ning hagejale makset tehes võib kostja teha raha kaudselt kättesaadavaks sanktsioneeritud isikutele, ei piira finantssanktsiooni rakendamist mh see, et hageja esitas osaliselt arve sanktsiooninimekirja väliste telekanalite retransleerimise eest.
14.5.Eelnevast tulenevalt kohaldas kostja ringkonnakohtu hinnangul hageja suhtes finantssanktsiooni õiguspäraselt. Hageja ei tõendanud, et talle rahaülekannete tegemine on lubatav ja õiguspärane.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata (TsMS § 654 lg 6).
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme otsuse resolutsiooni sõnastamisel. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata olukorras, kus leidis, et hageja on vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus mh hagi menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga; RKTKm 19.12.2017, 2-16-9016/34, p 10). Olukorras, kus ilmnevad täiendavad asjaolud, mille tõttu langeb hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise alus ära, on hagi alus muutunud ning praeguses asjas tehtava lahendi jõustumine ei takista hagejal uuesti kohtusse pöörduda. Maakohus ei ületanud asja lahendamisel nõude piire ning menetles hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1 ja § 439).
17.Järgmiseks lahendab ringkonnakohus hageja 11.09.2024. a menetlusdokumendis esitatud tõendi vastuvõtmise taotluse. Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga mh selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused (TsMS § 442 lg 5).
17.1.Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata hageja 11.09.2024. a menetlusdokumendile lisatud hageja RAB-ile esitatud teavituse sanktsiooni kohaldamisest.
2-22-10346 TsMS-i järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei saanud mõjuval põhjusel varem esitada. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise või tõendi kogumise aluseks olla ka asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige juhul, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune, ning kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusalune tõend praeguse asja lahendamisel asjakohane, kuna nagu eespool märgitud ei ole praeguse asja lahendamisel ainumäärav, kas hageja esitas RAB-ile RSanS § 17 alusel taotluse kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasust. Lisaks nähtub see, et hageja RAB-i poole pöördus asja materjalide hulgas olevast 23.02.2024 haldusasjas nr 3-22-1869 tehtud otsusest (II kd, tl 127). Lisaks ei põhistanud hageja, miks nimetatud tõendit ei olnud võimalik esitada varem.
17.2.Lisaks jätab ringkonnakohus asja lahendamisel tähelepanuta hageja 11.09.2024. a menetlusdokumendis esitatud väljavõtted RAB-i 26.08.2024. a vastusest nr 1.2-1/23-2 haldusasjas nr 3-24-1734. Hageja ei esitanud nimetatud väljavõtete puhul ringkonnakohtule tõendit ega taotlenud selle vastuvõtmist. Lisaks ei järeldu hageja esitatud lõikudest hageja väidetu, st see, et RAB andis kinnituse raha hagejale ülekandmiseks. Hageja esitatust nähtub üksnes, et hageja ei ole ise sanktsiooni subjekt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
19.Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
19.1.Kostja menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 6570 eurot 75 senti (km-ta). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal ning teda abistanud advokaadil, juristil ja vandeadvokaadil apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 33,9 tundi järgmiselt: kostja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuse analüüsimiseks, edasise menetlusstrateegia planeerimiseks ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumiseks 0,2 tundi (46 eurot; st tunnihind 230 eurot); abistaval advokaadil (ringkonnakohus nimetab lahendi parema jälgitavuse huvides AŠ lahendis läbivalt
2-22-10346 advokaadiks, kuid arvestab tunnitasu hindamisel, et osaliselt tegi AŠ toiminguid juristina) apellatsioonkaebuse analüüsimiseks, edasise menetlusstrateegia planeerimiseks ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumiseks 1,1 tundi (181 eurot 50 senti; st tunnihind 165 eurot); abistaval advokaadil täiendava menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamiseks, kliendiga kirjavahetuseks, lisade komplekteerimiseks ja dokumendi esitamiseks 2,5 tundi (412 eurot 50 senti; st tunnihind 165 eurot); kostja lepingulisel esindajal täiendava menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamiseks 0,3 tundi (69 eurot, st tunnihind 230 eurot); abistaval advokaadil apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks, täiendamiseks, kirjavahetuseks kliendiga ning esitamiseks 8,4 tundi (1426 eurot 50 senti; st 5,7 tunni puhul tunnihind 165 eurot ja 2,7 tunni puhul tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks 1,1 tundi (269 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil 20.03.2023. a kohtunõude analüüsimiseks 0,1 tundi (16 eurot 50 senti; st tunnihind 165 eurot); abistaval advokaadil 14.04.2023. a kohtumääruse analüüsimiseks 0,4 tundi (72 eurot; st tunnihind 180 eurot), kostja lepingulisel esindajal kohtuistungiaja kooskõlastamiseks 0,2 tundi (49 eurot; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal M. Mumme avaldusega tutvumiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal kohtuistungiks ettevalmistamiseks, apellandi täiendavate seisukohtade ja tõendite analüüsimiseks, kohtuistungil osalemiseks, vastaspoolega kompromissi teemal suhtlemiseks 3,9 tundi (869 eurot 75 senti; st tunnihind 3,2 tunni puhul 245 eurot ja 0,7 tunni puhul 122 eurot 50 senti); abistaval juristil menetluskulude nimekirja koostamiseks 1,6 tundi (200 eurot; st tunnihind 125 eurot); abistava advokaadil kirjavahetuseks kliendiga 0,2 tundi (36 eurot; st tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel esindajal kompromissilepingu koostamiseks ja suhtluseks vastaspoolega seoses kompromissiläbirääkimistega 0,7 tundi (171 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); abistaval vandeadvokaadil suhtluseks kostja lepingulise esindajaga, kohtumaterjalide analüüsimiseks ning kompromissilepingu koostamiseks 2,3 tundi (529 eurot; st tunnihind 230 eurot); kostja lepingulisel esindajal kohtuistungi protokolliga tutvumiseks ning menetluse peatamise taotluse koostamiseks ja kohtule esitamiseks 0,5 tundi (122 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal kohtu kirjaga tutvumiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal hageja seisukohaga tutvumiseks seoses menetluse peatamise taotlusega 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal alates 13.08.2024 kompromissläbirääkimiste pidamiseks hageja esindajaga, kohtu teavitamiseks ja kliendiga suhtlemiseks 2,5 tundi (612 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil suhtluseks kliendiga ja vastaspoolega kompromissi teemal ning kompromissilepingu täiendamiseks 4,5 tundi (810 eurot; st tunnihind 180 eurot); abistaval advokaadil ringkonnakohtu 10.09.2024. a kirja analüüsimiseks ja vastuse koostamiseks 0,4 tundi (72 eurot; st tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel esindajal hageja 11.09.2024. a seisukoha ja tõendite analüüsimiseks ning edasise menetlusstrateegia kujundamiseks 0,2 tundi (49 eurot; st tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil menetluskulude nimekirja koostamiseks, hageja 11.09.2024 esitatud tõendite analüüsimiseks ja nende vastuvõtmisele vastuväite koostamiseks 1,6 tundi (288 eurot; st tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel esindajal menetluskulude nimekirja koostamiseks, hageja 11.09.2024 esitatud tõendite analüüsimiseks ja nende vastuvõtmisele vastuväite koostamiseks 0,3 tundi (73 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal ringkonnakohtu 17.12.2024. a määrusega tutvumiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil menetluskulude nimekirja täiendamiseks 0,4 tundi (72 eurot; st tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel esindajal menetluskulude nimekirja täiendamiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot).
2-22-10346
19.2.Riigikohus on selgitanud, et ka tsiviilasjades peab iseenesest olema võimalik, et hüvitatavaks loetakse lepinguliseks esindajaks olnud advokaati aidanud vandeadvokaadi või juristi, kes ei ole kohtus lepingulise esindajana osalenud, tehtud toimingute kulu, kui need toimingud on menetluses olnud vajalikud ja mõistlikud, ei ole tekitanud lisakulusid, võrreldes olukorraga, kui toimingud oleks teinud esindajaks olnud advokaat, vaid on kulusid kokkuvõtlikult vähendanud (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 16). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et praegu aitas tööjaotus, mille kohaselt jurist ja advokaat kostja lepinguliseks esindajaks olnud vandeadvokaati aitasid, vältida olukorda, kus kõrge tasuga vandeadvokaat kulutab aega toimingutele, mida said teha jurist ja algaja advokaat, kelle tunnitasud olid madalamad. Selliselt oli võimalik saavutada üldine kulude kokkuhoid ning keerulised ülesanded said siiski lahendatud tõhusalt. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et teise vandeadvokaadi abi kasutas kostja lepinguline esindaja põhjendatult üksnes kompromissilepingu koostamisel. Arvestades apellatsioonimenetluse toimingute ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on kostja lepingulise esindaja ning teda abistanud isikute tehtud toimingud ja neile kulunud aeg põhjendatud ja vajalikud järgmises ulatuses. Täiendava menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamise ja esitamisega seotud toimingute puhul on abistava advokaadi ajakulu põhjendatud 2 tunni ulatuses (330 eurot) ning kostja lepingulise esindaja ajakulu 0,3 tunni ulatuses (69 eurot) Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamisega seotud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 1 tund (0,2 tundi tunnihinnaga 230 eurot ja 0,8 tundi tunnihinnaga 245 eurot; kokku 242 eurot). Abistava advokaadi apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamisega seotud toimingute põhjendatud ajakulu on kokku 5 tundi (3 tundi tunnihinnaga 165 eurot ja 2 tundi tunnihinnaga 180 eurot; kokku 855 eurot) Põhjendatud on abistava advokaadi 20.03.2023. a kohtunõude analüüsimise ajakulu 0,1 tundi (16 eurot 50 senti), 14.04.2023. a kohtumääruse analüüsimise ajakulu 0,4 tundi (72 eurot), 17.05.2024. a kliendiga kirjavahetuse ajakulu 0,2 tundi (36 eurot) ning ringkonnakohtu 10.09.2024. a kirja analüüsimise ja vastuse koostamise ajakulu 0,4 tundi (72 eurot). Lisaks on põhjendatud kostja lepingulise esindaja kohtuistungiaja kooskõlastamise ajakulu 0,2 tundi (49 eurot), M. Mumme avaldusega tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50 senti), kohtuistungi protokolliga tutvumise ning menetluse peatamise taotluse koostamise ja esitamise ajakulu 0,5 tundi (122 eurot 50 senti), kohtu kirjaga 02.06.2024 tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50 senti), hageja menetluse peatamise taotluse osas esitatud seisukohaga tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50 senti), hageja 11.09.2024. a seisukoha ja tõendite analüüsimise ning edasise menetlusstrateegia kujundamise ajakulu 0,2 tundi (49 eurot), ringkonnakohtu 17.12.2024. a määrusega tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50 senti). Kostja lepingulise esindaja kohtuistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise toimingute ajakulu ning kompromissi teemal vastaspoolega 15.05.2024 suhtlemise ajakulu on põhjendatud 3 tunni ulatuses (735 eurot). Enne 13.08.2024 toimunud kompromissilepingu koostamise ja kompromissiläbirääkimiste pidamisega seotud toimingute põhjendatud ajakulu on kostja lepingulise esindaja puhul 0,7 tundi (171 eurot 50 senti) ja abistava vandeadvokaadi puhul 2,3 tundi (529 eurot). Alates 13.08.2024 toimunud kompromissiläbirääkimiste pidamisega seotud toimingute põhjendatud ajakulu on kostja lepingulise esindaja puhul 2,5 tundi (612 eurot 50 senti) ja abistava advokaadi puhul 4,5 tundi (810 eurot).
2-22-10346 Abistava juristi menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu on põhjendatud 0,75 tunni ulatuses (93 eurot 75 senti). Menetluskulude nimekirja koostamise ja täiendamise, hageja 11.09.2024 esitatud tõendite analüüsimise ja nende vastuvõtmisele vastuväite koostamise põhjendatud ajakulu on kostja lepingulise esindaja puhul 0,3 tundi (73 eurot 50 senti) ja abistava advokaadi puhul 1,6 tundi (288 eurot). Juristi tunnitasu 125–180 eurot (km-ta), advokaadi tunnitasu 180 eurot ning vandeadvokaadi tunnitasu 230–245 eurot ei ületanud juristi, advokaadi ja vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Eelnevast tulenevalt on kostja menetluskulu apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalik 26,35 tunni ulatuses (5324 eurot 25 senti). Kostja on käibemaksukohustuslane ning esitas menetluskulude hüvitise nõude ilma km-ta (TsMS § 174 lg 10). Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 5324 eurot 25 senti Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras viivist.
19.3.Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.