2-13-10424/32 - Perekonnaõigus - Ühisvara jagamine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Hageja nõue ning põhjendused Pooled abiellusid 22.08.1998 ning abielu lahutati 30.08.2011. Pooled ei ole jõudnud ühisvara jagamise osas kokkuleppele. Hageja palub määrata jagatava ühisvara koosseis kindlaks abieluliste suhete lõppemise, s.o 01.09.2009 seisuga. Hageja palub tuvastada, et poolte ühisvaraks on korteriomand asukohaga XXXX, XXXX kinnistu XXXX, sõiduauto Honda CRV müügist järelejäänud liisingumaksed summas 3 295 eurot, kodulaen (leping nr 06-084588-EL) summas 56 487,52 eurot ning kodukapitalilaenust (leping nr 08-078094-EV) 11 157,18 eurot. Hageja soovib ühisvara jagada selliselt, et korteriomand müüdaks ning müügisumma jagataks arvestuslikult pooleks, mille arvelt tasutakse ühisvaraks olevate pangalaenude seni tasumata osa. Kodulaenu jäägist tasub kumbki pool poole, kodukapitalilaenust on poolte ühisvaraks 11 157,18 eurot, millest hageja on nõus tasuma poole, s.o 5578,59 eurot. Kodukapitalilaen oli vastavalt poolte kokkuleppele mõeldud XXXX kinnistule elamu ehitamiseks, mida ei tehtud. Laenust kasutati hageja arvates perekonna huvides 11 157,18 eurot. Ülejäänud laenusumma kulutas kostja enda tarbeks või endaga seotud ettevõtluseks ilma hageja teadmata ja nõusolekuta. XXXX kinnistu maksumusega 4 000 eurot jääb hageja omandisse ning hageja on nõus tasuma kostjale pool kinnistu väärtusest, s.o 2 000 eurot. Kinnistusraamatusse on kantud keelumärge Maksu- ja Tolliameti kasuks, mistõttu kinnistu omandit üle anda ei saa enne, kui see on kustutatud. Kohustus Maksu- ja Tolliameti ees ei kuulu poolte ühisvara hulka, kuivõrd tegemist on kostja ettevõtlusega seotud võlgnevusega. Sõiduauto Honda CRV müügist järelejäänud ja kostja valduses olevast liisingumaksest, 3 295 eurost soovib hageja endale poolt, s.o 1 647.50 eurot. Sõiduauto sissemaksest 20 000 krooni tasus hageja, kandes selle kostja kontole. Seega tehti sissemakse ühisvara arvel. Kostja tasus üksi liisingumakseid alates 2011 septembrist kuni 2012 maini. Ühtlasi on hageja välja toonud et kostja on FIE-na 2006. a deklareerinud endale põhivara 544 255 krooni. Samal aastal oli tal ettevõtlusega seotud tulu 327 626 krooni, sotsiaalmaksu maksis ta 27 447 krooni. Järele jäi tal raha 300 179 krooni. Poolte ühist vara kasutas kostja põhivara soetamiseks 244 076 (544 255 – 300 179) krooni, mille eest hageja soovib kostjalt rahalist kompensatsiooni 7797,96 eurot. Hageja ei tea, millest kostja põhivara koosneb. Kostja seisukohad Kostja on nõus ühisvara jagamisega selliselt, et korteriomand müüakse ning saadud raha arvelt tasutakse müügikulud ja pangalaen ning jääk jagatakse pooleks. Kostja hinnangul on õige pidada mõlemat laenu ühisvaraks ning tagastada laenud laenulepingute tagatiseks oleva korteri müügist laekuvast rahast. Kostja on nõus jätma XXXX kinnistu hageja ainuomandisse, kui hageja maksab talle selle eest hüvitise 2000 eurot. Kostja nõustub, et seoses liisingulepingu nr

hüvitamist hagejalt. Hüvitisenõuete rahuldamine olnuks osaliselt välistatud ka poolte vahel 29.07.2011 sõlmitud kokkuleppe ning 12.08.2013 sõlmitud täiendava kokkuleppe tõttu, milledes pooled on kokku leppinud, et hageja elab XXXX korteris ning kostja kannab korteriga seotud kulud, sh laen, ning nimetatud makseid käsitletakse täiendava elatisena ning kostja hagejalt nende tagasimaksmist ei nõua. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 kohaselt laieneb käesolev seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 211 lg 1 sätestab, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasade vahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Viidatus sätetest tulenevalt tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt (vt Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). PKS § 210 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega enne 1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18). Kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades arvestada ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduses (PKS § 19 lg 2) sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt Riigikohtu 14.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga. Riigikohus on 14.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14 leidnud, et viidatud sätete põhjal saab järeldada (p 10), et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni, käesoleval juhul alates 22.08.1998 kuni 01.09.2009. Vara on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. PKS § 20 lg 1 kohaselt vastutas abikaasa oma varalise kohustuse eest lahusvaraga ning ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Sama sätte lõike 2 kohaselt vastutasid perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Riigikohus on 19.09.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 märkinud, et perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on faktiliselt perekonna huvides. Hageja hinnangul kasutati kapitalilaenu perekonna huvides 11 157,18 ulatuses, millest ta on nõus tasuma poole. Kostja väitel kulutati kogu laenuraha perekonna ülalpidamiseks ning pooled vastutavad ühiselt kogu kohustuse eest. Vaidlusalune kodukapitalilaenu leping (laenuleping nr 08-078094-EV, tl 16-19) on sõlmitud 25.05.2008, seega enne poolte abielusuhete lõppemist. Laenulepingu sõlmis M.S. ning laenu tagatiseks seati hüpoteek poolte ühisvara hulka kuuluvale korteriomandile asukohaga XXXX. Vastavalt poolte kinnitusele oli laenulepingu sõlmimise

eesmärk poolte ühisvara hulka kuuluvale kinnistule elamu ehitamine, samas ei ole poolte kokkulepe raha kasutamise kohta kohtu hinnangul piisav, tõendamaks kohustuse võtmist perekonna huvides, kui raha on tegelikult kasutatud teisti. Vastavalt ülal viidatud Riigikohtu seisukohale, peab kohustus olema faktiliselt võetud perekonna huvides. Tõendamaks et laenuraha kulutati perekonna ülalpidamiseks, on kostja esitanud oma pangakonto väljavõtted perioodi 30.05.2008 kuni 30.08.2009 (tl 95-124). Kostja kontole on nimetatud perioodil laekunud ka teisi summasid, samuti ei ole kõik kontoväljavõttest nähtuvad kulutused tehtud perekonna huvides. Samas on kontoväljavõtte põhjal usutav, et kostja kasutas laenuraha perekonna igapäevaste kulude katteks ning laenukohustuste kandmiseks. Asjaolud, et laenusummat ei kasutatud kavandatud eesmärgil ning et hageja ei olnud teadlik, milleks täpselt laenusumma kulus, ei muuda poolte ühist vastutust PKS § 20 lg 2 alusel perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest, millest tulenevalt kumbki abikaasa vastutab poolte omavahelises suhtes laenukohustuse eest eelduslikult pooles ulatuses. Seoses liisingulepingu nr 20113849 lõppemisega tagastas liisingfirma 6.12.2012, s.o pärast poolte abieluliste suhete lõppemist kostjale 3 295,41 euro suuruses summas liisingumakseid. Kuivõrd enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara muu hulgas vara, mille abikaasa oli omandanud pärast abielusuhte lõppemist, tuleb kohtu hinnangul tagastatud liisingumakseid pidada kostja lahusvaraks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on liisingulepingu nr 20064309 sissemaksed tehtud ühisvara arvelt. Hageja on 26.02.2006 ja 27.02.2007 kandnud kostja kontole kokku 20 000 krooni auto ostmiseks (tl 37). Samuti on ka kuni poolte abieluliste suhete lõppemiseni tehtud liisingumakseid ühisvara arvelt. Riigikohus on 21.03.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 märkinud, et PKS § 14 lg 2 alusel sai abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Kehtiv perekonnaseadus ei anna kohtule võimalust tunnistada ühe abikaasa lahusvara abikaasade ühisvaraks. Kuivõrd liisingumaksed on tagastatud kostjale 6.12.2012, s.o pärast uue perekonnaseaduse jõustumist, ei saa tagastatud raha tunnistada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks. Hageja on välja toonud, et kostja on füüsilisest isikust ettevõtjana kasutanud 2006. aastal poolte ühisvara põhivara soetamiseks, kuivõrd kostja on 2006. aastal deklareerinud endale põhivara 544 255 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista 9 445,46 eurot, mis vastab hageja arvestuse kohaselt ühisvara osale, mille kostja kasutas põhivara soetamiseks. Kostja on palunud jätta nõue tõendamatuse ja ebaselguse tõttu rahuldamata. Kohus selgitab, et hagejal tulnuks tõendada vara olemasolu poolte abielusuhete lõppemise seisuga, kuivõrd enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 kohaselt kuulus pärast abielusuhte lõppemist omandatud vara abikaasa lahusvara hulka. Ühtlasi ei ole kohtu hinnangul võimalik tõendada ettevõtlusega seotud vara olemasolu füüsilisest isikust ettevõtja maksudeklaratsioonis näidatud põhivara suuruse põhjal. Kohtule esitatud poolte kirjavahetusest nähtuvalt võib kostja olla deklareerinud ettevõtluskuluna ka ettevõtlusega mitte seotud vara, kuivõrd kostja on soovinud soetada vara enda nimele (tl 85), et maksta vähem tulu- ja sotsiaalmaksu. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud abielusuhete lõppemisega seisuga kostja ettevõtlusega seotud vara olemasolu ning nõue 9 445,46 euro välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab , et eeltoodust tulenevalt kuuluvad poolte ühisvara hulka korteriomand asukohaga XXXX (registriosa nr XXXX), XXXX Kinnistu XXXX (registriosa nr XXXX), laenulepingutest nr 06-084588-EL ja 08-078094-EV tulenevad kohustused. Seoses liisingulepingu nr 20113849 lõppemisega tagastatud liisingumaksed summas 3295 eurot

kuuluvad kostja lahusvara hulka. Tõendamata on abielusuhte lõppemise seisuga kostja ettevõtlusega seotud vara olemasolu, mis kuuluks poolte ühisvara hulka. PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisti. PKS § 38 kohaselt tasutakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuse ülemineku kohta sätestatut. Kohustuse jagamisele abikaasade vahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 kohaselt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Vastavalt poolte soovile, tuleb XXX asuv kinnistu (registriosa nr XXXX) jätta hageja omandisse ning kohustada kostjat hüvitama hagejale pool kinnistu väärtusest, s.o 2000 eurot. Kinnistusraamatusse on kinnisasja käsutamis keelamiseks kantud keelumärge Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus) kasuks. Seega tuleb kostjal ühisomandi lõpetamiseks poolte soovitud viisil teha võimalikuks kinnistu omanikukande muutmine. Korter asukohaga XXXX (registriosa nr XXXX) tuleb vastavalt poolte soovile müüa avalikul enampakkumisel, saadud raha arvel tasuda ühisvaral lasuvad kohustused (pangalaenud) ning jääk jagada poolte vahel. Riigikohus on 21.03.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 märkinud, et kui pärast abielusuhete lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid. Ühtlasi on Riigikohus viidatud lahendis leidnud, et kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel, võib kohus ühisvara jagades PKS § 19 lg 2 p 4 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Viidatud sätte järgi tuleb abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel. Kohtu hinnangul tuleb ka käesoleval juhul laenukohustuste jagamisel võtta arvesse kostja poolt pärast abieluliste suhete lõppemist lahusvara arvel tehtud tagasimakseid. Kostja on oma lahusvara arvel teinud mõlema laenu tagasimakseid alates poolte abieluliste suhete lõppemisest, s.o 01.09.2014. Samuti tuleb kohtu hinnangul käesoleval juhul arvesse võtta poolte vahel 29.07.2011 ja 12.08.2013 sõlmitud kokkuleppeid, mille kohaselt kostja kohustus kandma korteriga seotud kulud, sealhulgas laenumaksed, ning korterikulude tasumist tuleb käsitleda täiendava elatisena, mille tagasimaksmist kostja ei nõua. Hiljem on pooled elatise osas sõlminud kompromissi, mille kohaselt kostja tasub kolmele lapsele miinimumsummas elatist ning elatisevõlgnevuse (Tartu Maakohtu 09.09.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-51545). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul laenukohustuste jagamisel põhjendatud arvestada alates 09.09.2014 lahusvara arvel tehtud laenumakseid. Lisaks laenumaksetele on kostja oma lahusvara arvel alates poole abieluliste suhete lõppemisest tasunud ka liisingumakseid. Kostja on 15.09.2014 toimunud kohtuistungil lahusvara arvel tehtud maksete hüvitamise nõudest loobunud. Kuivõrd poolte ühisvara hulka kuuluvaid