Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Harju Maakohtu menetluses oli B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi X vastu rahalises nõudes. Kohus lõpetas nimetatud kohtuasjas menetluse oma 30.01.2025 otsusega, millega rahuldas hagi. Kostja teatas kohtule apellatsioonikaebuse esitamise soovist. Hageja nõue B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ, hageja) nõuab Xlt (kostja) põhivõla summas 3108,50 eurot, intressi summas 231,35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 227,71 eurot ja sissenõudmiskulude summas 35 eurot tasumist. Hageja juhib tähelepanu, et haginõude aluseks oleva lepingu nr R203888604 puhul on tegemist refinantseerimislepinguga, millega kostjale krediiti juurde ei antud ning lepingu tingimuste kohaselt võimaldati kostjale soodsamatel tingimustel laenu tagasi maksta. Hageja leiab, et krediidiandaja ei pidanud väljamakseta refinantseerimise lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kontrollima (RKTKo 2-20-1490, p-d 25 ja 26). Väljamakseta refinantseerimise lepingu sõlmimist võimaldab endine võlausaldaja makseraskustes klientidele. Lepinguga alandatakse refinantseeritavata laenude keskmist intressimäära, vähendatakse osamakse suurust. Lepingu sõlmimisega tasu ei kaasnenud. Olukorras, kus võlgniku ajutiste makseraskuste leevendamiseks sõlmitakse kohtuväline võla ümberkujundamislahendus, ei kehti vastutustundliku laenamise nõuded täies ulatuses. Tavapärane krediidi taotlemise olukord ja kohustuste ümberkujundamise olukord ei ole võrreldavad, seda muuhulgas ka maksevõime hindamise aspektist. Olukorras, kus võlgnikul on tekkinud makseraskused, on põhjendatud võlgniku soovi korral kohustused ümber kujundada. See annab võlgnikule võimaluse makseraskuste ületamiseks. Nimelt on Euroopa Keskpanga suuniste kohaselt peamised eesmärgid makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete võtmiseks luua laenuvõtjatele võimalus sellest olukorrast väljumiseks või ära hoida nõuetekohaselt teenindatavate laenude muutumist viivislaenudeks. Makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmetega tuleks alati püüda taastada laenude jätkusuutlikud tagasimaksed. Samuti sätestab Finantsinspektsiooni soovituslik juhend, et kui krediidivõtjal tekivad või on juba tekkinud krediidilepinguliste kohustuste täitmisel makseraskused, võib olla vajalik krediidilepingulised kohustused restruktureerida (muuta). Krediidilepinguliste kohustuste restruktureerimismeetmete peamine eesmärk peab olema, et meetmed looks krediidivõtjatele mõistliku võimaluse makseraskustest väljuda ehk krediidivõtja makseraskused ületada ja taastada seeläbi maksevõime. Kohtuvälise võla ümberkujundamise eesmärk oli kliendile võimaldada jätkusuutlik kohustuste täitmine ja kostja täitis kohustusi ca 3 aastat. Kostja seisukoht Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Kostja hinnangul on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet nii refinantseerimislepingus R203888604 kui ka esialgsetes lepingutes S192445933 ja S192854382, mistõttu ei võlgne kostja laenuandjale intresse ega muid tasusid. Kokkuleppega nr R203888604 lepingupooled lepiti kokku refinantseerida laenud S192445933 ja S192854382 kogusummas 4399 eurot 88 senti perioodiga 5 aastat. Kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 3643 eurot 78 senti, millest põhivõla katteks on arvestatud 1291 eurot 38 senti ning ülejäänud tagasimaksed on arvestatud intressi ja muude kulude katteks. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks põhivõlg vaid 756 eurot ja 10 senti. Kohtu seisukoht Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lõikele 1. Kohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Vaidlus puudub alljärgnevates tuvastatud asjaoludes: - Omaraha.ee ja kostja sõlmisid 07.04.2020.a refinantseerimislepingu nr R203888604, millega refinantseeriti laenulepingud nr S192445933 ja S192854382, mille tulemusena lepiti kokku laenusummas 4399,88 eurot, mis on laenude S192445933 ja S192854382 põhisumma jääk. Refinantseerimislepingu intressimäär on 23,05% aastas, lepingu kestus 60 kuud, lepingu tasu 0 eurot ning krediidikulukuse määr 25,6% aastas. - Kostja kohustus oli maksta laenusumma ja intressi tagasi osamaksetena laenulepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel. Kostja poolt on lepingu katteks tehtud maksegraafikujärgseid tagasimakseid kokku summas 3643,78 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 1291,38 eurot, intressi katteks 2332,76 eurot, viivise katteks 19,64 eurot. - Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, mistõttu edastas edastas Omaraha OÜ kostjale 31.05.2023 teatise, millega andis kostjale täiendava 14 kalendripäevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks, hoiatades ühtlasi võlgnevuse tasumata jätmisel lepingu ülesütlemise võimalikkusest ning laenulepingust tulenevate kõigi nõuet loovutamisest inkassofirmale. Antud teatisega anti kostjale ka võimalus võla tasumise osas läbirääkimiste pidamiseks. - Kuna kostja, hoolimata talle edastatud lepingu ülesütlemise hoiatusest võlgnevust ei tasunud ning oli täielikult viivituses enam kui kolme järjestikuse, see on 07.03.2023, 07.04.2023, 07.05.2023 ja 07.06.2023 osamakse tasumisega, ütles Omaraha OÜ laenulepingu kooskõlas VÕS § 416 erakorraliselt üles 15.06.2023, loovutades olemasoleva nõude kostja vastu hagejale. Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevusi kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu pöördus hageja kohtusse. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude – hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3108,50 eurot, intressi 231,35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 227,71 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Kohus märgib, et põhivõlgnevus summas 3108,50 eurot tuleneb laenusummast 4399,88 eurot põhiosa katteks arvestatud tagasimaksete summas 1291,38 eurot lahutamisest. Intress summas 231,35 eurot tuleneb arvestatuna laenujäägilt ajaperioodist 07.03.2023 kuni 07.06.2023 kokkulepitud intressimääraga (23,05% aastas). Viivis summas 227,71 eurot tuleneb põhivõlgnevuselt arvestatuna lepingu põhitingimustes kokkulepitud intressimääraga samas määras (23,05% aastas) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni. Võla sissenõudmiskulud summas 35 eurot tulenevad hageja poolt peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel tasuliste nõudekirjade edastamise eest: 03.07.2023 (25 eurot), 10.07.2023 (5 eurot), 18.07.2023 (5 eurot). Kostja leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustusi, mistõttu ei võlgne kostja hagejale intressi ega muid tasusid ja seega tuleb kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 4

kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus leiab, et haginõude aluseks oleva lepingu nr R203888604 puhul on tegemist refinantseerimislepinguga, millega kostjale krediiti juurde ei antud ning lepingu tingimuste kohaselt võimaldati kostjale soodsamatel tingimustel laenu tagasi maksta. Mingid muud lepingud ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna need ei ole nõude aluseks. Kohus leiab, lähtudes Riigikohtu seisukohast lahendis nr 2-20-1490 (p 26), et antud juhul ei pidanud krediidiandaja väljamakseta refinantseerimise lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kontrollima kuivõrd tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär ei suurenenud. Lepingu sõlmimisega samuti tasu ei kaasnenud. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastuväited hagile asjakohatud, ning hageja nõue ei kuulu ümberarvestamisele ja vähendamisele. Seega kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista OÜ Omaraha ja X vahel 07.04.2020 sõlmitud refinantseerimise lepingust nr R203888604 tulenev põhivõlgnevus 3108,50 eurot ja intress 231,35 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 ning VÕS § 108 lg 1 alusel, sissenõutavaks muutunud viivis 227,71 eurot VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel, võla sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu 455 eurot. Kohus leiab, et hagilt tasutud riigilõiv 455 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 455 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (digitaalselt allkirjastatud) Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.