Jätta tähelepanuta L.K. e poolt 19.10.2014 ja K.L. e poolt 20.10.2014 esitatud uued tõendid. Menetluskulude jaotus
Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohus kohustas 05. detsembri 2013 määrusega K.L. t maksma kohtumenetluse ajal elatist alaealise L.K. e ülalpidamiseks ning mõistis K.L. elt L.K. e kasuks välja elatise summas 160 eurot kuus alates 05.12.2013 kuni kohtulahendi jõustumiseni.
2.L.K. (hageja) esitas 02. jaanuaril 2014 hagi K.L. e (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja sündinud K.K. ja K.L. e abielust. Hageja elab koos emaga kostjast lahus. Hageja palus PKS § 96, 97 ja 101 alusel mõista kostjalt välja elatis summas 177,50 eurot kuus alates 01.01.2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni 19.09.2029 või kuni 21-aastaseks saamiseni, kui L.K. jätkab õppimist kutseõppeasutuses.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on lapsel vahelduv elukoht. Tsiviilasjas nr 2-13-60231 määrusega kinnitatud suhtluskord sätestab, et hageja viibib aasta jooksul minimaalselt 106 ööpäeva kostja juures. Ajavahemikul 08.01.2014 – 10.02.2014 on hageja viibinud kostja juures 17 päeva ning ema juures 15 päeva. Ajal, kui hageja viibib kostja juures, kannab kostja kõik kulutused (toit, eluase, mänguasjad, ravimid, meelelahutus). Kostja kannab ka transpordikulud (270 eurot kuus). Kostja kulutused hageja ülalpidamiseks on vähemalt 400 eurot kuus. Ema igakuised kulutused on kostja hinnangul väiksemad, samas kui sissetulek on suurem – ta töötab OÜ-s Prettyland juhatajana töötasuga 850 eurot kuus (neto). Sellele lisandub kostja poolt tasutud elatis 160 eurot kuus. Kostja sissetulek on töötasu summas 285,41 eurot (neto) ning töövõimetuspension 140,81 eurot. Nii hageja ema kui ka kostja ülalpidamisel on kolm alaealist last. Kostja esitas 19. veebruaril 2014 vastuhagi K.K. vastu, mida samal päeval toimunud kohtuistungil palus käsitleda vastuväitena hagile. 17. märtsi 2014 menetlusdokumendis viitab kostja PKS § 102 lg-le 2, mis võimaldab elatist vähendada. Kostjal on tuvastatud töövõime kaotus 40% ulatuses ning lisaks hagejale on kostja ülalpidamisel veel kaks alaealist last. Võttes arvesse, et kostja ühe kuu sissetulek on 426,22 eurot, on kõigi vahel sissetuleku võrdsel jaotamisel hagejale maksimaalselt
tasutav põhjendatud elatis 106,56 eurot. Kostja palus tühistada hagi tagamine ja kohustada hageja seaduslikku esindajat tagastama kostjale kostja poolt üleliigselt tasutud elatis.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 11. aprilli 2014 otsusega L.K. e hagi K.L. e vastu osaliselt ning mõistis K.L. elt L.K. e kasuks välja elatise alates 02.01.2014 summas 107 eurot kuus kuni L.K. e täisealiseks saamiseni või kuni lapse vajaduste või vanemate varalise seisundi muutumiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagi elatise väljamõistmiseks perioodiliste maksetena PKS §-st 96, § 100 lg-test 1 ja 2 tulenevalt põhjendatud. K.K. le kuulub sõiduauto Mitsubishi Galant (1998). Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt on K.K. sissetulek perioodil 01.01.2013 kuni 31.12.2013 olnud summas 1 288,47 eurot. K.K. on näidanud oma ja temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekuks kuus kokku 844 eurot. Tõendamata on kostja väide, et K.K. töötab OÜ-s Prettyland juhatajana sissetulekuga 850 eurot kuus. K.K. väidete kohaselt on ta töötu. Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt on K.L. e sissetulek perioodil 01.01.2013 kuni 31.12.2013 olnud summas 2 040 eurot. Oma vastuses kinnitab kostja, et tema netotöötasu on 285,41 eurot kuus ning lisaks saab ta töövõimetuspensioni 140,81 eurot kuus. Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Arvestades kostja varanduslikku seisundit, püsiva töövõime osalist kaotust, mis raskendab tema konkurentsi tööturul võrreldes teiste isikutega, ülalpeetavate arvu ning asjaolu, et käesoleval ajal ei peeta kinni Tartu Maakohtu 27.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-60231 kinnitatud lapsega suhtlemise korrast, s.o laps ei viibi kostja juures vastuses märgitud ulatuses, ei ole kostjalt võimalik välja mõista elatist suuremas ulatuses kui 107 eurot kuus. Maakohus leidis, et elatise väljamõistmine suuremas ulatuses paneks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada minimaalset vajalikku elustandardit ega ise toime tulla ilma riigi abita. Maakohus arvestas ka asjaolu, et kostja on püüdnud ülalpidamise tasumises osaleda oma võimaluste piires vabatahtlikult. Laste huvides on kahtlemata tema ülalpidamisvajaduste rahuldamine ning kostjal tuleb seega arvestada kõigi tehtud kulutuste otstarbekust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.L.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 11. aprilli 2014 tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole maakohus kontrollinud, kas K.L. ka tegelikult täidab elatise maksmise kohustusi oma teiste laste ees. Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi nr 1-14-2833 K.L. e süüdistuses KarS § 169 järgi (elatise mittemaksmine); 2) on elatise väljamõistmine alla seadusega ettenähtud miinimummäära seadnud L.K. e ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste laste K.K. ja E.O.; 3) ei nähtu otsusest, millistel arvestustel ja põhjendustel on kohus jõudnud järeldusele, et kostjalt on võimalik välja mõista just 107 eurot. Maakohus oleks pidanud elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (RKTKo 25.05.2011 nr 3-2-1-37-11, RKTKo 02.10.2008 nr 3-2-1-66-08);
4) ei saa kostjale lühiajaliselt määratud püsiva töövõime kaotus 40% alates 31.10.2013 kuni 31.10.2014 olla piisavaks põhjenduseks oluliselt väiksema elatise väljamõistmiseks. Tegemist ei ole sellise puudega, mille tõttu oleks jõukohase töö leidmine raskendatud; 5) on maakohus jätnud tähelepanuta, et kostja on mitme osaühingu juhatuse liige ning kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et ta varjab tegelikke tulusid, kuna kulud ületavad tulusid; 6) ei ole maakohus hageja poolt esitatud tõendeid kulutuste kohta analüüsinud ega põhjendanud, miks need tõendid jäeti tähelepanuta; 7) on Viru Maakohtu 30.04.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-6010 peatatud K.L. e hooldusõigus L.K. e suhtes. Sama määrus asendab suhtlemiskorra osas Tartu Maakohtu 27.12.2013 määrust. Kuna kostja hooldusõigus on peatatud, ei kaasne talle lapsega seonduvaid kulutusi. Hageja seaduslik esindaja on seoses kostja poolt tekitatud kehavigastusega töövõimetu. Hageja seaduslikul esindajal on seadusest tulenev õigus viibida lapsehoolduspuhkusel kuni lapse 3aastaseks saamiseni 19.09.2014.
6.K.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleb L.K. e väited ülalpidamiskohustuse mittetäitmise ning tulude varjamise kohta jätta tähelepanuta, kuna hageja ei ole nimetatud asjaoludele maakohtus tuginenud. Kohustuste olemasolu mõjutab nende täitmisest sõltumata K.L. e varalist seisundit. Kostja on seadusest tulenevalt kasutanud oma käsutuses olevaid rahalisi vahendeid maksimaalselt L.K. e ülalpidamiseks ning on võtnud elatise tasumiseks laenu; 2) olukorras, kus kohus hindas kostja varalist seisundit ning võttis arvesse ülalpidamiskohustusi ka teiste laste ees, ei ole kohus seadnud L.K. t ebavõrdesse olukorda. Lapse varaline kindlustatus sõltub ka emast; 3) on maakohus elatise arvestuskäiku piisavalt põhjendanud; 4) on kostja esitanud tõendeid selle kohta, kui palju ja millises ulatuses ka tema vahetult lapse ülalpidamiskohustuse täitmises osaleb; 5) ei ole püsiv töövõime kaotus ainus põhjus, miks maakohus elatist vähendas. Püsiv töövõimekaotus on tuvastatud juba alates 05.04.2013, mis ajas muutuda ei saa ning muutub üksnes õigusaktide ja normide muutumisel; 6) ei ole hageja viidanud, millise tema poolt esitatud väite analüüsimisel oleks kohus pidanud tõendeid arvestama ja hindama. Hageja ei ole märkinud, kuidas on tõendite hindamata jätmine mõjutanud kohtuotsuse sisu; 7) on K.L. vaidlustanud Viru Maakohtu 30. aprilli 2014 määrust tsiviilasjas nr 2-14-6010. Hooldusõiguse peatamine ei saanud olla aluseks kohtuotsuse tegemisel, kuna on leidnud aset pärast kohtuotsuse tegemist. Vaatamata hooldusõiguse ajutisele peatamisele kaasnevad K.L. ele lapse hooldamisega seotud kulutused.
7.K.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 11. aprilli 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) on kokkulepitud suhtlemiskorra täitmisest kõrvale kaldutud kokkuleppeliselt ning suhtluskorra täpne järgmine ei ole olnud takistatud kostjast tulenevalt. Sellele vaatamata on L.K. viibinud rohkelt kostja juures (perioodil 08.01-10.02 17 ööpäeva). Kostja soovib last enda juurde suhtluskorraga kehtestatust kauemaks; 2) on maakohus puudulikult hinnanud tõendeid. Kohus ei ole põhistanud, millest nähtub suhtluskorra mittetäitmine ning millest tulenevalt jätab kohus arvestamata kostja väited hageja enda juures viibimise perioodi kohta. Olukorras, kus kohus tuvastab, et laps ei viibi isa juures kostja poolt väidetud ulatuses, peab kohus tuvastama selle, millest ulatuses laps isa juures viibib ning millist mõju see omab elatise väljamõistmisele; 3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud PKS § 100 lg-d 1 ja 2 ning kaldunud kõrvale nimetatud sätte eesmärgist. Kostja tõi 17.03.2014 menetlusdokumendi p-s 2.2 ja 2.3 välja selle, kui palju hageja kostja juures viibib. Lapse mõlema vanema juures viibimise tõttu tekivad vanematel võrdsed kulud lapse toidule ja eluasemele; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud analüüsimata 17.03.2014 menetlusdokumendi p-s 2.4 toodud argumendid elatise vähendamiseks lähtudes lapse transpordivajadusest. Kokkusaamised kostjaga on hageja õigus ning tema huvides, seega on transpordikulu pärast ema ühisest elukohast ärakolimist põhjendatud kulu; 5) puudub PKS § 100 lg-de 2 ja 3 kohaselt alus elatise väljamõistmiseks, kuna kostja osaleb ja soovib osaleda L.K. e arengus, kasvatamises ja ülalpidamiseks. Kostja soovi tasuda lasteaiamaksu on põhistatud 17.03.2014 menetlusdokumendi p-s 2.5; 6) ei kohaldu elatise vaidluse puhul TsMS § 164 lg 1 ning juhinduda tuleb üldistest hagimenetluses kantud menetluskulude jaotamise sätetest. Kostja oli nõus kompromissi sõlmimisega, millest hageja keeldus, mistõttu tuli hagi osalisel rahuldamisel jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda; 7) on K.L. vaidlustanud Viru Maakohtu 30. aprilli 2014 määruse tsiviilasjas nr 2-14-6010.
8.L.K. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Hageja palub arvestada tema apellatsioonkaebuses toodud seisukohti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et L.K. e ja K.L. e apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 11. aprilli 2014 otsus muutmata.
10.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha L.K. e apellatsioonkaebuse osas. L.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada ja välja mõista K.L. elt L.K. e kasuks elatis igakuiselt 177,50 eurot alates 02.01.2014 kuni L.K. e täisealiseks saamiseni (või lapse vajaduste või vanemate varalise seisundi muutumiseni).
10.1.L.K. e väite kohaselt ei ole maakohus kontrollinud, kas K.L. ka tegelikult täidab teiste laste ees elatise maksmise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtul kohustust kontrollida, kas elatist maksma kohustatud isik ka tegelikult elatist maksab. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (nt tsiviilasi nr 3-2-1-136-13 ja nr 3-2-1-118-12), et PKS § 102 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Erandina võib aga kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks
kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Elatise väljamõistmisel ühele lapsele tuleb arvestada sellega, et teised lapsed ei osutuks varaliselt vähem kindlustatuks. Alaealiste laste ülalpidamise kohustusega tuleb arvestada olenemata sellest, kas vanem ka tegelikult teistele lastele elatist tasub. Kuna kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last, keda kostja on kohustatud ülal pidama, on maakohus põhjendatult arvestanud teiste laste ülalpidamiskohustuse olemasolu hagejale väljamõistetava elatise vähendamisel. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega selles, et maakohus on seadnud L.K. e ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste lastega. Maakohus on elatise suuruse määramisel arvestanud sellega, et kostja on kohustatud ülal pidama kolme alaealist last ning lähtunud elatise väljamõistmisel sellest, et lapsed oleksid võrdses olukorras. Kuna hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on teiste alaealiste laste seaduslikud esindajad esitanud kohtutäiturile avaldused täitemenetluse algatamiseks, siis on arusaamatu hageja seisukoht, et hageja on teiste lastega võrreldes ebavõrdses olukorras. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Hageja puhul on tegemist 3aastase väikelapsega, kelle esmavajadused ja kulud ei saa olla sama suured kui näiteks kooliealisel lapsel.
10.2.Hageja väite kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks on praegusel juhul vajalik ja võimalik vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära ja mõista kostjalt hageja kasuks välja elatisena 107 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses vastavad põhjendused esitanud. Maakohus tuvastas, et Maksu- ja Tolliameti andmetel oli K.L. e sissetulek perioodil 01.01.2013 kuni 31.12.2013 2040 eurot. Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt on K.L. saanud 2013. a jooksul tulu seega ca 170 eurot kuus, mis on väiksem sellest, mille kostja on ise oma sissetulekuks märkinud. Kostja väitel on tema netotöötasu 285,41 eurot kuus ning lisaks töövõimetuspension 140,81 eurot kuus, kokku 426,22 eurot, millisest sissetulekust maakohus elatise väljamõistmisel hagejale ka lähtus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuvastanud kostja sissetuleku suuruse. Vaidlust ei ole selles, et kostja on 40% ulatuses töövõimetu ning kostjal on kokku kolm alaealist last, keda kostja on kohustatud ülal pidama. Registrite andmete kohaselt ei kuulu kostjale kinnisvara ega sõiduautosid. Kogutud andmete põhjal vähendas maakohus põhjendatult väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Maakohus jagas kostja sissetuleku kostja enda ja tema kolme alaealise lapse vahel. Arvestades kostja varanduslikku seisu ning käesoleval juhul esinevad asjaolusid, mis annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, on kostja võimeline tasuma L.K. ele elatist 107 eurot kuus. Õige on hageja väide selles, et K.L. on seotud ettevõtlusega. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kostja ettevõtlustegevusega arvestanud, kuid samas leiab ringkonnakohus, et kostja tegutsemine äriühingutes ei anna käesoleval juhul alust 107 euro suurusest elatisest suurema väljamõistmiseks. Äriregistri andmete kohaselt on K.L. Aabomarket OÜ (registrikood: 12539276) juhatuse liige, Aabo Mööbel OÜ (registrikood: 11377021) asutaja ja osanik ning Aabotec OÜ (registrikood: 12145637) asutaja, osanik ja juhatuse liige. Kostja on esitanud enda pangakonto väljavõtte (I kd, tl 112), millest nähtub, et ta sai 2014 jaanuaris Aabomarket OÜ-s töötasu 285,41 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kostja on küll kahe äriühingu osanik, kuid puuduvad muud tõendid äriühingutest saadava suurema tulu kohta. Käesoleval juhul puuduvad viited sellele, et kostjal
oleks täiendavaid sissetulekuid, mida ta püüab varjata. Ringkonnakohus leiab, et ebaõige on lähtuda kostja hüpoteetilisest sissetulekust. Arvestades kostja majanduslikku seisu ning asjaolusid, mis on aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud miinimummäära, on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja on käesoleval ajal võimeline tasuma hagejale elatist 107 eurot kuus. Kostjal puudub vara, mille arvelt saaks hagejale tasuda elatist suuremas summas kui 107 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult vähendanud PKS § 102 lg 2 lause 2 alusel elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra.
10.3.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti jätnud elatise välja mõistmata kuni hageja põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. PKS § 97 p-i 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kuna hageja on 3-aastane ning käesoleval ajal ei ole teada, kas ta jätkab täisealiseks saanuna õpinguid põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, tuleb praeguses olukorras jätta taotlus täisealisele lapsele elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Kui PKS § 97 p-is 1 sätestatud eeldused on täidetud, on täisealiseks saamisel hagejal õigus pöörduda elatise väljamõistmiseks kohtu poole. Kõike eeltoodut arvestades ei ole L.K. e apellatsioonkaebuses esitatud väited aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse muutmisele ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Ringkonnakohus võtab järgnevalt seisukoha K.L. e apellatsioonkaebuse osas. K.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.
11.1.K.L. palub jätta hagi rahuldamata põhjusel, et L.K. viibib olulise aja isa juures ning lapse isa täidab lapse ülalpidamiskohustust vahetult. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem ei pea üldjuhul tasuma lapse ülalpidamiseks PKS § 100 lg-s 1 sätestatud rahalist elatist. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Viru Maakohtu 30.04.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-6010 peatati lapse isa K.L. e hooldusõigus lapse L.K. e suhtes kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Nimetatud määrus kuulus täitmisele alates selle teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2014 määrusega (määrus on jõustunud) tsiviilasjas nr 2-14-6010 tühistati Viru Maakohtu 30.04.2014 määrus; reguleeriti esialgse õiguskaitse korras tsiviilasja nr 2-14-6010 menetluse ajaks K.L. e suhtlemiskorda oma lapse L.K. ega selliselt, et lapse isal on õigus suhelda lapse L.K. ega igal teisel nädalal kestvusega kuni neli tundi. Ringkonnakohus andis määrusega otsustusõiguse lapse L.K. e elukoha, lasteasutuse valiku ja ravi küsimustes kohtumenetluse ajaks lapse emale K.K. le, pannes emale kohustuse informeerida lapse isa kõigist lapse elu ja tervist mõjutavatest asjaoludest. Ringkonnakohus märkis samas, et käesolev määrus asendab suhtlemiskorra osas Tartu Maakohtu 27.12.2013 määrust tsiviilasjas nr 2-13-60231. Lähtudes tsiviilasjas nr 2-14-6010 tehtud määrusega menetluse ajaks määratud lapsega suhtlemise korrast on alusetu kostja väide, et laps viibib olulise osa ajast isa juures. Lapse isa väitel viibis laps tema juures perioodil 08.01.-10.02.2014 17 tööpäeva. Lapse ema vastuväite kohaselt (I kd, tl 163) viibis laps isa juures alates 2013 detsembrist kuni 2014 märtsi lõpuni 26 päeva. Kuna Viru Maakohtu 30.04.2014 määrusega peatati isa hooldusõigus lapse suhtes, siis ei saanud lapse isa alates 30.04.2014 lapsega suhelda. Käesoleval ajal on isal Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2014
määruse alusel võimalus suhelda lapsega 8 tundi kuus. Arvestades esialgse õiguskaitse korras kindlaksmääratud suhtluskorda ja otsustusõiguse üleandmist lapse emale lapse viibimiskoha osas, ei saa praegusel juhul öelda, et lapsel on vahelduv elukoht ema ja isa juures. Lapse püsielukohaks on lapse ema elukoht. Lapse isa ei ole tõendanud, et enne Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2014 määruse tegemist viibis laps olulise osa ajast isa juures. Asjaolu, et laps viibis isa juures 2013 detsembrist kuni 2014 märtsi lõpuni 26 päeva, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust elatise välja mõistmata jätmiseks. Kuna lapse isa ei täida lapse ülalpidamiskohustust vahetult, siis on lapse isa kohustatud tasuma oma alaealise lapsele elatist perioodiliste maksetega.
11.2.Kostja väitel on maakohus ebaõigesti jätnud analüüsimata tema argumendid elatise vähendamiseks lähtudes lapse transpordivajadusest. Ringkonnakohtu arvates ei ole elatise vähendamise aluseks see, et lapse isa tasub enda transpordikulud, et lapsega kohtuda. Kostja poolt esiletoodud transpordikulud lapsega kohtumiseks ei ole lapse ülalpidamisega seonduvad kulud. Seisukohta, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine on Riigikohus rõhutanud otsustes nr 3-2-1-119-07 ja nr 3-2-1-33-11. See tähendab, et elatist tuleb reeglina maksta perioodiliste rahaliste maksetena. Kostja isiklikud transpordikulud ei ole vajalikud kulud lapse esmavajaduste rahuldamiseks ning puudub igasugune alus lugeda kostja transpordikulud hageja ülalpidamiskuludeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et kostja peab lapsele kulutuste tegemisel lähtuma lapse esmavajadustest ja kulutuste otstarbekusest. Kostja soov tasuda ise lasteaiatasu ei ole aluseks elatise välja mõistmata jätmisele. Kui kostja soovib lisaks väljamõistetud elatisele tasuda ise ka lasteaiatasu, siis on kostjal see võimalus olemas. Hagejale asjade ostmine ning hageja kulutuste kandmine eeldab vanemate vahelist koostööd. Vanemad peavad omavahel kokku leppima, kes ja millises ulatuses kannab hageja kulud. Kõigest eeltoodust lähtudes tuleb K.L. e apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad (nt kui muutub kostja töövõimetuse protsent või suureneb tema sissetulek või saab ta tulu äriühingutest, millede osad talle kuuluvad), võib kumbki pool nõuda TsMS § 497 järgi elatise suuruse muutmist hagimenetluses.
12.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta hageja poolt 19.10.2014 esitatud pangatehingute väljavõtte 3-l lehel ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta TsMS § 652 lg 4 alusel kostja poolt 20.10.2014 esitatud kviitungid soetatud kaupade ja transpordikulude kohta.
13.Õige on kostja seisukoht selles, et maakohus tugines menetluskulude jaotamisel vääralt TsMS § 164 lg-le 1, sest tegemist on ülalpidamisasjaga, mitte hagilise abielu- ega põlvnemisasjaga. Samas aga ei ole ringkonnakohus nõus kostja väitega, et menetluskulud maakohtus tuleb jätta lapse kanda. Kuna asjas on tuvastatud, et hageja kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja vajalik ning hagi rahuldati osaliselt, siis tuleb menetluskulud maakohtus jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda. Arvestades asjaolu, et nii hageja apellatsioonkaebus kui kostja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.