Hageja Bondora AS (registrikood 11483929); lepinguline esindaja E.A. Kostja D. F. (isikukood XXX) Kirjalikus lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista D. F.ilt Bondora AS kasuks põhivõlg 1300 eurot, viivis perioodi 28.06.2023 – 28.06.2024 eest 159,68 eurot, viivis perioodi 29.06.2024 – 30.01.2025 eest 92,86 eurot ja viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 24,84% aastas.
3.Jätta rahuldamata Bondora AS hagi põhivõla 82 euro, intressi 105,42 euro, lepingu haldustasu 17,67 euro, sissenõudmiskulude 10 euro ja lisateenuste tasu 114,95 euro osas.
4.Jätta menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud hagejalt välja mõistmata nende puudumise tõttu.
Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled
esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21).
HAGEJA NÕUE JA ASJAOLUD
Hageja esitas 28.06.2024 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palub välja mõista kostjalt hageja kasuks hageja ja kostja vahel 28.02.2023 sõlmitud laenulepingust nr BL3530494 tulenev põhivõlgnevus 1382 eurot, intress 105,42 eurot, lepingu haldustasu 17,67 eurot, sissenõudmiskulud 10 eurot, lisateenused 114,95 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga (28.06.2024) sissenõutavaks muutunud viivis 353,46 eurot ning välja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 24,84% aastas tagastamata krediidisummalt alates 29.06.2024 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni.
Hageja ja kostja on sõlminud kirjalikult taasesitatavas vormis tarbijakrediidilepingu BL3530494. Hageja andis kostjale laenu summas 1382 eurot, intressimääraga 24,84 % aastas tagastamata krediidisummalt. Igakuine lepingu haldustasu oli 4% laenusummalt aastas ja lepingutasu 82 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel. Krediidi kulukuse määr lepingus on 43,85%. Lepingu üldtingimuste punkti 9.1. kohaselt on viivisemäär võrdne poolte vahel kokku lepitud intressimääraga.
Bondora AS-st laenutaotluse protsessi saab algatada üksnes klient, kes on end autentinud ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga krediidiandja veebilehel. Leping allkirjastatakse digitaalselt selliselt, et klient tuvastatakse kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil. Kui laenusaaja saab positiivse tulemuse laenutaotlusele, on võimalik laenusaajal laadida kirjalikult sõlmitud leping alla. Kui laenusaaja seda ei soovi mingil põhjusel kohe teha, on võimalik laenusaajal igal ajal logida sisse Bondora iseteenindusportaali ning see soovi korral endale laadida alla nii mitu korda ja nii mitmesse seadmesse kui laenusaaja seda soovib.
Hageja tasus pärast lepingu allkirjastamist kostja märgitud arveldusarvele 1300 eurot.
Kostja märkis laenutaotluses oma sissetulekuks 4000 eurot ning igakuisteks kohustusteks 0 eurot. Hageja analüüsis kostja esitatud pangakonto väljavõtet ning sellelt nähtus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 532,24 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 0 eurot. Hageja on arvestanud kostja elamiskuludeks 250 eurot. Samuti nähtus pangakonto väljavõttelt, et kostjal puudusid kulutused hasartmängudele. Laenutaotluse esitamise ajal puudusid avalikustatud maksehäired. Igakuiselt jäi kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks 215,33 eurot.
Kostja rikkus lepingut, jäi tagasimaksetega viivitusse ning hageja hoiatas 24.05.2023 saadetud teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 30-päevase täiendava tähtaja jooksul võlga. Hageja ütles 27.06.2023 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Kostja põhiosa katteks makseid pole teinud, siis loeti lepingu järgi tagastamata krediidisummas 1382 eurot.
Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 0 eurot. Põhivõlg lepingust on 1382 eurot. Lepingu ülesütlemise avalduse esitamise päeval oli sissenõutavaks muutunud
intressinõue summas 105,42 eurot, perioodi 23.03.2023 kuni 25.06.2023 eest. Kostja on jätnud tasumata igakuise haldustasu, mis on arvestatud perioodi 23.03.2023 kuni 25.06.2023 (neli kuud) summas 17,67 eurot (4% laenusummast aastas). Lepingu ülesütlemisel 27.06.2023 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 4,45 eurot. Hagi esitamise seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 353,46 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 29.06.2024 kuni tagastamata krediidisumma täielikult tasumiseni viivis 24,84 % tagastamata krediidisummalt aastas.
Laenulepingut sõlmides on kostja avaldanud soovi, et soovib kasutada krediidiandja poolt pakutavaid lisateenuseid: B on Track, B Secure, B Secure+. Hageja selgitab, et tegemist on lisateenustega, millega liitumine on vabatahtlik ning mis annab mõningaid eeliseid kliendile. B on Secure igakuine kuumakse on 14,99 eurot. Pooled on laenulepingu sõlmimisel leppinud kokku p-s 8.4, et laenuandja pakutava lisatoote või -teenuse kasutamisel maksab laenuvõtja laenuandjale tasu laenuandja veebilehel avaldatud hinnakirja alusel. Laenuvõtja maksab laenuandjale kõik sellised tasud laenuvõtjale portaalis edastatud teate alusel teates märgitud maksetähtaja jooksul. Maksehäire edastamise teate maksumuseks on 14,99 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda igakuiste lisateenuste eest kokku 24,99 eurot kuus. Kostja on tasunud lisateenuste perioodil 23.03.2023 kuni 26.06.2023. Järelikult tuleb poolte vahel sõlmitud lisateenuste lepingust kostjalt hageja kasuks välja mõista 99,96 eurot. Lisaks tuleb mõista kostjalt välja maksehäire teate tasu summas 14,99 eurot (kokku 114,95 eurot).
Lepingu p.13.4 alusel kannab laenuvõtja sissenõutavaks muutunud võla sissenõudmise kulud. Hageja palub kostjalt välja võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 10 eurot tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest 29.03.2023 ja 03.05.2023.
KOSTJA VASTUVÄITED
10.Kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ega hiljem kirjalikku vastust ei esitanud. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 13.09.2024 Ametlikes Teadaannetes. 13.12.2024 kohtumäärus ja hagiavalduse täiendus on kostjale kätte toimetatud 29.12.2024 Ametlikes Teadaannetes.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus rahuldab hagi osaliselt.
12.Kohus võib lihtmenetluses hagi menetlemisel muu hulgas kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all (TsMS § 405 lg 1 p 5). Riigikohus on selgitanud, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo nr 3-2-1-23- 16, p 16). Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
13.Hageja põhinõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Raha maksmise aluseks olev kohustus võib tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas
täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1).
14.Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.
15.VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg 1.
16.Hageja ei ole esile toonud kostja poolt laenutaotluse esitamise aega. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu. Hageja väitel on kostja lepingu elektroonilise allkirjaga kinnitanud, et elektrooniline allkiri asub lepingu jaluses. Hageja selgitustest nähtub, et Bondora laenulepingute puhul toimub autentimine tugeva isikutuvastusvahendiga, aga allkirjastamine käib telefoninumbrile SMSiga saadetava pinkoodi sisestamisega kliendiportaalis, kuhu tarbija on end autentinud tugeva autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-ga saadetud pin-koodi sisestamisel automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IPaadress. Kohtule on selline fail esitatud pdf failina. Failil endal ei ole juures mingeid andmeid, mille alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud. Kohus kontrollis hageja esitatud lepingudokumenti, milles hageja väitel on kostja elektrooniline allkiri, Acrobat Reader ja DigiDoc tarkvaradega, kumbki ei tuvastanud failist elektroonilist allkirja, mille sertifikaadi kehtivust oleks võimalik valideerida.
17.Kohus loeb tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art 25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja, mis ei vasta eIDASmääruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on üksnes kvalifitseeritud e-allkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu. TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab
elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on eIDAS määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri. Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja on ka tõendanud, et laen summas 1300 eurot on kostjale välja makstud (lisa 2).
18.Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2022 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (laenuleping sõlmitud 28.02.2023, antud määr kohaldus alates 30.11.2022 kuni 31.05.2023). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks lepingu sõlmimise ajal oli seega 3 * 15,31% = 45,93%. Kostja laenulepingus oli krediidi kulukuse määr 43,85 % aastas. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
19.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega; c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).
20.Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab
krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
21.Hageja esitatud selgituste ja tõendite põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus tegi hagejale kohtunõude selgitada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist ning esitada kostja pangkontovälja väljavõtted. Samuti palus kohus esitada ümberarvestus või alternatiivnõue, kui kohus peaks leidma, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et kostja pangakonto väljavõtet klassikalises formaadis ei võetud, vaid on XML masintöödeldavas formaadis, mis kohtule on edastatud. Hageja ei ole esile toonud, et kostjalt endalt oleks küsitud tema majandamiskulude ja ülalpeetavate kohta või et ülalpeetavate olemasolu oleks kontrollitud (nt rahvastikuregistrist). Hageja ei ole esitanud eraldi laenutaotluse dokumenti, kohus saab aru, et laenu taotlemisel kogutud andmed sisalduvad krediiditoimiku failis vahelehel „Loan Applications and contracts“ ühel real. Hageja väitel kostjal maksehäired puudusid, ent hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, kuidas seda kontrolliti. Hageja väitel tuvastati kostja konto väljavõtte alusel, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 532,24 eurot ja igakuised kohustused 0. Kostja on ise märkinud, et tema sissetulek on 4000 eurot, mis on ilmselgelt vastuolus hageja esitatud kontoväljavõttega. Konto väljavõttest nähtub, et isik küll ei tee laenu tagasimakseid, kuid kannab pidevalt eraisikutele summasid. Samuti ei nähtu, et isik tasuks kommunaalarveid, nähtuvad ainult Telia Eesti AS-ile maksed. Seega oli hagejale tema enda kogutud andmete põhjal selgelt teada, et isiku väidetav sissetulek ja pangakonto väljavõte on vastuolus. Kui kostja sissetulek ühes kuus on 532,24 eurot ja sealt arvestada maha hageja poolt arvestatud keskmine elamiskulu 250 eurot ja laenumakse maha ca 67 eurot, siis isikul jääb vabasid rahalisi vahendeid 215,24 eurot, mis on ilmselgelt eluliselt väga väike summa. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et krediidiandja oleks pidanud hoolikamalt analüüsima krediidi andmisel andmeid kostja kohta, mis oli vastuolus taotletava isiku enda väidetava sissetulekuga. Hagejale oleks pidanud olema ohumärk see, et kostja väidab vastupidist kontolt nähtuvaga. Hageja oleks pidanud kostjalt täiendavalt küsima vastuolu kohta selgitust. Hagejale teadaolevate andmete põhjal ei saanud tekkida mõistlikku veendumust, et kostja suudab finantskohustuse lepingu kehtivuse ajal korrapäraselt tasuda. Kohtu hinnangul on krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustust rikkunud.
22.Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (25.08.2025) ei ole saabunud. Ent hageja väitel on leping üles öeldud. Hageja väitel saadeti lepingu ülesütlemise hoiatus 24.05.2023 ja 27.06.2023 saadeti ülesütlemise teade. Tõenditest nähtub, et teated saadeti e-postiaadressile XXX.
23.Hageja ei ole nõude ümberarvestust esitanud ega tagasimakseid uuesti määranud. Kohus saab hageja väidetest aru nii, et kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Seda
arvestades oleks lepingu ülesütlemine kehtiv ka ümberarvestuse korral ning kogu laenusumma on muutunud sissenõutavaks.
24.Kohus rahuldab hageja põhivõla osaliselt, mõistes kostjalt välja kostjale tegelikult välja makstud laenusumma 1300 eurot (hagiavalduses toob hageja põhivõla summaks 1382 eurot, see on koos lepingutasuga 82 eurot, reaalselt maksti kostjale välja 1300 eurot).
25.Kuivõrd kohus asus seisukohale, et vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei ole tõendatud, saaks hageja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda seadusjärgset intressimäära, kui see ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgne intressimäär on alates 01.01.2023 2,50% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Hageja ümberarvestust esitanud ei ole, seega intressinõue tuleb jätta rahuldamata.
26.Hageja on nõudnud mitmeid tasusid – lepingutasu (osana laenusummast), haldustasu, maksehäireregistrile kostja kohta teate edastamise tasu, lisateenuste tasud (B Secure). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7). Seetõttu jäävad hageja tasude nõuded rahuldamata.
27.Kohus märgib täiendavalt, et hageja nõuab ka kostjalt maksehäire teate tasu 14,99 eurot viidates hinnakirjale ja lepingu tingimuste punktile 8.4. Selles punktis on sätestatud: Laenuandja pakutava lisatoote või -teenuse kasutamisel maksab laenuvõtja laenuandjale tasu laenuandja veebilehel avaldatud hinnakirja alusel. Laenuvõtja maksab laenuandjale kõik sellised tasud laenuvõtjale portaalis edastatud teate alusel teates märgitud maksetähtaja jooksul. Hageja hinnakirja esitanud ei ole. Ka olemuslikult ei saa olla maksehäireregistrisse andmete edastamine tarbijale pakutav lisateenus, sest seda ei tehta tarbija soovil (ega isegi tarbija nõusoleku alusel, sest seda toimingut ei saa teha IKÜM art 6 lg punkti a ehk andmesubjekti nõusoleku alusel) ega kliendi huvides. See on toiming, mida teeb krediidiandja enda huvides (IKÜM art 6 lg 1 punkti f ehk õigustatud huvi alusel). Olemuslikult saab seda käsitleda võla sissenõudmisele suunatud toiminguna, kuivõrd selle eesmärk on võlgniku survestamine (maksehäireregistri pidaja poolt andmete avalikustamisel on omaette, muud eesmärgid).
28.Viivist ei saa kohtu hinnangul käsitleda antud sätte mõttes muu tasuna, mistõttu hagejal säilib õigus nõuda viivist. Kuid vastutustundliku laenamise kohustuse mõttest tulenevalt ei saa hageja kohtu hinnangul nõuda ka viivist enam kui seadusjärgses määras, tingimusel, et seadusjärgne viivisemäär ei ületa lepingus kokkulepitud viivisemäära.
29.Lepingujärgne viivise määr oli 24,84% aastas. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, § 108 ja § 113 lg 1 välja viivise põhivõlalt (1300 eurolt) alates 28.06.2023 (s.o lepingu üles ütlemisele järgnevast päevast) kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Arvestatud viivis perioodi 28.06.2023-28.06.2024 eest on 159,68 eurot ja perioodi 29.06.2024 kuni 30.01.2025 eest 92,86 eurot, kokku 252,54 eurot.
30.VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Kuivõrd hageja ei ole esile toonud lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise hüvitise suuruse osas ega tõendanud, et kirja saatmisega tekkis kulu just sellises ulatuses, ei ole võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõue jääb rahuldamata.
MENETLUSKULUD
31.Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud menetluskuludelt viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
33.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi on esitatud 2024 juunis, mil Riigikohtu poolt tarbijakrediidi asjades vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise ja hindamise kohta tehtud lahendist (2023.a novembrist) oli möödunud juba ca 7 kuud ning hageja pidi selle põhjal ka suutma ise hinnata oma nõude perspektiivikust. Hagejal oli võimalus selle pinnalt esitada hagi nõue ümberarvestatuna, makstes ka nii vähem riigilõivu. Ringkonnakohus leidis asjas 2-23-126294, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja esitab seetõttu põhjendamatu nõude.
34.Antud juhul võtab kohus arvesse, et hageja on ise krediidiandja ja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise kohustust. Laenu andmata jätmisel ei oleks hagejal ka tekkinud võla tagasinõudmise kulusid. Sel põhjusel jätab kohus hageja menetluskulud hageja enda kanda. 35. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.
36.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
37.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.