Liiklussüüteod

täitmisele pööramata tingimisel, et Vitali Šilov temale määratud 1 (üks) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt arvestada Vitali Šilov ́ile määratud 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 27.08.2024. KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 3 alusel kohaldada Vitali Šilov ́i suhtes lisakaristust, võttes Vitali Šilov ́ilt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 3 (kolm) kuuks. Kohaldatud lisakaristus hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumisest ning lisakaristus lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel. Vastavalt LS § 127 sätetele, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Vitali Šilov ́ilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1230 (tuhat kakssada kolmkümmend) eurot, s.o kokku menetluskulu 1230 (tuhat kakssada kolmkümmend) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul ositi tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos leiduva kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Vitali Šilov, 1-24-3723, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Vitali Šilov ́ile tema elektronposti aadressile ja tehakse kättetoimetatavaks e-toimiku süsteemis. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 30 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud või muul alusel kinnipidamisasutuses viibiva menetlusosalise ja kinnipidamisasutuses viibiva süüdistatava kaitsja puhul arvutatakse apellatsioonitähtaega kohtuotsuse kättetoimetamisest kinnipidamiskohas viibivale isikule. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

KorS § 36 lg 1 - Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seega pani Vitali Šilov toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav Vitali Šilov selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end temale süüks arvatud teos süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata.

Vitali Šilov ́i seisundi kindlaks tegemiseks kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0033 (taatlustunnistuse nr TTRC-22/00079). Taolistest taatlusandmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmisel on kasutatud taadeldud mõõtevahendit (tl 10) ja mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Vitali Šilov rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Antud juhul oli isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,10 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Vitali Šilov rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Vitali Šilov ́i mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Vitali Šilov oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et mootorsõidukit juhtinud süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Vitali Šilov rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Vitali Šilov ́ile KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Vitali Šilov oli enne sõiduki juhtima asumist tarvitanud rohkelt õlut. Seega oli süüdistataval teadmine sellest, et ta on tarvitanud alkoholi, mille järgselt tekib tal juhile keelatud seisund. Kuigi süüdistatav ei mäleta miks või kuhu ta sõitis ja mäletab seda, et ta oma arust seisis tee ääres kui politsei tuli, siis saab sellisest asjaolust järeldada, et süüdistatav sõitis selle sõidukiga kodust Hiie tee 8 juurde VäänaJõesuus ning ta sõitis sinna sõidukit juhtides, olles sõidukis üksinda ja juhile keelatud seisundis. Asjaolu, et süüdistatav ei mäleta, et teda oleks peatatud ja et ta oma arust seisis tee ääres, ei muuda kohtu arvates süüdistatava süüd, kuivõrd süüdistatav ei mäleta ka seda, et ta oleks alkomeetrisse puhunud. Samas nähtub kriminaaltoimikus leiduvatest erinevatest protokollidest ja alkomeetri väljatrükist, et süüdistatav on puhunud nii indikaatorvahendisse kui ka tund aega hiljem Kolde pst 65 asuvas politseijaoskonnas tõenduslikku alkomeetrisse. Seega on tegemist süüdistataval tarvitatud alkoholist tekkinud mälulünkadega, mistõttu tuleb süüdistatava väidetesse oluliste asjaolude osas suhtuda teatud kriitikaga. Kohus leiab, et süüdistatava teadmine nii alkoholi tarvitamisest kui ka sõiduki juhtima asumine pärast alkoholi tarvitamist pidi süüdistatav aru saama, et tema seisund välistab sõiduki juhtimise ja ta on joobes. Seega pidi süüdistatav ka oma varasema elukogemuse pinnalt üheselt aru saama, et ta on joobes. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda. Kohus leiab, et kuigi süüdistatav ei mäleta sõiduki juhtimist, tegutses süüdistatav sihikindlalt, s.o asus sõidukit juhtima ja ka juhtis sõidukit, läbides suhteliselt pika vahemaa. Sellest järeldab kohus, et süüdistatava käitumine oli tahtlik ning toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd teo välise pildi ja tegutsemise sihipärasuse järgi ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Vitali Šilov pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on keskmine ning süüdistataval ei olnud süüteo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lisaks mõjutab kohtu arvates karistuse rangust ka asjaolu, et süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemisest on möödunud 2 aastat, kuigi kriminaalasja menetlus lõppes sisuliselt 2022 augusti lõpus ning kriminaalmenetluse venimise on tinginud see, et süüdistatav ei täitnud tingimusi, mis olid kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise tingimuseks ja kriminaalmenetlus uuendati. Kohus leiab, et kuna süüteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat, on menetlushuvi vähenenud ning see asjaolu peaks mõjutama karistust kergendamise suunas. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad karistused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks pärast süüteo toimepanemist kahe aasta jooksul toime pannud mõnda uut süütegu, siis ei vaja süüdistatav oma ellusuhtumise või arusaamade tõttu kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist, mistõttu ei pea kohus vajalikuks süüdistatava käitumiskontrollile allutamist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid, jättes süüdistatava käitumiskontrollile allutamata. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt on süüdistatav mootorsõidukit juhtinud alkoholijoobe seisundis. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kehtivaid karistusi ei ole, mistõttu karistusandmed lisakaristuse kohaldamist rakendama ei sunniks.

Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava puhul oli tegemist mitte ainult alkoholipiirmäära ületamisega, vaid joobega, siis leiab kohus, et selline käitumine näitab samaaegselt ka süüdistatava suhtumist oma teosse teo toimepanemise ajal. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et juhile keelatud seisundis sõidukit juhtivad ja liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Arvestades seda, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on sagedasti toime pandav süütegu liikluses, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised peavad aru saama, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Arvestades aga süüdistataval kehtivate karistuste puudumist ning süüdistatava kahetsust, süüteo toimepanemisest möödunud ajavahemikku, peab kohus võimalikuks vaatamata keskmise süüle kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust KarS § 424 lg 3 sätestatud sanktsiooni alammääras.

täies ulatuses välja mõista. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetava menetluskulu riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulu tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetava menetluskulu summa suurust ja seda, et süüdistataval jäid temale määratud kohustused rahapuudusel täitmata ning et süüdistatav on läinud välismaale selleks, et elatist teenida, siis ilmselgelt ei ole süüdistatava sissetulek piisav ja esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 1-aastase tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.