Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 25.01.2024 otsusega mõisteti R. Halop süüdi KarS § 169 järgi ja karistati 7 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 6 kuu vangistusega ja kohtuotsuste kogumis mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust. Vangistuse kandmist arvestada alates R. Halopi karistusele kandma asumisest või tema toimetamisest karistuse kandmisele.
2.R. Halopilt mõisteti välja menetluskulud kokku 1934,40 eurot, mis määrati KrMS § 180 lg-st 3 tulenevalt tasumisele alates kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul.
3.R. Halop anti kohtu alla ja mõisteti süüdi KarS § 169 järgi tahtliku tegevusega laste ülalpidamise kohustuse rikkumises, sest ta hoidus lapsevanemana teadvalt kõrvale lastele kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha maksmisest. Süüdistus seisnes kokkuvõtvalt selles, et R. Halop oli Harju Maakohtu 16.06.2016 kohtuotsusega nr 2-16-325 (millega muudeti 28.03.2013 otsust nr 2-13-42740 elatise suuruse osas) kohustatud maksma elatist oma laste C ja Q kasuks igakuiselt alates 10.01.2016 kuni laste täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast pooles ulatuses (160 eurot kuus ja alates 2017. aastast 235 eurot kuus; 2022. aastast 292 eurot kuus; 2023. aastast 327 eurot kuus). R. Halop ei ole elatist tasunud regulaarselt ja ettenähtud summades alates 10.06.2020. Ta on töövõimeline, kuid on jätnud teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt täitmata laste ülalpidamise kohustuse, maksmata perioodi jooksul elatist ettenähtud ajal ja ulatuses. R. Halop ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, sh pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut.
4.Maakohus hinnangul leidis R. Halopi süü tõendamist. Kuriteokaebuse esitamisel 5.03.2022 oli elatise võlgnevus kokku 34 977 eurot ja alates 2020. aasta juunist pole R. Halop elatise maksmise kohustust täitnud. R. Halopil puuduvad mõjuvad põhjused, mis maksmist takistaksid. R. Halop oli töövõimeline, ei teinud mõistlikke jõupingutusi töö või muu legaalse sissetuleku otsimiseks ja varalise seisundi parandamiseks, mis võimaldaks tal ülalpidamise kohustust täita. Elatise maksmise kohustuse tahtliku täitmata jätmise eest on R. Halopit varem kriminaalkorras karistatud, viimati 28.11.2017. Kohus kummutas süüdistatava väited, et tal pole olnud võimalik olnud elatist maksta pankrotihalduri tegevuse pärast ja et ta ei saanud 2020. oktoobris pankroti välja kuulutamisel aru, et peab elatise kohustust edasi täitma. R. Halopi elustiil näitab, et tal on teadmata allikast pärit sissetulek, mille kulutab vaid enda peale.
APELLATSIOON
2(7)
1-23-2525
5.Süüdistatava kaitsja R. Paas taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R. Halopi KarS § 169 järgi õigeks mõistmist, jättes menetluskulud riigi kanda. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas valesti materiaalõigust.
6.Otsusest nähtuvalt leidis kohus, et süüdistataval tulnuks rohkem tõendada oma jõupingutusi töö otsimisel. Samas kohus ei ole pidanud süüdistatava ütlusi töö otsimise kohta ebausaldusväärseks. Ka süüdistatava ütlusi tuleb tõendina arvestada. Väites, et süüdistatav oleks pidanud rohkem või paremini tõendama töö otsimiseks tehtud jõupingutusi, rikkus maakohus KrMS § 7 lg-s 2 toodud printsiipi, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Seega pööras maakohus ümber tõendamiskoormise ja eksis, kui luges kuriteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et süüdistatav ei suutnud tõendada, et ta ei ole koosseisule vastavat tegu toime pannud (vt TlnRnK, 1-15-8902).
7.Süüdistusaktis pole arvestatud, et tegevusetusdelikti korral tuleb ära näidata mitte ainult see, et isik jäi passiivseks, vaid ka nõutav tegu, mida isik pidi tegema, kuid jättis tegemata. Süüdistuses sisalduvast väitest, et süüdistatav ei otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut, ei saa aru, milline see tegemata jäänud nõutav tegu, st. n-ö piisavalt intensiivne tööotsimine on, millele käitumine pidi vastama, või nt mitu korda või mitmele töökohale ja millises ajavahemikus tulnuks kandideerida. Seega on selline määrang ebaselge ja piirab kaitseõigust.
8.Süüdistatav mõisteti kohtuasjas nr 1-17-10824 süüdi olemuslikult samades asjaoludes elatise mittemaksmises, erinevus on vaid mittemaksmise perioodis, kuid kohustus elatist tasuda tuleb samast kohtulahendist. Seega on tegu olemuselt jätkuva süüteoga, mis on ühtsest tahtlusest kantud ja sama objekti vastu toime pandud. Seda ei muuda asjaolu, et vahepeal on tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Seega on jätkuva teo jagamine kaheks kunstlik ega vasta EIÕK 7. protokolli artiklile 4, mis keelab teistkordse süüdimõistmise või kohtupidamise õigusrikkumistes, mis on seotud, identsed või olemuslikult samade asjaoludega.
9.Riigikohus on tsiviilasja nr 2-20-3353 otsuse p-s 10.3 leidnud, et pankroti väljakuulutamisel lõpeb varasema tsiviilkohtulahendi täitmine, mida kinnitab ka TMS § 51. Süüdistatava pankrot kuulutati välja 19.10.2020, seega ei saanud alates pankroti väljakuulutamisest teda süüdistada 16.06.2016 kohtuotsuse nr 2-16-325 täitmata jätmises. Vähemalt kuni pankroti väljakuulutamise ajani poleks R. Halopile saanud kohtulahendi täitmata jätmise süüdistust esitada. Süüdistuses on märgitud, et 16.06.2016 otsust pole täidetud alates 10.06.2020, aga pole märgitud, kas süüdistus puudutab ajaperioodi R. Halopi pankroti väljakuulutamiseni või käib ka ajaliselt hilisema perioodi kohta. Selles osas on süüdistus ebaülevaatlik ja rikub kaitseõigust.
10.Süüdistatav selgitas maakohtus, et tegutses teadmises, et pankroti tõttu kohtulahendi täitmine lõpeb ja seda ei pea täitma muust varast kui pankrotivarast. Süüdistatav on kaitsja vahendusel suhelnud pankrotihalduriga, kes on avaldanud, et süüdimõistetu ei saa õigustatud isikule otse elatise võlga tasuda, kuna sel juhul eelistaks ta teda teistele võlausaldajatele, mis pole seadusega lubatud. Et pankrotis oleva isiku puhul on väljamõistetud elatise maksmine keerukas küsimus (sh mis on pankrotivara ja millisest varast saab ja tohib elatist tasuda), nähtub sellest, et vaidlusküsimuses on arvamust küsitud Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt. Eelnevat silmas pidades ei saa eeldada, et süüdistatav pidi ise mõistma ja aru saama, kuidas elatise tasumine toimub, kui ta on pankrotis. Maakohus on jätnud õigustamatult kohaldamata KarS § 39, mille kohaselt isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on talle vältimatu.
3(7)
1-23-2525
11.Süüdistatavat karistati vangistusega selle eest, et ta pole täitnud rahalisi kohustusi olukorras, kus kohus on kuulutanud välja tema maksejõuetuse (PankrS § 1 lg 1). Sellises olukorras oleva isiku karistamine, ja veel raskema karistusega kui eelmisel korral, pole põhjendatud. Maakohus eksis KrMS § 338 lg 2 p 4 vastu, mõistes karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.
KANNATANU VASTUVÄITED APELLATSIOONILE
12.Kannatanu Y saatis 29.02.2020 ringkonnakohtule vastuväited apellatsioonile, milles palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja R. Halopi apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu leiab, et otsus on õiglane, arvestades R. Halopi süstemaatilist elatise maksmisest kõrvalehoidumist, tulude varjamist ja mustalt juhutööde tegemist ja tahtlikult ametlikule tööle mitte minemist.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
13.Apellatsioonimenetluse istung toimus 23.04.2024. Kaitsja palus apellatsiooni rahuldada ja süüdistatav toetas seda. Prokurör pidas apellatsiooni põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
14.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, kannatanu kirjaliku vastuväitega ja kuulanud kohtuistungil ära kaitsja, süüdistatava ja prokuröri seisukohad, on seisukohal, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd valdavas osas saab nõustuda maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega, jätab ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevalt esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata, vastates apellandi tõstatatud küsimustele järgmiselt.
15.Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja etteheitega, et R. Halopi süüdistusest ei nähtu kaitseõiguse tagamiseks piisava selgusega, milline on tegevusetusdeliktist tulenevalt nõutav tegu, mille süüdistatav jättis töö otsimisel tegemata. Soostuda ei saa kaitsja arvamusega (koos viitega TlnRnKo-le 1-15-8902) selleski, et maakohus rikkus KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud printsiipi, asudes seisukohale, et süüdistatav oleks pidanud tõendama töö otsimiseks tehtud jõupingutusi. Kolleegium nendib, et kõnealused väited esitas kaitsja ka esimese astme kohtus ning maakohus on neile nõustumisväärsete põhjendustega vastanud.
16.Kolleegium on maakohtuga päri, et R. Halopile KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses kajastuvad kaitseõiguse tagamiseks piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistuse kirjelduses on arusaadavalt välja toodud, et töövõimeline R. Halop, kellel puudusid mõjuvad põhjused, mis elatise maksmist takistaksid, ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi töö või muu legaalse sissetuleku otsimiseks ja varalise seisundi parandamiseks sellise määrani, mis võimaldaks ülalpidamise kohustust täita. Kolleegiumi hinnangul tagab esitatud süüdistus R. Halopile ja kaitsjale piisavalt tõhusa võimaluse esitada vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid karistusõigusliku vastutuse kõigi võimalike eelduste kohta. Samuti selgitas maakohus otsuses ammendavate põhistustega, miks ei ole kaitsja viidatud TlnRnKo 1-15-8902 lahendis käsitletud asjaolud kohaldatavad praeguses juhtumis käsitletavale olukorrale. Kõnealuste väidete osas ei ole apellatsioonis esitatud mingeid selliseid argumente, mille osas maakohus poleks juba seisukohta võtnud.
17.Puutuvalt kaitsja väitesse, et maakohus luges KarS § 169 kuriteokoosseisu tõendatuks ekslikult põhjusel, et süüdistatav ei suutnud tõendada oma jõupingutusi töö otsimisel, märgib 4(7)
1-23-2525 kolleegium järgmist. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb juhul, kui süüdistuses kirjeldatu kohaselt on isik jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused sissetuleku suurendamiseks, esitada süüdistataval ja kaitsjal kohtule tõendeid, millest nähtuks, milliseid jõupingutusi on ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav teinud oma varalise seisundi parandamiseks, sh näiteks tõendeid, et ta on tõemeeli otsinud tööd (RKKK 3-1-1-58-16, p-d 29 ja 43; RKKK 3-1-1-59-16, p 28). Praeguses asjas kaitsja ega süüdistatav maakohtule selliseid tõendeid kontrollimiseks esitanud ei ole. Apellant küll märgib, et maakohus pidanuks arvestama ka süüdistatava ütlusi töö otsimise kohta tõendina, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus pidas R. Halopi ristküsitlusel antud ütlusi portaalide kaudu tööotsimise ja väidetavatel proovipäevadel käimise kohta üldsõnaliseks, sest töö otsimiseks tehtud väidetavate jõupingutuste ja töö leidmise võimatuse kohta mingeid tõendeid maakohtule ei esitanud. Järelikult esitas süüdistatav küll aktiivse kaitseväite töö otsimise kohta, kuid pole seda maakohtule kontrollitavaks teinud. Süüdistatava ristküsitlusel väidetust nähtuvalt ei ole ta ametlikult töötanud, sest ole vajadust olnud; ametlikult tööle ei läinud, sest erinevad kohtutäiturid olid peal; tööle polnud mõtet minna ja seega on tegelenud kodus olemisega; töötuna arvele ei ole võtnud ja pangakaarti ei ole (kd 2, tl 29 pöördel-31 pöördel).
18.Kolleegium soostub maakohtu järeldusega, et tõsiasi, et R. Halop ei ole suutnud alates 2020. aastast kuni 2023. aastal Rootsi kolimiseni leida tööd Eestis ja kuni praeguse ajani Rootsis (ringkonnakohtu istungil väitis süüdistatav, et tal ei ole jätkuvalt õnnestunud tööd leida), viitab üheselt tõigale, et süüdistatav ei soovi lastele elatise maksmise kohustust täita (ega ka senist suurt elatise võlgnevust tasuda). Kolleegium tõdeb, et nagu maakohtus, ei selgitanud R. Halop ka ringkonnakohtus, millistesse ettevõtetesse ta Rootsis on püüdnud tööle asuda. Seega kõlavad süüdistatava väited, et ta on aktiivselt tööd otsinud, jätkuvalt tühjalt ega ole veenvad. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et R. Halop väldib ametlikult tööle asumist, eelistades elatise maksmise kohustuse täitmise vältimiseks teadmata allikatest pärit sissetulekuid, et välistada võimalust tuvastada tema sissetulekute suurust ja kontrollida kohustuste täitmise võimalikkust.
19.Kaitsja arvates ei saa R. Halopit süüdistada Harju Maakohtu 16.06.2016.a otsusega nr 216-325 välja mõistetud lastele igakuise elatisraha maksmise kohustuse täitmata jätmises alates tema pankroti väljakuulutamisest 19.10.2020 ning vähemalt kuni pankroti väljakuulutamise ajani ei oleks saanud R. Halopile kohtulahendi täitmata jätmise süüdistust esitada. Kaitsja väidab, tuginedes süüdistatava selgitustele, et viimane olevat saanud aru, et pankroti tõttu lõppeb selle elatisraha kohtuotsuse täitmine. Seega ei olevat süüdistatav saanud aru oma teo keelatusest, see eksimus on temale vältimatu ja KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub tal süü. Kolleegium kaitsja seisukohta ei jaga ning tõdeb, et eeltoodud kaitsja argumentidelegi, sh viidetele Riigikohtu lahendit nr 2-20-3353 puudutavas osas, on maakohus juba vastanud ja kolleegium nõustub maakohtu põhistustega. Muu hulgas soostub kolleegium maakohtuga, et õige pole kaitsja seisukoht, et pankrotist tingituna ei saa R. Halopile elatisraha maksmise kohustuse täitmata jätmist süüks arvata.
20.Maakohtu tuvastatust nähtuvalt on pankrotihalduri aruandes selgelt välja toodud, et pankrotiseaduse § 176 lg 2 kohaselt ei lõppe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuste vabastamisel lastele elatise maksmise kohustus. R. Halopi ristküsitlusel antud ütlustest selguvalt tutvus süüdistatav oma pankrotimenetluse dokumentidega, sh pankrotihalduri aruandega, milles on juhitud tema tähelepanu rõhutatult nn paksus kirjas tõsiasjale, et lastele pankrotiga lastele elatise maksmise kohustus ei lõppe. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt luges ta pankrotihalduri aruandest, et tal on nõue lastele jätkuvalt elatist maksta, aga ta polevat kõigest aru saanud (kd 2, tl 29 pöördel-30). Maakohus leidis
5(7)
1-23-2525 põhjendatult, et tõendamata on süüdistatava väited, justkui oleks pankrotihaldur L. Müürsoo jätnud süüdistatavale vastamata, kas või kuidas ta peaks lastele elatist maksma. Süüdistatava öeldu ebausutavust kinnitavad uuritud tõendid, sh pankrotihaldur L. Müürsoo ristküsitlusel antud ütlused. Järelikult puudub alus tugineda maakohtu poolt ebausaldusväärseks hinnatud R. Halopi ütlustele. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et R. Halop pidi pankrotimenetluse dokumentidega tutvudes aru saama, et tal on jätkuvalt kohustus elatist maksta. Varemgi KarS § 169 järgi karistatud R. Halop oli elatise maksmise kohustusest teadlik, sai aru oma teo keelatusest ega olnud eksimuses. Seega on õige maakohtu järeldus, et R. Halopi suhtes ei kohaldu KarS § 39 lg-s 1 sätestatu.
21.Kokkuvõtvalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuigi süüdistatav on püüdnud kohtu(te)le jätta muljet, et tal on soov lastele elatist maksta, näitavad tegelikult uuritud tõendid, et R. Halop on soovinud kohustuste täitmisest vabaneda. Maakohus tuvastas, et R. Halopil ei ole olnud mõjuvaid põhjusi ega takistusi mõistlike jõupingutuste tegemiseks, et leida töökohta ja parandada oma varalist seisundit ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohtus uurituga leidis täielikult tõendamist R. Halopile süüks arvatu, et ta hoidub alates 10.06.2020 lapsevanemana teadvalt kõrvale oma alaealistele lastele kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha maksmisest. Tuvastamist leidis seegi, et pikaajaline igakuise regulaarse elatisraha süstemaatiline mittemaksmine on põhjustanud suure elatise võlgnevuse (05.03.2022 kuriteokaebuse esitamise ajaga 34 977,04 eurot), kuid hoolimata elatise võlgnevusest ja sellest, et teda on juba KarS § 169 järgi karistatud, on R. Halop jätkanud alates 10.06.2020 laste ülalpidamise kohustuste rikkumist. Kolleegium soostub maakohtu järeldusega, et R. Halop pani süüteo toime kavatsetult. Süüdistatav tegi teadvalt etteplaneeritult ja eesmärgipäraselt kõik endast oleneva, et mitte täita laste ülalpidamiskohustust. Maakohus tuvastas sellegi, et tegelikult on R. Halopil elustiilist nähtuvalt piisavalt rahalisi sissetulekuid, mida ta varjab ja kulutab vaid enda peale, jättes rahalised kohustused teadlikult täitmata.
22.Kolleegium ei nõustu kaitsja arvamusega, et R. Halopi süüdimõistmisega lastele igakuise elatusraha maksmisest kõrvahoidumises rikkus maakohus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. protokolli artiklit 4, mis keelab isiku teistkordse karistamise sama süüteo eest. Kaitsja argument, et kuivõrd lastele kohtu poolt elatusraha mittemaksmisest kõrvalehoidumise süüdistus tugineb samast (tsiviilasja) kohtulahendist tuleneva kohustuse täitmisele, ei saaks R. Halopit teistkordselt sama jätkuva süüteo eest menetleda, on ekslik. Kohtupraktikas on jaatatud, et KarS § 169 tähenduses elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine võib olla korduvalt karistatav erinevate perioodide eest, mil süüdlane rikub kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmise kohustust süstemaatilist või pikema aja vältel. Perekonnaseaduse § 100 lg-s 1 sätestatu kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ja lg-st 4 tulenevalt makstakse elatist iga kalendrikuu ette. Riigikohtu arvates võib elatise maksmise kohustuse olulise rikkumisena olla käsitatav juba see, kui isik teadlikult viivitab elatise maksmisega rohkem kui üks kuu (vt RKKKo 1-185813/52 otsuse p-d 27-28). R. Halop mõisteti viimati KarS § 169 järgi süüdi Harju Maakohtu 27.11.2017 otsusega. Praeguses asjas on R. Halopile KarS § 169 järgi süüks arvatud laste ülalpidamise kohustuse süstemaatilist jätkuvat rikkumist alates 10.06.2020.
23.Riigikohus on selgitanud, et süüdlase poolt teo toimepanemise jätkamine identsel või sarnasel viisil ei too kaasa immuniteeti riigi karistusvõimu eest. Karistamine teatud tegevuse eest kindlal ajavahemikul ei välista vastutust samalaadse tegevuse eest selle vältamise korral pärast isiku karistamist. Tuleb arvestada, et süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ohustamist või rikkumist pidevalt taastoodetakse, mistõttu suureneb teo ebaõigus pidevalt ega ammendu
6(7)
1-23-2525 varasema perioodi eest mõistetud karistuses. Karistamisotsus saab lähtuda vaid süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest ja seega mineviku sündmustest. Vastavat otsustust ei saa panna sõltuvusse ka sellest, kas riigil õnnestub isiku tegevust pärast karistamist füüsiliselt takistada või mitte (vt RKKKo 3-1-1-10-14, p 7.4). Järelikult ei ole maakohus R. Halopi süüdimõistmisel rikkunud topeltmenetlemise keeldu. Kolleegium toonitab, et ne bis in idem põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest ja kindlustada õigusrahu. Isiku jaoks ei saa aga olla üllatav tõsiasi, et kui ta jätkab pärast karistamist ebaseaduslikku tegevust, karistatakse teda selle eest, ja ka õigusrahu põhimõttega ei saa õigustada kestva ebaseadusliku tegevuse talumist riigi poolt (vt RKKKo 3-1-1-10-14, pd 7-7.4 ja RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14).
24.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus mõistis R. Halopile kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule mittevastava karistuse. Kolleegiumi hinnangul on maakohus R. Halopile karistust mõistes arvestanud kõigi KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud asjaoludega ega ole teinud karistuse mõistmisel vigu. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et maksejõuetut süüdistatavat pole õige karistada vangistusega, mis on veel raskem kui süüdistatavale eelmisel korral mõistetud karistus. Maakohus on arusaadavalt põhistanud, miks ei täidaks praegusel juhul eesmärki rahaline karistus. Samuti jättis maakohus põhjendatult kergendava asjaoluna kõrvale kaitsja viidatud süüdistatava maksejõuetuse, lähtudes karistusmäära valikul R. Halopi süü suurusest. Maakohus arvestades uuritud tõenditest nähtuvat, sh pankrotihalduri aruandes ja 19.10.2020 kohtumääruses sedastatut, et R. Halopi maksejõuetuse põhjustas tema enda vastutustundetu käitumine ega tuvastanud süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Maakohus lähtu põhjendatult sellestki, et süüdistatav varjab kohustuste täitmise vältimiseks oma tegelikke sissetulekuid. Mõistes R. Halopile KarS § 169 järgi karistuseks üle sanktsiooni keskmise määra ulatuva 7 kuu pikkuse vangistuse, arvestas maakohus nii keskmisest suurema süüga kui ka tõigaga, et senised karistused ei ole süüdistatava suhtes eesmärki täitnud. Sellega järgis kohus kehtivat kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb normi rikkumisele reageerida rangemalt, kui senised karistused ei ole mõju avaldanud. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus ka R. Halopile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 1 aasta ja 1 kuu pikkuse vangistust mõistes. Seega jääb apellanti taotlus R. Halopi karistuse kergendamiseks tagajärjetuks.
25.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.01.2024 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.