1-24-587/6 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Raimond Ainsar juhtis 30.03.2023 kella 17.43 paiku Pärnu mnt 238 juurest Kiisa tänav 5 juurde Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit Škoda Fabia registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (etanoolisisaldus veres 1,39 mg/g ± 0,05, k = 2, ehk mitte vähem kui 1,34 mg/g ning uriinis amfetamiin), millise seisundi tõttu ei olnud ta võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Tunnistaja P. M. ütluste (tl 8-9) kohaselt liikus tunnistaja 30.03.2023 kella 17.41 ja 17.55 vahel mööda Pärnu mnt-d Hiiu ülesõidu poolt Nõmmele ja talle jäi silma vingerdav Škoda Fabia sinist värvi XXXXXX. Sõiduk kiirendas ja pidurdas, sõitis poolenisti kõnniteel ja siis sõiduteel. Järve Keskuse juures helistas tunnistaja 112 ja selgitas, et ees sõidab auto ja vingerdab. Tammsaare ja Järvevana ristile jõudes oli Škoda teises reas ja autod seisid ning ootasid rohelist tuld vasakule pööramiseks. Škoda vajus vasakusse ritta ja riivas Toyota maasturit. Škoda ei peatunud ja liikus kesklinna suunas. Toyota hakkas Škodat jälitama ja Škoda keeras Kiisa tänavale ning peatus Kiisa 5 maja parklas. Samad asjaolud nähtuvad ka häirekeskusele tehtud kõnesalvestisest (tl 20, 21, 25) kui tunnistaja häirekeskusele helistas. Autost väljus tuigerdav mees. Kuni politsei saabumiseni hoidis Škoda Fabia juhil silma peal ja juht ei tarvitanud midagi. Autos oli ta üksinda. Tunnistaja M. R. ütluste (tl 10-11) kohaselt sõitis tunnistaja mööda Pärnu mnt-d kesklinna poole ja viaduktil sõitis vasakpoolses reas, et sooritada pööre alla Tammsaare teele. Teine sõiduk oli keskmises reas ja sõitis suunaga kesklinna poole, rammis tema autot küljega ja sõitis edasi. Sõitis samasse ritta, et sõidukile märku anda peatumiseks, vilgutas tulesid ja andis signaali, kuid juht ei peatunud. Teine auto keeras Pärnu mnt-lt Kiisa 5 hoovi ja tunnistaja blokeeris sõiduki. Tunnistaja taha tuli veel üks auto, mis oli seda pardakaameraga filminud. Helistas politseisse ja sama oli teinud ka temale järgnenud autojuht. Juhtum toimus 30.03.2023 kell 17.45. Sõiduauto, mis tunnistaja sõidukile sisse sõitis, oli reg. nr XXXXXX. Škodast väljus tugeva alkoholijoobe tunnustega noormees. Saabunud politseipatrull võttis eelpool nimetatud isiku kaasa. Tunnistaja K. P. ütluste (tl 5-7) kohaselt oli tunnistaja 30.03.2023 tööl politseipatrullis koos patrullpolitseiniku M. T.ga ja sai juhtimiskeskuselt kella 17.44 ajal väljakutse, mille kohaselt sinist värvi Škoda Fabia liigub vingerdades mööda Pärnu mnt-d ja oli teatajale otsa sõitnud, teataja sõidab joobekahtlusega juhil järgi, kes pööras Kiisa tänavale ning sõiduki juhikohalt väljus ilmselgete joobetunnustega meesterahvas. Tunnistaja jõudis kohale kella 17.49 ajal ja nägi Kiisa 5 maja hoovis parklas seismas sõidukit Škoda Fabia reg. nr XXXXXX ja seal oli ka Škoda järgi sõitnud teataja. Sõidukis Škoda istus juhi kohal Raimond Ainsar (ik 39107300316), kes oli ilmselgete joobe tunnustega ja tema väljahingatavas õhus oli tunda alkoholi lõhna. Sõidukis tunnistaja alkoholipudeleid ei märganud ja rohkem sõidukis kedagi ei olnud. Eeltoodud tõendikogum tõendab, s.h tunnistajate P. M. ja M. R. ütlused tõendavad, et sõiduk, mille juhikohal Raimond Ainsar, oli liikumises, s.t sõitis, sõiduki juht põhjustas Pärnu mnt-l

liiklusõnnetuse ja sõitis pärast liiklusõnnetuse põhjustamist edasi ning peatus Kiisa 5 maja hoovis. Tunnistajate P. M. ja M. R. ütlustest nähtub sedagi, et sõidukit Škoda Fabia juhtinud isik peeti hiljem politseipatrulli saabudes kinni ja sõidukis oli sõiduki juht üksinda. Tunnistaja K. P. ütlustest tulenevalt peeti kinni sõidukis viibinud Raimond Ainsar, kellel osutati kui Škoda Fabiat juhtinud juhile. Seega saab nendest tõenditest teha järelduse, et vaidlusalust sõidukit juhtis Raimond Ainsar ja sõiduk liikus mööda Pärnu mnt-d kuni Kiisa 5 hoovini. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt tajusid kõik tunnistajad, s.o P. M., M. R. ja K. P., et sõiduki Škoda Fabia juht Raimond Ainsar oli tugevas joobes ja tuigerdas, s.t tal oli raskusi tasakaalu hoidmisega. Lisaks tundis tunnistaja K. P. Raimond Ainsari väljahingatavas õhus ka alkoholi lõhna ning Raimond Ainsar tunnistas ka ise tunnistajale, et on alkoholi tarvitanud. Seejuures tekkis K. P.l Raimond Ainsari käitumist hinnates kahtlus, et R. Ainsar on lisaks alkoholile tarvitanud ka narkootilisi aineid ning Raimond Ainsar toimetati meditsiiniasutusse vere- ja uriiniproovi võtmiseks. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja 432T uuringuakti (tl 12) kohaselt tuvastati Raimond Ainsari veres etanooli 1,39+/- 0,05 mg/g ja uriinis amfetamiini olemasolu. EKEI arsttoksikoloogiaeksperdi Mailis Tõnissoni hinnangust isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta nähtuv, et eksperdi hinnangu kohaselt esineb uuritaval Raimond Ainsar narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove. Täiendavalt on ekspert oma hinnangut selgitanud sellega, et järeldustes joobe esinemise kohta on arvestatud etanooli sisaldust veres. Etanoolist tingitud joobe saab liigitada „muu sarnase toimega ainete poolt põhjustatud joobe“ alla, kuid kuna etanoolil on ka psühhotroopsed omadused, siis ei ole vale nimetada etanooli ka psühhotroopseks aineks. Kuna joobe korral esineb väliselt tajutavate kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine, siis segajoobe (koosesinev etanooli ja narkootilise aine toime) seisukohast ei ole oluline, millest joove on tingitud, sest nt tasakaaluhäired, nüstagm, artikulatsioonihäired vm esinevad ühtemoodi nii etanooli- kui ka narkojoobe korral. Antud juhul esines uuritaval mitmete väliselt tajutavate kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine, mistõttu saab väita, et uuritav isik ei olnud võimeline sõidukit antud seisundis liikluses nõutava kindlusega juhtima. LS § 69 lg 1 sätestab keelu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Antud juhul oli Raimond Ainsari veres alkoholi mitte vähem kui 1,34 mg/g, mis on lähedal LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholisisaldusele 1,50 mg/g, mis on joobeseisundi tuvastamisel aluseks ning lisaks sellele oli Raimond Ainsari uriinis tuvastatud amfetamiini sisaldus. Seejuures nähtub tunnistajate ütlustest, et Raimond Ainsar tuikus ning tunnistaja K. P. ütluste kohaselt olid Raimond Ainsaril tugevad koordinatsioonihäired ning ta jäi pidevalt magama. Lisaks sellele nähtub R. Ainsari ütlustest (tl 1-3), et ta ei mäleta sõiduki juhtimist ning tal on mälu alates sellest hetkest, kui temalt võeti meditsiiniasutuses vereproovi. Seega tunnistajate P. M. ja M. R. ütlustest tulenevast informatsioonist selle kohta, et Škoda Fabia juht vingerdas teel ja põhjustas liiklusõnnetuse, saab järeldada, et sõiduki juht ei tulnud liikluses sõiduki juhtimisega toime. Sama asjaolu saab järeldada ka asitõendi vaatlusprotokollist (tl 19), milles vaadeldi linnakaamerate salvestist (tl 25), millest nähtuvalt teises sõidureas liikuv Škoda Fabia kaldus kolmandale sõidurajale ja riivab küljega seal sõitvat Toyota RAV4. Pärast liiklusõnnetust liigub Škoda Fabia edasi mööda eraldusriba ja seejärel teisel sõidurajal, liikudes kesklinna poole. Seejuures ei mäleta juht ise üldse seda, et ta oleks sõidukit juhtinud ja

põhjustanud liiklusõnnetuse. Kõik need asjaolud viitavad sellele, et Raimond Ainsar tuleb lugeda alkoholijoobes olevaks LS § 69 lg 2 p 2 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et mootorsõidukit juhtinud süüdistatav oli tarvitanud alkoholi ja narkootilisi aineid, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Raimond Ainsar rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Raimond Ainsarile KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Raimond Ainsar oli enne sõiduki juhtima asumist tarvitanud kanget alkoholi ning eelmisel päeval narkootilist ainet. Seega oli süüdistataval teadmine sellest, et ta on tarvitanud aineid, mille järgselt tekib juhile keelatud seisund. Kuigi süüdistatav ei mäleta kas ta veel midagi tarvitas, siis arvestades koordinatsioonihäireid pidi süüdistatav aru saama, et tema seisund välistab sõiduki juhtimise ja ta on joobes. Seega pidi süüdistatav ka oma varasema elukogemuse pinnalt üheselt aru saama, et ta on joobes. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda. Kohus leiab, et kuigi süüdistatav ei mäleta sõiduki juhtimist, tegutses süüdistatav sihikindlalt, s.o asus sõidukit juhtima ja ka juhtis sõidukit, läbides suhteliselt pika vahemaa, põhjustades sõiduki juhtimise ajal ka liiklusõnnetuse. Sellest järeldab kohus, et süüdistatava käitumine oli tahtlik ning toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd teo välise pildi ja tegutsemise sihipärasuse järgi ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Raimond Ainsar pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 29) nähtub, et süüdistataval ei ole kehtivaid karistusi. Andkeetandmete kohaselt süüdistatav ei tööta ja maksukohuslaste registri andmetest ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 30,31) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2022 aasta jooksul oli 1287 eurot ja keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste tegemist 0,00 eurot. Seega süüdistataval püsiv sissetulek puudub. Seejuures peab süüdistatav tasuma ka kriminaalmenetlusega kaasneva menetluskulu, mis ei ole väike. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval oleks vaja tasuda nii rahaline karistus kui ka hüvitada menetluskulu, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 1,34 mg/g ning lisaks uriinis amfetamiini sisaldus. Seejuures ei olnud tegemist metaboliidiga, vaid ainega, mis viitab sellele, et narkootilise aine tarvitamisest enne sõitma asumist ei olnud palju aega möödunud. Arvestades selliseid asjaolusid, võib asuda seisukohale, et isiku süü on vähemalt keskmine, kuigi joobeseisund on tuvastatud LS § 69 lg 2 p 2 näidu ja tunnuste, mitte LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud näidu suuruse alusel. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on keskmine ning süüdistataval ei olnud süüteo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lisaks mõjutab kohtu arvates karistuse rangust ka asjaolu, et süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemisest on möödumas aasta, kuigi kriminaalasja menetlus lõppes sisuliselt 2023 aprilli lõpus. Kohus leiab, et seetõttu on menetlushuvi vähenenud ning see asjaolu peaks mõjutama karistust kergendamise suunas. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad karistused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist.

Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumise või arusaamade tõttu vajaks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist, ei pea kohus vajalikuks süüdistatava käitumiskontrollile allutamist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid, jättes süüdistatava käitumiskontrollile allutamata. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt on süüdistatav mootorsõidukit juhtinud alkoholi- ja narkootilise joobe seisundis, s.o segajoobes ning tunnistajate ütluste kohaselt ei tulnud süüdistatav sõiduki juhtimisega toime ning ohustas liiklust ning põhjustas liiklusõnnetuse. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kehtivaid karistusi ei ole, mistõttu karistusandmed lisakaristuse kohaldamist rakendama ei sunniks. Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava puhul oli tegemist mitte ainult alkoholipiirmäära ületamisega, vaid segajoobega, s.o joobega nii alkoholist kui narkootilisest ainest ning arvestades seda kuidas süüdistatav tunnistajate ütluste kohaselt sõidukit juhtis, siis leiab kohus, et selline käitumine näitab samaaegselt ka süüdistatava suhtumist oma teosse teo toimepanemise ajal. Lisaks sellele põhjustas süüdistatav ka liiklusõnnetuse ning pärast liiklusõnnetuse põhjustamist sõitis edasi ega peatunud liiklusõnnetuse sündmuskohal, mis viitab sellele, et süüdistatav rikkus lisaks LS § 69 lg 1 keelu rikkumisele veel mitmeid liiklusnõudeid. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et juhile keelatud seisundis sõidukit juhtivad ja liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Arvestades seda, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit segajoobes, s.o lisaks alkoholile ka narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobes, mis on järjest süvenev tendents liikluses, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised saavad aru, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kuigi süüdistatav väitis, et tal on juhtimisõigus vajalik töö otsimiseks ja ta elab xxx, leiab kohus, et selline põhjendus ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. LS § 224 lg 1 näeb põhikaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks ning lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 kolmest üheksa kuuni ja LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks ning lõike 3 p 2 kohaselt saab isikult, kes on varem toime pannud LS § 224 sätestatud väärteo, juhtimisõiguse lisakaristusena ära võtta kuni 12 kuuks. Seejuures näevad LS § 224 lg 1 ja 2 ette vastutuse lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest. Käesoleval

4.MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja joobe tuvastamise kulu. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Joobe tuvastamise kulu sisaldab endas meditsiiniasutuse kulu vere- ja uriiniproovi võtmiseks ja meditsiinilise ülevaatuse tegemiseks, samuti võetud proovidest uuringute tegemiseks ja joobe olemasolu või puudumise kohta hinnangu andmiseks. Kõik need joobe tuvastamiseks tehtud kulud on kohtu arvates asjakohased, kuivõrd proovide võtmise, meditsiinilise ülevaatuse, uuringu tegemise ja hinnangu andmisega tuvastati süüdistatava käitumises kuriteo koosseis. Seega aitasid kulu tekitanud toimingud tuvastada süüdistatava käitumises süüteokooseisu olemasolu ja need tulemused toetasid süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning arvestades süüteo asjaolusid ja tagajärge leiab kohus, et tekkinud kriminaalmenetluse kulud tuleb süüdistatavalt täies ulatuses välja mõista. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistataval püsiva sissetuleku puudumist, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.