Liiklussüüteod

ühele vangistuse päevale vastab 1 tund üldkasulikku tööd, s.o 478 (nelisada seitsekümmend kaheksa) tundi, mille tegemisajaks määrata 2 (kaks) aastane tähtaeg alates kohtuotsuse jõustumisest.

päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kahtlustatava V.N ütluste (tl 17-19) kohaselt tunnistab ta oma süüd ning kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, kaitsjat ei soovi. Selgitab, et 30.08.2023 tarvitas töö juures alkoholi, kolme peale jõid 0,7 liitrit viina 2 tunni jooksul. Tarvitas alkoholi kuna teadis, et ta ei pea sõidukit juhtima asuma, olemas pidi olema kaine autojuht. Kaine autojuht elas temast 500600m kaugusel, seega tegi vea ja otsustas ise sõiduki BMW reg. märgiga XXX rooli istuda, et sõbra juurde sõita, kes oleks siis ise rooli istunud. Olles aga 1-2 minutit roolis olnud võttis silmad sõiduteelt ja proovis auto põrandalt suitsu võtta, millisel hetkel tema ees olnud sõiduk järsult pidurdas ja seega sõitis ta haagisele tagant sisse. Väljus autost, vestles teise auto juhiga, mõne aja pärast saabus politseipatrull ja teda pandi puhuma indikaatorvahendisse, mis näitas tal joovet. Tõendusliku alkomeetri juures tuvastati kriminaalne joove. On selle tulemusega nõus. On võimeline ja nõus tegema ÜKT-d, kuna peab ka oma last üleval pidama. On olemas püsiv sissetulek ja töökoht. Seega kinnitab eeltoodud tõendikogum, et sõiduk, mille juhikohal V.N istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis V.N mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt toimetati süüdistatav Lääne-Harju politseijaoskonda Rahumäe tee 6/1, Tallinn, Harjumaa, kus tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt (tl 13) kasutati 30.08.2023.a kella 16.21 kuni 16.27 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE nr ARKM-0086 (taatlustunnistuse nr TTRC-23/00070). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 1,44 mg ja teisel juhul 1,45 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,14 mg/l, seega lõpptulemus 1,30 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmisel on kasutatud taadeldud mõõtevahendit (tl 15-16) ja mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele, järgides seejuures mõõtemetoodikat. V.N rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Antud juhul oli isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,30 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt V.N rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii V.N-i mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et V.N oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Harju Maakohtu 19.10.2017 otsuse nr 1-17-9145 (tl 33-35) kohaselt karistati V.N-i KarS § 424 järgi vangistusega 10 kuud, KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks loeti vangistus 9 kuud ja 29 päeva. KarS § 74 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täitmisele, kui V.N ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid. Lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus 4 kuuks. Ärakandmata karistus pöörati täitmisele Harju Maakohtu 07.11.2019 määrusega (tl 46-49), mille kandmiselt V.N vabastati tingimisi enne tähtaega 23.03.2020 Harju Maakohtu määrusega (tl 50-52) katseajaga 08.04.2020-07.10.2020. V.N kandis karistust 24.09.2019 – 08.04.2020 (tl 53). KarRS § 24 lg 1 p 6 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi

kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri andmete kohaselt olid süüdistatava karistusandmed uue süüteo toimepanemise ajal kehtivad ja süüdistatavale süüks arvatud kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud 19.10.2017 kohtuotsusega mõistetud karistus kustunud. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale peab korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena olema täidetud süüteo toimepanemise ajal ning teo kvalifitseerimisel ei ole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. Sellest tulenevalt on süüdistatava puhul tegemist KarS § 424 lg 2 sätestatud olukorraga, s.o süüdistatav on KarS § 424 lõikes 1 nimetatud kuriteo toime pannud korduvalt, s.t on KarS § 424 lg 2 märgitud isikuks. V.N-ile KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et V.N oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna (tl 17-19). Samamoodi, olles eelnevalt samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud, oli ta teadlik ka sellest, et selline õigusvastane käitumine on karistatav. Seega oli süüdistatav teadlik nii teo keelatusest kui ka karistatavusest. Sellest järeldab kohus, et V.N-i käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et V.N pani toime korduva mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusakti kohaselt raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning ka kohus ei ole neid tuvastanud. Kergendava asjaoluna on arvestatav, et süüdistatav on avaldanud kahetsust toime pandud teo osas kohtueelsel menetlusel, millega kohus ka arvestab. Selline kergendava asjaolu esinemine peaks mõjutama karistust kergendamise suunas, s.o olema aluseks karistuse mõistmisele alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Samas ei kujutanud süüdistatav oma juhile keelatud seisundi tõttu mitte ainult liiklusohtu, vaid see oht ka realiseerus, kuivõrd süüdistatav põhjustas liiklusõnnetuse. Kohtu arvates suurendab selline asjaolu süüdistatava süüd, kuivõrd süüdistatav tekitas ka varalise kahju, mistõttu ei saa kohtueelsel menetlusel avaldatud kahetsus sellise asjaolu kõrval keskmises määras karistust mõjutada ning kohus leiab, et süüdistatavale tuleb mõista karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse mõistmisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. Puutuvalt võimalusse, et karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest, juhib kohus tähelepanu ka karistusregistri väljavõttele (tl 29-32), mille kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus, muuhulgas KarS § 424 toimepandud kuriteo eest. KarS § 424 lg 2 näeb karistuse ette just juhul, kui tegemist on korduva samalaadse õigusvastase käitumisega, mistõttu riigi rangem reageering õigusvastaselt käituva isiku mõjutamiseks sisaldub juba KarS § 424 lg 2 sätestatud rangemas sanktsioonis. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava keskmine süü, avaldatud kahetsus, tema karistusandmed ning süüteo tehiolud ja saabunud tagajärg annavad aluse mõista süüdistatavale karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei ole KarS § 424 lg 2 puhul karistuse täielik tingimuslik vabastamine lubatud, seega peab mõistetav vangistus olema määratud ära kandmisele vähemalt osaliselt. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 29-32) nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus, mis on mõistetud KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja süüdistatavale määratud katseaeg lõppes 07.10.2020. Kriminaalhooldaja on teinud kohtueelses ettekandes ettepaneku karistada isikut vangistusega, mis asendada KarS § 69 alusel üldkasuliku töö sooritamisega, milleks on ka isik ise suuliselt nõusoleku andnud. V.N-i sõnul ei saa ta perekondlikel põhjustel vangi minna, kuna tema teenistus moodustab põhilise osa lapse ülalpidamiseks vajalikeks vahenditest. Lapse emal püsiv sissetulek puudub. Samuti tegi kriminaalhooldaja ettepaneku allutada isik käitumiskontrollile, mille ajal määrata lisakohustus KarS § 75 lg 2 p 2 järgi mitte tarvitada alkoholi, mis aitab vähendada alkoholi tarvitamisest tingitud uue kuriteo sooritamise riski. Süüdistatav avaldas kohtuistungil soovi teha üldkasulikku tööd. Kohus asub seisukohale, et peab võimalikuks mõistetava karistuse asendada üldkasuliku tööga ja allutada süüdistatav taas kriminaalhooldusele, sundimaks süüdistatavat oma ellusuhtumist ja harjumusi muutma. Kui süüdistatav üldkasuliku töö tegemise või kontrollnõuete täitmisega hakkama ei saa, siis tuleb süüdistatavale mõistetav karistus täitmisele pöörata ning selle eest peab hoolitsema juba käitumiskontrolli korraldav kriminaalhooldaja. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamise võimalikkusesse märgib kohus, et kuivõrd kriminaalasjas oleva õiendi (tl 24) kohaselt on V.N-il kehtiva tervisetõendi puudumise tõttu juhtimisõigus peatatud, siis ei saa asuda seisukohale, et süüdistataval juhtimisõigus puudub, s.t et ta ei ole kunagi juhtimisõigust saanud või et see oleks kehtetuks

tunnistatud või karistusena ära võetud. Küll lasub süüdistataval peatatud juhtimisõiguse tõttu sõiduki juhtimise keeld. Seetõttu ei ole kohtu arvates ka takistust KarS § 424 lg 4 p 2 sätestatud lisakaristuse kohaldamiseks. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt juhtis süüdistatav mootorsõidukit isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholi mitte vähem kui 1,30 mg. Seejuures ei tulnud süüdistatav toime ka mootorsõiduki juhtimisega ning põhjustas liiklusõnnetuse, tekitades varalist kahju kahe sõiduki omanikule ja haagise omanikule. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul, samamoodi LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo, ehk liiklusõnnetuse põhjustamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kohtuotsuse kuulutamise hetkel kehtivaid karistusi ei ole, kuid süüteo toimepanemise ajal oli süüdistataval kehtiv karistus samalaadse kuriteo toimepanemise eest. Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava puhul oli tegemist korduva samalaadse rikkumisega ja süüdistatav oli joobeseisundis ning põhjustas liiklusõnnetuse, siis leiab kohus, et selline käitumine näitab samaaegselt ka süüdistatava suhtumist oma teosse teo toimepanemise ajal. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et juhile keelatud seisundis sõidukit juhtivad ja liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Arvestades seda, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, mis on liikluses sagedasti toimepandav süütegu, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised saavad aru, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kuigi süüdistatav väitis, et tal on juhtimisõigus vajalik lapse eest hoolitsemisel ja tööl sõidukite ümberpaigutamiseks, leiab kohus, et selline põhjendus ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. LS § 224 lg 1 näeb põhikaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks ning lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 kolmest üheksa kuuni ja LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks ning lõike 3 p 2 kohaselt saab isikult, kes on varem toime pannud LS § 224 sätestatud väärteo, juhtimisõiguse lisakaristusena ära võtta kuni 12 kuuks. Seejuures näevad LS § 224 lg 1 ja 2 ette vastutuse lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest. Käesoleval juhul on süüdistatav juhtinud sõidukit joobeseisundis, mis on joobe olemasolu tõttu karistatav mitte väärteona, vaid kuriteona ning kohtu arvates ei saa kuriteo toimepanemise eest mõistetav karistus olla leebem kui väärteo eest mõistetav karistus. Kui isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik, käitub isik juhina liikluses viisil, mis välistab teiste liiklejate ja nende vara ohustamise ja juhtimisõigusest ilmajäämise. Käesoleval juhul käitus süüdistatav täpselt vastupidi. Seega ei saa kohus süüdistatava põhjendustega süüdistataval juhtimisõiguse vajalikkuse kohta arvestada. Arvestades aga seda, et eelmise samalaadse kuriteo pani süüdistatav toime aastaid tagasi ja karistus sellise teo eest oli kehtiv vaid seetõttu, et süüdistatav käitus

kriminaalhooldust takistavalt ja karistus pöörati täitmisele, peab kohus võimalikuks vaatamata keskmise süüle kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust KarS § 50 lg 1 p 1 sätestatud sanktsiooni alammäära lähedases määras, kuid eelmise otsusega kohaldatud lisakaristuse määra ületavas määras, kuivõrd uue samalaadse süüteo toimepanemine ei saa süüdlase olukorda kergendada.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.