Isikuvastased süüteod › Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD

Tartu Maakohtu 20.11.2018. a otsusega tunnistati Urmas Valge süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning karistati 6 kuu pikkuse vangistusega. Urmas Valge tunnistati süüdi ka KarS § 145 1 lg 3 järgi ja karistati 4 aasta vangistusega, KarS § 175 lg 11 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust, KarS § 179 lg 11 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust, KarS § 182 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust, KarS § 185 lg 2 p 2 ja KarS § 187 lg 2 järgi ning kohaldades KarS § 63 lg 1 mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Urmas Valgele liitkaristus mõistetud karistustest raskeima suurendamise teel ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat vangistust. 18.01.2023 edastas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid otsustamaks Urmas Valge vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. Tartu Vangla ei toeta kinnipeetava vabastamist tingimisi enne tähtaega.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kinnipeetav selgitas, et soovib vabaneda ennetähtaegselt. Avaldas 27.03.2023 kohtuistungil ka elukoha ja oli nõus, et kriminaalhooldus kontrollib selle vastavust tingimustele. Prokurör on edastanud kohtunikule lähtudes KrMS § 432 lg 33 oma seisukoha elektrooniliselt ning teatanud, et ta ei soovi võtta osa Urmas Valge tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest. Prokurör, olles tutvunud Tartu Vangla materjalidega Urmas Valge tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks, ei toeta isiku tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja toetab kaitsealuse soovi ennetähtaegselt vabaneda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu ja kaitsja ning tutvunud prokuröri, kriminaalhooldusametniku ja vangla arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid dokumente, leiab, et Urmas Valge tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt pole põhjendatud. Urmas Valge kannab käesoleval ajal liitkaristust tahtlike esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest. KarS § 76 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt 2/3 mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Kohtuistungi toimumise ajaks on Urmas Valge temale mõistetud vangistusest ära kandnud pisut enam kui 5 aastat 4 kuud, s.o enam kui 2/3 ja see ületab 4 kuud. Seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. Üksnes formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 31-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust: KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Vangla iseloomustusest nähtuvalt ei olnud Urmas Valge oma vabanemisjärgset elukohta avaldanud, mistõttu saanud ametnik saanud teostada kodukülastust. Kinnipeetava sõnul soovib ta vabanemisel koheselt Eestist lahkuda. Kohtuistungil 27.03.2023 kinnipeetav avaldas elukoha, kuhu vabanemise korral elama asuda ja nõustus, et kriminaalhooldaja seda kontrollib. Kohus edastas vastava palve Tallinna vangla kriminaalhooldusosakonnale 29.03.2023, vastuse sai 04.04.2023 ning edastas 05.04.2023 selle ka U.Valgele ja tema kaitsjale. Kriminaalhooldaja vastusest nähtub, et antud elukoha omanik XXX ja samal aadressil elav YYY ei anna nõusolekut U.Valge elama asumiseks aadressile xxx. Seega puudub isikul vabanemisel kindel elukoht. Kohus rõhutab siinkohal, et püsiv ja kindel elukoht peab süüdimõistetul olema olemas juba sellel hetkel, kui kohus asub kaaluma tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Samuti peab nimetatud elukoht olema kriminaalhooldusametnikul eelnevalt üle kontrollitud. Eelnevale tuginedes kohus ei saa vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaega isikut, kellel puudub püsiv elukoht, kuna kuuest käitumiskontrolli nõudest neli on seotud just kindla elukoha olemasoluga. Samuti on kohtu hinnangul Urmas Valge puhul täitmata teised olulised materiaalsed eeldused. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud ning põhjendatud on isiku ennetähtaegne vabastamine eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. Viimati nimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus 28. aprilli 2017.a. kohtumääruses asjas nr 3-1-1-12-17. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida ennekõike just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et Urmas Valgel on üks kehtiv kriminaalkaristus, kuid vanglas kannab ta karistust teist korda. Seega ei ole varasem vangistus muutnud isiku käitumist õiguskuulekamaks ning isik on jätkanud kuritegude toimepanemist. Vangla hinnangul on kuritegude toimepanemist soodustanud sõltuvusainete ja alkoholi tarvitamine, seksuaalne motiiv, puudulikud probleemilahendusoskused ja ükskõikne suhtumine õiguskorda. Vangistuses ei ole Urmas Valge olnud motiveeritud osalema taasühiskonnastavates tegevustes, mis aitaks kuriteoriske maandada. Isik on keeldunud töötamast, ei ole näinud mõtet vestlustel vägivaldse käitumise vähendamise teemal, on keeldunud osalemast sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“, vabanemiseelse vestluse käigus ärritus, mistõttu ei olnud vestlust võimalik läbi viia ning programmis „Uus suund“ ei ole motiveeritud osalema, sest kuritegu ei tunnista. Materjalide kohtusse esitamise ajal oli Urmas Valgel ka üks kehtiv distsiplinaarkaristus allumatuse ja suhtlemisega seotud rikkumise eest (tänaseks on see aegunud). Seega ei ole kinnipeetav ka range järelevalve tingimustes suutnud oma käitumist kehtiva korraga kooskõlla viia. Iseloomustusest selgub, et isik ei tunnista ennast enamikes kuritegudes süüdi ja väidab end olevat laimu ja valesüüdistuste ohver. Süüdimõistetu poolt toimepandud kuritegude asjaolud on rasked – ta on kuriteod pannud toime pika aja vältel ning paljude alaealiste kannatanute suhtes. Seega näitab oma tegude mittetunnistamine, õigustamine ja oma rolli pisendamine selgelt, et isik ei ole valmis oma kuritegelikku käitumist muutma. Positiivse asjaoluna saab kinnipeetava puhul küll välja tuua lähedaste toetuse, kuid see ei ole piisav tõdemaks, et isik suudaks edaspidi vabaduses elada seaduskuulekalt. Lisaks sellele, et Urmas Valge ei ole huvitatud individuaalse täitmiskava täitmisest, on isikul vangla iseloomustuse kohaselt ka sõltuvusprobleemid. Kannatanud on kirjeldanud, et alkoholi

tarvitanuna muutus Urmas Valge agressiivseks ja seksuaalselt pealetükkivaks. Süüdimõistetu elukohas ja xxx toimus tihti joominguid, kus osales palju alaealisi. Alkoholijoobes on toime pannud ka suurema osa viimase kuriteo episoodidest. Samuti on isikut karistatud ebaseaduslikult suures koguses narkootiliste ainete käitlemises. Urmas Valgel narkootiliste ainete sõltuvust diagnoositud ei ole, kuid on pikaajaline alkoholisõltuvus, mida ta ravinud pole. Isik ise enda alkoholitarvitamist probleemiks ei pea. Kuivõrd kinnipeetav on kuritegusid toime pannud alkoholijoobes ning käidelnud narkootikume, kuid ise neist kumbagi probleemiks ei pea, püsib kõrge oht, et vabaduses sõltuvusainete tarvitamist jätkates võib süüdimõistetu jätkata ka uute kuritegude toimepanemist. Iseloomustusest ei nähtu ühtegi argumenti, mis annaks alust arvata, et seekordne vangistus on erinev varasemast ning Urmas Valge suudaks ja tahaks elada vabaduses seaduskuulekalt ja reegleid järgivalt. Kuna isik ei tunnista suurt osa toimepandud kuritegusid ning süüdistab juhtunus kannatanuid, siis ei saa eeldada, et isik on teinud oma käitumisest vajalikud järeldused ning on valmis tulevikus käituma õiguskuulekalt. Samuti puudub isikul vabaduses kontrollitud ja kindel elukoht, mistõttu ei ole teda võimalik ennetähtaegselt vanglast vabastada ja käitumiskontrollile allutada. Seega tuleb süüdlasel jätkata karistuse kandmisega.

Menetluskulud Urmas Valge tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise taotluse läbivaatamisel võttis kaitsjana 27.03.2023 kohtuistungist määratud korras osa vandeadvokaat Otto Preem. Kaitsja esitas 27.03.2023. a kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles palus välja mõista riigi õigusabi tasu koos käibemaksuga summas 264 eurot. Kohus on leidnud, et esitatud taotlus on põhjendanud ja kinnitanud pealdisega taotlusele riigi õigusabi osutamise eest väljamaksmisele kuuluvaks summaks 264 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt menetluskulu. Vastavalt KrMS §-le 43 lg 2 p 1 määrab kaitsja Eesti Advokatuur kohtu taotlusel, kui süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid on taotlenud kaitsja määramist. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p-ile 1 on riigi õigusabiks määratud kaitse kriminaalmenetluses. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb Urmas Valgelt riigituludesse sisse nõuda kaitsetasu määratud korras osutatud õigusabi eest vastavalt kehtivatele määradele. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 tulenevalt, kui süüdimõistetu ei ole välja mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole ning tasumise tähtaega ei ole käesolevas seadustikus sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.