Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 16.03.2023, Tartu 3-21-2601 Urmas Valge kaebus Tartu Vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsus Urmas Valge apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ Urmas Valge Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Urmas Valge apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.03.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla määras 26.02.2021. a käskkirjaga nr 6-3/58 kinnipeetava Urmas Valge osalise koormusega vangla majandustööle, abitöölise ametikohale tähtajaga 01.03.2021 – 28.02.2022.
2.Tartu Vangla tunnistas 27.10.2021. a käskkirjaga nr 6-2/450 U. Valge süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristusena 15 ööpäevaks kartserisse paigutamise. Rikkumine seisnes selles, et kinnipeetav ei asunud 22.10.2021 tööle eluosakonna koristajana. Käskkirja põhjenduste kohaselt mõjutab tööhõives osalemine oluliselt karistuse täideviimise tulemuslikkust ja aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. Tööst keeldumisega väljendab kinnipeetav subkultuurilist mõtteviisi, mis näitab, et kinnipeetav ei ole parandanud oma käitumist ja ei järgi jätkuvalt kehtestatud seadusi. U. Valget on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras tööst keeldumise eest (27.10.2020 määrati noomitus, 28.05.2021 määrati kartserisse paigutamine 3 ööpäevaks
4-kuulise katseajaga, 02.07.2021 määrati kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks, millega pöörati täitmisele ka eelnev tingimisi karistus, 03.09.21 määrati kahe samaliigilise rikkumise eest kartserisse paigutamine kokku 12 ööpäevaks). Tulenevalt sellest, et kinnipeetav on korduvalt keeldunud töötamast eluosakonna koristajana ning teda on korduvalt sellise rikkumise eest karistatud, siis on kõige otstarbekam ja proportsionaalsem karistada teda kartserisse paigutamisega. Kuna varasemad distsiplinaarkaristused ei ole avaldanud soovitud mõju, siis on vajalik karistuse määra suurendamine.
3.U. Valge esitas 02.11.2021 vaide Tartu Vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 09.11.2021. a vaideotsusega nr 1-11/350-3 vaide rahuldamata.
4.U. Valge esitas 11.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla 28.05.2021. a käskkiri, 02.07.2021. a käskkiri, 03.09.2021. a käskkiri ja 27.10.2021. a käskkiri nr 6-2/450 ning kohustada Tartu Vanglat mitte karistama kinnipeetavat kartserisse paigutamisega ainuüksi selle eest, et kinnipeetav keeldub rahumeelselt tööle asumast. Lisaks esitas U. Valge kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tartu Halduskohus võttis 16.11.2021. a määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamise nõudes ja tagastas ülejäänud nõuete osas. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Kaebajat karistati põhjendamatult kartserikaristusega. ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite art-st 45.1 (Mandela reeglid), Euroopa vanglareeglistiku art-st 60.6(c) ning CPT 21. üldraporti p-st 56(b) tulenevalt ei saa kinnipeetava töötamisest keeldumist pidada selliseks julgeolekuprobleemiks, millega võib õigustada inimese kinnipidamist kartserirežiimil. Õiguskantsler märkis 10.08.2021 haldusasjas nr 3-18-1895 Riigikohtule esitatud arvamuses, et viidatud rahvusvahelisi dokumente ja eksperthinnanguid tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mis annavad sisu riikidele täitmiseks kohustuslikele lepingutele ja neis sisalduvatele nõuetele. Vanglal tuleb juhinduda rahvusvahelistest õigusaktidest. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et kartserisse paigutamine kui raskeima ja intensiivselt põhiõigusi riivava ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendava distsiplinaarkaristuse kohaldamine on põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel.
4.2.Tõele ei vasta vangla väide, et tööhõives osalemine mõjutab oluliselt karistuse täideviimise tulemuslikkust ja aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. Vangla väite lükkab ümber majandustööde korraldus Tartu Vanglas. Lisaks tuleks raha kogumiseks vabanemisfondi ja rahaliste nõuete täitmiseks vanglal kinnipeetav kindlustada pideva optimaalselt tasustatava tööga.
4.3.Vangla tegevus ei ole kooskõlas VangS § 41 lg-tega 1 ja 2, sest rahumeelne tööst keeldumine ei ohusta vangla julgeolekut. Lisaks näeb VangS § 6 lg 1 ette kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise, mitte sundimise.
4.4.Arvestades enam kui kuus aastat tagasi väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb järjepidevat tööst keeldumist süstemaatilise allumatuse ja raske rikkumisena ning millele reageerimist kartserikaristuse kohaldamisega on peetud õigustatuks, ei peaks kohtupraktika muutmist vältima.
4.5.CPT suunised näevad ette 14-päevase kartserikaristuse maksimummäära.
4.6.Kuna kaebaja oli varasemalt korduvalt selgitanud tööle asumisest keeldumise põhjuseid, puudus kaebajal veelkordseks põhjendamiseks vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse raames igasugune vajadus.
5.Tartu Halduskohus jättis 29.04.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Distsiplinaarkorras karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valimine on vangla kaalutlusotsus. Praeguses asjas ei ole vaidluse all VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste puudumine, mis oleksid välistanud kaebaja töötamise kohustuse. Kaebaja oli kohustatud alluma talle 22.10.2021 antud korraldusele asuda tööle ning korralduse rikkumine andis vanglale aluse kaebaja suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Vastustaja leidis põhjendatult, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo ning lähtus karistuse määramisel kohastest kaalutlustest. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud menetlusvigu, mis saanuks mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu.
5.2.Riigikohtu praktika kohaselt saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (otsused asjades nr 3-3-2-1-15 (p 25), nr 3-3-2-2-15 (p 26), nr 3-15-3133/29 (p 17)). Samasugusele seisukohale jõudis Riigikohus ka hiljutises, 08.12.2021. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-18-1895. Erinevalt kaebaja väljendatud seisukohast puudub praegusel juhul varasema praktika muutmiseks vajadus. Vaatamata sellele, et kaebaja keeldus tööle asumast rahumeelselt, ohustas kaebaja sellega distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas.
5.3.Arvestades, et kaebaja teatas inspektor-korrapidaja abi koostatud ettekande kohaselt tööle asumise korralduse täitmisest keeldumise järgselt, et asi on põhimõttes ning ka distsiplinaarmenetluses antud selgitustes ei ole kaebaja muid põhjendusi välja toonud, oli Tartu Vanglal piisavalt alust arvata, et koristustööde tegemine ei ole kaebaja väärtushinnangute ja põhimõtetega kooskõlas. Järelikult märkis vastustaja õigesti, et sellisest mõtteviisist kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab vanglas kehtiva korra järgimist ning vajalik on varasemalt tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristustest suurema karistuse määramine. Vangla saab arvesse võtta üksnes neid selgitusi ja põhjendusi, mida kaebaja on vanglale avaldanud konkreetses vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses. Seega vaatamata sellele, et kaebaja on andnud varasemas sarnases distsiplinaarmenetluses selgitusi, ei saa vangla automaatselt ilma kaebaja põhjenduseta varasemalt teises menetluses antud selgitustele tugineda.
5.4.Kaebaja poolt välja toodud ei muuda kohtu hinnangut kartserikaristuse proportsionaalsuse osas. Mandela reeglite art-s 45.1, Euroopa vanglareeglistiku art-s 60.6.c ning CPT
21.üldraporti p-s 56(b) on tõesti öeldud, et kartserikaristust võib kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Samas on Riigikohtu halduskolleegium EIK-i praktikale ja samadele CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (RKHK 08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 17 ning seal viidatud kohtupraktika). Vastustaja arvestas karistuse määramisel õigesti distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, selle korduvust, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Samuti ei muuda 15-päevast kartserikaristust ebaproportsionaalseks kaebaja viidatud CPT suunised, mis näevad ette 14-päevase kartserikaristuse maksimummäära. Tegemist on üksnes soovituslike suunistega. Antud juhul on 14-päevasest maksimummäärast ühe päeva võrra pikema kartserikaristuse määramine põhjendatud, et anda kaebajale märku vangla eriti rangest suhtumisest kaebaja poolt juba kuuendasse samalaadsesse rikkumisse ja hoida ära sarnaste rikkumiste toimepanemist tulevikus. Toime pandud korduv distsiplinaarsüütegu omab ilmselgelt negatiivset mõju vangla distsipliinile ning 15-päevase kartserikaristusega karistamine sellise teo eest omab üldpreventiivset eesmärki.
5.5.Kohus ei nõustu kaebaja väitega selle kohta, et tööhõives osalemine ei mõjuta karistuse täideviimise tulemuslikkust ega aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. Et tööhõives osalemine kinnistab tööharjumust ning võimaldab koguda raha vabanemisfondi ja nõuete fondi, aitab see kaasa kinnipeetava suunamisele käituda õiguskuulekalt. Vaatamata sellele, et majandustööd tähendavad lihtsamaid koristustöid mõned tunnid nädalas ning kaebajale võib see tunduda eesmärgipäratu ja mittetulutoov, on tegemist siiski tegevusega, mis vastab VangS § 6 lg-s 1 toodud vangistuse täideviimise eesmärgile.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6.1.Eesti kohtud ei pea käsitlema tööst keeldumist raske rikkumisena või üldse rikkumisena, kuna kaebaja pole tööst keeldudes rikkunud rahvusvahelise õiguse norme (Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik, CPT suunised). RKHK otsuses asjas nr 3-18-1895 toodud seisukohad on vastuolus rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega ja selle otsuse p-s 19 toodud väide on vaieldav. Asjas nr 18-1895 toodud justiitsministeeriumi arvamus ei vasta tõele.
6.2.Rahumeelne tööst keeldumine ei ole oht vangla julgeolekule ja kaebaja keeldus tööst põhjusel, et tema kinnipidamine vanglas on õigusvastane. Kaebaja rõhutab, et tema tööle asumisest keeldumine ei tulenenud kriminaalse subkultuuri ilmingutest kantud allumatusest. Riigikohtu väide, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks ja sellest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärgi saavutamise (asjad nr 3-15-3133 ja nr 3-3-2-2-15), on vaieldav.
6.3.Distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei ole VangS-st tulenev nõue. Kaebajale kartserikaristuse määramine ei olnud põhjendatud. Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised näevad ette, et kartserikaristuse võib määrata vaid kõige tõsisematel juhtudel. Tööst keeldumine ei ole selline julgeolekuprobleem, mis õigustaks kartserikaristuse määramist.
6.4.Distsiplinaarkaristuse valik on vangla kaalutlusotsus, mida tuleb põhjendada. Kuna vangla ei ole vaidlusalust käskkirja adekvaatselt põhjendanud, siis tõelised alused üksikvangistusega karistamiseks puuduvad. Vangla teostas kaalutlusõigust teadvalt ebaõigesti ja eiras rahvusvahelisi standardeid.
6.5.Kartserikaristus ei tohi kesta üle 14 ööpäeva. Seega oleks tulnud VangS § 63 lg 1 p 4 muuta.
6.6.Isegi kui lugeda rahvusvahelised vangistust reguleerivad õigusaktid ainult soovituslikku iseloomu omavaks, ei ole põhjendatud neid eirata. Nende eiramine viib praeguses asjas vaidlustatud vangla toiminguteni, mis rikuvad põhiseadust ja inimõigusi. Ka halduskohus tugines otsuse tegemisel ainult riigisiseste seaduste sätetele ja hindas seetõttu ebaõigesti tõendeid ja järgis aegunud praktikat.
6.7.Vangla karistuspoliitika takistab tegelikult vangistuse eesmärgi saavutamist, kuna täistööajaga tööd on vähe, samas sunnitakse kinnipeetavaid vähetasustatud majandustöödele, kuigi tööle sundimine ei ole aktsepteeritav.
6.8.Kaebajale määratud kartserikaristused seadsid ohtu kaebaja tervise, kuna kartseris võeti päevaseks ajaks ära voodivarustus ja seega oli tegemist PS § 28 riivega. Kuna kaebajal ei võimaldatud kartserikaristuste ajal helistada ja esines ka muid rikkumisi, siis tuleb kohtul tuvastada, kas vangla tegevus oli õigusvastane EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses ja kas esines PS § 18 riive.
7.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.Kinnipeetava töökohustus tuleneb VangS § 37 lg-st 1 ja sellise kohustuse rikkumisel on vanglateenistusel õigus määrata distsiplinaarkaristusi (VangS § 63 lg 1). Kaebaja viitab rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele, mis ei muuda kehtiva õiguse norme ja seetõttu
ei ole võimalik rääkida kehtiva õiguse vastuolust täitmiseks kohustuslike rahvusvahelise õiguse normidega.
7.2.Kaebaja viide Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-18-1895 ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Haldusasjas nr 3-18-1895 oli vaidluse all haldusakt, millega määrati isikule kartserikaristus 45 ööpäevaks ehk maksimaalses lubatud määras. Halduskohus leidis selles asjas (otsuse p 20), et kinnipeetava kartseris hoidmist (ajavahemikul 01.12.2017–28.08.2018 viibis kaebaja kartseris 257 päeva ja tavarežiimil 14 päeva) ei saa pidada proportsionaalseks eesmärgiga saavutada seda, et kaebaja asuks tööle koristajana. Kohus pidas nimetatud kohtuasjas õigusvastaseks vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramist, mitte käskkirja ennast. Praegusel juhul karistati kaebajat kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Sellele eelnevalt (22.09.–02.12.2021) ja sellele järgnevalt (17.12.2021–07.04.2022) viibis kaebaja tavarežiimil, mistõttu ei ole tegemist sarnaste olukordadega ja seetõttu ei anna kaebaja viide alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
7.3.Kaebaja viited üksikvangistusele ja selle võimalikule mõjule ei ole praeguse vaidluse eset arvestades asjakohased. Praeguses asjas on vaidluse all konkreetne haldusakt ja selle õiguspärasus. Haldusakti õiguspärasust ei mõjuta selle täitmisel esilekerkivad asjaolud. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine, selle täitmise kestvus ja täitmise ajal kohaldunud kinnipidamistingimused olid õiguspärased või mitte.
7.4.Kuivõrd VangS § 63 lg 1 p 4 lubab karistuseks määrata kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks, siis 15 ööpäevast karistust ei saa pidada lubamatuks ja ebaproportsionaalseks.
7.5.Asjaolu, et kaebaja karistamisest ei ole loobutud tema viidatud rahvusvahelistele soovitustele tuginedes, ei tähenda eksimust kaalumisreeglite vastu. Lisaks VangS § 37 lg-st 1 tulenevale töökohustusele on kinnipeetaval VangS § 67 p-st 4 tulenev kohustus pidada korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Eluosakond, kus kinnipeetavad veedavad päevakava järgset vaba aega, ongi nende kasutuses olevad olmeruumid viidatud sätte mõttes. On igati mõistetav, et selliste ruumide korrashoiuks rakendatakse kõiki eluosakonna kinnipeetavaid nende tegelikust tahtest sõltumata. Asjaolu, et kaebaja ei soovi sellisel tööl osaleda, ei muuda tema tööle rakendamist õigusvastaseks. Majandustööle asumisest keeldumiseks ei anna alust ka kaebaja arusaam, et tema kinnipidamine vanglas on õigusvastane. Kaebaja kannab Tartu Vanglas karistust kriminaalasjas nr 1-18-1958 tehtud Tartu Maakohtu 20.11.2018. a otsuse alusel. Vanglal ei ole mingit alust kahelda jõustunud kohtulahendis.
7.6.Kaebaja viited ja väited seoses teda puudutavatele haldusasjadega nr 3-22-21 ja nr 3-22-463 ei ole praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 29.04.2022. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Arvestades eeltoodut ja ka asjaolu, et apellatsioonkaebuses kordab kaebaja suures osas samu väiteid, mille ta esitas juba halduskohtule esitatud kaebuses ning täiendavates seisukohtades ja millele halduskohus vaidlusaluses 29.04.2022. a otsuses vastas, märgib ringkonnakohus vastusena apellatsioonkaebusele üksnes järgmist.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et Eesti kohtud ei pea käsitlema tööst keeldumist vanglas raske rikkumisena või üldse rikkumisena, kuna kaebaja pole tööst keeldudes rikkunud rahvusvahelise õiguse norme (Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik, CPT suunised). Teadaolevalt ei ole Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega vangistuse
täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud, mistõttu on vangistuse täideviimise tingimuste reguleerimine (s.h distsiplinaarsete mõjutusvahendite kohaldamine) siseriiklik küsimus. Seega tuleb nimetatud küsimuses lähtuda eelkõige VangS-st ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest. Kaebaja poolt viidatud Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja ka CPT suunised on soovituslikud ning ei muuda iseenesest kehtiva siseriikliku õiguse norme. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on vaidlusaluses 27.10.2021. a käskkirjas ette heidetud VangS § 37 lg 1 (kohustus töötada) rikkumist. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. VangS § 37 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi, ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kohtupraktikas on selgitatud, et vangla majandustöödel töötamine erineb olemuslikult töötamisest töölepingu alusel, sest kinnipeetaval on seadusest tulenevalt kohustus töötada ning tegemist ei ole seaduses sätestatud erandiga, mil tööle määramiseks on vajalik kinnipeetava nõusolek (VangS § 37 lg 5). Seega olukorras, kus ei esine töökohustust välistavaid asjaolusid (VangS § 37 lg 2), ei ole kinnipeetaval õigust keelduda vangla määratud tööst. Kinnipeetava vangla majandustöödele rakendamine teenib eelkõige vangistuse täideviimise eesmärke (Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsus nr 3-19-1962, p 16). Riigikohtu halduskolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (vt otsused asjades nr 3-3-2-1-15, nr 3-3-2-2-15, nr 3-15-3133 ja 3-18-1895). Kuna vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja 22.10.2021 tööle asumast, kuigi kehtis vangla 26.02.2021. a käskkiri nr 6-3/58 kinnipeetav U. Valge osalise koormusega vangla majandustööle määramise kohta ja kaebajat oli varasemalt korduvalt karistatud samalaadse rikkumise eest, siis on ringkonnakohtu hinnangul analoogse olukorraga tegu ka praegusel juhul ning varasema (kohtu)praktika muutmiseks puudub erinevalt kaebaja väljendatud seisukohast vajadus. Kuna ka Riigikohtu 08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895 on jõustunud kohtulahend ning ringkonnakohtu pädevuses ei ole teises kohtuasjas tehtud kõrgema astme kohtu otsuse põhjenduste revideerimine, siis on asjakohatud kaebaja väited, et nimetatud otsuses toodud seisukohad on vastuolus rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega, otsuse p-s 19 toodud väide on vaieldav ning asjas nr 3-18-1895 esitatud justiitsministeeriumi arvamus ei vasta tõele. Sama kehtib ka kaebaja nende väidete suhtes, et vaieldavad on Riigikohtu seisukohad, mille kohaselt on seadusandja pidanud kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks ja sellest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärgi saavutamise, mida väljendati asjades nr 3-15-3133 ja nr 3-3-2-2-15 tehtud 2015. ja 2017. a otsustes.
9.1.Kaebaja arvates ei ole rahumeelne tööst keeldumine oht vangla julgeolekule ja kaebaja keeldus tööst põhjusel, et tema kinnipidamine vanglas on õigusvastane, mitte aga kriminaalse subkultuuri ilmingutest kantud allumatusest, nagu väidab vastustaja. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, kas kaebaja keeldus 22.10.2021 tööle asumast kuritegelikust subkultuurist kantud motiividel või mitte, kuna kinnipeetav ohustab tööle asumisest keeldumisel (k.a rahumeelsel keeldumisel) ilmselgelt vangla distsipliini ja julgeolekut. Samasugusele seisukohale jõudis ka Riigikohus 08.12.2021. a otsuses asjas nr 3-18-1895. Olukorras, kus kaebaja keeldub täitmast talle antud korraldust asuda tööle ning vangla jätab sellele reageerimata, oleks see märk nii kaebajale kui ka teistele kinnipeetavatele sellest, et vangla aktsepteerib süsteemile vastupanu osutamist ja kehtiva õiguskorra rikkumist, mis ei ole aga kooskõlas vangla kohustuse ja eesmärgiga suunata ja mõjutada kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja kannab Tartu Vanglas karistust kriminaalasjas nr 1-18-1958 tehtud Tartu Maakohtu
20.11.2018. a otsuse alusel, mis on jõustunud. Seega ei ole mingit alust kaebaja väitel, et tema kinnipidamine vanglas on õigusvastane ja sellest tulenevalt on tal õigus vanglas töötamisest ilma tagajärgedeta keelduda.
9.2.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väited, mille kohaselt distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei ole VangS-st tulenev nõue ja kaebajale kartserikaristuse määramine ei olnud põhjendatud, kuna Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised näevad ette, et kartserikaristuse võib määrata vaid kõige tõsisematel juhtudel ning tööst keeldumine ei ole selline julgeolekuprobleem, mis õigustaks kartserikaristuse määramist. Iseenesest vastab tõele, et kartserikaristuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on näiteks Euroopa vanglareeglistikus (p 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel (vt ka RKHK 22.03.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 11). Samas on, nagu varasemalt juba märgitud, kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et kinnipeetava poolt tööst alusetult keeldumise ja tööle asumise korraldustele mitteallumise näol on tegemist raske rikkumisega. Seadusandja on VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (RKHK 10.10.2017. a otsus nr 3-15-3133, p 17). Samuti on Riigikohus oma 29.09.2015. a otsuses asjas nr 3-3-2-1-15 (p 25) märkinud, et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks ja nimetatud põhjustel ei saa tööst keeldumise eest kaebaja karistamist kartserisse paigutamisega pidada ilmselgelt ülemääraseks ja lubamatuks. Väide, et tema poolt toimepandud rikkumine oli kerge ja väheohtlik, on seega ainult kaebaja arvamus ja kehtiva kohtupraktika järgi on tööle asumisest alusetu keeldumine ning tööle asumise korraldusele mitteallumine raske rikkumine ning kohtupraktikas aktsepteeritakse ka näiteks 15-päevast kartserikaristuse määramist korduva tööle asumisest keeldumise korral (asi nr 3-15-3133). Arvestades tööst keeldumiste arvu vanglates, mida kinnitab sellelaadsete vaidluste suur arv kohtutes, nähtub selgelt, et tööst keeldumine on vanglates pigem arvestatav probleem, mis näitab, et sellised isikud ei ole karistuse kandmisest hoolimata võtnud omaks ühiskonnas tunnustatud põhimõtteid. Kinnipeetavate töötamine eriti koristamise näol on igati vajalik nõue, sest lisaks tööharjumuse kujundamisele on mõistlik see, et kinnipeetavad hoolitsevad oma kinnipidamistingimuste eest mingilgi määral ise, selle asemel, et kulutada selleks eraldi avalikke vahendeid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2018. a otsus asjas nr 3-17-698, p 9). Seetõttu ei jaga ringkonnakohus ka käesolevas asjas kaebaja seisukohta, et tööst keeldumist tuleb pidada kergeks ja väheohtlikuks ning vangla julgeolekuga mitteseotud teoks, mistõttu ei tohi sellele reageerida kartserikaristusega.
9.3.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, mille kohaselt ei ole vastustaja vaidlusalust käskkirja adekvaatselt põhjendanud, mistõttu tõelised alused kaebaja üksikvangistusega karistamiseks puuduvad ning vangla teostas ka kaalutlusõigust ebaõigesti, eirates rahvusvahelisi standardeid. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt, sh käskkiri kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise kohta õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlusaluse 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 puhul ei ole alust heita vanglale ette haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna vastustaja leidis igati põhjendatult, et kaebaja pani toime käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtus karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ja ei ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Vastustaja on karistuse määramisel
õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, selle korduvust, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Kaebajale tagati menetluse käigus nõuetekohaselt ärakuulamisõigus ning ei ole tehtud ka menetlusvigu, mis saanuks mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu ja õiguspärasust. Kuna kaebaja puhul on tegu isikuga, kes keeldub järjekindlalt vanglas tööle asumast, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vangla rikkunud talle antud kaalutlusõigust ka sellega, kui otsustas kaebajale määrata järjekordse toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkaristuse ning ei valinud võimalikest distsiplinaarkaristustest leebemat kui kaebajale on varasemalt juba määratud (noomitus, kartserikaristus katseajaga, viimatised kartserikaristused pikkusega kokku 12 ööpäeva). Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse, et viimaste samaliigiliste rikkumise eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena kokku 12-ööpäevane kartserikaristus, puuduvad ka ringkonnakohtu hinnangul vangla otsuses, määrata 27.10.2021. a käskkirjas kaebajale 15 ööpäeva pikkune kartserikaristus, kaalutlusvead. Kaebaja viitab jätkuvalt erinevatele rahvusvahelistele dokumentidele ja standarditele ning nende väidetavale õigusvastasele eiramisele vastustaja poolt vaidlusaluse käskkirja andmisel. Mandela reeglite, Euroopa vanglareeglistiku ja CPT suuniste puhul ei ole tegemist vahetult ja otsekohalduvate õigusnormidega, vaid erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustega, mis ei muuda kehtiva õiguse norme ja seetõttu ei ole võimalik ka rääkida vastuolust kehtivate ja täitmiseks kohustuslike rahvusvahelise õiguse normidega. Seda, et Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised oleks õiguslikult siduvad ja otsekohaldatavad õigusnormid, ei tulene ka kaebaja viidatud RKPSJK 31.12.2014. a otsusest asjas nr 3-4-1-50-14, mille p-s 32 märgitakse, et Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ja seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel. Asjaolu, et vastustaja ei loobunud kaebaja karistamisest tema poolt viidatud rahvusvahelistele soovitustele tuginedes, ei tähenda eksimist kaalumisreeglite vastu.
9.4.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kuna CPT suuniste järgi ei tohi kartserikaristus kesta üle 14 ööpäeva, siis oleks tulnud VangS § 63 lg 1 p 4 muuta. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise hetkel ja sätestab jätkuvalt, et üheks vanglas kohaldatavaks distsiplinaarkaristuseks on kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Hetkel kehtiva õiguse kohaselt on lubatud määrata karistuseks kuni 45 ööpäevaks kartserisse paigutamist, mistõttu vaidlustatud käskkirjas määratud karistus 15 ööpäeva kartserit on kooskõlas kehtiva õigusega ja ei ületa seaduses lubatud maksimummäära. Nagu ka halduskohus oma otsuses õigesti välja tõi, on vaidlusaluse käskkirjaga kaebajale määratud 15 ööpäeva pikkune kartserikaristus rikkumise asjaolusid arvestades igati proportsionaalne. Ka kohtupraktikas on aktsepteeritud 15-päevast kartserikaristuse määramist korduva tööle asumisest keeldumise korral (asi nr 3-15-3133). Tartu Vangla pädevuses ei ole muuta VangS-i sätteid.
9.5.Arvestades varasemalt käesolevas otsuses välja toodud põhjendusi ei ole oma sisult kuidagi asjakohased ka need kaebaja väited, et isegi kui lugeda rahvusvahelised vangistust reguleerivad õigusaktid ainult soovituslikku iseloomu omavaks, ei ole põhjust neid eirata ja see viib praeguses asjas vaidlustatud vangla toiminguteni, mis rikuvad põhiseadust ja kaebaja inimõigusi. Ringkonnakohus märgib eeltooduga seoses, et kaebaja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud ühtegi vangla toimingut, s.h kartserikaristuse täitmisele pööramise ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi. Käesoleva vaidluse esemeks on olnud üksnes nõue tühistada Tartu Vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450. Kuna kaebaja ei ole käesolevas asjas esitanud vaidlusaluse käskkirja täitmisele pööramise või karistuse täideviimise õigusvastasuse tuvastamise nõuet, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kõik apellatsioonkaebuse vastavasisulised väited ja ka viited Riigikohtu 08.12.2021. a otsuse nr 3-18-1895 p-dele 22-33.
9.6.Kaebaja väide, mille kohaselt takistab Tartu Vangla karistuspoliitika tegelikult vangistuse eesmärgi saavutamist, kuna täistööajaga tööd on vähe, kuid samas sunnitakse kinnipeetavaid
vähetasustatud majandustöödele, kuigi tööle sundimine ei ole aktsepteeritav, ei anna samuti alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. VangS § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tööhõives osalemine kinnistab kinnipeetava tööharjumust ning võimaldab koguda raha vabanemisfondi ja nõuete fondi, aidates sellega kaasa kinnipeetava suunamisele käituda õiguskuulekalt. Vaatamata sellele, et majandustööd tähendavad vanglas lihtsamaid koristustöid mõned tunnid nädalas ning kaebajale võib see tunduda eesmärgipäratu ja mittetulutoov, on tegemist siiski tegevusega, mis vastab VangS § 6 lg-s 1 toodud vangistuse täideviimise eesmärgile. Mis puudutab veel väidet kinnipeetavate lubamatu tööle sundimise kohta, siis kinnipeetava töökohustust aktsepteerib ka EIÕK art 4 p 3a. Selle sätte järgi ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et kinnipeetavalt töö nõudmist võib pidada õigustatuks, kui see teenib ühiskonda taasintegreerimise eesmärki ning, kui töö on nö harilik Euroopa põhimõtete kontekstis1. Töötamise taasühiskonnastavat olemust tuleb vanglas seega vaadata laiemas kontekstis, kui ainult raha teenimise võimalust. Nagu juba märgitud, on vangla majandustööde puhul oluline ka see, et kinnipeetavad hoiavad ise korras enda igapäevast elukeskkonda. Vangla majandustööde olemus ja eesmärk ei erine põhiosas sellest, kuidas ühiskonnas hoiab iga inimene korras teda ennast ümbritsevat elukeskkonda, mistõttu saab seda pidada harilikult nõutavaks tööks EIÕK art 4 p 3a tähenduses, mitte õigusvastaseks tööle sundimiseks või sunnitööks.
9.7.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses veel, et määratud kartserikaristused seadsid ohtu kaebaja tervise, kuna kartseris võeti päevaseks ajaks ära voodivarustus ja seega oli tegemist PS § 28 riivega; kuna kaebajal ei võimaldatud kartserikaristuste ajal helistada ja esines ka muid rikkumisi, siis tuleb kohtul tuvastada, kas vangla tegevus oli õigusvastane EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses ja kas esines PS § 18 riive. Eeltoodud väited ei seondu kuidagi käesoleva vaidluse esemega ehk vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamise nõudega. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest ja ka kohtulahendite infosüsteemist, et kaebaja eeltoodud väited on seotud haldusasjadega nr 3-22-21 ja 3-22-463, milles kaebaja nõudis Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema õigusvastaselt kartserisse paigutamisega ning kartserikaristuse kandmise ajal tehtud toimingutega (teine kinnipeetav kartseris; ei saanud helistada; päeval polnud voodivarustust; ühel päeval ei saanud süüa; võeti ära raamat, padi ja sall). Ühes nimetatud asjadest kohtumenetlus kestab ning ühes asjas on halduskohus teinud 08.11.2022. a juba ka otsuse, mille peale esitas kaebaja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule. Kuna eeltooduga seonduvad väited ei ole asjakohased käesoleva vaidluse lahendamisel, siis jätab ringkonnakohus vastavad apellatsioonkaebuse väited (eelkõige apellatsioonkaebuse p-d 8 ja 9) tähelepanuta.
10.Kuna halduskohus tuvastas praeguses asjas õigesti, et vastustaja on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ja karistuse liik ning määr on proportsionaalsed, haldusakt on põhjendatud ja muid menetlusvigu ei tuvastatud, siis jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 1 Inimõigused ja nende kaitse Euroopas, koostaja U. Lõhmus, Tartu 2003, lk 95-96;
Vangistusseadus. Komm. väljaanne, L. Madise jt, 2. väljaanne, Tallinn 2014, lk 114.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.