Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 15.02.2024, Tartu 3-22-21 X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta X menetluskulud (riigilõiv 69,60 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 18.03.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 01.11.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus hüvitada mittevaraline kahju summas 2320 eurot. X väitel tekitati talle 1400 eurot kahju seoses 35 päevaks kartserisse paigutamisega. 15.-17.07. ja 10.-16.09.2021 pidi ta kandma topelt karistust, sest esimesel korral ei võimaldatud hügieenitarbeid ja telefoni teel lähedastega suhtlemist, teisel korral pidi viibima kambris vastuvõetamatu kinnipeetavaga, mistõttu tuleb hüvitada täiendav kahju summas 320 eurot. Karistamine kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks on seadusevastane, mistõttu on põhjendatud nõuda hüvitist lisaks 600 eurot.
2.Tartu Vangla jättis 23.12.2021. a otsusega nr 1-13/336-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on kokku 35 ööpäeva kartseris määratud tööst keeldumise tagajärjel 28.05.2021. a käskkirjaga nr 6-2/159 (3 ööpäeva), 02.07.2021. a käskkirjaga
nr 6-2/240 (5 ööpäeva), 03.09.2021. a käskkirjaga nr 6-2/356 (6 ööpäeva ja 6 ööpäeva) ja 27.10.2021. a käskkirjaga nr 6-2/450 (15 ööpäeva). Ükski karistus ei ületa seaduses sätestatud kartserikaristuse maksimumpikkust. X suhtes ei esine ühtegi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 2 nimetatud tööst keeldumise alust. X ei ole 15.-17.07.2021 teatanud hügieenitarvete vajadusest. Pesemisvahendite väljastamata jätmise puhul ei ole tegemist eraldi distsiplinaarkaristusega VangS § 63 lg 1 mõttes. 17.07.2021 tegi X 4 telefonikõnet. Tagatud oli Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p-st 13.8.1 tuleneva helistamise miinimum. 10.-16.09.2021 paigutati Xga samasse kambrisse U. Austa ning neile ei ole omavahelisi isolatsioone määratud ja isikud olid ühes kambris viibimise vältel rahumeelsed. Vanglale ei olnud teada põhjust, mis välistaksid isikute ühte kambrisse paigutamise. Kinnitust ei leidnud vangla õigusvastane tegevus.
3.X esitas 02.01.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 13.03.2022, 19.06.2022 ja 02.02.2023 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 2320 eurot. Kaebaja põhjendused: 1) 15.-17.07.2021 kartserikaristuse kandmise ajal ei väljastatud kaebajale hügieenitarbeid (raseerimisvahendid, peegel, küünelõikur) küsimise peale korduvalt. Ta ei saanud kasutada oma õigusi vangla hooletusest põhjustatud haldussuutmatuse tõttu. 15.-16.07.2021 ei võimaldatud telefoni kasutamist kirjalike avalduste põhjal. Kaebaja tõi ohvriks enda inimõigused, kui ta oli ühes kambris U. Austaga 10.-16.09.2021. Seda, et U. Austa kujutab ohtu kaaskinnipeetavate elule ja tervisele, kinnitab intsident (kaaskinnipeetava ründamine) peale viimase kartserist vabastamist. Analoogset olukorda on esinenud ka hiljem. 2) Vangla ei teostanud kaalutlusõigust õigesti ega põhjendanud kaebaja karistamist. VangS § 63 lg 1 ei näe ette kartserikaristust tööst keeldumise eest. 15-päevane kartserikaristus on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Kaebaja ei ole rikkunud rahvusvahelise õiguse norme. Kriminaalse subkultuuri ilming ei ole kaebaja suhtes kohaldatav. Kaebaja kinnipidamine vanglas on de jure õigusvastane. 3) Vaiete esitamata jätmiseks 28.05., 02.07. ja 03.09.2021. a käskkirjade peale esines objektiivne põhjus – kaebaja ei olnud teadlik õiguslikest alustest, mis peavad lubamatuks kartserikaristuse kohaldamise kinnipeetava tööst keeldumise eest.
4.Tartu Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 31.03.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 69,60 eurot Eesti Vabariigi kanda ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kohus nõustus üldjoontes vangla seisukohtadega ega pidanud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. 2) Tõendatud ei ole, et kaebaja oleks murdnud vangla 26.02.2021. a käskkirja nr 6-3/58 õigusjõu, millega määrati kaebaja osalise koormusega vangla majandustööle, abitöölise ametikohale alates 01.03.2021 kuni 28.02.2022. Seega oli kaebaja kohustatud käskkirjas toodud tingimustel tööhõives osalema koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega. Kaebaja oli viidatud haldusaktist tuleneva kohustuse tõttu kohustatud vaidlusalusel perioodil kinnipeetavana osalise koormusega vangla majandustööl abitöölisena töötama. 3) Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadega tõendatut, et kaebaja keeldus õigusvastaselt töötamisest. Tegemist on õiguspäraste haldusaktidega. 02.11.2021. a taotlus vaide esitamise tähtaja ennistamiseks ei tõenda 28.05.,
02.07.ja 03.09.2021. a käskkirjade osas vaidemenetluse läbimist. Vaide esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamine ei tõenda vaidemenetluse õigusvastasust. Tõendatud ei ole 28.05., 02.07. ja 03.09.2021. a haldusaktide õigusvastasus ja nendega kaebaja õiguste rikkumine, mis saaksid anda aluse kaebaja soovitud hüvitise vanglalt välja mõistmiseks.
4) Kaebaja nimetatud Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik (EVR) ja CPT suunised on soovituslikud ega muuda kehtiva siseriikliku õiguse norme. Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega ei ole vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud, mistõttu on vangistuse täideviimise tingimuste reguleerimine siseriiklik küsimus. Seega tuleb nimetatud küsimuses lähtuda eelkõige VangS-ist ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest ning haldusaktidest. Kinnipeetava töökohustust aktsepteerib ka EIÕK, mille art 4 p 3a kohaselt ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Kaebajat ei ole vangla sundinud ebaharilikule tööle, vastupidi majandustööle. 5) Asjas ei ole kahju hüvitamise eeldused kaebaja nõude rahuldamiseks täidetud. Tõendatud ei ole kaebaja õiguste rikkumine distsiplinaarkaristuste täitmisel. Kaebaja soovitud hüvitis on ülepaisutatud kaebaja soovitud päevamääras. Kohus ei jaganud kaebaja arusaama hüvitise summade duubeldamise võimalusest menetlusdokumentides toodult. Kaebajat ei ole ühe teo eest kaks korda karistatud ega topeltkaristatud. Kaebaja ei ole tõendanud vanglasisesel paigutamisel subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebajale võimaldati suhtlemine ning hügieenitarvete probleem ei kvalifitseeru väärikuse alandamisena.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas 05.04.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Riigikohtu seisukoht, et järjepidev tööst keeldumine on raske rikkumine, ei ole kooskõlas rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega. Tööst keeldumise põhjuseks on asjaolu, et kaebaja kinnipidamine vanglas on de jure õigusvastane. Halduskohus leidis asjas nr 3-18-1895 (p 20), et ainuüksi tööst keeldumisest ei nähtu ohtu vangla julgeolekule. Kartserikaristuse eesmärk – tööle sundimine – on vastuolus rahvusvaheliste õigusnormidega. Puudus alus karistamiseks. Soovitud hüvitus ei ole ülepaisutatud päevamäära osas. Kohtu kirjeldatud duubeldamise variant ei ole adekvaatselt interpreteeritud. 2) 15.-16.07. ja 13.-14.12.2021 rikkus vangla kaebaja õigust kasutada telefoni. Ei ilmnenud olukorda, miks ei saanud enam kui 1 kord nädalas helistada. Kaebaja tahtevastane paigutamine ühte kambrisse talle sobimatu kaaskinnipeetavaga on väärikust alandav. Selline paigutus rikub EVR p 18.1, 18.5, 18.6, 18.7 ja p 1-4. Kaebaja viitas mõned päevad pärast 16.09.2021 ja 10.-12.01.2023 toimunud intsidentidele kinnipeetavate vahel. 3) Teave käskkirjade võimalikust õigusvastasusest laekus kaebajale peale kartserikaristuse täitmist 22.09.2021, kui kaebaja sai 21.10.2021 enda valdusesse õiguskantsleri 10.08.2021. a arvamuse, mis andis aluse taotleda vaide tähtaja ennistamist käskkirjade osas. Kohtul oli võimalik vaide tähtaeg ennistada ja võtta vaidlustatud käskkirjad menetlusse käesolevas haldusasjas. 4) Tõendid kriminaalasjas nr 1-18-1958 kinnitavad, et kohtuotsus, mille alusel kaebajat vanglas kinni peetakse, on õigustühine. 5) Viide EIÕK art 4 p-le 3a ei ole asjakohane, sest kaebaja ei vaidlusta EIÕK art 4 p-ga 3a sätestatud reservatsiooni, vaid vangla kaalutlusotsusest tulenevaid distsiplinaarkaristusi ja nende täideviimisel aset leidnud rikkumisi, mis kujutavad endast rahvusvahelise õiguse riivet. 6) Asjas nr 3-21-2601 tühistamiskaebuse menetlemise aste ei ole asjassepuutuv, sest lõpplahend puudub.
7.Tartu Vangla palub 08.05.2023. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kuivõrd haldusaktid kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste kohta on õiguspärased, on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata ja hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele.
2) Kuna ei ole ilmnenud, et ametnikud oleksid kaebajale keeldunud raseerimisvahendite, peegli ja/või küünelõikuri väljastamisest kartserirežiimil viibimise ajal, siis ei saa järeldada vangla õigusvastast tegevust. Kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda piiramatut helistamist. Apellatsioonkaebuses viidatud helistamise mittevõimaldamisele 13.-14.12.2021 ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginetud, siis ei saa see olla hüvitamisnõude aluseks kohtumenetluses. Kaebaja viited, et mõned päevad peale 16.09.2021 ründas U. Austa teist kinnipeetavat, ei anna alust järeldada, et U. Austa oleks ohustanud kaebaja julgeolekut. 3) Kaebaja subjektiivne hinnang süüdimõistva kohtuotsuse õiguspärasusele ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus leidis 31.03.2023. a otsuses, et kaebaja ei ole kummutanud vastustaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadega tuvastatut, et kaebaja keeldus õigusvastaselt käskkirjades toodud ajal töötamisest. Tegemist on õiguspäraste haldusaktidega. Tõendikogumiga tõendatult oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvajaduse piiramisel õiguspärane. Ka ei ole tõendatud kaebaja õiguste rikkumine distsiplinaarkaristuste täitmisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ammendavalt põhjendanud seisukohta, et puudub alus hüvitamiskaebuse rahuldamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited kattuvad suures osas halduskohtule esitatud väidetega ning neile on halduskohus vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-is. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine ei ole võimalik, kuna täidetud ei ole kahju hüvitamise eeldused. Seega jättis halduskohus õiguspäraselt kaebaja kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas halduskohus ka asjakohaselt siseriiklikke õigusnorme.
11.Halduskohus märkis otsuses (p 27) õigesti, et Riigikohtu praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. Halduskohus viitas ka mitmele vastavasisulisele kohtulahendile. Kinnipeetaval on kohustus töötada (VangS § 37) ning see kohustus on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teenistuses. Vanglas töötamine aitab isikul säilitada ja kujundada harjumust töötada ja iseseisvalt hakkama saada.
Lõpptulemusena aitab see suunata isikut õiguskuulekalt käituma (RKHKo 15.04.2020, 3-18-360, p 17). Ühtlasi on kohtupraktikas sedastatud, et kinnipeetav ohustab tööle asumisest keeldumisel (k.a rahumeelsel keeldumisel) distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas (RKHKo 08.12.2021, 3-18-1895, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul puudub vajadus senise praktika muutmiseks, sõltumata kaebaja vastupidisest seisukohast.
12.Arvestades, et kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses õigusvastase kartserisse paigutamisega ning vangla vastavates distsiplinaarkäskkirjades heideti kaebajale ette VangS § 37 lg 1, s.o töötamise kohustuse rikkumist, siis ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et viide EIÕK art 4 p-le 3a ei ole asjakohane. Halduskohus märkis otsuses (p 32) õigesti, et EIÕK art 4 p 3a kohaselt ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Vangla ei ole kaebajat ebaharilikule tööle sundinud. Kaebaja oli määratud vanglas majandustööle. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei tõenda muud. Seega on kaebaja etteheide põhjendamatu.
13.Kaebaja sisustab haldusasjas nr 3-18-1895 tehtud Tartu Halduskohtu otsuse p-s 20 märgitut ebaõigesti. Halduskohus leidis eelviidatud otsuse p-s 20, et kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks ohtlik vangla julgeolekule. Eelviidatud halduskohtu seisukoht ei ole üle toodav käesolevasse haldusasjasse. Lisaks ei olnud otsus tehtud kaebaja suhtes.
14.Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel rikkus vangla 13.-14.12.2021 tema õigust kasutada telefoni. 13.-14.12.2021 on uus ajaperiood, millele kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud. Seega ei saa kaebaja ringkonnakohtus eeltoodud asjaolule tugineda ning ringkonnakohus kaebaja eelmärgitud väidet lähemalt ei käsitle.
15.Kaebaja väitel rikub tema paigutamine samasse kambrisse U. Austaga EVR punkte 18.1, 18.5, 18.6, 18.7 ja punkti 1-4. Ringkonnakohus osutab, et EVR on soovituslik dokument, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv (RKPSJVKo 31.12.2014, 3-4-1-50-14, p 32). Halduskohus sedastas (otsuse p 37), et kaebaja ei ole tõendanud vanglasisesel paigutamisel subjektiivsete õiguste rikkumist. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei lükka eelmärgitut ümber.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu kaebaja väide, et kohtul oli võimalik vaide tähtaeg ennistada ja võtta vaidlustatud käskkirjad menetlusse käesolevas haldusasjas. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt peab kaebaja vaidlustatud käskkirjade all silmas vangla 28.05.2021. a käskkirja nr 6-2/159, 02.07.2021. a käskkirja nr 6-2/240 ja 03.09.2021. a käskkirja nr 6-2/356. Vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 üle toimus vaidlus haldusasjas nr 3-21-2601. Kaebaja jätab tähelepanuta, et käesolevas haldusasjas esitas ta halduskohtule üksnes hüvitamiskaebuse. Kaebaja ei ole 28.05., 02.07. ja 03.09.2021. a käskkirjadega seonduvalt käesolevas haldusasjas halduskohtule esitatud kaebuses tühistamisnõuet esitanud. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus (HKMS § 41 lg 1 ls 1). Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1 ls 2). Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese (RKHKo 17.11.2005, 3-3-1-54-05, p 14). Seega on kaebajal õigus otsustada kaebuse esitamine ja valida kaebuse nõude liik. Eeltoodut arvestades sai halduskohus käesolevas haldusasjas lahendada üksnes kaebaja hüvitamiskaebust ning seda halduskohus ka tegi. Kaebaja mainitud haldusasjas nr 3-21-2601 jõustus Tartu Halduskohtu otsus 11.04.2023. Seega on lõpplahend olemas. Halduskohtu otsusega jäeti rahuldamata X kaebus Tartu Vangla 27.10.2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamise nõudes.
17.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, nagu poleks halduskohus kaebaja väiteid hüvitise summade „duubeldamise“ võimalusest adekvaatselt interpreteerinud. Halduskohus ei jaganud otsuses (p 37) kaebaja arusaama hüvitise summade „duubeldamise“ võimalusest nii nagu kaebaja seda menetlusdokumentides selgitas. Muul viisil ei ole halduskohus kaebaja väiteid otsuses kajastanud. Kaebaja etteheide on põhjendamata.
18.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebajat süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-18-1958 jõustunud 27.06.2019. Eeltoodut silmas pidades on sisutud kaebaja väited kohtuotsuse õigustühisuse kohta ja selle kohta, et tema kinnipidamine vanglas on de jure õigusvastane.
19.Kaebaja viide mõned päevad pärast 16.09.2021 ja 10.-12.01.2023 toimunud intsidentidele teiste kinnipeetavate vahel on käesoleva vaidluse eset silmas pidades asjassepuutumatu.
20.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätkas 10.04.2023. a määrusega kaebajale antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 69,60 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.