Liiklussüüteod

Kohtuistungil süüdistatav Evgeny Marin selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end temale süüks arvatud teos süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja leidis, et süüdistus on põhjendatud, kvalifikatsioon vastab teokirjeldusele ja on õiguslikult korrektne. Asja materjalides olevad tõendid on asjakohased ning kohtukõlbulikud, süüdistatav on taotlenud lühimenetluse kohaldamist, seega kõik alused asja arurada lühimenetluses on olemas.

tulenevalt (tl 12) on proovimaterjalis tuvastatud etanooli sisaldus 3,48 +/- 0,06 mg ühes grammis veres. Kuivõrd uuringu on läbi viinud EAK poolt akrediteeritud asutus, kasutades akrediteeritud metoodikat, on tulemus jälgitav. Seega saab asuda seisukohale, et kogutud tõenditega on tuvastatud, et Evgeny Marin juhtis sõidukit, olles tarvitanud alkoholi. LS § 69 lg 1 sätestab keelu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Käesoleval juhul tuvastati Evgeny Marini veres alkoholi 3,48 +/- 0,06 mg/g, s.o mitte vähem kui 3,42 mg/g, s.t Evgeni Marin oli alkoholijoobes. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et mootorsõidukit juhtinud süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Evgeny Marin rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Evgeny Marini KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Evgeny Marin oli eelnevalt tarvitanud suhteliselt suures koguses kanget alkoholi, millest ta oli üheselt teadlik, mistõttu sai süüdistatav oma enesetunde ja enne sõiduki juhtima asumist aset leidnud alkoholi tarvitamisest aru, et ta on joobes. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda, et alkoholi varusid täiendada. Sellest järeldab kohus, et Evgeny Marini käitumine oli tahtlik ning toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Evgeny Marin pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

kohustusi täita. Seega olukorras, kus süüdistataval oleks vaja tasuda nii rahaline karistus kui ka hüvitada menetluskulu olukorras, kus ta ei saa stabiilset töist sissetulekut, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleks mõõdetavate suuruste korral hinnata süü suurust seda numbrilise näidu alusel. Kuivõrd süüdistataval tuvastati alkoholijoove, mis ületab enam kui kahekordselt LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholijoobe alammäära 1,50 mg/g, siis saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü on üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on üle keskmine ning süüdistataval ei olnud süüteo toimepanemise ajal kehtivaid kriminaalkaristusi, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist.

Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatavat tuleb kehtivate karistuste puudumise tõttu lugeda varem kohtu poolt karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumise või arusaamade tõttu vajaks õiguskuulekusele suunamiseks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist, ei pea kohus vajalikuks süüdistatava käitumiskontrollile allutamist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid, jättes süüdistatava käitumiskontrollile allutamata ning ainsaks tingimuseks karistuse täitmata jätmisel on see, et süüdistatav ei pane toime uut tahtlikku kuritegu katseaja jooksul. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt on süüdistatav mootorsõidukit juhtinud alkoholijoobes ning tunnistaja ütluste kohaselt eiras süüdistatav tee andmise kohustust. Seega takistas joove süüdistataval liiklusolude tajumist ning süüdistatav kujutas liikluses teistele liiklejatele ohtu. Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kehtivaid karistusi ei ole, mistõttu karistusandmed lisakaristuse kohaldamist rakendama ei sunniks. Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt märkida, et isikult saab juhtimisõigust ära võtta juhul, kui tal see juhtimisõigus oli nii teo toimepanemise kui ka kohtuotsuse koostamise ajal. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus süüdistatava juhtimisõigus on peatunud juba 01.04.2019 tervisetõendi kehtivuse lõppemise tõttu. Seega on süüdistataval teoreetiliselt juhtimisõigus olemas, kuid samas on see peatunud ning juhtimisõiguse peatumise tõttu lasub tal mootorsõiduki juhtimise keeld. Seega ei olnud süüdistataval LS § 94 lg 1 kohaselt süüteo toimepanemise ajal õigust mootorsõidukit juhtida ning see õigus puudub tal seniajani. Seega kuivõrd süüdistataval puudus juhtimisõiguse peatumise tõttu juhtimisõigus, ei ole võimalik tema suhtes LS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada.

süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud kulud jätta süüdistatava kanda täies mahus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning tegemist on tahtliku liiklussüüteoga. Seejuures on tegemist suhteliselt massiliselt toime pandava süüteoga, millega ohustatakse liiklust. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistataval püsiva sissetuleku puudumist, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.