Liiklussüüteod

inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Arvi Meelimäe juhtis 06.09.2021 kella 19.40 paiku Tallinn-Paldiski mnt. 23.l kilomeetril Harju maakonnas suunaga Keila poole mootorsõidukit Sym AY05-W registreerimismärgiga XXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,49 mg/l, laiendmääramatusega +/0,14 mg/l, lõplik mõõtetulemus 1,35 mg/l). Tunnistaja B ütluste (tl 11-13) kohaselt liikus tunnistaja 06.09.2021 mööda Paldiski mnt Keila poole. Kella 19.40 ajal märkas enda ees liikumas motorollerit reg. nr XXXX, mille juhtimisstiil oli väga kaootiline. Sõiduk liikus vahepeal keset teed ja siis vajus juba vastassuuna vööndisse. Peatas sõiduki blokeerides ta tee nii, et edasi sõit oleks võimatu. Isik proovis põgeneda, aga sai ta kätte ja võttis rolleri võtmed oma kätte. Isik silmnähtavalt joobes ja suust tuli alkoholi lõhna. Sõiduk peatatud Tutermaa ühistranspordi peatuses suunaga Keila poole, Harku vald, Harju maakond, Tallinn-Paldiski mnt 23. km-l. Tunnistaja A ütluste (tl 14) kohaselt sai tunnistaja 06.09.2021 kella 20.24 ajal juhtimiskeskuselt kutse aadressile Tutermaa küla, Harku vald, Tutermaa ühistranspordi peatusesse, kus teataja pidas kinni joobes rolleri juhi. Kohale jõudes kell 20.47 nägi bussipeatuse juures seismas rollerit reg. nr-ga XXXX ja selle juht, kelleks osutus Arvo Meelimäe, istus pingil. Isik oli tugevas alkoholijoobes ja tuigerdas püsti tõustes. Tema lõplikuks mõõtetulemuseks tõendusliku alkomeetriga oli 1,35 mg/l kohta. Kohale oli kutsutud teisaldus ja rolleri juht oli toimetatud kinnipidamiskeskusesse. Süüdistatava Arvi Meelimäe 07.09.2021 kahtlustavana antud ütluste (tl 16-17) kohaselt tunnistas Arvi Meelimäe, et juhtis 06.09.2021 mootorsõidukit mopeedi Sym AY05-W registreerimismärgiga XXXX, olles joobeseisundis. Alustas alkoholi joomist samal päeval, s.o 06.09.2021 umbes 14.00-15.00 paiku ja jõi ära 2 liitrit õlut. Lõpetas alkoholi joomise umbes kella 17.00-18.00 paiku. Tahtis sõita Keilasse, tahtis osta süüa, selle pärast läks sõiduki rooli ja asus sõidukit juhtima. Alustas sõitu 06.09.2021 Harku vallast, Vahikülast, kus on külas ühes talumajas, täpset kellaaega ei oska öelda, kuskil 18.00-19.00 paiku. Keilasse ei jõudnud, peeti kinni Tutermaa kandis teel Keilasse. Kui sõitis mööda Tallinn-Paldiski maanteed mopeedi ette sõitis mingi must auto. Autojuht tuli autost välja, teatas, et on politseinik. Ta kutsus politsei välja ja ootasid umbes tund aega patrulli saabumist. Kui patrull jõudis kohale, tuli juurde politseinik ja palus puhuda tõenduslikku alkomeetrisse. On teadlik, et tuvastati alkoholijoove 1,35 mg/l. Tutvustati tulemust, oli nõus, et joovet kontrollitakse tõendusliku alkomeetriga. Mootorsõiduk Sym AY05-W registreerimismärgiga XXXX kuulub temale, on mopeedi omanik. Arvab, et oli 06.09.2021 mopeedi roolis umbes pool tundi, sõitis mopeediga üksinda. Tunnistab oma süüd ja väga kahetseb oma tegu. On valmis võtma endale kohustusi, läbima programmi ja seda ka omal kulul finantseerima. Eeltoodud tõendikogum tõendab, s.h ka tunnistaja B ütlused tõendavad, et sõiduk, mille juhikohal Arvi Meelimäe istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Arvi Meelimäe mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt kontrolliti Arvi Meelimäe seisundit Tallinn-Paldiski mnt 23. kilomeetril tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510 EE 06.09.2021 ajavahemikul 21.08 kuni 21.14. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 1,49 mg/l ja 1,49 mg/l ning laiendmääramatust 0,14 mg/l maha arvates saadi lõplikuks näiduks 1,35 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja A, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse (tl 9), kasutades taadeldud mõõtevahendit (taatlustunnistus TTRC-21/00071 tl 7) ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 1 sätestab keelu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholi mitte vähem kui 1,35 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et mootorsõidukit juhtinud süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Arvi Meelimäe rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Arvi Meelimäele KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Arvi Meelimäe oli enne sõiduki juhtima asumist ära tarvitanud kaks liitrit õlut ja otsustas siis Keilasse toidu järele minna. Arvestades seda, et süüdistatava väljahingatavas õhus oli alkoholi üle 1,3 milligrammi liitri kohta, pidi süüdistatav üheselt aru saama, et ta on joobes. Samuti pidi ta sellest aru saama ka oma enesetunde pinnalt, kuivõrd tunnistaja B ütluste kohaselt ei tulnud Arvi Meelimäe sõiduki juhtimisega toime ning tunnistaja A ütlustest tulenevalt oli Arvi Meelimäel püsti seismisega raskusi ja ta tuikus. Seega pidi süüdistatav ka oma varasema elukogemuse pinnalt üheselt aru saama, et ta on alkoholijoobes. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda. Sellest järeldab kohus, et Arvi Meelimäe käitumine oli tahtlik ning toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Arvi Meelimäe pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ei tööta ja on vanaduspensionär ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 20) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2020 aasta jooksul oli 4097 eurot ja keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste tegemist 7,00 eurot. Seega on süüdistataval sissetulek olemas, kuid see on sisuliselt minimaalne. Seejuures peab süüdistatav tasuma ka kriminaalmenetlusega kaasneva menetluskulu, mis ei ole väike. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval oleks vaja tasuda nii rahaline karistus kui ka hüvitada menetluskulu, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,35 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud olulises määras, peaaegu kahekordselt. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on üle keskmise ning süüdistataval ei olnud süüteo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lisaks mõjutab kohtu arvates karistuse rangust ka asjaolu, et süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta, mistõttu on menetlushuvi vähenenud ning see asjaolu peaks mõjutama karistust kergendamise suunas. Lisaks sellele on süüdistatav osaliselt täitnud temale pandud kohustusi ning tehtud CDT analüüsid viitavad sellele, et süüdistatava alkoholi tarbimine on liikunud vähenemise suunas, kuid oodatud tulemuseni süüdistatav siiski ei jõudnud. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi

vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumise või arusaamade tõttu vajaks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist, ei pea kohus vajalikuks süüdistatava käitumiskontrollile allutamist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid, jättes süüdistatava käitumiskontrollile allutamata.

Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistatava suhteliselt väikest sissetulekut, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.