Liiklussüüteod

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta Marko Otsale mõistetud ja ärakandmata vangistus, s.o tähtajaline vangistus 9 (üheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva Marko Otsa suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Marko Ots temale määratud 2 (kaks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Liiklusseadus § 69 lg 2 p 1 /Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/. Seega pani Marko Ots toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata.

23.04.2022.a kella 03.22 kuni 03.26 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0068 (taatlustunnistuse nr TTRC-21-00177). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 1,00 ja teisel juhul 0,96 alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,09 mg/l, seega lõpptulemus 0,87 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja J. T. (tl 16-17), kasutades taadeldud mõõtevahendit (tl 15), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Marko Ots rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi mitte vähem kui 0,87 mg, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Marko Ots rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Marko Otsa mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Marko Ots oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Marko Otsale KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Marko Ots oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autot juhtima asuda (tl 18-19). Sellest järeldab kohus, et Marko Otsa käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Marko Ots pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 215 lg 2 p 1 näeb ette vastutuse võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, omastamise või asja omavolilise kasutamise ning järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab KarS § 215 lg 2 p 1 tunnustele. Kohus leiab, et 23.04.2022 täpselt tuvastamata ajal xxxx juurest kuni tema kinnipidamiseni 23.04.2022 kell 03.01 xxxx juures E. T.ile kuuluva mootorsõiduki xxxx reg. märgiga xxxx maksumusega 2749,50 eurot, omavoliline ajutine kasutamine Marko Otsa poolt on tõendatud nii Marko Otsa süü tunnistamisega kohtueelsel menetlusel ja kohtus, kui ka tunnistaja, kannatanu ütlustega ning kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Eelpool refereeritud tunnistaja G. L. (tl 9-10) ütlused kinnitavad, et Marko Ots oli isikuks, kes xxxx juures mootorsõidukit xxxx reg. märgiga xxxx sõitis ja sõiduki juhtimiselt ka kinni peeti. Süüdistatav Marko Ots oma ülekuulamisel (tl 18-19) tunnistas, et võttis sugulase E. T.i nõusolekuta sugulasele kuuluva sõiduki xxxx võtmed ning läks sellega sõitma.

Kanntanu E. T. ütluste (tl 7-8) kohaselt on tema sõiduki xxxx reg. märgiga xxxx omanikuks, mille turuhinnaks oli 3000-4000 eurot. On Marko Otsa sugulane, kes on töötanud tema juures 1 kuu ning seoses tööülesannetega võib ta viibida xxxx territooriumil. Kuivõrd teab, et Marko Otsal ei ole juhtimisõigust, ei ole tal lubanud mootorsõidukit xxxx kasutada. Parkis sõiduki lao territooriumile kolmapäeva hommikul, jättis võtmed laua peale ja sõitis Tartusse. 23.04 kell 10.00 helistati talle politseist, et tema sõiduk on politseiparklas kuivõrd üks tema töötaja kasutas seda omavoliliselt sõitmiseks ilma tema nõusolekuta ning paluti tulla politseisse ülekuulamisele. Samuti õiend sõiduki andmetega (tl 24) kinnitab, et sõiduki omanikuks on E. T.. Seega oli tegemist Marko Otsa jaoks võõra vallasasjaga ning tal puudus õigus sõiduki kasutamiseks. Seejuures pole vaidlusi ega kogutud tõendeid selle kohta, et Marko Otsal oleks olnud eelnev luba või hilisem nõusolek mootorsõiduki kasutamiseks. Kriminaaltoimikus kogutud tõenditest ei nähtu, et kannatanu oleks süüdistatavatele andnud luba sõiduki kasutamiseks või muul viisil volitanud seda tegema kolmandaid isikuid. Seega ei ole kogutud tõendeid, et süüdistatav oleks kannatanule kuulunud sõidukit kasutanud mõne lubatavusklausli alusel. 01.06.2022 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli (tl 36) kohaselt on xxxx reg. märgiga xxxx keskmine turuväärtus 2749,50 eurot. Kriminaaltoimikus leiduvast otsusest on tuvastatav, et Marko Ots on Harju Maakohtu 14.08.2019 otsuse nr 1-19-5694 (tl 27-33) kohaselt karistatud KarS § 215 lg 2 p 2 järgi, nimetatud otsus jõustus 03.08.2019 ja see karistatus ei olnud inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajaks kustunud. Seega on süüdistusaktis Marko Otsa tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 215 lg 2 p 1 järgi, s.o teo toimepanemisena isiku poolt, kes on varem toime pannud asja omavolilise kasutamise. Samuti on kohus kriminaalasjas tuvastatud teo tehioludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt veendunud, et teo pani süüdistatav toime kavatsetult, kuivõrd tegutses süütegu toime pannes konkreetse eesmärgi saavutamiseks sihipäraselt, seades eesmärgiks võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise, s.o süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise teadmises, et see ka saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus süüdistatavate käitumises ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Marko Ots pani toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise isikuna, kes on varem toime pannud asja omavolilise kasutamise, s.o KarS § 215 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt alla keskmise. Kuivõrd KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 424 lg 1 näevad ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Süüdistatava isikuandmetest nähtub, et isikul on olemas töökoht, mis on tööpäeviti ka tema elukohaks ning töökoha olemasolust saab järeldada ka püsiva sissetuleku olemasolu. Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt (tl 25) on Marko Otsal 2021. aastal olnud ametlikke sissetulekuid 1818 eurot. Seega ei oleks rahaline karistus, millele lisanduvad väljamõistetavad menetluskulud, süüdistataval väheste sissetulekute tõttu täidetav. Lisaks sellele on süüdistatavat eelnevalt samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud vangistusega, mis jäeti tema suhtes tingimisi kohaldamata ning kohus leiab, et uute süütegude toimepanemine ei saa hakata kergemaliigilist karistust kohaldades süüdistatava olukorda kergendama. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt peaks iga järgnev karistus olema raskem, et kinnistada süüdistataval arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada karistusliigina vangistust ja loobuda kergemaliigilise karistuse kohaldamisest, kuivõrd selline karistus ei oleks ei täidetav ega täidaks ka oma eesmärki. Järgnevalt hindab kohus süüdistatava süü suurust talle KarS § 215 lg 2 p 1 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, mis seisneb asja omavolilises kasutamises isiku poolt, kes on varem toime pannud asja omavolilise kasutamise. Teoga sõiduki xxxx omanikule E. T.ile varalist kahju ei tekitatud ning tema vastu tsiviilhagi esitatud ei ole (tl 40). Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, mis kell süüdistatav sõidukit juhtima asus, kuid tema enda ütluste kohaselt umbes kella 02.30 ajal ning ta peeti kinni kell 03.01. Ta oli jõudnud oma töökohast sõita umbes 2 km kaugusele Alexela tanklasse, kust ostis endale arvatavasti süüa, ja sealt omakorda edasi xxxx teele, mis asus sõiduki algsest asukohast umbes 2,5 km ja 5 minutilise sõidu tee kaugusel, mida ei saa kohtu hinnangul pidada pikaajaliseks sõitmiseks, kuid süüdistatava poolset kuriteo pikemaajalist toimepanemist takistas politsei poolne kinnipidamine. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud ka see, et süüdistatav on teo toime pannud kavatsetult. Teo asjaolusid koostoimes hinnates, leiab kohus, et süüdistatava süü on teo lühiajalisuse tõttu siiski hinnatav alla keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ja kohtuistungil avaldanud kahetsust ning kohus peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. Puutuvalt võimalusse, et karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest, juhib kohus tähelepanu ka karistusregistri väljavõttele (tl 26), mille kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus, mis on karistus KarS § 215 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. KarS § 215 lg 2 p 1 näeb karistuse ette just juhul, kui tegemist on korduva õigusvastase käitumisega, mistõttu riigi rangem reageering õigusvastaselt käituva isiku mõjutamiseks sisaldub juba KarS § 215 lg 2 p 1 sätestatud rangemas sanktsioonis. Samas ilmneb kriminaalasjas kogutud tõenditest, et süüdistatav on temale inkrimineeritud süüteod toime pannud ühe teoga, kuivõrd KarS § 215 lg 2 p 1 ettenähtud tegu toime pannes oli ta KarS § 424 lg 1 märgitud isikuks, s.t juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Võrreldes KarS § 424 lg 1 ja KarS § 215 lg 2 p 1 sanktsiooni, näevad mõlemad ette nii rahalise karistuse

kui ka kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd KarS § 424 lg 1 järgi ettenähtud teo toimepanemisel saab KarS § 424 lg 3 alusel kohaldada ka lisakaristust juhtimisõiguse ära võtmise näol, saab järeldada, et raskeimat karistust näeb ette KarS § 424 lg 1 sanktsioon. Seega tuleb süüdistatavale mõista karistus mõlema temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest, kuid karistust kohaldada KarS § 63 lg 1 alusel ja KarS § 424 lg 1 sanktsiooni kui raskeimat karistust ette nägeva seadusesätte alusel. Kui eelnevalt leidis kohus et süüdistatava süü kummagi süüteo osas on hinnatav keskmisena, siis kuritegude kogumis on süü keskmisest suurem. Süüdistatava suhtumist õiguskorda iseloomustab ka asjaolu, et süüdistatav ei viibinud sõidukis üksinda, seades ohtu mitte ainult ennast ja teisi kaasliiklejaid ning kasutusse võetud võõrast vara, vaid ka kaasreisijana kaasa võetud sõbra elu ja tervise. Selline käitumine annaks kohtule piisava aluse mõista karistust määras, mis ületab sanktsiooni keskmist määra. Samas peab kohus arvestama süüdistatava kahetsusega, mistõttu peab kohus võimalikuks mõista karistuse alla KarS § 424 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad väärteokaristused, kuid on üks kehtiv kriminaalkaristus, leiab kohus, et tuleb arvestada ka seda, et eelnev kriminaalkaristus oli mõistetud 2019 aastal. Isikut karistati vangistusega, mis jäeti tema suhtes 1 aastase katseajaga kohaldamata. Kuivõrd mõistetud karistust täitmisele ei pööratud, suutis seega süüdistatav katseaja läbida edukalt ja hoiduda uute süütegude toimepanemises. Seega leiab kohus, et antud juhul mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Kuivõrd süüdistatav on varasema karistuse kandmisest vabastatud KarS § 73 lg 1 ja 3 sätete alusel, oleks uute süütegude toimepanemise tõttu vajalik kohaldada uuesti karistuse kandmisest vabastamisel KarS § 74 lg 1 ja 3 sätteid, allutades süüdistatava käitumiskontrollile. Süüdistatava isikuandmetest nähtuvalt elab ta aga tööpäeviti ühes maakonnas ja puhkepäevadel teises maakonnas. Seejuures peaks süüdistatav käitumiskontrolli nõuete kohaselt alluma kontrollile oma elukohas, milleks tööpäevadel on tema töökoht ja puhkepäevadel elukoht teises maakonnas. Kohus leiab, et käitumiskontrolli ei saa teostada ainult puhkepäeviti, mistõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavat ei ole võimalik allutada käitumiskontrollile, kuivõrd osa kontrollnõudeid ei oleks täidetavad. Seetõttu kohaldab kohus uuesti KarS § 73 lg 1 ja 3 sätteid, määrates pikema katseaja lootuses, et uus katseaeg suudab süüdistatavat hoida õiguskuulekana.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.