Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Hagihind
6 085,25 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (e-post xxx) Kostja: X (isikukood XXX, elukoht kohtule teadmata)
Kohtuistungi toimumise aeg
17.01.2025
Resolutsioon
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ nõuded X-ilt võlgnevuse ja viivise välja mõistmiseks.
3.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue
1.Pooled sõlmisid 20.10.2022 võlatunnistuse nr 278774, millega sõlmiti maksekokkulepe. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe seisuga hagejale kokku 4 705,18
eurot, millest põhivõlg on 3 907,82 eurot, viivis 214,13 eurot, sissenõudekulu 50 eurot ja intress 533,23 eurot. Eelnevale lisandub ühekordne lepingutasu 100 eurot. Kostja kohustus võla tagastama maksegraafiku alusel. Kostja on võla katteks teinud makseid 150 euro ulatuses, mis on arvestatud lepingutasu ja sissenõude kulude katteks. Kostja võlgneb hagejale 4 655,18 eurot. Hageja on arvestanud viivist alates 21.02.2023 kuni hagi esitamiseni 0,065% päevas. Võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks oli kostja ja Placet Group OÜ vahel 18.12.2018 sõlmitud krediidikontoleping nr KK3356370, mille alusel võimaldati kostjale laenulimiidi kasutamist 4 000 euro ulatuses. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis võlausaldaja 15.08.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 30.08.2022 lepingu üles ning loovutas 31.08.2022 kostjavastased nõuded hagejale. Krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt esitatud andmed ja avalikest andmebaasidest saadud teabe. Kostja on märkinud enda igakuiseks sissetulekuks 1 384 eurot ja väljaminekuteks 113,01 eurot kuus. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (136,34 eurot) tuludest maha ning järeldanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 834,65 eurot. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 4 655,18 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 502,94 eurot ja viivise põhinõudelt (3 907,82 eurolt) alates 07.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas. Kostja seisukohad
2.Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 25.10.2023 avalikult. Kostja hagile ei vastanud ega kohtuistungile ei ilmunud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
4.Kohus tuvastab, et:
4.1.Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid 18.12.2018 tähtajatu krediidikonto lepingu nr KK3356370, mille alusel võimaldati kostjal kasutada krediiti kuni 4 000 eurot intressiga 39,99% aastas. Kostja kohustus tasuma igakuiseid põhiosa tagasimaksest ja intressist koosnevaid makseid vastavalt kasutussevõetud krediidisummale maksimaalselt 155,48 eurot kuus. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 49% aastas (leping al dtl 70);
4.2.kostja võttis krediiti kasutusele ning tagastas seda korduvalt, kokku maksis krediidiandja kostja kontole 8 280 eurot (maksete väljavõte dtl 112-118);
4.3.Placet Group OÜ loovutas 31.08.2022 kõik krediidikonto lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale (teatis dtl 88);
4.4.pooled sõlmisid 20.10.2022 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe nr 278774 (dtl 25-27, tõlge dtl 28-30), mille kohaselt tunnistab kostja, et tal on hageja ees võlgnevus võlatunnistuse andmise päeva seisuga summas 5 088,72 eurot, millest põhivõlg on 3 907,82 eurot, viivis 214,13 eurot, sissenõudekulu 50 eurot ja intress 533,23 eurot ning eelnevale lisandub ühekordne lepingutasu 100 eurot; kostja kohustus võlgnevuse tasuma osamaksetena maksegraafiku alusel perioodi 20.10.2022 – 20.07.2023 jooksul.
5.Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest
loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama (2-21-13098, p 27). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. /.../ Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (2-21-13098, p 28).
6.Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 18.12.2018 lepingu sõlmimise ajal 20,01%. Kohus tuvastab, et 18.12.2018 lepingu krediidikulukuse määr oli 48,2% aastas. Krediidikulukuse määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.
7.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: -
omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja
-
hindama tarbija krediidivõimelisust.
8.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
9.Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: -
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
-
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
-
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
-
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
10.Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole
tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
11.Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
12.Hageja on selgitanud, et krediidikonto lepingu sõlmimisel hinnati kostja krediidivõimelisust kostja esitatud andmete ja avalikest andmebaasidest saadud teabe alusel. Krediidiandja tuvastas, et kostja keskmine igakuine sissetulek oli 1 384 eurot. Igakuiste kohustustena oli kostja märkinud 113,01 eurot, millele lisandus lepingu sõlmimisega igakuine kohustus 136,34 eurot. Kogutud andmeid analüüsides jõudis krediidiandja järelduseni, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 834,65 eurot. Eeltoodust tulenevalt leidis krediidiandja, et kostja on võimeline täitma lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut.
13.Kohus leiab, et esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne 18.12.2018 lepingu sõlmimist kostja poolt esitatud teavet (laenutaotluse andmed dtl 66) kontrollinud. Creditinfo.ee ja taust.ee päringud ei võimalda koguda andmeid isiku regulaarse sissetuleku suuruse ja liigi kohta. Samuti ei sisalda sellised päringud andmeid isiku tegelike nn majapidamiskulude kohta, so igakuised kulutused esmavajalikule nagu toit ja eluase. Kontrollimata on ka tegelikud kulud seoses ülalpeetavaga. Hageja viitas istungil, et krediidiandjal oli tegelikult olemas kostja konto väljavõte, kuigi asjas jäi see tõendina ekslikult esitamata. Kohus tuvastab krediiditoimiku väljavõttest (dtl 105), et konto väljavõte oli kogutud alles 25.12.2019. Seetõttu ei tõenda nimetatud tõend, et krediidiandja oleks kontrollinud kostja esitatud andmeid kostja konto väljavõttelt enne 18.12.2018 lepingu sõlmimist. Krediiditoimikust nähtub ka, et kostja oli krediidiandja klient alates 26.09.2018 ning võtnud laene igakuiselt. 18.12.2018 laenu saamise taotlusesse märgitu kohaselt oli laenu eesmärk „igapäevasteks kulutusteks“. Kohus leiab, et pidev tarbimislaenude võtmine igapäevaste kulutuste katteks viitab juba välja kujunenud ja süvenevatele majanduslikele raskustele.
14.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 18.12.2018 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
15.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 18.12.2018 lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe on seega tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 tühine. Seoses sellega on VÕS § 421 alusel tühine ka 20.10.2022 kompromissileping/võlatunnistus.
16.Hageja selgitas vastuseks kohtu nõudele VÕS § 4034 lg 7-järgse ümberarvestuse esitamiseks, et kostjale maksti välja 8 280 eurot ning kostja tegi tagasimakseid kogusummas 8 352,20 eurot, maksete ümber arvestamise korral on põhikohustus täies ulatuses täidetud.
17.Kohus jätab rahuldamata nõude põhivõlgnevuse välja mõistmiseks. Seoses põhivõlgnevuse puudumisega ei saa tekkinud olla ka nõuet viivise väljamõistmiseks. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud
18.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja menetluses sisuliselt ei osalenud, ei saanud kostjal ka menetluskulusid tekkida ning hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.