Liiklussüüteod

karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata kui Mykola Vorokhta temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1 kuni 6 ettenähtud kontrollnõudeid ja täidab KarS § 75 lg 2 p 8 sätestatud kohustust Tallinna vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Paide esinduse juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Tallinna 18, tel: 384 8728; 53005178, e-post: [email protected]). KarS § 75 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5, 6 kohaselt kohustada Mykola Vorokhtat järgima katseajal kontrollnõudeid: - elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonda Paide esindusse registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel määrata Mykola Vorokhtale kohustus osaleda kriminaalhooldaja valitud liiklusohutuse teemalises sotsiaalprogrammis. KarS § 78 p 1 alusel arvestada Mykola Vorokhtale määratud 1 aasta ja 6 kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest. Mykola Vorokhtalt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 981 (üheksasada kaheksakümmend üks) eurot; - määratud kaitsjale Leelo Viil makstud tasu kohtueelsel menetlusel 151 (sada viiskümmend üks) eurot ja 20 (kakskümmend) senti ning kohtulikul uurimisel makstud tasu 129 (sada kakskümmend üheksa) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, kokku kaitsjale makstud tasu 280 (kakssada kaheksakümmend) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti; s.o kokku menetluskulu 1261 (tuhat kakssada kuuskümmend üks) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides selgitusena: „Mykola Vorokhta, 1-221194, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Mykola Vorokhtale tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva

jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

puudub juhtimisõigus ja oli alkoholijoobes, indikaatorvahendi näitu ei mäleta aga seda tutvustati talle. Rahumäel puhus tõenduslikku alkomeetrisse, mille lõplik näit oli 0,77 mg/l, peale mida viidi ta arestimajja. Kahetseb väga tehtut, ütleb, et see oli viimane kord, kui auto rooli joobes olekus läks. Selgitas, et juhtimisõigus oli peatunud, kuna oli vaja juhiluba vahetada, tehtud on libedasõit aga teooriat pole jõudnud teha, lubab lähiajal sellega tegeleda. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal Mykola Vorokhta istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Mykola Vorokhta mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt (tl 8-9) kasutati Rahumäe tee 6/1, Tallinn, Harjumaal 27.01.2022.a kella 01.46 kuni 01.56 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0033 (taatlustunnistuse nr TTRC-21/00183). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 0,88 ja teisel juhul 0,86 alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,09 mg/l, seega lõpptulemus 0,77 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja A P (tl 12), kasutades taadeldud mõõtevahendit (tl 10), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Mykola Vorokhta rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,77 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Mykola Vorokhta rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Mykola Vorokhta KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Mykola Vorokhta oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas sõidukit juhtima asuda (tl 22-23). Sellest järeldab kohus, et Mykola Vorokhta käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Mykola Vorokhta pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 24-25) nähtub, et süüdistataval on 2 kehtivat kriminaalkaristust ning 5 väärteokaristust. Andkeetandmete kohaselt süüdistatav hetkel töötab, kuid teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 18) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2019 aasta jooksul oli 589 eurot. Seejuures nähtub karistusandmetest, et süüdistatavat on viiel korral eranditult liiklusalaste väärtegude eest karistatud rahatrahvidega, mis kõik on jäetud tasumata. Kuigi osade rahatrahvide osas on otsuse täitmine aegnud, näitab rahatrahvide tasumata jätmine süüdistatava suhtumist temale määratud rahalistesse mõjutusvahenditesse ning rahatrahvid ei ole oma eesmärki täitnud, kuivõrd süüdistatav on jätkuvalt toime pannud nii liiklusalaseid väärtegusid kui ka kuritegusid. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita ja rahatrahvide tasumata jätmine viitab ka rahaliste kohustuste täitmiseks soovi puudumisele. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval on minimaalse sissetuleku puhul kriminaalmenetlusega kaasnevad kulud ja varasemad rahatrahvid on senini tasumata, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt hindab kohus süüdistatava süüd keskmiseks. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb mõõdetavate suuruste korral süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,77 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on alla keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud vähesel määral. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuigi süüdistatava süü on alla keskmise, siis on süüdistataval kaks kehtivat kriminaalkaristust, neist viimane liiklusalase kuriteo toimepanemise eest ning ka viis kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis annaksid aluse rangema karistuse mõistmiseks, et kinnistada süüdlases arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest. Samas, arvestades kergendava asjaolu esinemist, süüteo toimnepanemise asjaolusid, leiab kohus, et süüdistatavale võib karistuse mõista siiski oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et

karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Antud juhul on süüdistataval kaks kehtivat kriminaalkaristust, milliste puhul ei olnud tegemist samalaadsete tegudega, kuid karistused on täidetud veidi enam kui aasta enne käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks oleva süüteo toimepanemist. Samuti on süüdistatav eelmise süüteo toime pannud katseajal. Samas on eelmise süüteo toimepanemisest möödunud üle kolme aasta ning kohtul puuduvad andmed, et süüdistatav oleks vahepealsel ajal toime pannud uusi kuritegusid kuni käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks oleva kuriteoni. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib mõistetava karistuse jätta kohaldamata ja täitmisele pööramata, kuid kohtu arvates ei ole võimalik süüdistatava suhtes kohaldada KarS § 73 sätteid ning arvestades süüdistatava karistusandmeid peab kohus vajalikuks allutada süüdistava käitumiskontrollile. Prokurör taotles ka KarS § 75 lg 2 p 2 ja 8 sätestatud kohustuste panemist süüdistatavale, kuid kohus leiab, et KarS § 75 lg 2 p 2 sätestatud kohustuse panemiseks süüdistatava karistusandmed alust ei anna. Mis puudutab aga kohustust osaleda liiklusohutuse programmis, leiab kohus, et sellise kohustuse panemine ei ole mitte üksnes põhjendatud, vaid ka vajalik. Nimelt nähtub süüdistatava karistusandmetest, et süüdistatavat on eelnevalt karistatud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest ning sellele lisaks on tal viis kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seejuures on viimane väärtegu toime pandud pärast viimase kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmist. Sellised asjaolud viitavad kohtu arvates sellele, et süüdistataval on vajakajäämisi teadmistes liiklusohutusest ja -nõuetest, mistõttu tuleb süüdistatavale panna kohustus osaleda kriminaalhooldaja valitud liiklusohutusalases sotsiaalprogrammis.

vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatav on aga varem korduvalt kohtu poolt karistatud isikuks, mistõttu on süüdistatav teadlik, et iga uue menetlusega kaasnevad menetluskulud jäävad taas tema kanda. Süüdistatavale inkrimineeritud järjekordse süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja kriminaaltoimikust nähtuvat süüdistatava minimaalset legaalset sissetulekut, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.