Liiklussüüteod

Sellise käitumisega rikkus K.D liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1, s.o juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides ning LS § 69 lg 2 p 1, alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, nõudeid. Seega pani K.D toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, see on KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav K.D selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud ja kogutud tõendid on lubatavad.

saanud terve tagaosa, kuna jäi kahe kõrval oleval auto vahele ning paiknes parkimiskohal löögi järgselt 45 kraadise nurga all. Välja jõudes nägi, et politsei ja kiirabi olid just saabunud. Tunnistaja K H ütluste (tl 40-41) kohaselt parkis auto xxx Noorkuu 7 maja ette umbes kell 10.00 27.03.2021. Kell 11.48 sai kõne numbrilt 112, kes teatas, et tema auto on sattunud avariisse. Politseiniku selgituste kohaselt põhjustas avarii sõiduk reg.märgiga xxx. Tunnistaja auto vigastused on väga tõsised, viga said esiosa, rattad, auto külg. Tunnistaja G K ütluste (tl 53-54) kohaselt 27.03.2021 kell 11.00 koeraga jalutama minnes nägi, kuidas xxx reg.märgiga xxx rammis Noorkuu tn 8 ja 10 vahel xxx linnamaasturit, hiljem tagurdas otsa Noorkuu 8 ees olevale xxx, seejärel põrutas otsa Noorkuu 7 maja ees olevatele xxx ja xxx. Teavitas sellest 112’te. Kui xxx juurde jõudis istus rooli taga tumedapäine naisterahvas, toetas pead roolile ja sel hetkel oli autos üksi. Avarii hetkest kuni politsei saabumiseni jälgis autojuhti ja ei pannud tähele, et ta midagi oleks tarbinud. Tunnistaja A I ütluste (tl 57-58) kohaselt parkis auto xxx reg.märgiga xxx 26.03.2021 kell 16.00 Noorkuu 10 parklasse. 27.03.2021 kell 11.15 helistati ja teatati, et autole on sisse sõidetud, vigastatud on tagumine vasak uks ja poritiib, rohkem ei ole näha, kuna auto oli surutud kahe auto vahele. Avarii põhjustaja on xxx reg.märgiga xxx. Tunnistaja K K ütluste (tl 60-61) kohaselt sai 112’lt kõne kell 11.30 , et tema auto, xxx reg.märgiga xxx, omanik M AS, on rihitud ja tuleks välja avariigrupile dokumente täitma. Kõrval parkinud autod on saanud küljelt tabamuse, mille tulemusel tema auto on rammitud teiste autode vahele kinni. Kerevigastused on mõlemal küljel. Avarii toimus 27.03.201 hommikul, seda pealt ei näinud. Põhjustaja oli xxx, reg.märgiga xxx. Oma auto parkis Noorkuu 10 parklasse 26.03.2021 õhtul. Tunnistaja S K ütluste (tl 65-66) kohaselt sai 27.03.2021 kell 11.30 politseilt telefonikõne, et tema autot reg.märgiga xxx on avariiliselt kahjustatud. Välja minnes avastas, et auto paremesikülg/nurk on saanud vigastada. Parkis autot maja ees juba nädal-kaks. Avarii põhjustaja oli auto reg.märgiga xxx. Tunnistaja S P ütluste (tl 67-68) kohaselt reedel 26.03.2021 umbes kell 17.10 parkis auto xxx reg.märgiga xxx oma maja ette, Noorkuu 8, parklasse. Hommikul sai politseilt kõne, et 27.03.2021 on tema autole otsa sõidetud. Suuremad kahjustused on auto vasakul küljel (uksed, küljekarbid, tagumine velg ja stange), veidi väiksemad kahjud auto paremal küljel, mis on tekkinud kõrval seisva autoga kokkupõrkest. Avarii põhjustas must xxx reg.märgiga xxx. Tunnistaja R P ütluste (tl 78-79) kohaselt olles teenistuses 27.03.2021 xxx koos patrullpolitseinikuga S S ja abipolitseinikuga N R, said kell 11.02 OTTElt väljakutse Tallinn, Noorkuu tn 10, kus oli toimunud liiklusõnnetus. Antud aadressile jõudsid 11.07, Noorkuu 7 ees oli sõiduk xxx reg.märgiga xxx, mis oli sõitnud otsa maja ees pargitud autole. Audi juhi kohal istus naisterahvas, K.D . Sõidukis oli tunda tugevat alkoholi lõhna, tunnistaja lasi juhil puhuda indikaatorvahendisse, mille näit oli 1,87mg/l. Kohale saabus avariigrupp, kes jäi kohapeale juhtumiga tegelema. Juht keeldus tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ning ta toimetati Wismari haiglasse, kus võeti K.D-lt vereanalüüs. Süüdistatava K.D 28.03.2021 kahtlustavana antud ütluste (tl 88-90) kohaselt sai 26.03.2021 tööl teada, et ta koondatakse samal päeval. Sai suure šoki, kuna töötab selles firmas alates 2014 aastast. Kella 15.00 paiku tuli koju ja võttis rahustit rivatoril, mida kasutab arsti retsepti alusel rahustamiseks. Poole tunni pärast läks magama, ärkas üles reedel kell 20.00 ja sai aru, et vaimselt ei tunne hästi ning palus elukaaslasel neile poest viina tuua. Õhtul tarvitasid koos viina, abikaasa tahtis teda rahustada ja arutlesid, mis tööl juhtus. 23.00 ajal läks magama ja magas kuni järgmise hommikuni. Hommikul 09.00-09.30 tekkis tüli elukaaslasega, selleks, et rahuneda otsustas jalutama minna, läks poodi ja ostis 0,5l pudeli õlut. Jõi õlle ära, misjärel läks poodi ja ostis veel 200ml Saaremaa viina. Istus autos ja tundis, et tahab veel alkoholi juurde

osta, kuhu otsustas minna tütre autoga xxx reg.märgiga xxx. Sõitis autoga poodi ja ostis 200ml viina, jõi selle parklas ära ning sõitis kodu poole. Kuulis, et riivas ühte autot, jäi kohe seisma. Edasisi sündmusi mäletab halvasti, mäletab, et istus autos ja sõidukist ei väljunud. Kohale tuli politsei, kes palus puhuda indikaatorvahendisse ja pärast viidi ta Wismarisse ekspertiisi, kus võeti verd analüüsiks. Lõpuks toimetati ta arestimajja kainenemisele. Eeltoodud tõendikogum tõendab, s.h ka tunnistajate S N ja G K ütlused tõendavad, et sõiduk, mille juhikohal K.D istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis K.D mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt toimetati süüdistatav Wismari haiglasse, kus vereproovi võtmise kaudu kontrolliti alkoholijoovet. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 83) kohaselt tuvastati isikul alkoholijoove (alkoholijoove 3,76 mg/g laiendmääramatusega ± 0,07 mg/g) lõpliku tulemusega 3,69 mg/g. K.D rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Antud juhul oli isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus vähemalt 3,69 mg/g, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt K.D rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. K.D KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et K.D oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna, tehes seda nii pärast kodu juures alkoholi tarvitamist kauplusse sõites kui ka pärast kaupluse juures ostetud alkoholi ära joomise järgselt uuesti sõitma asudes (tl 88-90). Sellest järeldab kohus, et K.D käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et K.D pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2020 aasta jooksul oli 10 129 eurot. Toimikusse lisatud ööpäevaringse hooldusteenuse ostutamise lepingust nähtub, et süüdistatav K.D on ka oma ema hoolduteenuste puhul kaasfinantseerijaks. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude ja kokku üheteistkümne kahjustatud auto kindlustusandjate esitatavate tagasinõuete hüvitamise näol. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval on minimaalse sissetuleku puhul kriminaalmenetlusega kaasnevad kulud ning niivõrd suured nõuded, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes grammis veres mitte vähem kui 3,69 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud rohkem kui kahekordselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on üle keskmise ning süüdistataval ei ole ka kehtivaid karistusi, mis muidu annaks aluse keskmisest rangema karistusega kinnistada süüdlases arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt

karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Arvestades aga seda, et süüdistataval on juba niigi suured rahalised kohustused ema hooldusteenuste kaasfinantseerijaks olemisest ning lisanduvad veel kindlustusandjate tagasinõuded, siis vangistust kandes jääks süüdistatav sootuks sissetulekuta ning temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmine muutuks võimatuks ja muudaks süüdistatava majandusliku olukorra raskeks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Prokurör taotles küll süüdistatava allutamist käitumiskontrollile, kuid kohtu arvates süüdistatava isikuandmed seda siiski ei nõua. Süüdistatav on varem karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumiselt või arusaamade tõttu vajaks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid, jättes süüdistatava käitumiskontrollile allutamata. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmisena KarS § 424 lg 1 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt tuvastati süüdistataval alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 3,69 mg/g, mis ületab LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholijoobe alammäära enam kui kahekordselt, s.t süüdistatav oli sõidukit juhtides raskes joobes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kehtivaid karistusi ei ole, mistõttu karistusandmed lisakaristuse kohaldamist rakendama ei sunniks.

Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava veres tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 3,69 mg/g, siis on tegemist mitte piirmäära olulise ületamisega, vaid joobega, mis oli raske ning sellises seisundis sõiduki juhtimine näitab isiku hoolimatut suhtumist oma teosse. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et liiklust ohustanud juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Käesoleva kriminaalasja tehioludest nähtuvalt põhjustas süüdistatav liiklusõnnetuse, õigemini liiklusõnnetused, mille tulemusena kahjustati kümmet kõrvalistele isikutele kuulunud sõidukit ja lisaks ka süüdistatava tütrele kuulunud sõidukit, mistõttu leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised saavad aru, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kuigi süüdistatav väitis, et talle on juhtimisõigus vajalik tööl käimiseks, kuivõrd töökoht asub väljaspool Tallinna, asub kohus seisukohale, et töökoha kaugus elukohast ei ole asjaoluks, mis välistab lisakaristuse kohaldamise. Selleks ei oleks ka asjaolu, et süüdistatav vajab juhtimisõigust töö tegemiseks. Juhtimisõigust ei saa ära võtta vaid KarS § 50 lg 2 sätestatud asjaolu esinemisel, kuid käesolevas kriminaalasjas sellise asjaolu esinemist tuvastatud ei ole. Kui isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik, käitub isik juhina liikluses viisil, mis välistab teiste liiklejate ja nende vara ohustamise ja juhtimisõigusest ilmajäämise. Käesoleval juhul käitus süüdistatav täpselt vastupidi. Arvestades aga süüdistatava karistusandmeid, õigupoolest karistuste puudumist ning süüdistatava kahetsust, peab kohus võimalikuks vaatamata üle keskmise süüle kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust KarS § 424 lg 3 sätestatud alammääras.

Joobeseisundi tuvastamise saatekirjadest (tl 82, 83) nähtuvad proovi võtmine ja uuringu tulemus, mis olid kuriteo avastamise seisukohast vajalikud, kuna nende tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid, s.o isikul tuvastati joove ja sellest tulenevalt ka kuriteokoosseis süüdistatava käitumises. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna uuringu tulemused toetavad süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud kulud jätta süüdistatava kanda täies mahus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning see valitud käitumisviis seadis ohtu kõik liiklejad, kes tema teele sattusid ning tema käitumine tekitas paljudele isikutele varalist kahju. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistatava minimaalset legaalset sissetulekut, kuid tulevikus esitatavaid suuri liiklusõnnetustega seotud nõudeid, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.