Liiklussüüteod

mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides selgitusena: „Aleksandr Soldatov, 1-21-2975, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Aleksandr Soldatovile tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

KarS § 424 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 ettenähtud süüteo inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Aleksandr Soldatov juhtis 29.11.2020 kella 02:50 ajal xxxx juures suunaga xxxx poole mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx olles joobeseisundis (tõendusliku alkomeetri lugem, alkoholijoove - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,31 mg/l, laiendmääramatusega ±0,12 mg/l, (lõplik tulemus 1,19 mg/l)). Kahtlustatava Aleksandr Soldatovi ütluste (tl 33 ja pöördel) kohaselt tunnistab ta, et juhtis mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx olles joobeseisundis. 28.11.2020 oli ta külas ja tarvitas alkoholi ehk viina. Kolme peale jõid nad ära umbes veerand pudelit. Pudeli maht oli 1 liiter. Enne sõitmist oli möödunud umbes üks tund aega ja siis ta otsustas sõita tanklasse, kuna suitsud said otsa. Kohast, kus ta viibis oli tanklani maad paar kilomeetrilt. Enne rooli taha istumist tundis ta ennast hästi, kuid teadis, et päris kaine ei ole. Ta jõudis sõita umbes 500 meetrit ja juhuslikult sõitis pargitud sõidukile sisse. Tema sõbranna O., kes oli temaga autos teatas juhtunust numbrile 112. Politsei tuli kohale ja pani ta puhuma. Näit oli 1,3 mg/l ringis. Peale seda toimetati ta jaoskonda, kus ta puhkus tõenduslikku alkomeetrisse. Väga kahetseb juhtunut. Rohkem ta nii ei tee. Lubab, et edaspidi käitub ta korralikult ja joobes olles sõitma ei lähe. Tunnistaja I. P.i ütluste (tl 22-23) kohaselt parkis ta oma sõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx 28.11.2020 kell 20:35 oma kodu ette aadressil xxxx. 29.11 kell 03:16 sai ta telefonikõne Häirekeskuselt ning tal paluti õue minna, kuna tema autoga oli avarii juhtunud. Ta läks koheselt õue ja seal ootas teda juba politsei ja kohale saabus avariigrupp. Avarii põhjustaja oli politseinike väidetel alkoholijoobes. Avariipõhjustaja sõiduk xxxx seises tema auto ees olles avarii käigus lükanud tema autot ca 5 meetrit edasi. Esmase vaatluse käigus sai kahjustada tema auto esiosa. Tunnistaja O. Z. ütluste (tl 24-27) kohaselt istus ta 29.11.2020 autos koos Aleksandr Soldatoviga, kuulasid muusikat ja tarbisid alkoholi. Seejärel tahtsid nad sõita xxxx tänava ümber ning xxxx tänaval sõitis Aleksandr Soldatov otsa xxxx. Peale avariid Aleksandr alkoholi ei tarvitanud. Aleksandr juhtis sõidukit xxxx xxxx. Kahjustusi saanud sõiduki registreerimisnumber oli xxxx. Tunnistaja E. L. ütluste (tl 28-29 ja pöördel) kohaselt oli ta 29.11.202 teenistuses koos patrullpolitseinik K. M. ning kell 03:08 said B-prioriteediga väljakutse xxxx tänavale xxxx, kus üks sõiduauto oli parkivale sõiduautole otsa sõitnud ja juht pidavalt olema joobes. Kohale jõudes oli näha, et sõiduauto xxxx registreerimisnumbriga xxxx oli otsa sõitnud sõiduautole xxxx registreerimisnumbriga xxxx. Suund oli xxxx juures xxxx tänava suunas. Kohale jõudes oli juht koos kaasreisijaga õues auto juures. Juhiks osutus Aleksandr Soldatov, kelle juuresolekul ja temaga rääkides oli tunda alkoholilõhna, samuti olid isikul tasakaaluhäired. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal Aleksandr Soldatov istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Aleksandr Soldatov mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt peeti Aleksandr Soldatov kinni 29.11.2020 kell 03:12 xxxx juures (tl 7-8). Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga ja mõõtedokumentidega (tl 12-13) tõendab, et süüdistataval esines alkoholijoove väljahingatavas õhus lõpliku tulemusega 1,19 mg/l kohta (alkoholijoove 1,31 mg/l laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l). Aleksandr Soldatov rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis

avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,19 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Aleksandr Soldatovi mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Aleksandr Soldatov oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Aleksandr Soldatovi KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest (tl 33 ja pöördel) nähtub, et enne sõiduki juhtima asumist tarvitas ta koos O.ga alkoholi ja enne rooli taha istumist tundis ta ennast hästi, kuid teadis, et päris kaine ei ole, kuid tal oli sellest ükskõik ning sellest hoolimata otsustas sõidukit juhtima asuda. Juhtides sõidukit, teadis Aleksandr Soldatov, et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Samuti kahetseb Aleksandr Soldatov puhtsüdamlikult juhtunut. Sellest järeldab kohus, et Aleksandr Soldatov pani süüteo toime vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta oli teadlik, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Aleksandr Soldatov pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ülalpeetavate ülalpidamiseks, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada, kuivõrd see asetaks inimese ebamõistlikult raskesse olukorda. Lisaks sellele tuleb süüdistataval tasuda ka kriminaalmenetlusega kaasnev menetluskulu ning kuivõrd tegemist on liiklusalase süüteoga, millega kaasnes varaline kahju kahe sõiduki omanikule, on kindlustusandjal tagasinõude õigus süüdistatava vastu LKindlS § 53 lg 1 p 4 alusel, kuivõrd liikluskahju tekkis süüdistatava poolt sõiduki joobeseisundis juhtimise tõttu, mis oluliselt suurendab ka rahaliste kohustuste suurust. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,19 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd piirmäära on ületatud olulisel määral. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata üle keskmise suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et isikul puudusid süüteo toimepanemise ajal ja

puuduvad ka käesoleval ajal kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Kohus leiab, et kuivõrd süüdistataval puuduvad kehtivad karistused, s.h ka kehtivad väärteokaristused, ei ole süüdistatava käitumiskontrollile allutamine vajalik ning tema suhtes piisab KarS § 73 sätete kohaldamisest. Kohus loodab, et kohtuotsusega määratav katseaeg distsiplineerib süüdistatavat piisavalt selleks, et ka edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest.

Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.