eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Tõnu Leppiku süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 1. aprilli 2020 otsus
Apellant
Tõnu Leppiku kaitsja vandeadvokaadi abi Birje Kalmus
Apellatsioonimenetluse pooled
süüdistatav Tõnu Leppik. Isikukood 36505165719; elukoht XXX; juhatuse liige MTÜ-s RadugaEU; kõrgharidusega; karistamata prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Külli Saks
Menetluse vorm
suuline, kohtuistung 26. augustil 2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020 otsus muutmata ja Tõnu Leppiku kaitsja vandeadvokaadi abi Birje Kalmuse apellatsioon rahuldamata.
2.Määrata Advokaadibüroole LMP makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Tõnu Leppikule apellatsioonimenetluses vandeadvokaadi abi Birje Kalmuse poolt osutatud riigi õigusabi eest 940,70 eurot, sh käibemaks. Mõista see summa Tõnu Leppikult Eesti Vabariigi kasuks välja. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul otsusele lisatud makseinfolehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui raha jäetakse tähtaegselt maksmata, saadetakse kohtulahendi ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Tõnu Leppikule esitati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdistus grupilises suureulatuslikus rahapesus. Kokkuvõtlikult heideti T. Leppikule ette seda.
2.Rahapesu eelkuriteoks oli KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav kelmus. Nimelt edastas tuvastamata isik 4. juulil 2012 Kanadas Vancouveris tegutsevale äriühingule British Columbia Hydro and Power Authority (edaspidi BC Hydro) e-posti teel aadressilt [email protected] kirja. Selles kirjas paluti edaspidi teha seni Itron Canada Inc (edaspidi Itron) pangakontodele tehtud maksed uuele kontole: Canadian Imperial Bank of Commerce universaalpangas asuvale IItron CDA (edaspidi IItron) kontole. Nii loodi BC Hydro töötajates ebaõige ettekujutus, et nende lepingupartneril Itronil on tahe saada edaspidi raha teisele pangakontole. Seetõttu kandis BC Hydro nimel Itronile arveid tasuv äriühing Accenture Business Services of British Columbia Limited Partnership (edaspidi Accenture) 5. juulist kuni 13. augustini 2012 IItroni kontole 1 981 151,38 Kanada dollarit, mis oleks tegelikult pidanud laekuma Itronile.
3.BC Hydrolt välja petetud raha pesemiseks palus P.H. edastastada oma vennal, OÜ Vekad (edaspidi Vekad) (asukoht Kesva 10, Valga) esindajal ja allkirjaõiguslikul isikul V.P. il talle 2012. aasta juulis Vekadi arvelduskonto rekvisiidid. Seda V.P. tegigi. Need rekvisiidid andis P.H. edasi tundmatutele isikutele, et nood saaksid raha pesta. Eesmärgiga varjata ja hoida saladuses IItroni kontole ülal märgitud viisil makstud raha kuritegelikku päritolu ja omanikku, kandis tuvastamata isik ajavahemikus 1. kuni 24. augustini 2012 Swedbangas asuvale Vekadi arvelduskontole kokku 705 000 Kanada dollarit, so 559 876,77 eurot (osaliselt otse ning osaliselt Kicking Horse Oilfield Consultants Ltd (edaspidi Kicking Horse) vahendusel).
4.Vekadi arvelduskontole laekunud raha ebaseadusliku päritolu, omandiõiguse ja asukoha varjamise eesmärgil tegid P.H. , T. Leppik, V.L. ja LB and Co Osaühing (edaspidi LB and Co) kooskõlastatult erinevaid toiminguid.
5.Osa raha võtsid P.H. ja viimase palvel V.P. , kelle teadlikkust rahapesu toimepanemise asjaoludest ei ole tuvastatud, välja. 10. kuni 15. augustini 2012 võtsid nad Valgas asuvatest erinevatest sularahaautomaatidest välja 3260 eurot. 1. augustil 2012 võtsid nad pangakontoris Kesk 10 Valgas välja 5000 eurot, 17. augustil 2012 pangakontoris Turu 1 Tartus 140 000 eurot ja
17.augustil 2012 pangakontoris Kesk 10 Valgas 30 000 eurot. P.H. üksi võttis 27. augustil 2012 pangakontoris Kesk 10 Valgas välja 12 000 eurot.
6.Ülejäänud 270 000 euro osas leppisid P.H. , T. Leppik ja V.L. kokku, et nad vormistavad näilikud tehingud georadari (3D visualiseerija) ostu-müügi kohta: seeläbi saavad nad kanda raha Läti äriühingule SIA Urkis (edaspidi Urkis) (juhatuse liige T. Leppik) arvele ning sealt edasi LB and Co-le ning peita selliselt raha ebaseaduslikku päritolu. Täpsemalt sooviti näilike dokumentidega kajastada tegelikkuses olematu georadari liikumist SIA Astromilt (edaspidi Astrom) LB and Co-le, sealt edasi Urkisele, seejärel Vekadile ja viimaks IItronile.
7.See plaan viidigi ellu. P.H. kandis 27. augustil 2012 pangakontoris Kesk 10 Valgas Urkise (asukoht Kraslavase tänav 14-23, Riia) arveldusarvele UniCredit Bankis 270 000 eurot. 12 400 eurot sellest rahast võttis T. Leppik sularahas välja. 250 000 eurot aga kandis T. Leppik kindlaks tegemata kohas 30. augustil 2012 LB and Co (asukoht Punane 18-410, Tallinn) arveldusarvele Tallinna Äripangas. Varsti pärast seda ülekannet kandis LB and Co juhatuse liige V.L. kindlaks tegemata kohas Läti äriühingu Astrom arveldusarvele Tallinna Äripangas kokku 280 142 eurot: 3. 2(24)
septembril 2012. a 190 000 eurot, 4. septembril 2012. a 33 100 eurot ja 20. septembril 2012. a kõigepealt 30 042 ja seejärel 27 000 eurot. 26. septembril 2012 kandis Astromi esindaja selle äriühingu kontolt LB and Co arvelduskontole 271 985,09 eurot.
8.26. septembril 2012 kandis V.L. LB and Co kontolt 267 946 eurot Briti Virginia saarte äriühingu Sencolen Ventures Ltd (edaspidi Sencolen) arveldusarvele Tallinna Äripangas, selgitusega „laen“. Samal päeval kandis viimati nimetatud äriühingu esindaja 430 416 eurot Läti äriühingu SIA Granulo Mobilais Siltums (edaspidi Granulo) arveldusarvele Nordea Bank Finland Plc Läti filiaalis, märkides jällegi kande selgituseks „laen“. Kogu eelnevalt kirjeldatud raha liikumine toimus ühe isikute grupi kontrolli all. Granulo juhatuse liikmeks registreeriti 26. septembril 2012 V.L. poeg Va.L. .
9.Eelnevalt kirjeldatud raha ebaseadusliku päritolu varjamiseks ja selle raha legaliseerimiseks toimunud ülekannete varjamiseks koostasid asjaosalised kindlaks tegemata kohas kindlaks tegemata ajal tegelikkuses olematu kauba hankimist ja liikumist kajastavad järgmised näilised dokumendid: - V.P. allkirjastas 22. juulil 2012 Vekadi esindajana P.H. i palvel lepingu IItroni ja Kicking Horse esindajatega, mille kohaselt nimetatud äriühingud kavatsesid kasutada Vekadi teenuseid autode ja autoosade ostmisel, lubades maksta Vekadile kokku 225 000 Kanada dollarit; - P.H. allkirjastas 22. juulil 2012 Vekadi esindajana lepingu IItroni esindajaga, millest nähtub, et IItron kavatseb kasutada Vekadi teenuseid erineva varustuse ja osade ostmisel, lubades tasuda Vekadile 480 000 Kanada dollarit; - P.H. Vekadi esindajana ja T. Leppik Urkise esindajana allkirjastasid 6. augustil 2012 kuupäeva kandva lepingu georadari hankimiseks ja tarkvara väljatöötamiseks, mille kohaselt pidi Urkis saama 370 000 eurot. Lisaks sellele allkirjastasid T. Leppik ja P.H. georadari 14. septembri 2012 üleandmise-vastuvõtmise akti. T. Leppik allkirjastas Urkise esindajana 27. augusti 2012 ja 12. septembri 2012 kuupäeva kandvad võltsarved Vekadile kogusummas 370 000 eurot; - Urkise esindaja T. Leppik ja LB and Co esindaja V.L. allkirjastasid 6. augusti 2012 kuupäeva kandva lepingu georadari hankimiseks ja tarkvara väljatöötamiseks Urkisele; lepingu järgi pidi LB and Co saama 340 000 eurot. Lisaks sellele allkirjastasid T. Leppik ja V.L. 14. septembri 2012 väidetava georadari üleandmise-vastuvõtmise akti; - V.L. allkirjastas LB and Co esindajana 29. augusti 2012 kuupäeva kandva lepingu Astromi esindajaga: lepingu järgi pidi Astrom hankima seadmed ja töötama välja tarkvara ning saama selle eest 280 000 eurot.
10.Tegelikkuses on georadar teise nimetusega, mitmeid kordi odavam, kui näidatud dokumentidel, ning toote tarkvara on tootja poolt juba välja töötatud. Ostu-müügi dokumentides kajastuvat eset tegelikkuses ei eksisteerinud ning dokumendid on võltsitud.
11.Eeltoodud tegevusega varjasid ja hoidsid V.L. , LB and Co, P.H. ja T. Leppik koos seni kindlaks tegemata isikutega saladuses kelmuse toimepanemise tulemusena saadud vara tõelist olemust, ebaseaduslikku päritolu ning asukohta. Nad tegid seda eesmärgiga varjata ja hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu. Nii panid nad toime rahapesu Rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 lg 1 tähenduses. T. Leppik pani toime KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 märgitud süüteo, s.o. rahapesu suures ulatuses ja isikute grupi poolt. Maakohtu otsus
12.Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020 otsusega tunnistati T. Leppik KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi rahapesus süüdi ja teda karistati 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3
3(24)
alusel kolme aastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Kohtu põhiseisukohad olid lühidalt järgmised.
13.Eelkuritegu leidis aset.
14.BC Hydroga juhtunut kinnitavad selle äriühingu esindaja T.V. a esitatud dokumendid. BC Hydro on esitanud hagi Alberta Provintsi I astme kohtule Calgarys John Doe ja ABC Corporation (kostjad tähistatud kui tundmatud isikud) vastu. Selle hagi kohaselt saadeti 4. juulil 2012 S. Hameli nimel BC Hydrole ja tema nimel makseid teinud Accenturele e-kiri, kus paluti Itronile tasuda edaspidi uuele pangakontole. Mõni aeg hiljem sai Itron teada, et BC Hydro pole viimaseid arveid tasunud ning teatas sellest BC Hydrole. Siis ilmnes, et raha oli makstud valele kontole. Sealt kontolt oli see edasi kantud erinevates välisriikides olevatele arveldusarvetele.
15.Täiendatud hagiavalduse kohaselt tehti 6 makset kogusummas 1 981 151,38 Kanada dollarit. Kostjatena on nimetatud D.T. , Kicking Horse, L.T. , L.T, T.V. , Vekad, J.P. , V.P. ja P.H. .
16.Eelnevat kinnitab juhtumit uurinud Vancouveri linna ettevõtteuuringute väliuurija P.C. i allkirjastatud 7. septembri 2012 vandetunnistus. Samuti nähtub sellest, et 24. augustil 2012 kinnitas Itroni esindaja J.H. , et CIBC Calgary konto valdajaks ei olnud Itron ning Hameli saadetud e-kiri ei pärinenud Itroni kontolt.
17.Meili saatmine ja palumine tasuda arveid edaspidi uuel kontol kujutab tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist ehk pettust. Nii sattus BC Hydrole maksteenust pakkunud Accenture eksimusse ja maksis raha õigustamata saajale. Kirjeldatud käitumise eesmärk oli varalise kasu saamine, kuivõrd eksimusse viimise ainueesmärk oli kirja sisust nähtuvalt raha kandmine kontole, mida ei kontrollinud see, kellena esineti. Ülekande tegemine ekslikest asjaoludest lähtuvalt on varakäsutus, mille tulemusel tekkis BC Hydrole kahju, kuivõrd tema varakogum vähenes ja tema vastu suunatud arvetest tulenevad nõuded ei saanud tasutud. BC Hyrdo rahalised vahendid sai enda valdusesse kolmas, selleks õigustamatu isik. Selline tegevus vastab KarS § 209 lg 1 kirjeldatud koosseisule. Tegu oli kavatsetud. Et üle kanti kokku 1 981 151,38 Kanada dollarit (~ 1 618 204,3 eurot), toimus kelmus suures ulatuses KarS § 121 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 mõttes.
18.Eelkuriteost rääkimist ei väära tõsiasi, et teo toimepanija isikut pole tuvastatud.
19.Rahapesu osas leidis kohus seda.
20.P.H. , V.L. ja OÜ LB and Co on erinevate kokkuleppemenetluse otsustega süüdi tunnistatud.
21.Vekad asutati 21. juunil 2011 ja kustutati äriregistrist 4. aprillil 2017. Juhatuse liikmed olid P.H. , J.P. ja V.P. . Majandusaasta aruandeid ei esitatud ühelgi tegutsemisaastal.
22.Järgnevalt analüüsis maakohus autode ja varuosade ostmise väiteid.
23.1. augustil 2012 kandis Kicking Horse Vekadile üle IItronilt saadud 150 000 Kanada dollarit. IItron kandis Vekadile raha üle ka vahetult: 8. augustil 2012. a 75 000 Kanada dollarit ja 24. augustil 2012. a 480 000 Kanada dollarit. Kokku kanti niisiis üle 559 876,77 eurot. Vekadi esindaja V.P. i väitel tasus Kicking Horse Vekadile 150 000 + 75 000 Kanada dollarit sõiduauto ostuks Saksamaalt. Et Kicking Horse maksis Vekadile vaid 150 000 dollarit, tähendab, et V.P. eksis. Seega olid summad V.P. i meelest n-ö samast allikast ehk Kicking Horse ja IItron olid omavahel seotud. 4(24)
24.Vekadi, Kicking Horse ja IItroni erinevad lepingud on sarnase vormistusstiiliga. See viitab ühele ja samale koostajale. Lepingute kohaselt on nii Kicking Horse kui ka IItroni registrijärgne aadress sama: 113 Rocky Ridge PT NW, Calgary, Alberta, T3G 4R5, Kanada. See kinnitab omakorda, et mõlemad ettevõtted on sama või samade isikute kontrolli all ning seeläbi omavahel seotud.
25.Lepingute kohaselt pidi Vekad hankima Kanada äriühingutele autosid ja seadmeid või varuosasid. Samas tegeles Vekad rõivaste ja jalatsite jaemüügiga kioskites ja turgudel. Jääb selgusetuks, miks asub pisiettevõtlusega tegelenud äriühing järsku Kanada ettevõttele masinaid soetama – ja seda veel olulisemalt suuremate summade eest, kui Vekad muidu kasutas (üldjuhul jäid Vekadi ülekandesummad alla 500 euro).
26.Pole eluliselt usutav, et autosid soetada sooviv Kanada äriühing valiks oma esindajaks riietega kaupleva osaühingu ja maksaks sellele suuri summasid.
27.Lepingute näilikkusele viitab ka nende äärmine üldsõnalisus.
28.Kanada äriühingutel polnud mingit vajadust Eesti osaühingult autosid osa. Ka ei ole tõendeid selle kohta, et tehinguid autodega toimunud oleks.
29.P.H. ja V.P. võtsid Vekadi kontolt välja 190 260 eurot.
30.Ka summade kiire edasiliikumine võimaldab öelda, et tegemist ei olnud legaalset päritolu rahaga.
31.Edasiselt vaagis kohus väidetava georadari (EXPO 7000) ostuga seonduvat.
32.27. augustil 2012 maksis Vekad Urkisele 270 000 eurot, selgitusega „invoice 01/2012“. Tõendite hulgas on ka Urkise arve nr 01/2012, mille kohaselt pidi Vekad tasuma kooskõlas lepinguga nr 01/VE 270 000 eurot varuosade eest. Ka on üheks tõendiks 12. septembri 2012 kuupäeva kandev Urkise arve Vekadile 100 000 euro tasumiseks varuosade eest kooskõlas lepinguga 01/VE/1. Selle summa tasumist ühestki tõendist ei nähtu. Küll esitas Urkis täpselt tuvastamata kuupäeval Vekadile teate, mille kohaselt ei ole Vekad 6. augusti 2012 lepinguga vastuollu minevalt tasunud täies mahus neile osutatud teenuste eest; Vekadi võlg 100 000 eurot palutakse tasuda enne 17. oktoobrit 2012, lubades tasumata jätmise korral Läti kohtusse pöörduda. Teates viidatud 6. augusti 2012 leping sõlmiti Vekadi ja Urkise vahel riistvara ostuks-müügiks (äriühingute esindajad olid vastavalt prokurist P.H. ja juhatuse esimees T. Leppik). P.H. ei olnud äriregistri väljavõttest nähtuvalt lepingu sõlmimise ajal ei Vekadi juhatuse liige ega osanik: osanikuks sai ta alles 18. septembril 2012 ning juhatuse liikmeks 19. septembril 2012. Selle kahe lehekülje pikkuse lepingu kohaselt kuulus Vekadi poolt tasumisele 370 000 eurot riistavara tarnimise ja väljatöötamise eest lepingu lisa kohaselt. Riistvara üleandmine ja väljatöötamine pidi toimuma üleandmis-vastuvõtuaktide alusel.
33.31. augustil 2012 maksis Urkis LB and Co-le 250 000 eurot. Konto allkirjaõiguslikud isikud olid juhatuse liikmed V.L. ja Sergejs Bogdanovs. 6. augustil 2012 oli sõlmitud Urkise ja LB and Co vahel riistvara ostu-müügileping UR/LB 300812, millest nähtuvalt kohustus tellija Urkis tasuma kahes osas esitatud arvete kohaselt kokku 340 000 eurot. V.L. väitis, et see leping sõlmiti tegelikult 30. augustil 2012. Lepingule kirjutati kuupäevaks aga 6. august 2012, sest seoses konkursiga oli nii tarvis.
5(24)
34.LB and Co esindaja V.L. ja Urkise esindaja T. Leppik koostasid 30. augustil 2012 ka arve nr LB8-20 summas 250 000 eurot ja 14. septembril 2012 arve nr LB9-21 summas 90 000 eurot. Neist tasuti vaid esimene arve ning seda arve koostamisele järgneval päeval ja täies ulatuses. Ametlikku käiku 90 000 euro sissenõudmiseks LB and Co poolt ei nähtu. Summat arvestades aga võiks asjale ametliku käigu andmist igati eeldada.
35.Eelpool analüüsitud rahade liikumise aluseks oli väidetavalt spetsiifilise georadari EXPO 7000 soetamine. Sellist seadet aga ei eksisteerinudki.
36.Kõigepealt tõi kohus georadarisse puutuvalt ära T. Leppiku ütlused, mis olid sellised. T. Leppiku vana tuttav V.P. viis T. Leppiku kokku oma venna P.H. iga. P.H. väitis T. Leppikule, et umbes 10–20 hektari suurusele maa-alale maeti sõja ajal sadu kilogramme kullast väärisesemeid. Osa neist väärisasjadest oli vee all. P.H. väitis end soovivat kulda endale saada. Kulla üles leidmiseks oli tal aga tarvis seadet, mis kulla asukoha kätte näitaks. Ta palus selle seadme muretseda T. Leppikul. T. Leppik pöördus kõigepealt Stokkerisse, ent sai sealt eitava vastuse. Seejärel võttis T. Leppik ühendust oma vana tuttava V.L. ga. Viimane ütles T. Leppikule, et ta on võimeline georadari ja metalliotsija omadustega masina süüdistatavale tegema ja et selle hind oli 340 000 eurot. T. Leppik leppis seepeale P.H. iga kokku, et vahendab viimasele 370 000 euro eest V.L. lt saadava masina. Pärast seadme tellimist tegi P.H. 270 000 eurose ettemakse. 100 000 eurot aga jäigi P.H. võlgu. Seadme tellis Vekad, kelle omanikud olid V.P. ja J.P. ning keda esindas P.H. . T. Leppiku arvates oli saadud raha legaalne. Septembris anti seade üle: süüdistatav sai selle ühe kontori juures, kus see tõsteti ühest autost teise. Hiljem sõideti koos V.L. ga Riiga, kus kirjutati alla vastuvõtuaktile. V.P. i seadme üleandmise juures ei olnud. Georadar on seade, mille antennid pannakse maa erinevatesse kohtadesse, misjärel on näha maa sees olevaid esemeid ja seda, mis esemega tegemist on. Seadmel olid spetsiaalsed kiirgusandurid, mis tuli 25 meetriste vahedega maa sisse panna. Korraga sai visualiseerida 25x25 meetrist ala. Niisiis sai seadmega 10 hektarit maapinda kiiresti ära kontrollida. Ka sai seadet kasutada vee peal: poide hoidja jaoks olid olemas spetsiaalsed kohad. Seadmel oli ka tunneliotsija funktsoon. Üldse oli seal seadmel palju lisasid, mida niisugustel seadmetel tavaliselt ei ole. Seade oli tunnistajapuldist suurem.
37.Üleandmis-vastuvõtmise aktide kohaselt andis Astrom georadari 13. septembril 2012 LB and Co-le. Viimane andis selle 14. septembril 2012 selle Urkisele. Urkis aga andis seadme samal päeval Vekadile, kes on omakorda ikka veel samal päeval andis selle üle IItronile.
38.Ei ole usutav, et 370 000 või 340 000 euro seadme üleandmisse suhtutakse pealiskaudselt ja vormistatakse eseme valduse üleandmist tõendavaid akte suvaliste kuupäevadega ilma tegelikkuses seadmete üle valdust saamata. Ka ei haaku T. Leppiku ütlused seadme enda valdusesse saamise kuupäevast aktidest nähtuva kuupäevaga. Aktide kohaselt toimus seadme liikumine Urkise ja Vekadi vahel ning seda ühe päeva jooksul. Ei ole usutav, et seda seadet oleks olnud füüsiliselt võimalik üle anda ühe päeva jooksul 4 ettevõtte vahel, mis asusid erinevates riikides ja maailmajagudes: LB and Co-lt Urkise ja Vekadi kaudu Iitronile. T. Leppiku ütluste kohaselt sai ta seadme kätte V.L. ettevõtte LB and Co kontori juures, mis asus Tallinnas. Edasi olevat sõidetud Riiga, kus asus T. Leppiku kontor. Samas on seade liikunud veel samal päeval läbi Valgas asuva Vekadi IItroni valdusesse, mille juriidiline aadress on 113 Rocky Ridge Point NW, Calgary, Alberta osariik, Kanada. Seega ühegi seadme üleandmist ei toimunud ning aktid olid vormistatud näilikult eesmärgiga luua koos lepingutega juriidiline õigustus kriminaalset päritolu rahade liikumisele ettevõtete vahel.
39.V.L. väited olid sellised: T. Leppik pöördus tõepoolest V.L. poole, kuid seoses Riia sadama konkursil osalemisega Daugava jões uppunud laevade ülestõstmiseks ja utiliseerimiseks; T. Leppik olevat soovinud soetada tarkvara ja seadmeid, mille abil võiks ilmutada ja kindlaks 6(24)
määrata, kui suur kogus kütust uppunud laevades on – selleks, et puhastada mahutid enne laevade ülestõstmist ning vältida seeläbi kütuse sattumist jõkke. Niisiis on T. Leppiku ja V.L. ütlused puutuvalt T. Leppikut väidetavalt huvitanud seadmesse vastuolulised. Seegi osutab tehingute näilikkusele.
40.V.L. esitas EXPO 7000 ühe hinnapakkumise, mille koostas väidetavalt Indias Mumbais tegutsev Camlin Ltd. Selle pakkumise puhul on kummaline see, et hinna lahter on tühjaks jäetud. Ka kinnitas netiotsing, et on olemas äriühing Camlin, mille logo on samasugune, nagu V.L. hinnapakkumisel esitatu – ainult et ümber pööratult. Indias Mumbais tegutseb sarnase logoga Kokuyo Camlin Ltd, mis aga müüb mitte georadareid, vaid kunstitarbeid, markereid, täitesulepäid jms.
41.Veebist otsiti märksõnu „EXPO 5000 metal detector“ ja „EXPO 7000 metal detecor“. Ühtegi tulemust ei ole leitud. Tõsi, leiti OKM-i metallidetektor EXP5000, mille hind on 28 350 dollarit.
42.Kohtus kuulati asjatundjana üle georadarite müügiga tegelev O.H. .
43.O.H. kõneles järgmist. Esimesed georadarid tulid turule 2004–2005 Ameerikas. Tegemist on suhteliselt spetsiifilise seadmega, mistõttu tegelevad geordaritega üldjuhul doktorikraadiga inimesed. Georadar on radar. See saadab välja elektromagnetlaine (eml). Kui see laine jõuab mingi objektini, peegeldub osa välja saadetud energiast tagasi.
44.Asjatundjale näidati Camlin Ltd pakkumist ning üleandmis-vastuvõtmisakti EXPO 7000 kohta. Camlin pakkumise kohta märkis O.H. , et kindlasti pole tegemist georadariga. Georadaril ei ole selliseid komponente, nagu pakkumises kirjas. Kindlasti ei ole georadaril mingisuguseid „pille või kõlareid“, kuna georadar ei võimalda näha reaalajas 3D-pilte. See ei ole füüsikaliselt võimalik. Pakkumises on koos ära toodud mitme väga erineva geofüüsikalise seadme komponendid. Ükski tootja ei näita GPR-antenne pikkusega. GPR-antenni kõige tähtsam omadus on sagedus. O.H. leidis Saksa firma OKM kodulehelt seadme EXP5000. Kodulehe kohaselt on tegemist samasuguse segase seadmega nagu Camlini pakkumises. Saksa firma väidab, et ta on tootnud seadmeid 20 aastat. Sellisel juhul oleks tal palju kasutajaid. See on väga spetsiifiline ja kallis seade. Tavaliselt maksavad hobikorras kullaotsijad kuni 1000 eurot, professionaalselt tegutsejad aga 2000–3000 eurot. OKM-i seadme hind 20 000–30 000 eurot viitab sellele, et tegemist on superseadmega. Niisugusel juhul peaks tal olema väga spetsiifiline kasutajaskond ehk geoloogid, arheoloogid või mingisugused tippteadlased. Internetiotsing aga ühtegi positiivset kasutajakogemust ei näidanud. Asjatundjate gruppidest ilmnes vaid 5 vastet, milles väideti, et tegemist on puhta „skämmiga“ ja et see seade ei tee seda, mida ta lubatakse tegevat. Georadari kasutajad arutavad sageli erinevate seadmete tehnika ja nüansside üle. Selle seadme kohta selliseid arutelusid ei ole. OKM-i kontor on kullast püramiid Saksa väikelinnas, kus on sees marmorpõrandad, kullast lühtrid jne. Nii ei ole see üheski tehnoloogiafirmas. Kui OKM töötaks välja selliseid spetsiaalseid asju, peaks selle kohta olema “mustmiljon” teadusartiklit. Kõik PhDkraadiga inimesed eputaksid, kui nad midagi sellist välja töötanud oleks. Tegemist näib olevat Araabia-maadesse suunatud petuskeemiga. Üritatakse näidata, et seade võimaldab kõike. Paraku ei võimalda ta tegelikult midagi – lihtsalt küsitakse suurt raha. Seadme kohta kirja pandu on täielik jama. VLF-süsteemi lisamine ei mitmekordista seadme hinda. See seade on käsiseade. Suurte maaalade kontrollimiseks kasutatakse sõidukeid. Georadarite puhul on tootjal alati tarkvara kaasas.
45.Kohtu hinnangul lahknesid T. Leppiku väited ja asjatundja öeldu olulises määras. T. Leppik kirjeldas seadet äärmiselt universaalsena, millega oli võimalik teostada uuringuid nii vee peal kui vee all kui ka maismaal. Korraga pidavat saama kontrollida kiiresti suuri alasid. Asjatundja selgitusel kasutatakse suurte alade puhul sõiduki järele ühendatavaid suuri seadmeid. Antennide 7(24)
maasse paigutamisest asjatundja üldse ei rääkinud. Erinevus seisneb ka korraga kontrollitava maaala suuruses ning võimaluses näha reaalajas 3D-kujutisi. Samuti pidas kohus nõustumisväärseks asjatundja märgitut, et kui oleks olemas sedavõrd universaalne seade, oleks valdkonnaga seotud inimesed sellest teadlikud ning see leiaks laia kasutust.
46.Ka tuleb tähele panna, et OKM-i müüdavad seadmed ei maksa mitte üle 300 000, vaid 20 000– 30 000 eurot. Ka täiendavate seadmete lisandumisel ei paisuks hind kümne kordseks. Seega mingit georadarit ei eksisteerinud ja rahaülekandeid ei tehtud selle radari ostmiseks.
47.Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et esitatud arved ja lepingud on äärmiselt napisõnalised ja üldised. On väga ebausutav, et niivõrd suurte investeeringute või sedavõrd spetsiifilise seadme väljatöötamise puhul piirdutakse mõne lehekülje pikkuse üldsõnalise juriidilise dokumendiga.
48.Arusaamatuks jääb, miks pidi P.H. tellima georadari T. Leppikult, kes ei teadnud sellest valdkonnast midagi. Niisamuti ei ole võimalik mõista, miks oli T. Leppik nõus äri ajama P.H. iga, kes oli T. Leppiku sõnutsi talle 1993. aastal 20 000 Saksa marka võlgu jäänud. Ebaloogiline on seegi, et T. Leppik ei hakanud P.H. ilt välja nõudma 100 000 eurot, mis viimane georadari eest maksmata jätnud olevat.
49.Et Urkise konto avati vaid praeguse menetluse esemeks olevate ülekannete tegemiseks, kinnitab see, et ca kolme kuu jooksul muid tehinguid ei tehtudki, siis aga konto suleti.
50.Eelnevat kokku võttes leidis kohus, et mingit EXPO 7000 ei eksisteerinud ega eksisteeri ka tänapäeval.
51.Edasi peatus kohus raha liikumisel läbi Astromi.
52.Edasi liikus 250 000 eurot LB and Co kontolt Astromi kontole ning peagi sealt LB and Co kontole tagasi. Täpsemalt kanti Astromi kontole 3. septembril 2012. a 190 000 eurot, 4. septembril 2012. a 33 100 eurot ning 20. septembril 2012. a kõigepealt 30 042 ja siis 27 000 eurot. Astromi kontolt aga maksti LB and Co kontole 26. septembril 2012. a 271 985,09 eurot: 27 000, 30 042, 71 086,43, 55 568,22 ja 88 288,44 eurostes osades.
53.Astromi arvelduskonto avas 30. mail 2012 G.K. , kes väitis, et tegi seda nüüdseks surnud V.D. i ettepanekul. G.K. enda sõnul mingeid toiminguid Astromi nimel ei teinud.
54.Astromi ja LB and Co vaheline leping on äärmiselt napp ja ebamäärane. See on vormistatud samamoodi, nagu on vormistatud Vekadi ja Urkise lepingud. Ka on lepingute sõnastus suuresti identne. Seega on kõik need lepingud koostanud sama isik või isikute ring.
55.Pole mingeid dokumente, mis selgitaks, miks maksti Astromi kontolt LB and Co-le 26. septembril 2012. a 271 985,09 eurot.
56.26. septembril 2012 kanti LB and Co kontolt äsja sinna Astromilt kantud raha edasi Sencoleni kontole, selgitusega „Contract nr 03/08/12“. Sencolen on äriühing, mille juriidiline aadress on Seišellidel ning mille direktor ja aktsionär on Jenny Bernadette Azolan. Samas on ettevõtte tulusaaja ning haldur A.Z. ning ettevõtte tegelik aadress on Riias. Laenuleping nr 03/08/12 on sõlmitud LB and Co ning Sencoleni vahel 400 000 euro suuruse laenu andmiseks Sencolen Ventures Ltd-le, keda esindas A.Z. . Laenutähtajaks oli 10 aastat ja laenu tagastamise tähtajaks on märgitud 3. oktoober 2012. Tegemist on taas väga lühikese ja ebamäärase lepinguga, kuivõrd
8(24)
üheselt ei selgu, millal hakkas kulgema 2 kuuline laenu tagastamise tähtaeg. A.Z. väitis kohtus, et ei mäletanud end kunagi olevat olnud kuidagi Sencoleniga.
57.Sencoleni kontolt kanti raha edasi Granulo kontole – väidetavalt laenuna. Viimati nimetatud äriühingu väidetav esindaja N.R. ei mäletanud, et tal oleks olnud kunagi tegemist Sencoleniga. Samas olevat tema roll Granulos olnud vaid allkirjade andmine, mitte aga otsuste vastu võtmine. Küll aga ütles N.R. , et väidetavate laenutehingute taga olid V.L. ettevõtted, kes olevat kontrollinud ka selliseid äriühinguid, millega V.L. formaalselt seotud ei olnud.
58.Rahapesul kasutatakse tihti variisikuid. A.Z. oligi variisik. Seda kinnitavad mitte vaid käesoleva menetluse esemeks olevad sündmused, vaid Läti ettevõtete andmebaasi õiend, mille järgi on A.Z. olnud seotud 10 äriühinguga, millest muist on likvideeritud.
59.Eeltoodust tuleneb, et mingit laenu tegelikult ei antud. Raha lihtsalt kanti V.L. kontrolli all olevate ettevõtete kaudu edasi.
60.Järgnevalt leidis maakohus, et kogu menetletavat sündmust iseloomustab kiirus. Eelkuritegu pandi toime 5. juulist 13. augustini 2012. Vekadi kontole kanti eelkuriteoga saadud raha 1. kuni
24.augustini 2012. Edasi liigutati raha läbi nelja ettevõtte Granulosse. Osa raha võeti ka välja.
61.Pole oluline, et eelkuriteo toime panija jäi välja selgitamata. Eelkuriteole järgnenud rahapesu lõi iseseisva ohu riigi ja riikide rahandus- ning majandussüsteemide korrapärasele toimimisele.
62.Rahapesu objektiks olnud summa, mis liikus T. Leppiku äriühingu kontol, oli 270 000 eurot. See ületab KarS § 121 p märgitud suure ulatuse piiri (40 000 eurot). Seega on täidetud ka KarS § 394 lg 2 p 3 kvalifitseeriv tunnus: rahapesu toimepanemine suures ulatuses.
63.T. Leppiku vastutust grupis toime pandud teo eest ei välista see, et T. Leppik ei pruukinud olla esialgne organisaator, et kõik raha liigutamise skeemis osalenud äriühingud ei allunud T. Leppiku kontrollile või et kõigepealt sattus raha P.H. i võimu all oleva ettevõtte kontole. T. Leppik, P.H. ja V.L. leppisid oma sammud kokku.
64.T. Leppik tegutses kavatsetult. Arvestades T. Leppiku teadmisi P.H. i isikust ning tema äri ajamise tavadest, pidi T. Leppik möönma, et tegemist on kriminaalset päritolu varaga. T. Leppiku teadlikkust raha kuritegelikust päritolust kinnitab seegi, et T. Leppik valetas, nagu oleks olemas olnud mingi georadar. Ka koostas T. Leppik lakoonilised lepingud, mille ainuke eesmärk oli raha tõelise olemuse, päritolu ja omandiõiguse varjamine ning saadud vara muundamine, ülekandmine, omandamine ja valdamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu.
65.T. Leppik käitus õigusvastaselt ja süüliselt.
66.T. Leppiku süü on keskmisest oluliselt väiksem: tegemist oli ühekordse episoodiga, T. Leppikut polnud varem karistatud ja rahapesust möödunud 8 aasta kestelgi on T. Leppik olnud õiguskuulekas. Seetõttu karistas kohus T. Leppikut 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti 3 aastast katseaega seades täitmisele pööramata.
67.Mõistlikku menetlusaega ei ületatud. Esineb oluline rahvusvaheline mõõde. Eelkuriteo ning rahapesukuriteoga seotud juriidilised ja füüsilised isikud asuvad nii Kanadas, Lätis, Eestis kui Seišellidel. On esitatud mitmeid õigusabipalveid, millele kõigile on kulunud aega. Riikide regulatsioonid erinevad ning kriminaalkoostöö on raskendatud ning ajamahukas. Süüdistatavad
9(24)
pole alati menetlejale kättesaadavad olnud. Ka on mõistetud karistus alammäära lähedane ja see jääb täitmisele pööramata.
68.Süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks mõistis kohus T. Leppikult KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel riigi kasuks välja 12 400 eurot. Ka mõisteti T. Leppikult välja menetluskulud. Menetlus ringkonnakohtus
69.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Leppiku kaitsja vandeadvokaadi abi Birje Kalmus, kes palub maakohtu otsus tühistada ja mõista T. Leppik õigeks. Oma taotlust põhistab apellant selliselt.
70.Eelkuritegu pole tõendatud. Kohus on lähtunud eelkuriteo tuvastamisel eelkõige dokumentidest, mille esitas prokuratuurile Soraineni Advokaadibüroo advokaat, mille seas on muu hulgas pooleli olev hagiavaldus, hagi tagamise avaldus ning P.C. i kirjalik tunnistus. Hagiavalduse mustand, hagiavalduse täiendus ning hagi tagamise avaldus Eesti kohtule kujutavad endast vaid ühe poole nägemust olukorrast. Hagi ei ole aga tõend. P.C. i ei ole tunnistajana üle kuulatud ja tema kirjalikke ütlusi kasutada ei saanud. Välisriigist pärinevale tõendile saab KrMS § 65 kohaselt tugineda üldjuhul üksnes siis, kui tõend koguti Eesti õigusabi taotluse alusel. P.C. i ütlused kujutavad endast mitteõiguslikke eriteadmisi. Seetõttu oleks need pidanud antama ekspertiisi raames.
71.Ei ole vaidlust, et süüdistuses kirjeldatud väidetav eelkuritegu leidis aset Kanadas. Kui võimalik eelkuritegu toimub välisriigis, saab isiku rahapesus süüdi tunnistada vaid siis, kui eelkuritegu on karistatav ka selle teo aset leidmise riigis. Kriminaalasja toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastava karistusõigusliku normi olemasolu või nn eelkuriteo karistatavust Kanadas. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on eelkuriteos nn kannatanu poolt alustatud tsiviilkohtumenetlust, mis viitab üheselt, et tegemist ei ole kuriteoga, vaid eraõiguslikest suhetest tuleneva vaidlusega.
72.Maakohus on kvalifitseerinud eelkuriteo valesti.
73.Georadari müük leidis aset. Seda kinnitavad nii lepingud ja arved kui ka T. Leppiku ütlused ning V.L. selgitused. V.L. l ei pruukinud kõik detailid täpselt meeles olla. Et politsei internetist EXPO 7000 kohta infot ei leidnud, on seletatav sellega, et andmed muutuvad veebis väga kiiresti.
74.Kohus pole põhjendanud, miks ta ei tuginenud asjatundja M.T. i ütlustele.
75.Asjatundja O.H. t on kohus nimetanud vääralt eksperdiks. O.H. ei saanud OKM-i veebilehel müüdavate radarite kohta põhjapanevaid järeldusi teha, sest kodulehel pole ära toodud nende radarite täpseid tehnilisi andmeid.
76.Asjatundja M.T. i sõnul võib eritellimuste puhul olla tarvis muuta toote tarkvara ja see töö on kallis. Seega on selgitatav, miks praegu kokku lepitud hind (370 000 eurot) ületab OKM-i kodulehel pakutavate seadmete hindu (alla 30 000 euro) olulisel määral.
77.Pole võimalik olla nõus arusaamaga, et P.H. i pöördumine T. Leppiku poole oli viimase ebakompetentsusest tulenevalt ebaloogiline. T. Leppikul oli erinevate metalliotsimise seadmetega kokku puutunud. Ka oli T. Leppik puutunud kokku georadariga, mida kasutati koobalti tootmise ettevõttes, kus T. Leppik oli olnud peadirektor.
10(24)
78.P.H. ei olnud T. Leppikule varem võlgu jäänud. Tehingu tegi T. Leppik siiski Urkise esindajana Vekadiga, mille omanikuks olid V.P. ja J.P. , kelle mitteusaldamiseks ei olnud T. Leppikul põhjust. Tõsi, P.H. il oli volitus, kuid seadme saamise sooviga pöördus T. Leppiku poole esmalt ikkagi V.P. .
79.Et T. Leppik P.H. ilt seadme eest võlgu jäädud 100 000 eurot välja nõudma ei hakanud, on seletatav sellega, et selle raha oleks T. Leppik pidanud niikuinii V.L. le ära maksma: Urkis oli ju selle 100 000 eurot võlgu LB and Co-le. On optimaalne, et võlgnik loovutab võlausaldajale oma nõude kolmanda isiku vastu.
80.Urkis oli toimiv äriühing. Et aga T. Leppik enam Urkisega seotud ei ole, ei saa T. Leppik seda kuidagi äriühingu dokumentatsiooni esitamisega tõendada.
81.Seda, et T. Leppiku kontrolli all mitte olnud Vekad liigutas raha oma kontol kiiresti, ei saa süüdistatavale ette heita.
82.Kummastav on kohtu etteheide selle kohta, et erinevad firmad kasutasid samasuguse vormindusega lepingut.
83.T. Leppikule ei saa ette heita seda, et Astrom kandis talle äsja LB and Co poolt makstud raha LB and Co-le tagasi.
84.Nii Astromi, LB and Co kui ka Sencoleni kontodelt nähtuvad mitmed suurte summade liikumised. Seega pole õige kohtu väide, et suured rahaülekanded olid vaid praeguse menetluse esemeks olevad.
85.Kohus pole põhjendanud oma seisukohta, et Sencoleni ja Granulo vahel sõlmitud laenulepingud olid fiktiivsed. N.R. i väitel saadi laenu katlamajade ehitamiseks.
86.Otsuses ei põhjendata väidet, et T. Leppik kooskõlastas rahapesutegevuse teiste isikutega. V.P. i, P.H. i ja V.L. ga suhtles T. Leppik seoses georadari müümisega.
87.Kohus pole selgitanud, millised dokumendid on tema hinnangul fiktiivsed.
88.V.P. , P.H. ja V.L. võisid panna rahapesu toime T. Leppiku teadmata.
89.P.H. ja V.L. nõustusid kokkuleppemenetlusega ilmselt pragmaatilistel kaalutlustel. Kokkuleppemenetluste otsused ei saa olla praeguses asjas tõendid.
90.Pole aru saada, mille alusel on kohus leidnud, et T. Leppik omandas Urkise kontolt välja võetud 12 400 eurot. Seda raha kasutati hoopiski Urkise majandustegevuses. Seda väidet ei saa T. Leppik aga tõendada, kuivõrd sündmusest möödunud pika aja tõttu ei ole asjasse puutuvaid dokumente säilinud.
91.Et T. Leppiku hinnangul oli äritehing igati korrektne, viibis süüdistatav keelueksimuses KarS § 39 mõttes.
92.Mõistlik menetlusaeg on möödas, mistõttu tuleb menetlus sel põhjusel lõpetada või kergendada karistust. Süüdistusakt esitati alles 2018. aasta aprillis. Õigusabipalved esitati üksnes Lätile. V.L. kodu läbiotsimise määrus tehti alles 14. juulil 2016. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli uurimine mitmel puhul justkui pausil. Ei saa öelda, et T. Leppik jättis menetleja kutse 11(24)
peale kohale ilmumata. T. Leppik jättis korra menetleja juurde tulemata seetõttu, et ta viibib tihti välismaal ega saanud seetõttu menetleja kutset kätte.
93.T. Leppiku karistust tuleb kergendada. Tegu oli ühe episoodiga. Kuritegelikult aktiivsem V.L. sai T. Leppikust kergema karistuse: 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, mis jäeti üksnes 2 aasta 7 kuu pikkust katseaega kohaldades täitmisele pööramata.
94.Et T. Leppik ei omandanud Urkise kontolt välja võetud 12 400 eurot, ei saa temalt sellist summat asenduskonfiskeerimise korras välja mõista.
95.Prokuratuur esitas ringkonnakohtule enne kohtuistungit taotluse võtta vastu tõendid, mis kinnitaks eelkuriteo karistatavust Kanadas. Oma taotlust põhjendas prokuratuur selliselt. Kahtlused eelkuriteo karistatavuse kohta Kanadas tõi kaitsja välja alles maakohtus toimunud vaidlustes. Tegelikult viitavad juba mitmed varasemad menetluse käiguse esitatud Kanadast pärit dokumendid sellele, et BC Hydroga toimunu kujutab endast Kanadas kuritegu. Eesti politsei püüdis karistatavust Kanadas uurida Interpoli kaudu, ent sellele päringule mingit vastust ei tulnud. Pärast maakohtu vaidlusi pöördus Eesti Kanada esindaja poole Eurojusti kaudu. Sellele pöördumisele andis Kanada ametliku vastuse. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus aktsepteerima tõendeid mingi teo karistatavuse kohta välisriigis ka siis, kui need tõendid on esitatud vabas vormis. Seetõttu tuleb tõendiks pidada ka Eesti küsimusi Kanadale nii Interpoli kui Eurojusti kaudu ning Kanada poolt Eurojusti vahendusel esitatud vastuseid. Kaitsja leidis kohtuistungil, et prokuratuuri esitatud tõendeid vastu võtta ei tohiks. Kuriteo karistatavus Kanadas on tõendamiseseme asjaolu. Kõik tõendamiseseme asjaolud peavad kajastuma süüdistuses ja neid tuleb uurida maakohtus. Sellele puudusele viidati juba kaitseaktis. Pealegi ei ilmne materjalidest selgelt, et praegu väidetavalt aset leidnud tegu on Kanadas karistatav.
96.Prokuratuur vaidles kohtuistungil apellatsioonis esitatud väidetele vastu, tuues eeskätt välja järgmist.
97.Eelkuritegu on tõendatud. P.C. andis oma ütlused vande all. Lisaks P.C. i ütlustele tõendavad kelmust mitmed teisedki Kanadast pärit tõendid. BC Hydroga ette võetu on Kanadas kuriteona karistatav ja Kanadas tuvastati ka kaks kahtlustatavat: D.T. ja P.H. . Pole oluline, et kedagi ei ole eelkuriteos süüdi tunnistatud.
98.O.H. asjatundjana antud ütlused on asjas kasutatavad. Asjatundja M.T. i sõnul ta georadaritega tegelenud ei ole. Samas kattuvad O.H. ja M.T. i seisukohad asjasse puutuda võivate seadmete hinna osas.
99.Maakohus leidis loogiliselt, üksikasjalikult ja õigesti, et süüdistatava väited georadari osas ei ole üheski nüansis usutavad.
100.Mõistliku menetlusajaga probleeme ei ole. T. Leppik kuulati üle alles 2017. aasta aprillis. Üle kuulamine viibis sedavõrd kaua seetõttu, et P.H. oli kadunud ja asi oli seotud mitmete välisriikidega. Lisaks mõistis kohus T. Leppikule miinimumi lähedase karistuse.
101.Korrektne oli ka konfiskeerimine. Urkise kontol ei liikunud muud raha kui rahapesuga seonduv, mistõttu ei saanud T. Leppik välja võetud 12 400 eurot kasutada Urkise majandustegevuseks. See oli hoopiski T. Leppiku tasu rahapesu eest. Väidetavaid legaalseid tehinguid ükski tõend (nt raamatupidamisandmed) ei kajasta – T. Leppikule olid raamatupidamisdokumendid kättesaadavad ja seda juba hiljemalt alates 2018. aasta kevadest.
12(24)
102.T. Leppiku sõnul ta kuritegu toime ei pannud. Kanada võimud on teinud head ja kiiret tööd. Mingit kuritegu ei toimunud. Prokurör on olnud ebaprofessionaalne ja süüdistus on välja mõeldud. Georadar oli olemas. O.H. on ebapädev. T. Leppik on olnud ettevõtluses tegev aastaid ja ta on juhtinud ka kõige suurema käibega firmat Eestis. Kunagi soovis ta rajada Eestisse teemantite lihvimise tehast. Uurija juurde ei tulnud ta omal ajal kohemaid seetõttu, et tal oli tarvis välismaal äri ajada ja seda ta ka uurijale ütles. Ringkonnakohtu seisukoht
103.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus põhjalik, arusaadav ja suuresti korrektne ning selle tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus ei näe vajadust hakata esimese astme kohtu öeldut üksipulgi üle kordama, vaid piirdub juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 eeskätt apellandi väidetele vastamisega. Kriminaalkolleegium peatub kõigepealt väidetava eelkuriteo tõendatuse küsimustel (I), analüüsib seejärel, kas tõendatu kujutab endast (eel)kuritegu (II), käsitleb seejärel raha pesemise faktiliste asjaoludega seotud kaitseväiteid (III), võtab pärast seda seisukoha nende apellatsiooniväidete kohta, mis on seotud viimati nimetatud asjaoludele juriidilise hinnangu andmisega (IV), vaeb siis ülejäänud kaitseväiteid (V), teeb otsustuse menetluskulude kohta (VI) ja võtab viimaks apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (VII). Kuivõrd ringkonnakohus lähtub eeskätt apellatsioonis välja toodust (vt ülal), käsitletakse apellatsioonivälist mateeriat vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik otsusest arusaadavuse (argumentatsiooni ladususe) huvides. (I) Eelkuritegu: faktilised asjaolud
104.Apellant väidab, et prokuratuuri poolt eelkuriteoks peetavat sündmust pole (korrektselt) tõendatud. Ringkonnakohus selle väitega päri ei ole.
105.Potentsiaalsed tõendid eelkuriteosündmuse kohta on Kanadast pärinevad dokumendid: P.C. i vandetunnistus koos lisadega ja BC Hydro koostatud dokumendid (hagiavaldused) Alberta Kohtule.
106.Asjakohane ei ole apellandi viide KrMS §-le 65. Ilmselt peab kaitsja silmas selle paragrahvi esimest lõiget, mille kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Selle normi mõte on tagada, et Eesti menetlusse ei toodaks n-ö tagaukse kaudu sisse meie õiguskorras vastuvõetamatut tõendite kogumise praktikat. Nt on võimalik, et riigis X võib (mingite kuritegude menetlemisel) kasutada ütluste saamiseks piinamist (kusjuures piinamise kohta võidakse kasutada ka mingeid eufemistlikke termineid). Seega oleks ütluste saamine piinamisega selles riigis korrektne. See aga oleks ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse alusprintsiipidega ehk ka kriminaalmenetluse põhimõtetega, mistõttu ei saaks tulenevalt KrMS § 65 lg-st 1 sellisele tõendile tugineda. Praegu puuduvad millelegi sarnasele igasugused viited. Veelgi enam: puuduvad viited mitte üksnes mingi Kanadas tehtud menetlustoimingu vastuolule Eesti õiguspõhimõtetega, vaid pole üldse näha, et Kanada riik mingeid menetlustoiminguid teinud oleks: P.C. i vandetunnistus ja BC Hydro dokumendid on koostatud mitte Kanada riigi poolt sealse kriminaalmenetluse käigus, vaid BC Hydro initsiatiivil.
107.Kriminaalkolleegium ei näe probleemi tuginemisel 4. juuli 2012 elektronikirjale (ja selle manusele) (kd 4, tl 13–18): tegemist on kohtupraktikas igati tavapärase olukorraga, kus e-kiri ja selle manused prinditakse paberile ja lisatakse toimikusse. Niisamuti on kõigiti harjumuspärane, et välja prinditakse mingis elektroonilise andmebaasis olev loetelu mingitest pangamaksetest: nii on praegu kohtule esitatud nimekiri kuuest väljamaksest (kd 4, tl 42). Küsimusi ei tekita ka tõik, et need teabeallikad on vastavalt P.C. i vandetunnistuse ja BC Hydro hagiavalduse lisaks. Nimelt 13(24)
on Riigikohus leidnud, et tõenditeks on võimalik pidada dokumente, mis on lisatud välismaisele süüdistusaktile (otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 169). Ringkonnakohtu hinnangul pole mingit alust leida teisiti puutuvalt võõrriigis koostatud süüdistusaktiks mitte olevatesse dokumentidesse: kui dokumenti lisades olev info näib (teiste tõendite valguses) usutav, võib neid lisasid arvesse võtta. Seda ringkonnakohus praegu teebki.
108.E-kiri ja maksed üksinda aga eelkuriteosündmust tõendada ei saaks: nad võiksid küll moodustada „luustiku“, aga „liha“ sellele luustikule on senises menetluses saadud P.C. i vandetunnistusest ja BC Hydro hagiavaldustest ning mõningal määral ka P.C. i vandetunnistusele lisatud faksivahetusest BC Hydro esindaja R.A.A. ja CIBC-panga esindaja G.S.A. vahel (kd 4, tl 19–25): alles neis dokumentides olev info võimaldab saada n-ö koherentse pildi juhtunust. Järgnevalt tulebki hinnata, kas toetuda on võimalik ka neile infokandjatele, st P.C. i vandetunnistusele, BC Hydro hagiavaldustele ja faksivahetusele.
109.Faksivahetuse osas ringkonnakohus takistusi ei näe. Tegemist on dokumendiga (või teabetalletusega – kui leida, et dokument eeldab seda, et (originaal)info paikneb püsivalt kehalisel esemel, nt paberil (e-kirja puhul see nii ei ole)) KrMS § 63 tähenduses, millelt nähtub BC Hydro ja CIBC-panga esindaja arutelu selle kohta, kuidas peaks pank reageerima BC Hydro suhtes toime pandud pettusele.
110.Võiks proovida väita, et sama peaks leidma ka vandetunnistuse ja hagiavalduste osas: need kujutavad endast dokumente KrMS § 63 mõttes. Ringkonnakohus nõustub siiski kaitsjaga, et asi nii lihtne ei ole. Tegemist on (Kanada) kohtule, st (Kanada) riigile suunatud inimeste kirja pandud väidetega mingi sündmuse kohta. Vandetunnistuses toodud väited on esitanud P.C. . Hagiavaldustes märgitu autorit pole võimalik tuvastada, aga on selge, et tegemist on mingi inimesega. KrMS §-st 15 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõtte kohaselt peaks mingi sündmuse kirjeldamine kohtule (riigile) mõne inimese poolt toimuma mitte kirjalikult, vaid suuliselt kohtusaalis – ja seda kirjeldajat nimetatakse tunnistajaks (või kannatanuks). Seetõttu kerkib küsimus, kas praegu oli võimalik P.C. i ja hagiavalduste koostaja üle kuulamisest loobuda ja tugineda selle asemel nende kirja pandule.
111.Kui väidetav eelkuritegu oleks toimunud Eestis, saab kindlusega külgneva tõenäosusega öelda, et toimitud oleks teisiti: nii kohtueelselt kui kohtus oleks n-ö Eesti BC Hydro ja/või n-ö Eesti Accenture esindajad üle kuulatud. Kui need esindajad oleksid politseile või kohtule öelnud, et nad jätavad ülekuulamisele tulemata ja a) panevad selle asemel neile teada oleva kirja ning saadavad menetlejale või b) saadavad menetlejale mõne oma varem koostatud dokumendi (nt hagiavalduse), ei oleks see väga suure tõenäosusega läbi läinud: nende kirja pandu oleks KrMS § 15 tõttu kõrvale jäetud ja nad oleksid ikkagi politseisse või kohtusaali ülekuulamisele kutsutud või toodud. Niisiis võiks esmapilgul tõesti öelda, et kaitsjal on õigus: P.C. i vandetunnistuses ega hagiavaldustes väidetut ei saa tõendiks pidada – P.C. i ja hagiavalduste autori oleks pidanud istungil üle kuulama. Ringkonnakohus siiski nii ei leia.
112.Küll tuleb kõigepealt tõdeda, et kriminaalmenetluse seadustikku kirja pandut üksnes grammatiliselt tõlgendades kaitsja arusaama ümber lükata ei saa. Tõsi, KrMS § 291 näeb ette mõningad võimalused jätta tunnistaja kohtus üle kuulamata ja tugineda teabele, mida see tunnistaja on kohtueelselt avaldanud. Nii selle paragrahvi esimene kui ka kolmas lõige (vastavalt deponeeritud ja deponeerimata ütlused) aga eeldavad seda, et tunnistaja oleks menetlejale (nt politseile või eeluurimiskohtule) ütlused andnud. Praegu aga nii ei ole: ei P.C. ega hagiavalduste koostaja ühelegi menetlejale mingeid ütlusi andnud pole.
14(24)
113.Järgnevalt tuleb küsida, kas see, et kriminaalmenetluse seadustik sellele vaid grammatiliselt lähenedes vandetunnistusele ega hagiavaldustele tugineda ei võimaldaks, tähendabki automaatselt seda, et need teabekandjad tuleb kõrvale jätta. Sellele küsimusele vastates tuleb pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele.
114.Materiaalses karistusõiguses kehtib analoogiakeeld. See tuleneb juba põhiseaduse § 23 lg-st 1, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seadus seda tegu kuriteoks ei tunnista; otsesõnu on seaduse analoogiale tuginemise keeld välja toodud KarS § 2 lg-s 4. Kriminaalmenetluses aga sellist keeldu ei tunta. See tähendab seda, et seaduses otsesõnu kajastamata menetluslikke reegleid võib tuletada ka normidest, mis vaatluse all olevat olukorda vahetult ei reguleeri, ent puudutavad situatsioone, mis on kõne all olevaga sarnased.
115.On alust eeldada, et seadusandjal oli kriminaalmenetluse seadustikku luues suuresti n-ö silme ees tavapärane menetlus, st menetlus, mis leiab aset (ainult) Eestis. Ajapikku on – paljuski tänu interneti arengule – kuritegevus aga muutunud üha rahvusvahelisemaks, mistõttu tuleb Eestis menetleda ka kuritegusid, mis pandi toime välismaal (või rahapesu puhul: mille eelkuritegu pandi toime välismaal). Niisuguses olukorras on võimalik (või: tavaline), et tunnistajadki asuvad välismaal, nt suisa teisel pool maakera. Seetõttu on selge, et tunnistajate kohtusse saamine oleks palju keerulisem, kui see on Eestis asuvate tunnistajate puhul. Siit aga saabki jõuda esimese analoogiani KrMS §-ga 291. Selle paragrahvi esimese lõike neljas punkt räägib sellest, et tunnistaja asukohta ei suudeta mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha ja viies punkt kõneleb olukordadest, kus tunnistaja kohtusse ilmumist takistab mõni kõrvaldamatu takistus või takistus, mille kõrvaldamise kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured. Kanadas elava P.C. i kutsumine Valgas aset leidnud maakohtu istungile oleks kindlasti olnud äärmiselt keeruline ja väga ressursimahukas. Midagi muud ei saaks öelda puutuvalt sellesse inimesse, kes koostas BC Hydro hagiavaldused – ja selle inimese kutsumisele oleks veel pidanud eelnema tema identiteedi selgeks tegemine. Nii kriminaalmenetlusalase kui üldise elukogemuse pinnalt võib väita, et isegi kui prokuratuur oleks neid inimesi kohale kutsuda üritanud, oleks see üritus jäänud suure tõenäosusega viljatuks. Ehk oleks mõneti suuremat edu tõotanud nende inimeste ülekuulamine interneti teel (KrMS § 291 lg 2), aga seegi oleks nõudnud väga suurt ressurssi. Seetõttu tuleb öelda, et nende inimeste kirja pandud ütlustele tuginemist võib õigustada KrMS § 291 lg 1, mille kohaselt võib mõnikord jätta inimese kohtus üle kuulamata, kui see ülekuulamine oleks väga ressursimahukas või suisa võimatu.
116.Siiski ei saa Eestist kaugel asuvat inimest jätta üle kuulamata ja tugineda tema poolt kirja pandule alati ja automaatselt. Kindlasti on väga oluline see, kas on põhjust eeldada, et kirja pandu vastab tõele. Siinkohal on oluline KrMS § 291 lg 3 p 1, mille kohaselt võib tugineda varasemalt antud ütlustele, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda ütluste usaldusväärsuses. Seega on seadusandja leidnud, et kui varem antud ütlused tunduvad neid lugedes arusaadavad, tõepärased ja loogilised, võib see anda võimaluse jätta inimene vahetult üle kuulamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja prokuratuuriga, et vandetunnistuses ja hagiavaldustes kirja pandu näib kõigiti loogiline ja usutav. Erinevalt prokuratuurist ei omista aga ringkonnakohus kuigivõrd tähelepanu sellele, et P.C. i kirja pandu näib olevat aset leidnud vande all. Kriminaalkolleegium ei tea, mida tähendab millegi väitmine vande all Kanada õiguse kohaselt. Eesti kriminaalmenetlus vande all ütluste andmise instituuti ei tunne: riigi poole pöördudes tuleb alati tõtt rääkida.
117.Siiski ei ole veel ka mingi väite usutavus kaugel oleva tunnistaja üle kuulamata jätmiseks piisav. Ringkonnakohus soostub igati Saksa õiguses maksvusel oleva arusaamaga, et vahet on tarvis teha sellel, kas inimene koges oma tunnistuses kajastuvat vahetult mõnega oma viiest meelest või mitte (Diemer – Karslruher Kommentar zur Strafprozessordnung. 8. Auflage, § 250/1). 15(24)
Kui ta seda koges, ei ole tema üle kuulamata jätmine ilmselt võimalik. Näide: Calgarys olev A lubab maksta B-le 2 miljonit Kanada dollarit selle eest, et too tapab ära C; B teebki seda ja A kannab lubatud raha talle üle; sooviga varjata selle raha päritolu, kannab B raha omakorda üle maailma laiali, sh Eestisse; ilmneb, et Calgarys toimunud C tapmist nägi pealt D. Niisuguses olukorras saab öelda, et D tajus eelkuritegu (C tapmine) vahetult oma nägemismeelega. Sellises olukorras ei saaks Eestis toimetatava rahapesu menetlemisel tugineda eelkuriteo tuvastamisel D kirjalikele ütlustele: D tuleks kuulata vahetult üle (või tuleks tugineda muudele tõenditele). Praegu aga olukord selline ei ole. Ei P.C. ega hagiavalduse koostaja näinud BC Hydro vastu toime pandud kelmust (vt kvalifikatsiooni kohta all) vahetult pealt ega tajunud seda vahetult muudegi meeltega. Nad jõudsid oma kirjutistes esitatud järeldustele hoopiski deduktsiooni teel, analüüsides erinevaid infokilde: 4. juulil 2012 saadetud e-kirja, Itroni esindajate väiteid maksete mitte saamise kohta, pangakonto väljavõtteid jms. Niisugusel juhul ei ole tunnistaja isik sedavõrd tähtis, nagu ta on kuritegu vahetult tajunud tunnistaja puhul. Seepärast ei ole ka sellise tunnistaja üle kuulamine möödapääsmatu.
118.Ülal öeldut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et vandetunnistusele ja hagiavaldustele tohib tugineda – seda analoogia korras KrMS §-ga 291 ja tulenevalt sellest, et P.C. ega hagiavalduste koostaja ei viita nende poolt kirja pandus sündmusele, mida nad tajusid vahetult.
119.Äsja käsitletud tõenditest ilmneb kokkuvõtvalt selline sündmus. Keegi, kes esitles end audiitor S. Hamelina, saatis aadressilt [email protected] 4. juulil 2012 ühe inglise keelse ekirja aadressile [email protected]. Viimati nimetatud aadress oli seatud sisse seoses Accenture poolt BC Hydro eest BC Hydro maksete tegemisega (Accenture osutas BC Hydrole maksete tegemise teenust). Viidatud elektronkirjaga sooviti jätta kirja adressaatidele, st Accenture töötajatele muljet, justkui oleks kiri tulnud BC Hydro äripartner Itronilt ja justkui paluks Itron, et BC Hydro maksaks edaspidi Itronile tasutavad summad uuele pangakontole. Uus konto toodi kirja manuses välja ja seal märgiti ka seda, et konto kasutaja on IItron. Itronil ei olnud kirja saatmisega mingit seost. Kirja saatja oli isik, kes soovis, et BC Hydro raha hakataks maksma kontole, millele oli juurdepääs kirja saatjal või mõnel tema kaasosalisel. Konto kasutaja nimi IIrton (IItron CDA) ei olnud Itroniga (Itron Canada Inc) sarnane juhuslikult: sellist nime kasutati lootuses, et Accenture esindajad peavad kirja saatjaks tõepoolest Itronit. Samal eesmärgil kasutati ka sõna „itron“ meili saatja nimes. See plaan õnnestus: meiliga tegelenud Accenture esindajad pidasid kirja igati korrektseks ja lähtusidki sellest, et Itron soovib mingil põhjusel nüüdsest BC Hydro makseid uuele arvelduskontole. Sellest lähtuvalt kandis mõni Accenture töötaja 5. juulist kuni 13. augustini 2012 IItroni kontole 1 981 151,38 Kanada dollarit.
(II) Eelkuritegu: juriidiline hinnang
120.Maakohus leidis korrektselt, et ülal kirjeldatu näol on tegemist kelmusega KarS § 209 tähenduses. E-kirjas esitati tõele mitte vastav väide, et Itron soovib raha maksmist uuele kontole. Selle pettuse najal tekkis Accenture töötajates eksimus: nad jäid neile väidetut uskuma. Selle eksimuse ajel tegid nad varakäsutuse: kandsid kuuel korral kokku üle 1 981 151,38 Kanada dollari. Selle varakäsutuse tõttu tekkis BC Hydrol 1 981 151,38 Kanada dollariline varaline kahju ja maksete saajal sama suur varaline kasu. Meili saatja sellise stsenaariumi aset leidmist lootiski ehk ta tegutses nende koosseisuelementide osas tahtlusega. Lisaks oli tal varalise kasu saamise eesmärk: pettusmeili saatiski ta seetõttu, et saada BC Hydro raha. Viiteid õigusvastasust või süüd välistavatele asjaoludele ei esine, mistõttu tuleb eeldada, et tegu oli õigusvastane ja süüline. Seega
16(24)
kujutas meili saatmine endast kuritegu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oluline, kas esinesid ka mingid KarS § 209 lg-s 2 nimetatud kvalifitseerivad asjaolud.
121.Kaitsja leiab õigesti, et välismaal toime pandud kuritegude puhul on oluline ka nn topeltkaristatavus: Eesti seaduse järgi (eel)kuriteoks olev tegu peab olema karistatav ka selle teo toimepanemise kohas. See on tuletatav KarS § 7 lg-st 1. Pole teada, kust saadeti 4. juuli 2012 ekiri: seda võidi teha Kanadas, aga ka ükskõik kus mujal maailmas. Oluline on aga see, et kelmuse koosseisuline tagajärg tekkis Kanadas: BC Hydro oli Kanada äriühing, kes jäi ilma oma Kanadas olnud varast. See aga tähendab, et KarS § 11 lg 1 p 3 mõttes pandi tegu (vähemalt muu hulgas) toime Kanadas, sest just Kanadas saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg. Niisiis on oluline, kas selline tegu on karistatav Kanadas.
122.Eelöeldut silmas pidades oleks olnud korrektne, et prokuratuur oleks teo karistatavusele Kanadas viidanud juba süüdistuses. Samas pole karistusseadustiku kehtivust puudutava näol – ka seoses topeltkaristatavusega – tegemist materiaalse süüteokoosseisu elemendiga. Sellest lähtuvalt on Riigikohus aktsepteerinud, et andmed teo karistatavuse kohta esitatakse alles kohtumenetluse käigus (otsus asjas nr 3-1-1-35-07). Ringkonnakohus ei näe probleemi ka selles, kui kohus tugineb topeltkaristatavust kontrollides mõnele avalikult kätte saadavale allikale: nt õiguskirjandusele või internetis olevale teabele. Ringkonnakohus ei välista, et mõningatel juhtudel ei olegi topeltkaristatavuse jaatamiseks tarvis mingitele konkreetsetele allikatele tugineda: nt on ilmselge, et vähemalt n-ö läänemaailmas on tapmine igal pool karistatav.
123.Äsja märgitut silmas pidades võtab ringkonnakohus vastu prokuratuuri esitatud meilivahetuse, milles Kanada ametnik Thomas Beveridge kinnitab, et praegu aset leidnu kujutab endast kelmust (fraud) Kanada karistusseadustiku § 380 lg 1 tähenduses (vt prokuröri poolt ringkonnakohtule esitatud dokumente). Kanada valitsuse hallataval veebisaidil on ära toodud selle sätte tekst – seal hulgas on näha, et niisuguse teo eest võidakse karistada kuni 14 aasta vangistusega (https://laws-lois.justice.gc.ca/eng/acts/c-46/page-82.html#h-122424). Ka ei saa jätta märkimata, et kelmus on klassikaline kuritegu ja on ka iseenesest igati eeldatav, et üldteadaolevalt tugevaks õigusriigiks olevas eduka majandusega Kanadas on kelmus karistatav. Seega on topeltkaristatavuse nõue täidetud.
124.Niisiis leidis aset eelkuritegu ehk kuritegelik tegevus RahaPTS § 4 lg 1 tähenduses. (III) Rahapesu: faktilised asjaolud
125.Rahapesu faktilisi asjaolusid puudutavad apellatsiooniväited on kohati mõneti segased ja jäävad puhuti piisavalt põhjendamata; ka kordab kaitsja end paaris kohas. Seda silmas pidades loobub ringkonnakohus suuresti püüdest need väited kuidagi süstematiseerida (nt lähtuvalt deliktistruktuurist), vaid n-ö käib apellatsiooni valdavalt läbi punkt-punktilt ja selles järjekorras, nagu kaitsja oma väited esitanud on.
126.Kõigepealt toob apellant välja georadarit puudutavad väited: kaebaja leiab, et selline seade oli olemas ja T. Leppik müüs selle Urkise esindajana Vekadile (apellatsiooni p-d 2.3, 2.3.1, 2.3.3, 2.3.4, 2.3.5, 2.3.6, 2.3.7 ja 2.3.9). Ringkonnakohus on päri maakohtuga: mingit georadarit ei eksisteerinud ja seda seega loomulikult keegi ka kellelegi ei müünud.
127.Kriminaalkolleegiumi hinnangul on asi georadarisse puutuvalt selge juba O.H. ütluste põhjal.
128.Esiteks pole mingit alust kahelda O.H. pädevuses ega tema hinnangute paikapidavuses. Kõigepealt selgitas O.H. oma tausta: see taust võimaldas arvata, et O.H. on selle valdkonna 17(24)
spetsialist. Seda arvamust kinnitas O.H. ütluste sisu: ütlused olid korrektselt argumenteeritud, arusaadavad ka selle valdkonna võhikule ja igati loogilised. Täiesti mõistmatuks jääb apellandi väide, et kohus ei tohtinud tugineda asjatundja arvamusele ega järeldustele (apellatsiooni p 2.3.4). Mis mõte asjatundja kaasamisel üldse on, kui asjatundja öeldule tugineda ei tohi? See, kas maakohus nimetas O.H. t kusagil eksperdiks või mitte, O.H. öeldut kahtluse alla ei sea.
129.O.H. ütluste põhjal tuleb leida, et kaitseversioonile vastaval georadaril ei ole kuigivõrd puutumust füüsika ega reaalsusega: niisugust seadet olemas ei ole ega saagi olemas olla. Et maakohus on O.H. lt kuuldud seisukohad välja toonud – sealhulgas puutuvalt OKM-i pakutavatesse seadmetesse – ja neid igati loogiliselt järgimist väärivateks pidanud (vt käesoleva otsuse p-d 42–46), ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid üle korrata. Olgu vaid apellatsioonis välja toodud väidetele vastamiseks märgitud järgmist.
130.Mitte kuidagi ei saa nõustuda seisukohaga, et georadarit puudutavat infot ei ole internetis enam seetõttu, sest sündmusest on möödunud mitu aastat. Info ei kao internetist seetõttu, et ta on juba mitu aastat veebis olnud. Kõiksugu uuringud kinnitavad, et teabe hulk internetis paisub tohutu kiirusega. Seetõttu ei ole usutav, et mõni aasta tagasi oli küll informatsioon täiesti unikaalse füüsikalise võimalikkuse piire kompava seadme kohta internetis olemas, ent vahepeal on ta kuhugi kaduma läinud ning keegi pole ka täiendavat teavet välja toonud.
131.Apellandiga tuleb nõustuda selles, et maakohus on jätnud selgelt välja toomata, miks ta ei tugine teise asjatundja M.T. i ütlustele. On võimalik, et põhjus peitub otsuse selles lauses: „Kuivõrd asjatundjana üle kuulatud M.T. ei ole isiklikult georadaritega kokku puutunud, tekkis prokuröril kahtlus asjatundja tegeliku pädevuse osas“. Võib olla, et ka kohus ei pidanud M.T. it piisavalt pädevaks – otsesõnu kohus seda aga öelnud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et tõepoolest ei olnud M.T. georadaritesse puutuvalt sedavõrd asjatundlik, nagu O.H. . Nimelt kinnitas M.T. ise, et ta ei ole georadaritega kokku puutunud (kd 5, tl 60). Seetõttu on mõistetav, miks toetus maakohus just O.H. välja toodule. Lisaks aga ei saa ka M.T. i ütluste põhjal leida seda, mida nende põhjal üritab näidata kaitsja. M.T. kõneles suuresti metalliotsijatest, millega on võimalik tuvastada metalli paarikümne sentimeetri sügavusel maa all. On selge, et niisugune info ei anna toetust T. Leppiku kirjeldatud n-ö imemasina olemasolule. Ka ei ole kuigivõrd kaalu kaitseväitel, et M.T. i kinnitusel oli tegemist georadariga. M.T. ilt küsiti: „Antud juhul olete veendunud, et see on georadar?“. Selle peale vastas M.T. : „Siin on kirjas, GPR [...]“. Niisiis rajaneb M.T. i väide sellele, et seade väideti olevat georadar M.T. ile näidatud dokumendis. Lisaks ütles ka M.T. , et kuigivõrd sügaval maa all midagi tuvastada ei saa: „sügavuse osas tuleb füüsika ette“ (kd 5, tl 61). Ka on meelevaldne teha M.T. i väite alusel, et tarkvara välja töötamine maksab raha (kd 5, tl 61), järeldus, nagu hankinuks T. Leppik tõepoolest 340 000 või 370 000 eurose seadme. Esiteks pole selle väitmiseks, et tarkvara loomise eest on tarvis maksta raha, küsida nõu füüsika- või radariekspertidelt: see on triviaalsus, mis on igaühele mõistetav. Teiseks aga selgitas M.T. , et tema arusaamise kohaselt ei pidanud talle näidatud paberi kohaselt tarkvara eest juurde maksma.
132.Viimaks ei saa seonduvalt georadariga mitte kuidagi jätta eraldi välja toomata T. Leppiku kahte väidet. Esiteks seda, et sadu tuhandeid eurosid olevat vaja olnud kulutada selleks, et leida üles mingi sõja ajal kuhugi sügavale maa alla täpselt teadmata kohta peidetud kuld. Teiseks väitis T. Leppik ka seda, et ta läks seda üliinnovatiivset sadu tuhandeid eurosid maksma pidanud seadet otsima Stokkerisse, st tavaliste tarbekaupade poodi. Niisuguseid väiteid on juba iseenesest väga keeruline tõsiselt võtta – ja nagu maakohtu tuvastatu ning ülal märgitu kinnitavad, ei olnudki neil väidetel tõega pistmist.
18(24)
133.Et georadarit olemas ei olnud, on selge ka see, et tõesed pole dokumendid ja väited, millest tuleneb vastupidine. Jällegi ei käsitle ringkonnakohus kõiki maakohtus vaidluse all olnud aspekte üksipulgi üle, vaid piirdub apellandi väidetele vastamisega.
134.Mõnetisi segadusi on tekitanud V.L. kirjalik selgitus (kd 3, tl 168–170). Maakohus on V.L. väiteid analüüsinud (vt maakohtu otsuse lk 13–14). Apellant leiab, et tegemist ei ole tõendiga ja seetõttu kohus sellele tugineda ei tohtinud (apellatsiooni p 2.3.2). Prokurör sõnas seoses selle selgitusega maakohtu istungil järgmist: „Kahtlemata ei ole V.L. tõendi allikana isegi kirjas süüdistusaktis ja ma ei taotle tema ülekuulamist ja ütluste andmist, küll aga tahaks fikseerida selle, et V.L. ise vahetult on esitanud menetlejale T.K. needsamad dokumendid.“ (kd 5, tl 51). Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga: V.L. ütlustele tugineda ei saanud. Esiteks on takistuseks see, et V.L. ütlustele (ei kirjalikus vormis ega ka suuliselt, st V.L. le kui tunnistajale) ei viidata süüdistusaktis (vt KrMS § 2861 lg 1 p 2). Teiseks aga tuleb siingi pidada silmas tõendite vahetut uurimist, st KrMS § 15. V.L. ei ela mitte teisel pool maailma Kanadas, vaid siinsamas Eesti kõrval, Lätis. Lisaks on Eesti võimud V.L. ga selle menetluse raames suhelnud – V.L. on suisa süüdi tunnistatud. Seega ei olnud V.L. Eesti riigile kaugeltki sedavõrd raskesti kätte saadav, nagu Kanadas resideeruvad ülal käsitletud inimesed. Ka seepärast ei olnud võimalik V.L. poolt kirja pandule tugineda. See aga loomulikult ei too endaga kaasa T. Leppiku automaatset õigeks mõistmist: maakohus on süüdimõistvat otsust tehes tuginenud väga paljudele muudelegi tõenditele.
135.Kaebuses märgitu kohaselt pole loogiline maakohtu seisukoht, et kummaline on see, et T. Leppik nõustus tegema suure ettemaksu, ehkki P.H. oli talle omal ajal 20 000 Saksa marka võlgu jäänud (apellatsiooni p 2.3.10). Loogiline polevat see seisukoht seepärast, et T. Leppik ei teinud tehingut mitte P.H. iga, vaid Vekadiga, mille omanikeks olid V.P. ja J.P. . Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukoht loogiline: sellise tehingu tegemine näib kummaline. Ehkki P.H. ei olnud Vekadi omanik, oli P.H. il T. Leppiku versiooni kohaselt tehingus väga oluline roll. Elukogemuse põhjal saab öelda, et niisuguses rollis oleks mõistlik ettevõtja tehingust loobunud: et P.H. oli teda kunagi väga rängasti alt vedanud – maakohus märgib õigesti, et 1990-te Eestis oli 20 000 Saksa marka väga suur raha –, oleks ta suure tõenäosusega leidnud, et parem on sellest sõjakulla otsimise ärist eemale hoida.
136.Apellatsiooni p 2.3.10 kohaselt ei ole loogiline ka maakohtu arusaam puutuvalt Vekadil tekkinud väidetavasse 100 000 eurosesse võlga Urkise ees. Meenutuseks: maakohus pidas kummaliseks, et T. Leppik (Urkis) ei hakanud P.H. ilt (Vekad) sedavõrd suurt summat välja nõudma, vaid leppis sellest ilma jäämisega. Apellant aga väidab, et see on seletatav tõsiasjaga, et T. Leppik (Urkis) oleks pidanud selle summa niikuinii V.L. le (LB and Co) ära maksma ja sellest lähtuvalt „arvas“ T. Leppik, et V.L. „teeb seda“. Jällegi on tegemist sugugi mitte usutava selgitusega. 100 000 eurot on tavalise inimese või väikeettevõtja jaoks suur raha. Seetõttu ei usu kriminaalkolleegium kuidagi, et sellest ilma jäämisse suhtutakse sedavõrd leigelt, nagu seda väitis end teinud olevat T. Leppik: ta olevat arvanud, et V.L. hakkab seda võlga välja nõudma. Ka ei muuda sellist stsenaariumit usutavamaks väide, et T. Leppik oleks pidanud selle raha niikuinii edasi andma. Ettevõtluse jaoks on olemuslik see, et võlgnikult X saadav raha antakse edasi võlausaldajale Y – ettevõtja kasumiks saab vaid väike osa äriühingu käivet moodustavast varast. Seega võiks ju enamik ettevõtjaid väita, et neid võlgade välja nõudmine ei huvita, sest nad peaksid võlgnikult saadava summa niikuinii ära maksma. On ilmne, et ettevõtlus nii ei toimi. Ja nii ei toiminud ta ka praegusel juhul: mingeid võlgu ei tekkinud ja vastupidised väited kujutavad endast valet.
137.Kaebaja meelest ei viita rahapesule ka see, et Urkise Unicrediti arveldusarve avati 1. augustil 2012 ja suleti 11. oktoobril 2012 ning et sellelt tehti vaid kolme praeguse menetlusega seotud 19(24)
ülekannet (apellatsiooni p 2.3.11). Nimelt olevat Urkisel olnud arved mitmes pangas ja Unicrediti konto avati sooviga saada liisingulepingut – see leping aga jäi saamata ja arve suleti, sest Rahapesuamet olevat pangaga ühendust võtnud. Urkisel aga olevat olnud mitmeid töötajaid, insenere, brigadire, olevat tehtud erinevaid töid, akvalangistid olevat kohandanud ühe laeva mitme tuhande tonnise silla veest välja tõstmiseks jne. Kahjuks seda enam tõendada ei saavat, sest pika aja möödumise tõttu polevat enam võimalik tõendeid esitada. Seega üritab apellant kokkuvõtlikult väita , et Urkis oli võimas firma, ent kahjuks seda enam tõendada ei saa. Niisugune väide ei ole sugugi veenev, sest – nagu möönab apellantki – igasugused väited Urkise aktiivsele majandustegevusele puuduvad. Küll aga on olemas paar üksikut teiste tõendite kohaselt rahapesuks olevat ülekannet. Väide, et õigustavad tõendid on kunagi olemas olnud, ei ole aga enam kättesaadavad, on lõppastmes samastatav olukorraga, kus õigustavaid tõendeid ei ole: väited tõendite kunagi eksisteerimisele on paljasõnalised. Seega pole võimalik midagi muud, kui soostuda maakohtuga: pangakonto lühikeseks ajaks avamine ja vaid paari selle menetlusega seotud ülekande tegemine viitab tugevasti rahapesule.
138.Apellatsioonis leitakse sedagi, et T. Leppikule ei saa heita ette kolmandate isikute tegusid – täpsemalt seda, et Vekadi kontolt kanti raha kiiresti edasi ja et P.H. ning V.P. sularaha välja võtsid (apellatsiooni p 2.4). Kriminaalkolleegium ei näe, et T. Leppikule oleks pandud süüks kellegi teise tehtut. Küll aga ei keela miski võtta arvesse mõne teise inimese tegu ja sellega seonduvaid asjaolusid ning tuginema neile kui kaudsetele tõenditele süüdistatava süü kohta (et heita süüdistatavale ette seda, mida tema teinud on). Praegu nii tehtud ongi: muu hulgas kinnitavad fiktiivsete ülekannete tegemist ja näilike lepingute koostamist teistegi inimeste teod – ning see kinnitab neid tõendeid, mis osutavad T. Leppiku süüle.
139.Ka toob kaitsja välja, et kummastav on maakohtu arusaam, nagu oleks T. Leppik koostanud lepingu Astromi ja LB and Co vahel: tehingu kohta lepingu tegemine lepingu pooltega ei olevat samastatav lepingu valmistamise ja koostamisega isiku poolt (apellatsiooni p 2.5). See seisukoht jääb kolleegiumile suuresti mõistetamatuks. Maakohus väitis ringkonnakohtu arusaama päraselt järgmist. Lepingud Urkise ja Vekadi vahel koostas T. Leppik. Ka koostas T. Leppik lepingud Urkise ja LB and Co vahel. Kõik need lepingud on ühesuguse stiiliga. Samasuguse stiiliga on ka lepingud Astroni ja LB and Co vahel. Seega koostas needki lepingud T. Leppik. Kolleegiumi meelest on see arutluskäik igati loogiline ja toetamist väärt. Samamoodi on kõigiti nõustumisväärne maakohtu väide, et lepingutes kajastuva mitte aset leidmisele viitab lepingute lühidus ja pealiskaudsus. Selliseid lakoonilisi dokumente koostatakse tihtipeale siis, kui dokumendil mingit tegelikku sisu ei ole ja seda on vaja üksnes mingil põhjusel kellelegi näitamiseks. Nii on ka praegu.
140.Apellatsiooni p-s 2.6 esitatud väide puudutab rahaülekandeid LB and Co ja Astromi vahel. Esiteks ei süüstavat need T. Leppikut, sest viimane ei ole kummagi äriühinguga seotud. Teiseks ei saavat T. Leppik ka parima tahtmise juures end õigustavaid tõendeid esitada, kuivõrd rahaülekannetest on möödunud pikk aeg. Ka need väited maakohtu otsuse tühistamist ei tingi. Et rahaülekandeid LB and Co ja Astromi vahel ei teinud T. Leppik, ei tähenda automaatselt, et need ülekanded ei viita kaudselt T. Leppiku süüle. Maakohus leiab igati põhjendatult, et ülekandeid ei saa majanduslikult ratsionaalselt põhjendada: mingit rahasummat n-ö põrgatatakse erinevate kontode vahel. Et sellel „põrgatamisel“ ei ole majanduslikku mõtet, saabki järeldada, et soov oli hiljem vajadusel mõni kontrolör (nt pangatöötaja, politseinik, prokurör või kohtunik) segadusse viia: rääkida talle mingi välja mõeldud lugu ja loota, et too jääb seda uskuma. T. Leppikuga on see aga seostatav seeläbi, et selle rahasumma kandis LB and Co-le just T. Leppik. Seega on igati põhjendatud öelda, et tegemist oli pikema „põrgatuste“ ketiga ja ühe lüli sellest ketist moodustas ka T. Leppik. Väitel õigustavate tõendite esitamise võimatuse kohta on kolleegium juba peatunud: see väide on paljasõnaline ega muuda tõsiasja, et õigustavaid tõendeid ei ole (vt otsuse p 137). 20(24)
141.Kaebaja hinnangul ei pea paika maakohtu seisukoht, et praegust menetlust puudutavad rahaülekanded LB and Co ja Astromi kontodelt olid kordades suuremad ülejäänud ülekannetest – suuri ülekandeid oli teisigi (apellatsiooni p 2.6.1). Selle seisukohaga soostub ringkonnakohus osaliselt. LB and Co kontol toimus 2012. aastal tõepoolest teisigi võrdlemisi suurte summade ülekandmisi, sh enne augustikuud (kd 1, tl 116–136). See tõdemus aga ei muuda loomulikult olematuks teisi maakohtu poolt õigesti T. Leppikut süüstavaks peetud tõendeid. Astromi kontol toimusid aga suured ülekanded just väidetava rahapesu perioodil, eeskätt 2012. aasta septembris, ja need on seostatavad LB and Co-ga (kd 1, tl 138–147).
142.Apellant näeb maakohtu otsuses vastuolusid seoses Sencoleni ja Granuloga: ei saavat aru, miks pidas kohus nende äriühingute vahel sõlmitud lepinguid fiktiivseteks; selle fiktiivsuse tõdemise vahel olevat vastuolu kohtu arusaamaga, et Sencolen oli V.L. kontrolli all ning A.Z. oli pelgalt variisik; N.R. olevat võtnud laenu seoses katlamajade ehitamisega (apellatsiooni p 2.6.2). Ringkonnakohus ei jaga ka neid kaitsja seisukohti. On igati mõistetav, miks pidas maakohus viidatud lepinguid fiktiivseteks: mingeid majanduslikke kaalutlusi rahaülekannete taga ei olnud – raha kanti jällegi üle n-ö jälgede segamiseks ja sel põhjusel koostati ka lepingud. Miks kohus sellisele järeldusele jõudis, on kõigiti jälgitav: kohus viitab ebaloogilisustele lepingute tähtaegades, lepingute lakoonilisusele ja A.Z. i ütlustele, millest ilmneb selgelt, et tegemist oli variisikuga, kes kirjutas alla sellele, millele kästi, ilma ise millestki aru saamata ega isegi huvi tundmata. Miks peaks need tõdemused olema omavahel vastuolus, nagu leitakse apellatsioonis, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Neid tõendeid silmas pidades on loogiline seegi, et maakohus ei uskunud N.R. i väiteid selle summa võlgu võtmise kohta katlamajade ehitamiseks.
143.Apellandi väitel ei hakanud T. Leppik Urkise nimel võlga Vekadilt välja nõudma seetõttu, et ta oleks selle summa pidanud niikuinii LB and Co-le maksma (apellatsiooni p 2.7.2). Apellant kordab ennast: vt otsuse p 136.
144.Apellatsiooni p-s 2.7.3 märgitakse, et maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järelduseni, et T. Leppik koostas fiktiivsed dokumendid, allkirjastas need, avas pangakonto ja kooskõlastas oma sammud teiste asjaosalistega. Selline väide on väga üldsõnaline ja seetõttu ei saa sellele vastata – või õigemini tuleb selle väite paikapidamatuse nägemiseks lugeda maakohtu otsust ja ka käesoleva otsuse eelnevaid lehekülgi. Ainsana peab ringkonnakohus vajalikuks eraldi peatuda väitel, et ei ole aru saada, mil moel saab öelda, et T. Leppik ja teised asjaosalised kooskõlastasid oma plaani. Otseseid tõendeid sellise kooskõlastamise kohta ei ole. Ometi ilmneb see kogutud tõenditest täiesti selgelt. T. Leppik, V.L. ja P.H. ei pannud tuvastatud tegusid toime juhuslikult või kogemata: teod toimusid nende eelneva kokkuleppe kohaselt. Ei ole võimalik öelda, kuidas see kokku leppimine detailselt toimus, aga see ei välista T. Leppiku vastutust.
145.Kaebaja väitel ei pruukinud T. Leppik olla teiste plaanidest teadlik: V.P. ja P.H. võisid T. Leppikut ära kasutada (apellatsiooni p 2.7.4). Niisugune kaitseväide võinuks ehk n-ö läbi minna siis, kui T. Leppik oleks olnud võrdlemisi väheaktiivne: nt teinud ühe tehingu või allkirjastanud ühe lepingu vms. Olukord aga selline ei ole: T. Leppik avas pangakonto, tegi sellele kontole kantud rahaga mitu tehingut ja koostas terve hulga erinevaid lepinguid, millest osad ka allkirjastas. Lisaks kõneleb selle kaitseväite kahjuks tõsiasi, et T. Leppik ei ole end menetluses esitlenud n-ö mahhinatsiooni ohvrina, vaid on esitanud küllaltki keerukat ja detailset valet georadarist ning Urkise suuremahulisest äritegevusest.
146.Apellandi meelest ei saa T. Leppiku süüd tuletada sellest, et P.H. ja V.L. on süüdi tunnistatud (apellatsiooni p 2.7.5). See arusaam on iseenesest õige. Apellant aga ei näita, kuidas ja kus täpselt maakohus tuletab T. Leppiku süü tõendatuse P.H. i ja V.L. süüdi tunnistamise faktist. 21(24)
Kriminaalkolleegium ise esimese astme kohtu otsusest seda välja ei loe, mistõttu tuleb öelda, et maakohus midagi sellist ei teinud.
147.Kohus pole apellandi hinnangul ära näidanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et T. Leppik omandas 12 400 eurot, mille ta oma kontolt välja võttis; seda raha olevat T. Leppik kasutanud Urkise majandustegevuses; kahjuks ei saa T. Leppik ka selle kohta tõendeid esitada, sest sündmuses on möödunud liiga pikk aeg (apellatsiooni p 2.9). Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsusest ei tulene sõnaselgelt, mille alusel kohus leidis, et T. Leppik jättis viidatud raha endale ega kasutanud seda Urkise äritegevuses. Siiski on maakohtu järeldus õige ja tegelikult tuletatav ka esimese astme kohtu otsusest. Ülal märgitust ilmneb korduvalt, et Urkisel majandustegevusest ei olnud – ja seda leidis ka kohus. Seega ei saanud T. Leppik kasutada vaidlusalust rahasummat Urkise majandamisel. Tegemist oli hoopiski T. Leppiku tasuga tema tegude eest: pangakonto avamine, raha üle kandmise lubamine, raha ise üle kandmine ja lepingute koostamine. Nimelt ei ole mingit põhjust arvata, et T. Leppik oleks neid samme astunud n-ö altruistlikust huvist: ta tegi seda sooviga saada seesama 12 400 eurot, mille ta edasi kandmata jättis. Õigustavate tõendite esitamise võimatuse kohta vt otsuse p 137.
148.T. Leppik uskus end tegevat igati tavapäraseid majandustehinguid, mistõttu oli ta keelueksimuses (apellatsiooni p 2.10). T. Leppik ei olnud heausklik petetu: vt otsuse p 145. Keelueksimuse kohta vt otsuse p 153.
149.Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas raha pesemist puudutava õigesti nii, nagu see oli välja toodud juba süüdistuses. (IV) Rahapesu: õiguslik hinnang
150.T. Leppiku tegevuse juriidilise kvalifitseerimise kohta on apellandil vaid paar vastuväidet.
151.Kõigepealt käsitleb kolleegium kaitsja seisukohta, mis puudutab mitte üksnes õiguslikku hinnangut, vaid ka faktilisi asjaolusid. Nimelt märgitakse apellatsiooni p-s 2.8, et väär on kohtu väide, nagu oleks T. Leppik pannud teo toime kavatsetult. Apellandi meelest ei teadnud T. Leppik, et tegemist oli kriminaalset päritolu varaga või et P.H. ajas kriminaalset äri ning oli varem karistatud. Seda seepärast, et T. Leppik suhtles P-dega, kes käisid läbi T. Leppiku abikaasaga ning olid jätnud endast ausa ja usaldusväärse mulje.
152.Rahapesuasjades ei pruugi n-ö väikesed mutrikesed teada kuigivõrd palju eelkuriteo üksikasjadest. Nimelt võivad kontrolörides segadust tekitama pidavaid rahaülekandeid tegevad inimesed olla n-ö kuritegeliku keti alles päris mitmendad lülid. Näiteks on mõeldav, et rahapesu organiseerija – kes võib olla, aga ei pea tingimata olema eelkuriteo toimepanija või organiseerija – otsib ise või annab mõnele oma abilisele käsu otsida välja mingid n-ö tankistid, kes peaksid hakkama pangakontosid avama ja ülekandeid tegema ning saama selle eest (eelkuriteoga hangituga võrreldes) pisikese tasu. See „tankistide“ välja otsija ei pruugi aga välja otsitavatele rääkida kuigivõrd või isegi üldse mitte raha päritolust, st eelkuriteost. Täiesti mõeldav on isegi see, et ta ütleb asja kohta uurivale „tankistile“, et mida vähem too teab, seda parem vms. Ka tundub tõenäoline, et „tankist“ isegi ei küsi midagi – lähtudes sellestsamast kreedost: mida vähem ta teab, seda parem. See, et raha (vahetu) pesija ei tea eelkuriteo üksikasju, ei tähenda aga seda, et tal ei ole tahtlust eelkuriteo osas. KarS § 16 lg 4 kohaselt piisab sellest, kui ta peab võimalikuks, et vara, millega ta oma toiminguid teeb, on hangitud kuritegeliku tegevusega, ja möönab seda – ehk rahapesija tegutseb ses osas kaudse tahtlusega. Praegu nii oligi. Pole tõendeid selle kohta, et T. Leppik oleks olnud kursis BC Hydro suhtes toime pandud kelmuse asjaoludega. Samas aga puudus T. Leppikul igasugune adekvaatne alus arvata, et tema kontolt läbi käinud raha ei olnud saadud 22(24)
kuidagi kuritegelikult. Ülal märgitust tulenevalt mõistis T. Leppik kõigiti seda, et rahaülekannetel ei olnud mingit majanduslikku sisu ja et mingit sisu polnud ka tema koostatud lepingutel. Sellest lähtuvalt sai T. Leppik aru, et tema tegevuse mõte on jälgede segamine: kellelegi (nt pankuritele, politseinikele või maksuametnikele) tuleb jätta mulje, et asjad on teisti kui nad tegelikult olid. Põhjusi, miks on tarvis jälgi segada, ei saanud olla kuigi palju. On ilmne, et see ei pidanud toimuma nalja pärast või seetõttu, et kellelgi oli igav. Tõsiselt võetavana saabki kõne alla tulla vaid üks põhjus: raha oli saadud kuritegelikul teel. Sellest lähtuvalt oli T. Leppikul koosseisuelemendi „kuritegelik tegevus“ osas kaudne tahtlus.
153.Seoses väitega, et T. Leppiku hinnangul tegi ta majanduslikult mõistlikke tehinguid, toob apellant välja ka seisukoha, et T. Leppik oli keelueksimuses (vt juba käesoleva otsuse p 148). Keelueksimusest rääkida ei saa. Kui T. Leppik oleks tõepoolest vääralt eeldanud, et mingit eelkuritegu aset ei leidnud ja et tema sammudel on majanduslik sisu, poleks alust kõneleda keelueksimusest KarS § 39 lg 1 mõttes: kõne alla võinuks tulla hoopis – keelueksimusest süüdistatava jaoks märksa soodsam – koosseisueksimus KarS § 17 lg 1 tähenduses. Seda seetõttu, et selline väärarusaam puutunuks mitte õigusnorme, vaid faktilisi asjaolusid. Nagu ülal märgitust korduvalt nähtub, olid T. Leppikul piisavalt õiged teadmised faktilistest asjaoludest, mistõttu koosseisueksimust ei esine. Ka pole mingit alust arvata, et T. Leppik oleks olnud keelueksimuses, st et tema kui elukogenud ja ettevõtlusega pikka aega kokku puutunud inimene ei oleks teadnud, et kuritegeliku rahaga ei tohi selle päritolu varjamise sihiga mingeid samme ette võtta.
154.Apellant leiab, et kuivõrd seadme ostu-müüki pole võimalik teiste inimestega suhtlemata teostada, ei saa T. Leppikule ette heita kuriteo toime panemist grupis (apellatsiooni p 2.7.1). Iseenesest on apellandi loogika õige: kaastäideviimist (grupilisust) ei ole võimalik jaatada niisuguses olukorras, mille puhul koosseisutegu eeldab möödapääsmatult vähemalt kahe inimese koos tegutsemist (nagu näiteks ei saa ka kellegi süüd suurendavana näha asjaolu, mis igal juhul koosseisu täites esineb: vt KarS § 59). Näiteks ei saa pidada uimastite ostjat-müüjat uimastite edasiandmise (KarS § 183 lg 1) kaastäideviijateks. Praegu aga niisugust olukorda ei ole. Selliselt, nagu T. Leppik praegu raha pesi, saab raha pesta ka üksinda. Nt on kõigiti võimalik, et erinevate äriühingute vahel raha liikumist õigustama pidavaid fiktiivseid lepinguid ei arutagi lepingu koostaja kellegagi läbi ega annagi kellelegi edasi. Niisamuti on võimalik see, et raha n-ö pööritamiseks kasutatavad erinevate äriühingute pangakontod on ühe inimese kontrolli all. Et T. Leppik ei tegutsenud üksi, vaid lävis samuti raha pesnud V.L. ja P.H. iga, on õige, et T. Leppikule on süüks arvatud raha pesemine grupis KarS § 394 lg 2 p 1 järgi. (V) Ülejäänud kaitseväited
155.Kaitsja on endiselt seisukohal, et ületatud on mõistlik menetlusaeg. Nii see ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas on tehtud mitmel moel rahvusvahelist koostööd ja et see võtab paratamatult aega. Lisaks tuleb aga tähele panna, et T. Leppiku jaoks mõistliku menetlusaja hindamisel ei olegi oluline, kui kaua on kestnud menetlus kui selline. Tähtis on see, mil see menetlus hakkas T. Leppikut oluliselt mõjutama. Ei saa nõustuda kaitsjaga, et see juhtus siis, kui T. Leppik 2015. aasta sügisel tunnistajana üle kuulati. Tunnistaja-staatus ei ole isikule kuigivõrd koormav. Nii on see ka juhul, kui tunnistaja on tegelikult kurjategija: riik seda veel ei tea ja sellest saab lähtuda ka see tunnistaja rollis olev kurjategija. Seega on oluline see aeg, mil T. Leppik sai teada, et ta on kahtlustatav. Politseinik R.T. e ettekandest (kd 4, tl 108–109) lähtuvalt juhtus see 9. veebruaril 2017, mil R.T. e teatas T. Leppikule telefonitsi, et soovib teda kahtlustatavana üle kuulata. Ringkonnakohus nõustub täiel määral varasemate menetlejate seisukohtadega, et seejärel hoidus T. Leppik paar kuud menetlusest kõrvale: R.T. e üritas korduvalt mitmel moel T. Leppikut kätte saada, ent viimane n-ö hämas, jättis täitmata lubadused politseiga ühendust võtta ega reageerinud telefonikõnedele ega meilidele (kd 4, tl 108–109). Menetlusest 23(24)
kõrvale hoidumise aeg tuleb mõistliku menetlusaja hulgast maha arvata. Seega on menetlus kulgenud T. Leppiku jaoks ca kolm ja pool aastat. See ei ole juba iseenesest kuigivõrd pikk. Pidades aga silmas asja rahvusvahelist mõõdet, on ilmne, et menetluse mõistliku aja ületamisest rääkida ei saa.
156.Kaitsja hinnangul on karistus liiga range. KarS § 394 lg 2 näeb ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Niisiis on T. Leppiku karistus sanktsiooni alammäära lähedal. Pole mingit alust väita, et see on kaks kvalifitseerivat tunnust realiseerinud inimese süüd ületav.
157.Õige on ka 12 400 euro asenduskonfiskeerimine. Nagu märgitud, leidis maakohus õigesti, et T. Leppik sai selle raha endale. Seega on tegemist kuriteoga saadud varaga ja et seda konkreetset raha ei ole enam võimalik T. Leppikult kätte saada, on vaja talt välja mõista selle ekvivalent. (VI) Menetluskulu
158.T. Leppiku kaitsja esitas seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga kaks taotlust: 7. juulil 2020 taotluse 800,30 euro osas ja 26. augustil 2020 taotluse 140,40 euro osas. Kokku palub kaitsja niisiis lugeda menetluskulu sekka 940,70 eurot ning soovib, et see hüvitatakse Advokaadibüroole LMP. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlused põhjendatud ja 940,70 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi (vt otsuse järgmist punkti), tuleb need 940,70 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel T. Leppikult riigi kasuks välja mõista. T. Leppik peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (VII) Kokkuvõte
159.Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
24(24)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.