Õigusemõistmisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus H.G-d süüdistatakse selles, et tema isikuna, kellele on Tartu Maakohtu 25.11.2019 otsusega 1-19-8390 kohaldatud KrMS § 3101 ja VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeeld M.I. i suhtes 2 aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest 13.12.2019, sealhulgas keelates tal suhelda M.I. iga nii otseselt kui ka kõigi sidepidamisvahendite kaudu (post, telefon, internet jm), keelates tal läheneda M.I. ile lähemale kui 20 meetrit, samuti tulla tema töökohta, rikkus tahtlikult korduvalt kohtuotsusega sätestatud kohustust: 1) 21.12.2019 kella 23.30-24.00 paiku läks kannatanu M.I. i töökoha XXX OÜ puhkeruumi Põlvamaal Mooste alevikus, kus võttis ära M.I. i telefoni, takistas kannatanul ruumist lahkumist seistes väljapääsudele ette, lubas kannatanu endaga kaasa võtta, tekitades kannatanule oma käitumisega hirmutunde H.G poolse võimaliku vägivalla suhtes ja lähenes M.I. i asukohale lähemale kui 20 meetrit. M.I. il oli alust karta H.G poolset vägivalda, kuna H.G on varasemalt M.I. it füüsiliselt väärkohelnud; 2) 05.01.2020 kella 11.17 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 3) 17-18.01.2020 Põlva maakonnas Põlva vallas Mammaste külas ööklubis Life lähenes M.I. i asukohale klubis korduvalt vahemikus 17.01.2020 kella 23.30-st kuni 18.01.2020 kella 01.00-ni lähemale kui 20 meetrit; 4) 02.02.2020 kella 18.23 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 5) 02.02.2020 kella 18.27 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 6) 02.02.2020 kella 18.47 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 7) 02.02.2020 kella 19.02 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 8) 02.02.2020 kella 19.29 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 9) järgnes 02.02.2020 õhtul sõiduautoga VW Touran registreerimismärgiga XXX K.P. juhitud sõiduautole, milles viibis M.I. , blokeeris auto kella 20.30 paiku Põlvamaal

Põlva vallas Nooritsmetsa külas metsavahelisel teel, läks auto kõrvalistuja poolse ukse juurde ja avas selle, s.o. lähenes M.I. i asukohale lähemale kui 20 meetrit. Oma tegevusega pani H.G toime kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu korduva rikkumise, s.o KarS § 331 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus 20. mai 2020 otsusega tunnistas Tartu Maakohus H.G süüdi KarS § 331 talle karistuseks 5 kuud vangistust.

järgi ja mõistis

KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetavat karistust, s.o 5 kuud vangistust Tartu Maakohtu 25. novembri 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud vangistust võrra ja mõistis H.G-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust. H.G karistuse kandmise aja alguseks luges kohus 2. veebruari 2020, mil süüdistatav kahtlustatavana kinni peeti. Kohus asus seisukohale, et 21. detsembril 2019 toimunud kuriteoepisoodis puudub vaidlus selles, et nimetatud kuupäeval läks H.G kannatanu töökohta XXX OÜ ja kohtus lauda puhkeruumis M.I. iga. Kuigi süüdistatava väitel toimus tema suhtlus kannatanuga üsna rahumeelselt, leidis kohus kannatanu ütlustele tuginedes, et viimane oli H.G töökohta ilmumisest väga häiritud. M.I. i kinnitusel tundis ta hirmu. Kannatanu kinnitusel võttis H.G tal telefoni mingiks ajaks käest, mida pole eitanud ka süüdistatav ise. Kuigi süüdistatav on eitanud kannatanu ruumist lahkumise takistamist ja ähvardust kannatanu endaga kaasa võtta, luges kohus kannatanu ütlustega tõendatuks, et H.G takistas tal ka ruumist lahkumist. Kohtu arvates suurendas kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu, et kannatanu on kesköö paiku kutsunud teist isikut, s.o K.P. t appi ning kannatanu läks keset ööd töölt koju, kus tema seisundit nägi tema tütar L.I. i, kellele ka kannatanu rääkis laudas juhtunust. Kohus leidis, et tulles 21. detsembri 2019 hilisõhtul M.I. i töökohta, rikkus H.G-d ahtlikult Tartu Maakohtu 25. novembri 2019 otsusega kindlaksmääratud lähenemiskeeldu, mille kohaselt oli H.G-l kannatanu töökohta tulek keelatud ja keelatud kannatanule läheneda lähemale kui 20 meetrit. Nii kannatanu kui H.G ütlustest tuleneb, et lauda puhkeruumis H.G lähenes kannatanule kindlasti lähemale kui 20 meetrit. Asjaolu, et H.G võttis kannatanult mingil ajal käest mobiiltelefoni, annab alust järelduseks, et H.G oli mingil ajal isegi vahetult kannatanu juures. Ka tuvastas maakohus, et millegagi ei ole tõendatud, et H.G 21. detsembril 2019 hilisõhtul kannatanu töökohta tulek toimus kannatanu nõusolekul. M.I. i ütlustest tuleneb, et lauda juurde tulnud H.G-ga telefonitsi rääkides ta just palus H.G-l mitte tulla. Ka kannatanu käitumine puhkeruumi tulles (ukse lukustamine, pikali heitmine) viitab sellele, et kannatanu ei oodanud sel õhtul H.G-d külla. Seda, et tal oleks olnud kannatanu eelnev nõusolek viimase töökohta minna, pole sõnaselgelt kinnitanud ka H.G ise.

Kohus leidis, et kuigi 5. jaanuaril 2020 sõnumis on süüdistatav avaldanud kannatanule armastust ja pole kannatanut solvanud, ei tee sõnumi sisu olematuks lähenemiskeelu rikkumist. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt kohaldab kohus lähenemiskeeldu üksnes kannatanu taotlusel. Eelmises kriminaalasjas lähenemiskeelu kohaldamise taotlemine viitab üheselt asjaolule, et kannatanu ei soovi lähedasi suhteid H.G-ga. 17.-18. jaanuaril 2020 toimunud kuriteoepisoodis leidis kohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud, et 17. jaanuari 2020 hilisõhtul ja 18. jaanuari 2020 öösel kohtusid süüdistatav ja kannatanu Põlva vallas Mammaste külas asuvas ööklubis Life. Kannatanute kui tunnistajate ütlustest tuleneb, et H.G pöördus vahetult M.I. i poole ja muuhulgas oli juttu nende ühisest lapsest. Kuna M.I. i oli ühes seltskonnas L.I. i ja K.P. ga ja istuti ühises lauas, siis igasugune H.G lähenemine sellele seltskonnale tähendas ühtlasi ka kannatanule lähenemist ilmselgelt lähemale kui 20 meetrit. H.G enda ütlusest tuleneb, et ööklubisse tulles ta nägi kannatanut, kuid vaatamata sellele läks ta seltskonna juurde, kus viibis ka M.I. i. Seega pole tegemist H.G juhusliku kannatanu lähedusse sattumisega. Nii kannatanu kui tunnistajate K.P. ja L.I. i ütlustest tuleneb, et H.G ei lähenenud kannatanule üksnes hetkeks, vaid viibis kannatanu läheduses mõnda aega. Seega võis kõnealune sündmus aset leida süüdistuses märgitud ajavahemikul, s.o 17. jaanuar 2020 kella 23.30 kuni 18. jaanuari 2020 kella 01.00.

sõitmine ja selle edasise teekonna takistamine, viitavad kohtu arvates asjaolule, et H.G jälgis sel õhtul selle sõiduki teekonda, mis on kooskõlas ka K.P. avaldatuga. H.G hakkas kohe K.P. auto juurde tulles K.U. t süüdistama M.I. iga ringi sõitmises. Kohtu arvates sellise etteheite tegemine viitab asjaolule, et H.G teadis, et kannatanu viibib koos K.U. ga. Vastasel korral puudunuks H.G-l vajadus sellist etteheidet teha. Seoses süüdistatava ja kaitsja poolt esile toodud asjaoluga, et kannatanu teatud olukordades aktsepteeris süüdistatava temale lähenemist või võttis ise ühendust, märkis kohus järgmist. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et kannatanu nõusolekut loetakse õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Riigikohus on selgitanud, et kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu, on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine, kusjuures kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Küsimusele, kas kannatanu nõusolekut endale läheneda võis süüdistatav H.G eeldada alati muuhulgas kõigi süüdistuses märgitud tegude toimepanemisel, vastas kohus eitavalt. Kannatanu pole kinnitanud sellise nõusoleku olemasolu. Karistuse mõistmisel arvestas kohus H.G süüd, mida kohus luges keskmisest väiksemaks. H.G süüd suurendab kuriteo episoodide hulk. H.G pole lähenemiskeeldu rikkunud üksnes paaril korral, vaid rohkem. Süüd suurendab H.G isik, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kohus pidas vajalikuks rõhutada, et H.G on korduvalt kuritegusid toime pannud ühe ja sama kannatanu, s.o M.I. i suhtes. H.G-d on Tartu Maakohtu 26.06.2018 otsusega karistatud muuhulgas M.I. i kehalise väärkohtlemise eest. Eelmise kohtuotsusega on H.G-d karistatud M.I. i ahistava jälitamise eest. Käesolevas asjas on kohus lugenud tõendatuks, et süüdistatav on korduvalt rikkunud kannatanu M.I. i kaitseks seatud lähenemiskeeldu. Seega pole H.G eelmistest karistustest teinud vajalikke järeldusi, kuna ta paneb jätkuvalt M.I. i suhtes toime uusi kuritegusid. Samas võivad KarS § 331 2 järgi kvalifitseeritavad teod olla ka tunduvalt raskemad, kui H.G-le etteheidetavad teod. Nagu kohus eespool tuvastas, on kannatanu teatud juhtudel süüdistatava endale lähenemist aktsepteerinud. Selline kannatanu käitumine annab alust järelduseks, et lähenemiskeelu rikkumine pole tekitanud kannatanule raskeid tagajärgi, mis vähendab H.G süü suurust. Kohus tuvastas, et karistust raskendavad asjaolud H.G suhtes puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust vähemalt nendes episoodides, mille toimepanemist süüdistatav tunnistab. Kohtul puudub alus kahelda kahetsuse siiruses. Süüdistatava isikut arvestades ei pidanud kohus võimalikuks vangistust asendada üldkasuliku tööga, kuigi süüdistatav selleks kohtuistungil nõusoleku andis. Karistusregistri teatisest nähtuvalt on süüdistatavale mõistetud vangistust ka varem üldkasuliku tööga asendatud, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Seega H.G suhtes ei ole kohaldatav üldkasulik töö täitnud ühte karistuse eesmärki, s.o ei ole süüdistatavat mõjutanud kuritegude toimepanemisest hoiduma.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.G kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja H.G süüdistuses KarS § 331 2 järgi õigeks mõista.

Alternatiivselt palub kaitsja H.G süüdi tunnistamisel KarS § 331 2 järgi karistada teda 5 kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust, s.o 5 kuud vangistust Tartu Maakohtu 25.11.2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud vangistust võrra ja mõista H.G-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 69 alusel asendada ärakandmata vangistus ühiskondlikult kasuliku tööga.

suhelda. Pole tuvastamist leidnud nagu oleks kannatanu sel korral keelanud H.G-l endaga suhelda. Seega ei saanud H.G teada, et seekordne suhtlemine keelatud on.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et H.G süü M.I. i suhtes toimepandud lähenemiskeelu rikkumises on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi H.G-le süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud nimetatud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise H.G süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida H.G ja tema kaitsja on H.G kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kaitsja, et H.G suhtes tuleks kohaldada KarS § 31 lg 1 sätteid, kuna tema puhul on tegemist eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Nimetatud taotlust põhistab kaitsja H.G ja M.I. i vahel ka pärast lähenemiskeelu kohaldamist M.I. i poolsel initsiatiivil toimunud suhtlusega (korteri remont, kingituste tegemine, jmt), mis kaitsja arvates on loonud H.G jaoks ebaselge olukorra lähenemiskeelu toimimise kohta. Kaitsja leiab, et lähenemiskeeld on absoluutse iseloomuga ning lähenemiskeelu taotleja ei otsi ise kontakti teise isikuga. Vastasel korral ei saa isik aru, kas ja millal ta lähenemiskeelu taotlejaga suhelda võib. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus kohaldada H.G-le süüks arvatud kuriteoepisoodides KarS § 31 lg 1 sätet on põhjendamatu. Kriminaalasjas on tõepoolest tuvastamist leidnud, et H.G on M.I. iga viimase initsiatiivil suhelnud ka ajal, mil tema suhtes kehtis lähenemiskeeld M.I. ile. Tõendamist on leidnud ka see, et taoliste suhtluskordade eelduseks on olnud M.I. i eelnev nõusolek. Ringkonnakohtu arvates ei sea nimetatud suhtlus veel kahtluse alla lähenemiskeelu absoluutsust ehk teisisõnu, suheldes M.I. iga, rikkus H.G ka nimetatud kordadel talle kohtuotsusega kehtestatud lähenemiskeeldu M.I. i suhtes.

Küll aga välistab H.G vastutuse lähenemisekeelu rikkumise eest nimetatud kordadel just nimelt M.I. i eelnevalt antud nõusolek. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmetes lahendites leidnud, et kannatanu eelnevalt antud nõusolek enda koosseisupärase õigushüve kahjustamiseks on õigusvastasust välistavaks asjaoluks (kohtuotsus asjas nr 3-1-1-89-11, 3-1-1-60-10). Seega kokkuvõtvalt, kuigi H.G on ka suhtluskordadel M.I. iga, milles talle süüdistust esitatud ei ole, rikkunud talle kehtestatud lähenemiskeeldu M.I. i suhtes, siis tema vastutust ei järgne põhjusel, et tema käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu, s.o M.I. i nõusolek taoliseks suhtluseks. Eeltoodu annab ringkonnakohtu arvates ka vastuse kaitsja apellatsioonis tõstatud küsimusele, miks ei ole H.G-le esitatud süüdistust sellistes lähenemiskeelu rikkumiste episoodides ning lükkab ühtlasi ümber kaitsja väite, nagu oleneks H.G vastutus lähenemiskeelu rikkumise eest kannatanu M.I. i tujudest või suhtluse meeldivusest. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et M.I. i nõusolekul toimunud suhtlemine H.G-ga , ei andnud viimasele alust eelduseks, et ta võib mistahes hetkel ja viisil rikkuda talle kohaldatud lähenemiskeeldu M.I. i suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et M.I. i soovimatusest H.G-ga kohtuda sai üheselt aru ka H.G. Vastasel juhul puudunuks ju H.G-l vajadus M.I. i teadmata siseneda enne teda farmi puhkeruumi ning peita end seal olnud sauna ja dušširuumi vahele. Ringkonnakohtu arvates just nimelt M.I. i keelust arusaamine tingiski H.G taolise varjatud käitumise.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.G-le mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täida karistuse üht eesmärki, s.o ei mõjuta süüdistatavat kuritegude toimepanemisest hoiduma. H.G-d karistati 25. novembril 2019 M.I. i suhtes toimepandud ahistava jälitamise eest tingimusliku karistusega ning talle kehtestati ka lähenemiskeeld M.I. i suhtes. Vaatamata sellele, et H.G suhtes kohaldati karistust tingimuslikult ning talle määrati katseaeg, jätkas H.G kuritegude toimepanemist ning rikkus tahtlikult lähenemiskeeldu M.I. i suhtes. Ringkonnakohus leiab, et H.G suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei taga, et H.G loobuks oma kuritegelikust käitumisest M.I. i suhtes ega suudaks ära hoida H.G poolt uute kuritegude toimepanemist M.I. i suhtes. H.G taotlus suhtlemispiirangute tühistamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kehtestati H.G-le 27. veebruaril 2020 prokuratuuri poolt KrMS § 1431 lg 1 p 1,2 alusel lisapiirang ning talle keelati lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigus.

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 243 eurot, milles sisaldub käibemaks 48,60 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata tuleb menetluskulud jätta H.G kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.