Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Sten Lind ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. veebruar 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-8397
Kohtuasi
X hagi Y vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
18 484,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 11. jaanuari 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsust tsiviilasjas nr 2-19-8397 resolutsiooni punkti 1 osas ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X hagi rahuldamata.“
2.Jätta muus osas Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-8397 muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
4.2.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud Y-l puuduvad.
4.3.Välja mõista X-lt riigituludesse riigilõiv 750 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigilõiv tasutakse otsusele lisatud makseinfo kohaselt.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 2. juunil 2019 (täpsustatud 1. juulil 2021) Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju eest hüvitis 10 287,70 eurot, intress alates 17. maist 2017 määras 40% aastas summalt 1940,27 eurot sissenõutavaks muutunud osas kindla summana ja edasi määras 2,13 eurot päevas kuni selle aluseks oleva nõude täitmiseni, seadusjärgses määras viivis põhinõude osalt 9563,95 eurot alates 17. maist 2017 kuni selle aluseks oleva nõude täitmiseni ning mittevaralise kahju eest hüvitis kohtu äranägemisel. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt esitati hagejale kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Hagejale määrati kaitsjaks kostja. Süüdistusakti järgi seisnes kuritegu selles, et hageja ja Q jälgisid ajavahemikus 11. oktoobrist kuni 2. novembrini 2013 salaja mitmeid kordi W-le (kannatanu) kuuluval kinnistul asuvas elamus toimuvat ning W, tema elukaaslase Z ning hageja ja W ühise poja C (laps) tegevust, eesmärgiga koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel. Kostja esitas kaitseakti, mis ei olnud kooskõlastatud hagejaga ja millele ei olnud lisatud tõendeid. Hageja mõisteti XX.XX.XXXX. a Pärnu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (kriminaalasi) süüdi ja teda karistati vangistusega 10 kuud, mida suurendati asjas nr Y-YYYYYY mõistetud ärakandmata 8 kuulise vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud. Hagejale mõistetud ärakandmata vangistus asendati üldkasuliku tööga 540 tundi. Süüdimõistmine jõustus Riigikohtu XX.XX.XXXX. a lahendiga, millega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Hageja süüdimõistmise tingis kostja ebaprofessionaalsus. Kostja ei teatanud, millal tuleb tõendid esitada ega sellest, kui talle anti toimik, et hagejal oleks võimalik sellega tutvuda. Samuti jättis kooskõlastamata kaebused ning selgitamata süüstavate ütluste andmisest hoidumise võimaluse. Kostja oli alates hageja kahtlustatavana ülekuulamisest 24. septembril 2014 teadlik nii lapse jälgimise asjaoludest kui ka W teavitamisest. Maakohtu istungile võttis hageja kaasa kõnede eristuse, kuna oli kannatanuga jälgimisest vestelnud, kuid kohus tõendit selle hilinenult esitamise tõttu vastu ei võtnud. Juhul, kui kannatanu oleks väitnud, et temaga ei ole üldse suheldud, saanuks tema ütlused uurija juures avaldada, mille kohaselt ta midagi teadis, mis teda ei häirinud ja mida ta teadis, seda ta hästi ei mäleta. Kostja jättis aga W ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Ütluste avaldamisel oleks hageja õigeks mõistetud, sest kannatanu ütlused tulnuks tõendina kõrvale jätta ning teisi tõendeid asjas ei esitatud. Samuti oleks tulnud ütlused kõrvale jätta, kui kostja oleks esitanud kirjavahetuse. Maakohus leidis, et on jälgitud majas elava perekonna igapäevast elu ja tegemisi ning akendest paistvat ka pildistatud. Kõikidel piltidel on üksnes laps, kelle kohta soovis hageja andmeid
saada, kuid sellist süüdistust ei ole esitatud. Lisaks leidis maakohus, et süüdistatavad said aru tegevuse lubamatusest. Tsiviilasjas nr 2-13-19728 läbi viidud lepitusmenetluse materjalide hulgas on kirjad, millest nähtuvalt oli laps alates 2013. a septembri algusest haige ning hagejal oleva kirjavahetuse järgi on tervis paranenud oktoobri lõpus. Maakohus ei pidanud kinni sellest, et eesmärk tuleb tuvastada teo toimepanemise aja seisuga, kuid kostja kaebust selle kohta ei esitanud. Kostjal oli ka kohustus esitada tõendid selle kohta, et lapse jälgimine oli põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et andmeid kasutati hiljem kohtus, ei võimalda järeldada, et hageja eesmärgiks oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel, kuid selle kohta kostja kaebust samuti ei esitanud. Maakohus on juhtinud võimaliku õigusvastasust välistava asjaoluna tähelepanu hädaseisundile. Hageja püüdis saada lapse haiguslugu, tõendamaks, et tal olid enesetapumõtted, ning ütles kostjale, et lastehaigla keeldub selle väljastamisest, kuid kostja ei võtnud midagi ette. Kui kostja oleks lepitusmenetlust puudutava toimikuga tutvunud, oleks ta leidnud sealt kirjavahetuse selle kohta ning ka näinud võimalust kutsuda tunnistajaks Ü, kes käis lapsega psühhiaatri juures. Samuti ei soovinud kostja kirjavahetust, milles hageja teavitas lastekaitset. Maakohus leidis ka, et eksimust ei esine, sest kui hageja ja Q oleksid arvanud, et nende tegevus on lubatud, siis ei oleks nad käinud jälgimas vaid õhtupimeduses. Tegelikkuses käidi õhtusel ajal seetõttu, et afektihood esinesid lapsel õhtuti ning hagejal on ka teine laps, kes tuli magama panna. Juhul, kui kostja seda ei teadnud, siis seetõttu, et ta ei küsinud. Samuti on sellekohane kirjavahetus lepitusmenetluse materjalide hulgas. Pealegi ei ole süüdistusaktis ega menetluses arutatud asjaolusid, et õues oli pime ja lastekaitset ei teavitatud, mistõttu ei saanud neid tuvastada, kuid kostja kaebust selle osas ei esitanud. Apellatsioonkaebuses esitas kostja väite kannatanu teadlikkuse kohta, kuid ei lisanud tõendit. Ringkonnakohus leidis kriminaalasjas samuti, et tõendid ei kinnita kannatanu teadlikkust. Wga peetud kirjavahetuste esitamise korral oleks hageja õigeks mõistetud, sest W oli teadlik või seetõttu, et tema ütlused tulnuks kõrvale jätta. Seejuures nähtub kirjadest, et jälgitud on last. Samuti tõendab kohtutäituri juriidilise fakti tuvastamise akt, et W eeluurimisel antud ütlused jälgimisest teada saamise kohta 2014. a jaanuaris ei vasta tõele. Kostjal oli teave kirjavahetusest olemas, kuid ta ei soovinud seda. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus väitega, et tegevus ei olnud varjatud, sest tõenditest nähtuvalt liikus Q ümber maja. Kostja jättis tähelepanuta tänavavalgustuse ning asjaolud, et W on 10. oktoobri 2013. a kirjas nimetanud tegevust ümber maja luuramiseks, kusjuures see teda ei häirinud, aias käidi ainult W kutsel ning kriminaalasi ebaseaduslikus sisenemises lõpetati aluse puudumise tõttu. Peale selle on kohus süüdistusperioodi korrigeerinud selliselt, et ütlusi ei ole võimalik süüdistusperioodiga siduda. Selle rikkumise kaebuses esile toomine andnuks võimaluse saata asi maakohtule tagasi, aga kostja seda ei teinud. Kostja jättis ka viitamata süüdistusakti puudustele ja süüdistusaktist väljumisele ning kohtu tuginemisele tõenditele, mida ei uuritud. Juhul, kui kostja ei näinud õigeksmõistmise võimalust, siis oleks pidanud seda selgitama ja menetluse oleks saanud lõpetada lihtmenetluses või kokkuleppel. Kostja aga kinnitas, et last võis jälgida. Hageja varaline kahju seisneb järgnevas: sõidukulud uurija juurde ja kohtusse 359,28 eurot; sundraha 645 eurot; kaitsjale makstud tasu ja kulud maakohtus 749,35 eurot ja ringkonnakohtus 96 eurot; täitekulud 449,92 eurot; üldkasuliku tööga seoses tekkinud kahju 6480 eurot ja sellega seotud sõidukulud 784,40 eurot; advokaat Tibarile makstud tasu toimikuga tutvumise eest 360 eurot; 1940,27 euro tasumiseks sõlmitud laenulepingu lepingutasust 24,25% ehk 363,75 eurot ja intress. 2018. a juulis teavitas hageja kostjat soovist toimikut näha, kuid kostja hagejale toimikut ei tutvustanud. Toimikule ligipääsu saamiseks sõlmis hageja lepingu advokaat Tibariga. Hagejal on tekkinud ka mittevaraline kahju kriminaalmenetluse, süüdimõistmise ja karistamise ning eraelu meediaväljaannetes kajastamise tõttu. Siinjuures tuleb arvestada
liitkaristuse mõistmisega ja vanglaga peetud vaidlusega, et saada hageja lapsele vajalik ravi Venemaal. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Samuti ei vastuta kaitsja ebasoodsa kohtuotsuse eest. Hageja ei esitanud ka kriminaalasja menetluse käigus tõendite kogumise nõuet ega teinud ettepanekut selle kohta ning kaebuste esitamist soovis hageja. Lisaks kaasneb sundraha iga süüdimõistva otsusega ja kostja ei vastuta selle määramise eest. Kaitsjale makstud tasu vastab kehtinud tasumääradele ja asja arutamise kestusele. Karistuse täitmise kulu eest ei vastuta kostja, sest alternatiivselt oleks võinud selle kanda vangistuses olles. Eeluurimise ajal kantud sõidukulu tekkis enne kohtulahendit ja seda oleks saanud optimeerida ühiskondlikku transporti kasutades. Täitekulu põhineb hageja enda valikutel, sest kostja ei saanud mõjutada hageja majanduslikku toimetulekut. Alternatiivse õigusabi kasutamine on hageja valik ja risk. Viivise ja intressi nõuded ei põhine võlaõigusseadusel ning sellekohaseid kokkuleppeid poolte vahel ei ole. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 7. oktoobri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Samas eeluurimise ajal või kohtusse ilmumiseks kantud sõidukulud ei seondu kostjaga. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et lepitusmenetluse materjalide hulgas olev kirjavahetus oleks selle esitamisel kriminaalasjas välistanud hageja süüdimõistmise. Tegu ei muuda lubatavaks jälgimisest ette teatamine ega jälgimise aruannete tagantjärele saatmine. 17. ja 18. oktoobri 2013. a aruandeid ka ei ole W-le saadetud, kuid just nendes nimetatakse teda. W vastus „Jätka samas vaimus“ ei ole käsitatav loana. Lisaks ei pea paika hageja väide, et ta korraldas lapse jälgimist, sest laps elas koos isaga ning vähemalt 17. ja 18. oktoobri 2013. a jälgimiste kokkuvõtted sisaldavad tähelepanekuid ka majas viibivate täiskasvanute kohta. Kriminaalasja tulemust ei oleks muutnud ka kõneeristuste esitamine, sest need ei kajasta sisu. Samuti on kostja kriminaalasja kohtuistungil küsinud W-lt tema ja hageja vahelise suhtluse kohta, millele W vastas, et lapse pärast suheldakse kogu aeg, mistõttu oli see asjaolu kriminaalasjas teada. Q ei mäletanud kohtuistungil, et hageja oleks telefoni teel jälgimisest ette teatanud. Lisaks ei oleks kriminaalasja lõpptulemust muutnud lastehaiglalt dokumentide küsimine ega Ü kinnituskiri või ütlused lapse tervise osas. Lapse epikriisist ei nähtu ähvardav suur oht ning suitsiidsete kalduvuste korral tulnuks kaasata lastekaitse ja taotleda hooldusõiguslikus vaidluses esialgset õiguskaitset. Peale selle ei õigusta jälgimist perekonnaseaduse (PKS) sätted, sest isikuhooldusõigust ei teostata kuriteo toimepanemisega. Veel ei nähtu asjas esitatust W ütluste usaldusväärsuse kontrolli puudujääke, sh vastuolusid ütluste vahel. Isegi, kui üksikud vastuolud on, siis ei tingi need ütluste kõrvalejätmist. Seega, kuigi kostja pidanuks kriminaalasjas varem selgitama välja asjaolud ja esitama tõendid, siis on ebatõenäoline, et ükski esitamata jäänud tõend oleks tinginud muu kui süüdimõistva otsuse. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu seisukoht sõidukulude osas on ebaõige, sest õigeksmõistva kohtulahendi korral oleks need hüvitatud või jäänud tekkimata, kui menetlus oleks prokuratuuris lõppenud. Samuti oleks
kohus pidanud kriminaalasja tõendeid hindama uuesti kogumis kannatanu nõusoleku ja teadmise ning vastuoluliste ütlustega. Lisaks jättis kohus arvestamata, et kannatanu nõusolek välistab õigusvastasuse ning kannatanu teadmine jälgimisest välistab selle salajasuse ja seega koosseisu. Kostja ei esitanud e-kirjavahetust ega kõneeristusi, mis kinnitavad W teadlikkust ja heakskiitu, ning jättis tähelepanu juhtimata sellele, et aias käidi ainult W kutsel. Kohus hindas 10., 17. ja 18. oktoobri 2013. a e-kirju ebaõigesti ning leidis vääralt, et kõneeristustes sisalduv teave oli kriminaalasjas teada. Seejuures ei tuginenud kostja käesolevas asjas sellele. Veel ei soovinud kohus W üle kuulata, kuid vaidlustatud otsuses leidis, et ei ole piisavalt tõendeid ütluste lahknemise kohta. Kohus jättis seisukoha võtmata väite osas, mille kohaselt ei soovinud kostja ühtegi W hagejat süüstavat väidet kontrollida. Lepitusmenetluse materjalid tõendavad ka W oluliselt varasemat teadmist lapse jälgimisest, kui ta kohtus ja eeluurimisel avaldas. Maakohus tuvastas jälgimise eesmärgi ebaõigesti ning jättis käsitlemata hageja väited selle kohta, et kriminaalasjas tehtud otsusest ei nähtu, mille põhjal on leitud, et eesmärgiks oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel. Ainuüksi asjaolu, et neid andmeid kasutati hiljem kohtus, ei võimalda sellist järeldust teha. Fotod ega e-kirjad ei kinnita W ega Z jälgimist. E-kirju ei ole ka kohtus uuritud, mistõttu ei saanud neile otsuses tugineda, kuid kostja kaebust selle kohta ei esitanud. Kriminaalasjas jäi kostja tegevusetuse tõttu tuvastamata, et jälgiti last, kes oli avaldanud, et tal on enesetapumõtted. Fotodel on üksnes laps ja lastekaitse teavitamist tõendab kirjavahetus. Maakohus leidis kriminaalasjas, et lastekaitset ei ole teavitatud, kuid selliseid asjaolusid ei ole süüdistusaktis ega ka menetluses arutatud. Samas jättis kostja kaebuse selle kohta esitamata. Lisaks jättis kohus seisukoha võtmata selle kohta, et kostja ei sisustanud kriminaalasjas süüdimõistmist välistavaid karistusõiguslikke kategooriaid nagu eksimus, hädaseisund jm. Samuti on väär seisukoht, et PKS sätted ei õigusta jälgimist, sest tegemist on kohustuste kollisiooniga. Kostja oleks pidanud suunama hagejat hoiduma ennast süüstavate ütluste andmisest. Samuti jättis kostja viitamata süüdistusakti puudustele ja kohtu süüdistusaktist väljumisele. Z ei ole kannatanu, sest hagejal ei olnud tema suhtes andmete kogumise eesmärki. Süüdistusaktis puuduvad asjaolud salajasuse ja eesmärgi kohta. Hagejale ei ole ka esitatud süüdistust, et ta oleks kuriteo toime pannud 10. oktoobril 2013, kuigi ta on sellise teo eest süüdi mõistetud. Peale selle ei ole ütlused kriminaalasjas episoodidega seotud ning kostja ei koostanud kohtuvaidluseks teese ega kooskõlastanud kaitsestrateegiat, kaebuste esitamist ega nende sisu. Kostja jättis tähelepanuta ka selle, et jälitustoimingu puhul on eesmärgiks varjata andmete töötlemise fakti ja sisu, kuid hageja puhul andmete varjamise eesmärki ei esinenud. Juhul, kui kostja ei näinud võimalust õigeksmõistvaks otsuseks, pidanuks ta seda selgitama ja sellisel juhul oleks saanud menetluse lõpetada lihtmenetluses või kokkuleppel. Maakohus jättis kohaldamata kaitsjale kutsestandardina sätestatud juhendi. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb resolutsiooni p 1 osas täpsustada (vt käesoleva otsuse p 8). Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 kohaselt muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Vahetult enne ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungit saatis hageja kohtule e-posti teel menetlusdokumendi (kd IV, tl 63–68), millega kolleegium sai tutvuda pärast kohtuistungit. Kohtuistungil ei kandnud hageja kirjalikult esitatud seisukohti suuliselt ette. Kõnealune dokument võib endas sisaldada uusi väiteid, mis tuleb TsMS § 652 lg 4 järgi jätta tähelepanuta, mistõttu lähtub kolleegium asjaoludest, mis on välja toodud 8. novembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses.
8.Maakohus menetles ebaselget nõuet, rikkudes sellega eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1). Kui maakohus jätab selle ülesande täitmata, peab rikkumise kõrvaldama ringkonnakohus (TsMS § 656 lg 2; vt ka Riigikohtu
18.märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.4; 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 54). Kuivõrd hageja apellatsioonkaebuses märgitud nõue oli ebaselge ning asja materjalidest nähtus, et ka maakohtus ei olnud hageja nõue selge, siis palus ringkonnakohus hagejal oma nõuet täpsustada (kd IV, tl 16 ja pöördel, tl 33 pöördel). Tulenevalt hageja täpsustustest on tema nõudeks varalise kahju hüvitamise nõue 10 287,70 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 1588,36 eurot ja tulevikus lisanduv intress, sissenõutavaks muutunud viivis 1565,87 eurot ja tulevikus lisanduv viivis ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega on maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 ebatäpne, sest sellega on jäetud rahuldamata varalise kahju ja viivisenõue kogusummas 16 843,82 eurot. Selguse huvides tuleb resolutsiooni p 1 täpsustada ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X hagi rahuldamata.“ Selliselt on resolutsioon kooskõlas TsMS § 442 lgs 5 sätestatud nõudega.
9.Hageja kui klient esitas advokaadi vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Maakohus on õigesti leidnud, et advokaadi ja kliendi vahel on käsundussuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 mõttes ning advokaat käsundisaajana peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.
9.1.Käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb analüüsida järgmist (vt Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457/143, p 13): • • • • • •
kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1); kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav; kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
Põhjendamatu on hageja väide, et maakohus rikkus võistleva menetluse põhimõtet (TsMS § 5) ja poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 7). Praeguse asja lahendamisel tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, mis räägivad selle kasuks, et hoolsuskohustust täites oleks hageja kriminaalasjas õigeks mõistetud.
9.2.Hageja hinnangul seisneb kostja rikkumine ebakvaliteetse õigusteenuse osutamises kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtueelses menetluses ja kohtus. Hageja on pidanud kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahjuks järgnevat: • • • • • • • •
sõidukulud uurija juurde ja kohtusse 359,28 eurot; sundraha 645 eurot; kaitsjale makstud tasu ja kulud maakohtus 749,35 eurot ja ringkonnakohtus 96 eurot; kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise otsuse täitmisel tekkinud täitemenetluse kulud 449,92 eurot; üldkasuliku tööga seoses tekkinud kahju 6480 eurot ja sellega seotud sõidukulud 784,40 eurot; advokaat Tibarile makstud tasu toimikuga tutvumise eest 360 eurot; 1940,27 euro tasumiseks sõlmitud laenulepingu lepingutasu 24,25% ehk 363,75 eurot ja intress summalt 1940,27 eurot perioodi 17. mai 2017. a kuni 17. mai 2027. a eest määras 40% aastas; mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.
9.3.Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt saab VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitamisele kuuluda kahju, mida hageja kandis seetõttu, et ta kostja tegevuse tõttu kriminaalasjas süüdi mõisteti. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (diferentsihüpotees). Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui hageja tõendab, et ta oleks kostja kohase hoolsusega tegutsemise korral kriminaalasjas õigeks mõistetud. Kahju hüvitamine sõltub lõppastmes sellest, milline on konkreetselt kostjale etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 järgi.
10.Maakohus leidis, tuvastamata teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi, et sõidukulude nõudmine kahju hüvitamisena ei ole võimalik ettenähtavuse ja põhjusliku seose puudumise tõttu, viidates VÕS § 127 lg-tele 3 ja 4. Kolleegium nõustub hageja etteheitega, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et sõidukulude kandmine ei sõltu kriminaalasja lahendamise tulemusest. Seetõttu muudab kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 181 lg 1, mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §s 182 sätestatud erandeid. Kolleegium märgib, et ka sõidukulud kuuluvad menetluskulude hulka, sest KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt kuuluvad menetluskulude hulka menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Eeltoodust tulenevalt ei ole sõidukulude hüvitamine maakohtu otsuses toodud põhjendustel välistatud ning sõidukulude hüvitamisele kuulumine eeldab käesoleva otsuse p-s 9.1 toodud kahju hüvitamise eelduste hindamist.
11.Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei andnud hinnangut nendele tõenditele, mille alusel hageja kriminaalasjas süüdi mõisteti, ning pidas võimalikuks hinnata üksnes seda, kas kostja teistsugune käitumine käsunduslepingu täitmisel oleks viinud erineva tulemuseni. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja etteheide põhjendatud, sest maakohus asus õigesti seisukohale, et hageja ei saa kriminaalasjas tehtud kohtuotsust tsiviilasja menetluses uuesti vaidlustada. Hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas advokaat rikkus oma hoolsuskohustust ning kas kohase hoolsusega tegutsedes oleks hageja kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitatud süüdistuses õigeks mõistetud, hinnates hagis välja
toodud rikkumiste mõju kriminaalmenetluse reeglite järgi (vt Riigikohtu 15. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12, p 16).
12.Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et vaatamata hageja etteheidetele on ebatõenäoline, et ükski kõnealune esitamata jäänud tõend oleks mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Samuti märkis maakohus, et kostja töös esines hoolsuskohustuse täitmise mõttes puudujääke (kostja oleks pidanud kriminaalasjas välja selgitama kõik asjaolud ja esitama tõendid tulenevalt hageja väidetest W teadlikkuse ja nõusoleku kohta). Maakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada, kas kostja rikkus hoolsuskohustust või mitte. Samuti ei ole maakohus vastanud kõigile hageja väidetele, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada, hinnates iga etteheidetava rikkumise puhul, kas kostja on rikkumise toime pannud, ning täiendades selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kuid vaatamata eespool toodud minetustele jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.
12.1.Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb lisaks võlaõigusseaduse 35. peatükis sätestatud käsunduslepingu sätetele arvestada advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika (advokatuuriseaduse ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi) nõuetega ning kaitsja õiguste ja kohustustega kriminaalmenetluses (KrMS § 47). Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 järgi peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. AdvS § 44 lg 1 p 1 järgi on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse.
12.2.Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis kohaldamata Eesti Advokatuuri juhatuse 25. novembri 2014. a otsusega kinnitatud „Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi“ (õigusabi osutamise juhend). TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus kahju hüvitamise nõude hindamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel. Kuivõrd maakohus kostja hoolsuskohustuse täitmist iga etteheidetava rikkumise puhul eraldi ei käsitlenud, siis puudus ka vajadus juhendi põhjal käsundi täitmist hinnata. Kolleegium märgib, et õigusabi osutamise juhend aitab küll sisustada õigusteenuse osutamise kvaliteeti, kuid sellest üksi hagi rahuldamiseks ei piisa. Hagi rahuldamise eeldusena on vaja tuvastada ka teised kahju hüvitamise eeldused, sh põhjuslik seos.
13.Hageja mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 137 lg 1 järgi, s.o eraviisilises jälitustegevuses. Hageja heidab kostjale ette, et ta jättis esitamata kriminaalmenetluses olulised tõendid (e-kirjavahetuse ja kõnede eristuse), mis oleksid välistanud tema süüdi mõistmise. Maakohus analüüsis neid tõendeid ning leidis, et isegi kui need tõendid oleksid kriminaalmenetluses kaitsja poolt esitatud, siis võimalikust ebaseaduslikust jälgimisest ette teatamine ei muuda tegu lubatavaks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et isegi kui kaitsja oleks kõnealused tõendid esitanud, ei oleks see mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
13.1.Kolleegiumi hinnangul on kostja rikkunud oma hoolsuskohustust, sest ei kogunud kliendi huvides tõendeid. Õigusabi osutamise juhendi § 2 lg 5 järgi peab kaitsja vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Sama sätestab AdvS § 40 lg 2 teine lause. Kostja pidi teadma, et hageja väiteid kinnitavad tõendid on olemas. Kostja osales 24. septembril 2013 hageja kahtlustatavana ülekuulamisel. Selle käigus avaldas hageja, et W oli jälgimisest teadlik. Nimelt helistas hageja W-le ning saatis talle elektrooniliselt esimese oktoobrikuu jälgimise kokkuvõtte, teiste kokkuvõtete saatmise kohta hageja täpselt enam ei mäletanud (kd I, tl 54–55). Lisaks sellele on põhjendatud hageja etteheide tõendite esitamata jätmise kohta apellatsioonimenetluses. Kostja pidi tõendite esitamise vajalikkusest olema teadlik, sest
kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on märgitud (maakohtu otsuse lk 11), et asjaolu, et kannatanu oli teadlik maja ümber käimisest ja jälgimisest, kohtus tõendamist ei leidnud.
13.2.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kõnealused tõendid ei oleks õigeksmõistvat kohtuotsust kaasa toonud. Kõnede eristuse (kd III, tl 49–51) mõju kriminaalasja lahendamise tulemusele on käsitletud vaidlustatud otsuse p-s 23 ja kolleegium nõustub maakohtuga. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 10.2 on märgitud, et kõnede eristus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, sest see ei kajasta kõnede sisu (kd I, tl 39– 44). E-kirjavahetuse (kd II, tl 82–87) mõju kriminaalasja lahendamise tulemusele on käsitletud vaidlustatud otsuse p-s 22 ja ka selles osas nõustub kolleegium maakohtuga. Maakohus on kolleegiumi hinnangu õigesti leidnud, et hageja 8. oktoobri 2013. a e-kiri sisuga „hakkan nüüd last eemalt jälgima et sa teaks“ ei muuda hageja tegu õiguspäraseks, sest e-kirjas pole täpsustatud, kes, millal ja milliste vahenditega hakkab last jälgima, samuti saadeti jälgimiste kokkuvõtted W-le pärast nende toimumist.
13.3.Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele järgmist. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 8.2 on kolleegium e-kirjavahetuse osas märkinud, et varjatud jälgimise järgselt kannatanule kokkuvõtte ja piltide edastamine ei välistaks eelnevalt toimepandud jälgimise ebaõigust, sest kuriteo objektiivne koosseis on täidetud juba jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku varjatud jälgimisega. Eelneva etteteatamise kohta on kriminaalkolleegium otsuse p-s 9.2 märkinud, et see väide on tõendamata. Kolleegium leiab, et ka praeguses asjas esitatud e-kirjad (kd II, tl 82–87) ei tõenda, et hageja on iga kord enne W elukoha jälgimisele asumist teavitanud seal elavaid inimesi oma tegevusest ning veelgi enam, et talle oleks antud selleks nõusolek.
13.4.Kolleegiumi hinnangul on W 12. oktoobri 2013. a e-kirjas (kd II, tl 85) avaldatu „jätka samas vaimus“ sarkastiline reaktsioon hageja poolt saadetud e-kirjadele. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja arvas, et on saanud W-lt oma tegevusele heakskiidu, ei välista see tema teo koosseisupärasust ega õigusvastasust. Nagu kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes märgitud, heidetakse hagejale ette varjatud jälgimist. W üldine teadmine, et hageja käib tema pere tegevust jälgimas, ei tähenda, et ta oleks olnud igast konkreetsest korrast teadlik. Seda teadlikkuse küsimust on kohtud ka kriminaalmenetluses käsitlenud ja jõudnud järeldusele, et seda, millal täpselt neid jälgimas käidi, W ei teadnud. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 10.2 on põhjendatud, miks ei oleks teistsugusele järeldusele viinud ka kõnede eristus, mida maakohus vastu ei võtnud (ja mille vastu võtmist ringkonnakohtult ei taotletud). Kohus selgitas, et telefoni kõneeristus annab informatsiooni edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja kohta, aga ei kajasta tehtud kõnede sisu. Kohus tõdes, et selle üle, et hageja ja W telefoni teel tihedalt suhtlesid, vaidlust pole. Kriminaalasjas tehtud nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses on toodud välja, et W pere tegemisi käidi jälgimas pimedal ajal. Kohtud tegid sellest igati põhjendatult järelduse, et hageja ja Q tahtsid jälgida W majas toimuvat varjatult.
13.5.W soovitus hagejale, et too jätkaku samas vaimus, ei välista ka hageja teo õigusvastasust. Lisaks sellele, et selline soovitus on mõeldud sarkastilisena, on see nii üldine, et ei saa õigustada konkreetseid varjatud jälgimisi. Kannatanu nõusolekut õigusvastasust välistava asjaoluna seaduses nimetatud ei ole, see tuleneb üksnes kohtupraktikast. Senise kohtupraktika kohaselt saab kannatanu nõusolekust rääkida konkreetse tema vastu toime pandud kuriteokoosseisule vastava teo kontekstis (vt pikemalt kannatanu nõusoleku kohta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. septembri 2020. a otsus asjas nr 1-20-2071 lähenemiskeelu rikkumisega seoses). Kõnealuses asjas oli kaitseväide, et kannatanu ise oli ka mingitel kordadel süüdistatavaga suhelnud, näidates seega, et ta on hoolimata lähenemiskeelust suhtlemisega nõus. Ringkonnakohus asus kriminaalasjas nr 1-20-2071 seisukohale, et süüdistatav pani iga kord, kui ta kannatanuga suhtles, toime kuriteokoosseisule vastava teo, kuid nendel juhtudel,
kui kannatanu oli selle suhtlusega ise nõus või lausa otsis ise kontakti, välistas kannatanu nõusolek süüdistatava teo õigusvastasuse (ringkonnakohtu otsuse lk 9). Praeguse asja seisukohalt on oluline Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et kannatanu nõusolek kehtis ainult nende konkreetsete juhtude kohta, kui ta ise vabatahtlikult suhtles süüdistatavaga, kuid tema sellekohane nõusolek ei laienenud kogu suhtlusele. Eeltoodust tulenevalt peab luba olema seotud konkreetse ja piisavalt määratletud ajal ja kohas toime pandava teoga. Praegusel juhul ei ole aeg kuidagi määratletud. Kuna asjaolud, mille kaebustes välja toomata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei välista hageja teo koosseisupärasust ega õigusvastasust, ei oleks nende argumentide esitamine apellatsioonis või kassatsioonis kaasa toonud hageja õigeksmõistmist.
14.Hageja heidab kostjale ette, et kostja jättis W ristküsitlemisel eeluurimisel antud ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Samuti olid hageja hinnangul W ütlused vastuolus e-kirjavahetusega ning seega ebausaldusväärsed. Maakohus leidis, et isegi kui mõned üksikud sõnastuse või detailide vastuolud kannatanu ütluste vahel eeluurimisel ja kohtuistungil olid, siis ei olnud need W ütluste kõrvalejätmiseks piisavad (vaidlustatud otsuse p 26). Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
14.1.Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele järgmist. Hageja tugineb W ütluste vastuolule, mille kohaselt W kohtuistungil eitas, et talle oleks saadetud perioodil 11. oktoober–2. november 2013 teade, et hageja jälgib tema elukohta (vt kriminaalasjas toimunud maakohtu 18. novembri 2015. a istungi protokoll; kd I, tl 25). Kannatanuna ülekuulamisel 27. veebruaril 2014 on W avaldanud, et „ühel korral küll X ühes mulle saadetud meilis mainis, et tema sõbranna, vist oli ka see Katrini nimi kirjas, olevat näinud, et mingis toas tuli põleb ja et kuskil pandi tuli kustu või midagi sellist, ma täpselt ei mäletagi enam“ (kd II, tl 136 pöördel). Kolleegium leiab, et W ütluste tõendikogumist kõrvalejätmiseks alus puudus, seda isegi koosmõjus e-kirjavahetuse ja kõnede eristusega.
14.2.KrMS § 289, mis reguleerib tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, ei näe ette, et vastuolu korral tuleb isiku ütlused igal juhul kõrvale jätta. Vastuolu korral peab kohus hindama, kas ütluste andjat saab tõendiallikana usaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 20.2). Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt tuleb jätta ütlused tõendikogumist välja osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-1-1-25-15, p 7). W kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei ole diametraalset vastuolu. Tema kohtueelses menetluses antud ütlused on tsiteeritud osas üsna ebamäärased ja neist ei tule välja, et W oleks informeeritud tema koduse elu tahtlikust jälgimisest. Seda, et kuskil toas tuli põles, võib märgata ka lihtsalt majast möödudes, ilma kedagi tahtlikult jälgimata.
14.3.Lisaks sellele on kohtupraktikas leitud, et üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Praeguses asjas, kuna tegemist on isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisega, tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7.detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-66-15, p 11). Kolleegiumi hinnangul on maakohus sellele asjaolule tähelepanu pööranud, tuues välja, et kriminaalasjas toimunud maakohtu istungil vastas kannatanu konkreetse ajavahemiku osas esitatud prokuröri küsimusele ning W reaktsioonist („jätka samas vaimus“) saab järeldada, et ta ei pööranud sellele suuremat
tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul saab e-kirjavahetuse põhjal teha järelduse, et W ei saanud tegelikult aru, millist tegevust hageja lapse jälgimise all silmas peab. Nii eeluurimisel kui ka asja kohtulikul arutamisel antud ütluste kohaselt on W hageja tegevuse hukka mõistnud, selgitades, et jälgimine on toimunud tema teadmata, see tuli üllatusena ning selliseks tegevuseks ei oleks ta hagejale luba andnud (vrd 27. veebruari 2014. a ülekuulamine: „Minu ja minu lapse jälgimisega ja pildistamisega ilma minu loata ja ilma minu teadmata on tõsiselt häiritud ja rikutud minu ja minu lapse, samuti minu elukaaslase, kes elab minuga, rahu ja kindlustunnet ning isikliku elu privaatsust,“; maakohtu 18. novembri 2015. a istung (vastus prokuröri küsimusele, kas hageja teatas talle perioodil 11. oktoober–2. november 2013, et ta tuleb W elukoha aia taha vaatama, mis kodus toimub ja teeb sellest fotosid): „Ei, sellist teadet ei ole ma saanud.“). Ka ülejäänud hageja väited W ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
15.Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei sisustanud hageja süüdimõistmist välistavaid karistusõiguslikke kategooriaid nagu eksimus, hädaseisund vms. Maakohus on hageja väiteid hinnanud ja leidnud, et need on põhjendamatud. Kolleegium nõustub maakohtuga. Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele, et kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on õigusvastasust ja eksimust teo keelatuses analüüsitud (maakohtu otsuse lk 10–11). Praeguses asjas pidi hageja tooma esile asjaolud ja esitama tõendid selle kohta, et kostja ei tegutsenud vajaliku hoolsusega ning kriminaalmenetluses esitamata asjaolud oleksid süüdimõistmise välistanud. Esitatud asjaolusid ja tõendeid tuleb tsiviilasja menetluses hinnata kriminaalmenetluse reeglite järgi. KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on seda ka teinud. Nii hageja kui ka kostja olid veendumusel, et hageja tegu oma last sellisel viisil jälgida oli lubatav. Selliste asjaolude pinnalt kujundati välja kaitsestrateegia, kaitseakt ja kohtuvaidlus (kd I, tl 22; kd III, tl 124–125). Kuigi kostja koostatud kaitseaktile saab ette heita õigusliku vormi puudulikkust, siis kostja hoolsuskohustuse rikkumiseks seda praegusel juhul pidada ei saa, sest aktis on KrMS § 227 lg 3 järgi kõik kaitseaktis vajalik märgitud.
16.Hageja heidab kostjale ette, et ta ei vaidlustanud kaebuses alama astme kohtu otsuse peale järgmisi asjaolusid: kriminaalasjas tehtud otsusest ei nähtu, millest tulenevalt kohtud järeldasid, et hageja tegevuse eesmärgiks oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel; W aias käidi ainult viimase kutsel ning hagejal puudus andmete varjamise eesmärk. Maakohus ei ole kõiki hageja väiteid hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
16.1.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust kostjale ette heita, et ta maa- või ringkonnakohtu otsust vaidlustades ei esitanud väidet, et kohtuotsustest ei selgu, millest tulenevalt kohtud järeldasid, et hageja eesmärk oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel (see on andmetena, mida hageja soovis koguda, nimetatud sõnaselgelt ära juba süüdistuses). Kriminaalasja lahendanud maakohus on seda järeldust ammendavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga (vt kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p 9). Kolleegium märgib, et KarS § 137 räägib eraviisilisest jälitustegevusest teise isiku suhtes (mis praegusel juhul seisnes varjatud jälgimises) tema kohta andmete kogumise eesmärgil. See tähendab, et eesmärk peab olema teise isiku kohta andmete kogumiseks, mitte aga nende andmete varjamiseks, lisaks sellele pidi olema tahtlus tegutseda (jälgida) varjatult.
16.2.Kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on märgitud, et ei ole „võimalik lahutada lapse elu ja pere elu, kus laps kasvab. Kui jälgitakse last, siis sellega kaasneb ka terve pere jälgimine. Teisest küljest süüdistatavate ütlused, et nad kogusid vaid lapse olukorra kohta andmeid, on ümber lükatud Q kirjade sisuga, kust on näha, et jälgitud ja kirjeldatud on kõigi majas viibinud isikute tegevust.“ (maakohtu otsuse lk 9). Kohus lisas: „...X enda õigustuseks öeldu, et tegi
kõike lapse huvides, sest laps ei saanud kuidagi terveks ning lapse ja isa jutt lapse kasvatamistingimuste kohta ei läinud kokku, ei tee tema käitumist lubatavaks.“ See viimane asjaolu näitab selgelt, et jälgimise eesmärk ei olnud kuidagi isoleeritult seotud lapse tegemistega, vaid hagejale pakkuski huvi see, kuidas W lapse eest hoolitseb. Mis puutub hageja väitesse, et majas toimuvat jälgiti lapse enesetapumõtete pärast, siis ei ole hageja selgitanud, kuidas see aeg-ajalt toimunud jälgimine pidi tagama lapse turvalisuse. Hädaseisund välistab kuriteokoosseisule vastava teo õigusvastasuse ainult siis, kui tegu on ohu tõrjumiseks sobiv ehk kohane ja kahjustatud õigushüve jaoks säästvaim. Kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses refereeritud hageja ja Q ütlustest nähtub, et hageja püüdis saada kinnitust sellele, et isa ei hoolitse lapse eest piisavalt või ei tee temaga tegelemisel õigeid valikuid (millele viitab ka see, et saadud infot kasutati hooldusõiguse üle käivas kohtuasjas). Maakohtu otsuse kohaselt tegi hagejale muret lapse tugev köha, mis ei läinud üle: ema heitis isale ette, et kuigi laps koolis ei käinud, siis ujuma viidi teda ikka. Soov teada, mida isa lapsega teeb, tähendab selgelt eesmärki koguda andmeid isa kohta. Seda, et sooviti koguda andmeid sisuliselt kogu pere kohta, näitab kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes välja toodud tõik, et pildistamisel on püütud jäädvustada maja elutoas toimuvat.
17.Hageja heidab kostjale ette, et ta ei hoiatanud ega suunanud hagejat hoiduma ennast süüstavate ütluste andmisest. Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja ei osanud öelda, kas ta selgitas hagejale ütlustest andmise keeldumise õigust või soovitas ütluste andmisest keelduda (vt ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungi protokoll, ajamärk 00:20:51). Tulenevalt õigusabi osutamise juhendi §-st 10 peab kaitsja hoolitsema selle eest, et kaitsealune oleks õigeaegselt ja õigesti teavitatud oma menetlusõigustest, nende kasutamise korrast ja õigustest loobumise tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul eeldas kriminaalasjas kujundatud kaitsestrateegia hageja poolt ütluste andmist. Nii hageja kui ka kostja olid veendumusel, et hageja poolt avaldatavad asjaolud välistavad kuriteokoosseisu. Hagejale on KrMS § 8 p 1, § 34 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 351 lg 1 järgi selgitatud kahtlustatava õigusi ja kohustusi 24. septembri 2013. a ülekuulamisel (kd I, tl 53–55). Lisaks on kriminaalasja lahendanud maakohus selgitanud hagejale 18. novembril 2015 toimunud istungil tema õigusi, st et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu (kd I, tl 30 pöördel). Kostja on ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil selgitanud, et hageja tahtis väga ütlusi anda ja rõhutada, et tema tegevus oli tingitud eelkõige lapse heaolu kontrollimisest (kd IV, tl 71, ajamärk 00:20:51). Asjaolusid kogumis hinnates leiab kolleegium, et hageja oli õigeaegselt ja õigesti teavitatud, et tal on õigus ütluste andmisest keelduda ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu. Kostja ei pidanud täiendavalt neid õigusi hagejale selgitama.
18.Samuti heidab hageja kostjale ette seda, et kostja ei tuginenud süüdistuse puudustele ega sellele, et kohus on teda süüdi mõistes süüdistusest (ajaperiood ei alga 10. oktoobrist 2013) väljunud. Hageja väitel ei sisalda süüdistusakt selliseid faktilisi asjaolusid nagu kannatanute teadmatus nende jälgimisest ega fotoaparaadiga seotud asjaolusid. Lisaks ei ole süüdistusaktis märgitud W elukaaslase Z kohta andmete kogumise eesmärki. Maakohus hageja väiteid ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
18.1.Kolleegium leiab, et hageja etteheited kostja poolt kõnealuste asjaolude esile toomata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Nende esitamine apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ei oleks mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Esiteks ei pea süüdistus kajastama iga detaili, vaid peab kirjeldama teo asjaolusid sellise täpsusega, et oleks tuvastatav, et tegu vastab
süüdistatavale inkrimineeritava kuriteokoosseisu tunnustele. Süüdistusest tuleb välja see, et kannatanud ei olnud nende jälgimisest teadlikud – süüdistuses on öeldud, et hageja ja Q vaatlesid ja fotografeerisid kannatanute tegevust „salaja“ ning panid toime „varjatud jälgimise“. Seega ütleb süüdistus, et tegutseti kannatanute teadmata ja nende eest varjatult. KarS § 137 mõttes ei ole oluline, kuidas teavet kogutakse ja talletatakse. Kuna tõendite järgi hageja ja Q pildistasid elamus toimuvat, on see ka süüdistuses välja toodud (see on ka asjaolu, mis kinnitab soovi koguda andmeid – majas olijate elukorraldust iseloomustavaid asjaolusid; pildistamisega need andmed jäädvustati). Selles kontekstis ongi oluline vaid pildistamise fakt, mitte aga see, millega pildistati.
18.2.Mis puudutab hageja väidet, et süüdistuses pole märgitud, et hagejal ja Q-l oleks olnud Z suhtes andmete kogumise eesmärk, siis süüdistusest nähtub, et see on taotluslik. Kui süüdistust lugeda, ilmneb, et prokurör ongi lähtunud sellest, et eesmärk oli just W kohta andmete kogumine. Süüdistuse kohaselt tegutsesid süüdistatavad „eesmärgiga koguda andmeid W käitumise kohta C kasvatamisel“, st prokurör on süüdistuses määratlenud andmed, mida koguda sooviti. Seega, süüdistuse kohaselt jälgiti salaja nii W, C kui ka Z, kuid seda kõike tehti just W kohta andmete kogumiseks. Kuna salaja jälgiti ka Z, kahjustati ka tema õigushüve (õigust eraelule) ja seetõttu on ta ka KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu.
19.Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et kostja ei selgitanud talle, et kui võimalused õigeksmõistva otsuse tegemiseks puuduvad, oleks olnud otstarbekas lõpetada menetlus lihtmenetluses (nt kokkuleppemenetlus). Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
19.1.Kolleegiumi hinnangul on hageja etteheited põhjendatud, sest õigusabi osutamise juhendi §-d 10 ja 11 hõlmavad endas ka kaitsja kohustust selgitada kaitsealusele erinevaid menetlusliike. Selgitatavate menetlusõigustena tuleb mõista kõiki õigusi, mis menetlusseadustik kahtlustatavale või süüdistatavale annab. Selliste õiguste hulka kuulub ka õigus taotleda asja arutamist lühi- või kokkuleppemenetluses. Kuid vaatamata sellele, et kaitsja jättis hagejale lihtmenetluse võimalused tutvustamata, ei saanud see kolleegiumi hinnangul mõjutada asja lahendamise tulemust.
19.2.Kostja selgitas ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil, et neil oli hagejaga ainult üks versioon – lapsevanemal on õigus teada, kuidas laps temast eemal olles viibib. Teisi menetlusliigi valikuid ei olnud (kd IV, tl 71, ajamärk 00:20:51). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja täiendava selgituse puhul oleks ta olnud nõus lihtmenetluse kohaldamisega. Kuna hageja soovis kindlalt taotleda õigeks mõistmist, oli kokkuleppemenetlus välistatud – kokkuleppemenetlus eeldab kokkulepet süüdi tunnistamises ja karistuses (vt KrMS § 245). Lühimenetluses oleks kohus kriminaalasja lahendanud KrMS § 233 lg 1 järgi kriminaaltoimiku materjali põhjal ning üksnes selline menetlusliigi valik ei oleks kaasa toonud õigeksmõistvat kohtuotsust. Lisaks sellele märgib kolleegium, et hageja väide kõnealuse hoolsuskohustuse rikkumise kohta on ka vastuoluline. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et talle on tekkinud kahju, sest kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu mõisteti ta kuriteo toimepanemises süüdi.
20.Lõpetuseks heidab hageja kostjale ette, et kostja ei koostanud kohtuvaidlusteks teese, ei kooskõlastanud kaitsestrateegiat ega apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamist või nende sisu. Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
20.1.Kolleegium nõustub hageja etteheidetega osaliselt. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostjale saab hoolsuskohustuse rikkumisena ette heita kohtuvaidluste teeside koostamata jätmist. Sellist nõuet KrMS §-dest 299 ja 300 ei tulene. KrMS § 300 lg 3 järgi võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Kriminaalasjas toimunud maakohtu 11. jaanuari 2016. a istungil kandis kostja kohtuvaidluse sisu suuliselt ette, mis KrMS § 155 lg 2 p 10 kohaselt protokolliti (kd III, tl 124–125). Kohtuvaidlus vastas välja töötatud kaitsestrateegiale, mille kohaselt: hageja jälgis oma last, eesmärgiks oli saada lapse kohta andmeid ja W oli sellest teadlik (kd IV, tl 70–71, ajamärk 00:15:09). Nõustuda ei saa hageja väitega, et kaitsestrateegia oli kooskõlastamata. Hageja selgitas ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil, et kohtus kaitsjaga esimest korda uurija juures ning pärast seda istusid nad pubis ja arutasid (kd IV, tl 70 pöördel, ajamärk 00:13:46). Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjale ette heita õigusabi osutamise juhendi § 17 rikkumist, sest kostja on hagejaga kohtunud ning esitatud asjaoludest nähtuvalt peeti omavahel nõu. Kostja arvestas kaitsetaktika valikul hageja seisukohtadega, uskudes ka ise hageja avaldatud faktiliste asjaolude põhjal teo õiguspärasust.
20.2.Kolleegium nõustub hageja etteheitega osas, mis puudutab apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamise või nende sisu kooskõlastamist. Tulenevalt õigusabi osutamise juhendi § 25 lg-st 2 peab kaitsja pidama enne apellatsiooni või kassatsiooni esitamist nõu kaitsealusega, selgitades muu hulgas, millistele argumentidele kavatseb kaitsja kaebuses tugineda. Nõupidamise käigus peab kaitsja välja selgitama argumendid, mille väljatoomist kaebuses soovib kaitsealune. AdvS § 44 lg 1 p 2 sätestab, et advokaat on kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Kuid vaatamata sellele, et kostja jättis kaitsja kohustused kaebemenetluses nõuetekohaselt täitmata, ei saanud see kolleegiumi hinnangul mõjutada apellatsioon- ega kassatsioonkaebuste lahendamise tulemust. Kostja hoolsuskohustuse rikkumise tulemusena jäid kaebustesse lisamata argumendid, mille välja toomist oleks soovinud hageja. Samas, nagu eespool argumente eraldi käsitledes välja toodud, ei oleks asjaolud, mida soovis rõhutada hageja, välistanud tema teo koosseisupärasust ega õigusvastasust ega oleks toonud kaasa tema õigeks mõistmist.
21.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja on hagejale teenuse osutamisel rikkunud oma hoolsuskohustust. Kuid vaatamata sellele ei ole alust hageja nõuet rahuldada, sest nii nagu leidis ka maakohus, ei oleks hagejat ka juhul, kui kostja oleks tegutsenud kohase hoolsusega, KarS § 137 lg 1 järgi õigeks mõistetud. Seetõttu põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel VÕS § 127 lg 4 järgi puudub. Menetluskulude jaotus
22.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
23.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud kostjal puuduvad.
24.Maakohus vabastas 18. septembri 2020. a määrusega hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 750 euro tasumisest (kd III, tl 9–11). Ringkonnakohtu 17. novembri 2021. a määrusega määrati hagejale riigilõivu 750 euro tasumine osamaksetena (kd IV, tl 36–38), mis praeguseks on tasutud. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtus rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, on põhjendamatu, et maakohus otsustab eraldi määrusega riigilõivu riigituludesse väljamõistmise. Seega määrab kolleegium TsMS § 190 lg 4 järgi riigilõivu riigituludesse väljamõistmise.
Kuna hageja vabastati riigilõivu tasumisest selle hilisema hüvitamise kohustusega TsMS § 190 lg 4 kohaselt, siis hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb riigilõiv riigituludesse täies ulatuses välja mõista. Kuigi TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb üldjuhul kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest, siis võttes praeguses asjas arvesse, et hagejale anti menetlusabi selle hilisema hüvitamise kohustusega, määrab kolleegium, et riigilõiv tuleb riigituludesse tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.