1-19-5888
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. märts 2020, Tallinn
Kohtuasja number
1-19-5888
Kohtukoosseis
Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Pavel Gontšarov
Kriminaalasi
Imre Tali süüdistuses KarS § 1573 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 5. veebruari 2020. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Imre Tali
Prokurör
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed
Süüdistatav
Imre Tali isikukood 36603030276, elukoht XXX, XXX, karistatus puudub
Kaitsja
Vandeadvokaat Toomas Bekker riigi õigusabi korras
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
2(5)
suvel. Ta kirjeldab oma tegevusi seoses XX-ga suhtlemisel enne süüdistuses näidatud ajaperioodi. Ka enne süüdistuses näidatud ajavahemikku ei olnud tema eesmärgiks XX ahistamine, vaid temaga normaalsete suhete taastamine ja oma asjade kättesaamine. XX ei saanud teda aknast näha, sest tee ääres kasvavad kõrged kuused. Hommikuti veavad postiljonid posti laiali, mistõttu võis olla tegemist postiljoni sõiduautoga. Hääle järgi ei ole võimalik sõiduauto marki tuvastada. Hoopis kannatanu oli see, kes talle süüdistuses näidatud ajavahemikul kokku vähemalt viis korda avalikus kohas lähenes ja teda telefoniga filmis. XX ütlused on ebausaldusväärsed, sest tema eesmärgiks on I. Tali laimamine. Kannatanu on ebastabiilse psüühikaga, paranoiline. Lisaks sellele on ta alkohoolik, kes on õhtul kella 22-ks keskmises alkoholijoobes. Kannatanul oli ebaseaduslik tulirelv, mille ta hiljem Kadaka turul maha müüs. Seega ohustab XX käitumine ühiskonna turvalisust. Kuna on tegemist ohtliku inimesega, siis püüab süüdistatav XX-st pigem eemale hoida. Seetõttu ütleski ta XX-le, et selline käitumine võib lõppeda suure pauguga. Kõik kahtlused isiku süüditunnistamises tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
3(5)
Süüdistatav on oma apellatsioonis kirjeldanud valdavalt tegevusi, mis jäävad esitatud süüdistuse perioodist väljaspoole. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et apellatsiooni sellekohased väited ei ole asjakohased, sest kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Sellisel seisukohal on olnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013 otsus asjas nr 3-1-1-44-13). Sisuliselt taotleb süüdistatav esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatav esitas maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta loeb kannatanu XX ütlused usaldusväärseks ja miks ta süüdistatava ütlused ennast õigustavaks loeb. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kannatanu XX on andnud kogu menetluse kestel samasisulisi ütlusi, mistõttu kohtuistungil ei ole tema ütlusi kahtluse alla seatud. Tema ütlused on kooskõlas tunnistaja QQ ütlustega. Seevastu süüdistatava I. Tali ütlused on vastuolus kannatanu XX ja tunnistaja QQ ütlustega. Tema ütlused on ka omavahel vastuolus. Kohtueelsel uurimisel on I. Tali end süüdi tunnistanud ja lubanud end edaspidi XX-st eemale hoida. Kohtuistungil on I. Tali tunnistanud XX elukohas käimist, kuid ei ole pidanud seda ahistamiseks. Seevastu apellatsioonis väidab I. Tali, et ta on käinud süüdistuses näidatud ajaperioodil XX elukohas vaid ühe korra.
4(5)
Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatava apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja I. Tali suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjust ei anna.
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.