Liiklussüüteod

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(14)

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole ka korralikult vormistatud, mistõttu see ei tõenda, et tema kõrvaldati sõiduki juhtimiselt. Ka ei ole aktil tema allkirja. Maakohus ei oleks tohtinud võtta tõendina juurde kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kuna see ei tõenda, et isik, kes peeti kinni on pannud toime kuriteo. Ka ei ole protokollis kirjas, mille eest teda kinni peeti. Ka ei ole tema protokollile allkirja andnud. Isikut ei saa kinni pidada olukorras, kus sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud otsus ei ole jõustunud. Enne tuleb isik kahtlustatavana üle kuulata ja alles seejärel saab vormistada isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli. Kahtlustatavana kinnipidamiseks on vajalik prokuröri luba. 3.3 Maakohus on otsuse märkinud tunnistajate ütlused, kuid tunnistajad ei ole andnud ütluseid, mis otsuses kirjas. Tunnistaja CC ei ole öelnud, et liiklusjärelevalve käigus selgus, et juhil pole juhiluba, vaid ütles, et isikul ei ole juhiluba. Seega mõtles tunnistaja, et kaasreisijal või hääletajal ei ole juhiluba, mitte juhil. Kuid millisel isikul juhiluba puudus seda ei tea keegi. Seega on maakohus asunud valele seisukohale. Lisaks on CC teinud vigu sõiduki hoiukohta teisaldamise aktis. Pole teada kuhu sõiduk teisaldati, kuna puudub allkiri, et sõiduk on võetud vastu Rahumäe teel. 3.4 Kohus on meelevaldselt teinud järelduse, et tunnistaja YY on CC kolleeg ning tunnistaja YY-le ei oleks tohtinud prokurör näidata tõendeid. Tunnistaja YY ei ole see isik, kes koostas isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kuna protokolli on koostanud YY. 3.5 Tunnistaja AA kinnitas, et ei ole süüdistatavat varem näinud, mistõttu ei saanud tunnistaja näha ega kinnitada, kes kirjutas käsikirjalise teksti protokollile, kas see oli süüdistatav või mitte. 3.6 Maakohtu ostus on oletuslik ning pole tuvastatud, kes kuriteo on pannud toime. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ja hüvitada vahi all oldud aeg. 3.7 Tema ei saa maksta osamaksetena 1806 eurot, kuna maha peab olema arvestatud veel 464.40 eurot ehk 1806-464.40 ning see peaks olema jagatud kaheteistkümnega. Ka ei ole tõendatud summa 126 eurot sõiduki hoiukohta toimetamise eest, kuna puudub dokument, mille alusel summat nõuda.

3(14)

lükatud süüdistatava väide, et ta ei ole andnud ütlusi nimetatud kuupäeva sündmuste kohta. Samuti ei ole ümber lükatud süüdistatav selgitus, et kahtlustatavana ülekuulamisel ähvardas uurija teda, et ta pannakse kolmeks aastaks vangi, millele lisandub varasem ärakandmata karistus. Kuna Artur Soom ei soovinud minna pikaks ajaks vanglasse, siis väljendas ta kahetsust. Käesoleval juhul on Artur Soom selgitanud kohtueelses menetluses läbiviidud menetlustoimingute asjaolusid 4.2 Maakohtu hinnangul tõendavad Artur Soomi tegu ehk sõiduki juhtimist ka tunnistaja CC

4(14)

iseloomustust arvestades jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et süüdistatava edaspidine sissetulek ei ole kindel. Eeldatavalt Artur Soomi töökus ja aktiivsus võimaldavad süüdistataval vabanedes koheselt uuesti töökoht leida ning tagavad talle piisava sissetuleku kõigi rahaliste kohustuste täitmiseks. 4.7 Maakohtu otsuses on karistusliigi valiku põhjendamisel osundatud Artur Soomi varasemale karistatusele, millest tulenevalt ei ole võimalikuks peetud rahalise karistuse kohaldamist. Süüdistatav on kriminaalkorras karistatud, kuid kohtus uuritud iseloomustavatest tõendite ja Artur Soomi kohtuistungil antud selgituste põhjal võib järeldada, et süüdistatava väited uutest kuritegudest hoidumise ning tema eluviiside muutumise kohta ei ole paljasõnalised. Pärast vanglast vabanemist leidis ta kohe endale töökohta ning kohanes eluga vabaduses. Artur Soom kinnitas, et ta käitub ka edaspidi õiguskuulekalt. Seega kriminaalhooldusega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata süüdistatava elus asetleidvatele positiivsetele muutustele ja sellega karistuse eesmärkide saavutamisele. 4.8 Artur Soom ei ole asotsiaalsete eluviisidega isik ning tal ei ole sõltuvusprobleeme, ta ei tarvita narkootilisi aineid ega alkoholi. Nimetatud asjaolusid arvestades peaks olema võimalik kaaluda rahalise karistuse kohaldamist, kuna ilmselt võiks selline karistus olla täidetav. Samuti on Artur Soom kinnitanud valmisolekut rahalist karistust tasuda. Samuti tuleks arvestada, et KarS § 70 lg 2 kohaselt vastab rahalise karistuse kolmele päevamäärale üks päev vangistust ja KarS § 68 lg 1 alusel arvatakse karistuse hulka isiku eelvangistuses viibitud aeg. Kuivõrd Artur Soom on alates 3. juunist 2019.a vahi all, on võimalik lugeda tema karistus sellega kantuks. 4.9 Apellant on seisukohal, et kriminaalpoliitika arengusuuna kohaselt peaksid kinnipidamisasutuses viibima kõige ohtlikumad kurjategijad, samal ajal tuleb soodustada alternatiivkaristuste kasutamist. Artur Soomi osas ei ole eripreventiivsetel kaalutlustel vajadust saata teda pikaajalist reaalset vangistust kandma. Rahaline karistus, millega kaasneks jätkuvalt varasemalt määratud kontrollnõuete täitmine, ei oleks Artur Soomi liiga leebe karistusõiguslik kohtlemine. Seega ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et Artur Soomi suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes reaalse vangistusega. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(14)

ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga. 6.2 Asjaolu, et süüdistatav ei nõustu süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise kohaga, ei tähenda seda, et esitatud süüdistus oleks puudulik või jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kriminaalasjas on kolleegiumi hinnangul süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on mootorsõiduki süstemaatiline juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Seega süüdistatava kaitseõigust rikutud ei ole. Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg ja koht. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Käesolevas kriminaalasja on need nõuded täidetud ning ka selles osas Artur Soomi kaitseõigust rikutud ei ole. 6.3 Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on süüdistatava väide, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12, lg 2 sätteid. Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis nr 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitsekonventsiooni (EIÕK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Käesolevas asjas on süüdistatav Artur Soom olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, mistõttu on ainetu süüdistatava väide, et tema süüdistust arutati tagaselja. Süüdistatav on saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest. Süüdistatav on ise kinnitanud kohtuistungil, et on saanud kätte süüdistusakti ja kohtu alla andmise määruse (I kd, tl 20). Seega on taas ainetu süüdistatava väide, et ei ole süüdistusakti saanud. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h EIÕK artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigused. 6.4 EIÕK art 6 lg 3 p-st d on süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Seega näeb EIÕK art 6 lg 3 p d ette süüdistatava õiguse küsitleda ise tunnistajaid või lasta küsitleda ehk tunnistajate

6(14)

küsitlemine kaitsja vahendusel. Käesolevas kohtumenetluses on süüdistatava kaitsjal olnud võimalus küsitleda tunnistajaid ning ka süüdistataval endal on seejuures lastud küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, mistõttu on olnud tagatud süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda kaitsja vahendusel tunnistajaid ning nende ütlusi kahtluse alla seada ning vastuolusid välja tuua. Kolleegium ei tuvastanud süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumist, mistõttu ei ole kokkuvõtvalt tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 ega lg 2 mõttes. 6.5 Põhjendamatu on süüdistatava etteheited maakohtule, et kohtu alla andmisest sai teada määrusest. Vastavalt KrMS § 259 lg 2 on eelistungist osavõtt kohustuslik vaid prokurörile ja kaitsjale. Süüdistatava osavõtt eelistungist ei ole kohustuslik. KrMS § 262 lg 1 p 1 teeb kohus eelistungil määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks. Määrus edastatakse süüdistatavale ning süüdistatav on kohtu alla andmise määruse ka kätte saanud (I kd, tl 20). Seega on maakohus toiminud vastavalt menetlusseadustikule. Ainetud on ka süüdistatava väited, et temale ei ole tutvustatud kahtlustust, mistõttu tuleb teda vabastada vahi alt. Kuriteo asjaolud oli märgitud esmakordselt juba isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollis (II kd, tl 2) ning kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub üheselt Artur Soomile esitatud kahtlustus (II kd, 40 pöördel). Koostatud on süüdistusakt, milles märgitud süüdistuse sisu ning süüdistusakti kätte saamist on süüdistatav Artur Soom ka kinnitanud (I kd, tl 20).

7(14)

Väärib märkimist vaid see, et kaitsja väide, et nimetatud tõendis on sedavõrd palju vigu, ei vasta tõele. Menetleja on eksinud otsuse koostamisel vaid ühes kohas ning kaitsja jätab tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha otsuses nr 3-1-1-52-09, p 11.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõnealune rikkumine ei muuda tõendit lubamatuks, kuna kirjeldatud minetus on hinnatav vormistusliku veana, kuna selline viga ei mõjuta otseselt menetlustoimingu usaldusväärsust ning tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. 7.2 Süüdistatava ja kaitsja jätavad tähelepanuta Riigikohtu seisukohad (vt nt nr 3-1-1-29-05, nr 3-1-1-47-08), et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Selliselt on toimitud ka kriminaalasja kohtulikul arutamisel, mistõttu tuleb politseitöötajate poolt kohtulikul arutamisel tunnistajana antud ütlused lugeda lubatavaks tõendiks. Tunnistaja CC on andnud ütlusi selle kohta, mida liiklusjärelevalve teostamise käigus tehti, milline sõiduk peatati, kes sõidukit sel ajal juhtis ning kuidas toimus juhi tuvastamine peale sõiduki peatumist. Nende ütluste pinnalt oli kohtul võimalik kontrollida menetlusdokumentides talletatud tõendusliku teabe õigsust - eelkõige nendes fikseeritud tõendamisesemeks olevat asjaolu, et süüdistuses märgitud ajal juhtis mootorsõidukit Artur Soom, kes juhtimisõiguse puudumist ja selle tuvastamise käiku ei vaidlustanud. Antud juhul on otsuse koostaja viibinud menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on otsuses kajastatud, mistõttu saab nimetatud tõendile tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 7.3 Ainetud on süüdistatava Artur Soomi väited, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollis ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusel puuduvad tema allkirjad. Seejuures on kirjeldatud kinnipidamise protokollis nii tegu, mille eest Artur Soom oli kinni peetud kui ka viidatud kinnipidamise alustele (II kd, tl 1-3, 46). Ebaõige on süüdistatava seisukoht, et isikut ei saa kahtlustatavana kinni pidada olukorras, kus sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole jõustunud. Kahtlustatavana kinnipidamine on menetlustoiming, mis seisneb kuni 48 tunniks vabaduse võtmises. KrMS § 217 annab seadusliku aluse kuriteos kahtlustatava kinnipidamiseks ja esmaste menetlustoimingute läbiviimiseks ja seda olukorras, kus isik on tabatud kuriteo toimepanemisest või vahetult pärast seda (lg 2 p 1), sh võib isikut pidada kinni ka juhul kui ta võib jätkuvat toime panna kuritegusid (lg 3 p 3) ja ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada (lg 3 p 4). KrMS § 217 lg 7 kohaselt kahtlustatavana kinnipeetule selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning kuulatakse üle KrMS §-s 75 sätestatud korras ehk kahtlustatavana ülekuulamine. Seega on ekslik ka süüdistatava seisukoht, et enne kinnipidamist tuleb isik kahtlustatavana üle kuulata. Lisaks hakkab kinnipidamisaeg kulgema isiku faktilisest kinnipidamisest, sõltumata sellest, millal vormistatakse kinnipidamisprotokoll.

8(14)

otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 8.1 Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (I kd, tl 117-119). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 8.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

9(14)

jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei tunnistanud süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et need lahknesid teatud osades vaid põhjusel, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused lahknesid diametraalselt kohtuistungil antud ütlustest. Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ja on kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. 9.2 Kolleegium märgib, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis, kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-2699. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Artur Soomi versiooni ja esitatud alibit. Maakohtu otsuse põhiosas analüüsitud tõendid kummutavad üheselt Artur Soomi alibi. Seejuures nõustub kolleegium maakohtuga, et maakohtule esitatud kirjavahetus ehk e-mail ei tõenda mingilgi moel Artur Soomi alibit ning see ei anna alust sedastada, et Artur Soom viibis 3. juunil 2019 kusagil mujal ega saanud kuritegu toime panna. Maakohus on põhjalikult kontrollinud Artur Soomi alibit kinnitavaid kui seda kummutavaid tõendeid ning lugenud tõendite kogumi pinnalt põhjendatult tõendatuks Artur Soomi alibi puudumise. Seejuures ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud uuesti taotlus täiendavate tõendite kogumiseks (Artur Soomi tööandaja ja õde), kui selgus, et kulleri kättesaamine ja tunnistajana ülekuulamine ebaõnnestus. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja ega süüdistatav ise ei ole soovinud alibit kinnitavate tunnistajate ülekuulamist. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Kokkuvõtvalt tõendid, millega süüdistatav ja kaitsja püüavad kinnitada kaitseversiooni, ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. 9.3 Kaitsja on asunud seisukohale, et tunnistaja CC ütlused tuleks tõendikogumist üldse välja jätta, kuna tunnistaja vajas mälu värskendamist ning see annab aluse kahelda, kas tunnistaja kirjeldas pärast oma varasemate ütlustega tutvumist aset leidnud sündmust või kirjeldas kirjapandut. Ebaõige on kaitsja väide, et tunnistajale tutvustati tema varasemaid ütlusi justkui kogu mahus. Tunnistaja CC kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati mälu värskendamiseks vaid kuupäeva ja sõiduki margi osas (I kd, tl 61, 62). Tunnistajale meenusid tõendamiseseme olulised asjaolud, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on tunnistaja kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja/kannatanu ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kolleegium tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab, et käesolevas asjas tunnistaja niisugune ütluste avaldamine ei väljunud mälu värskendamise raamidest ja ei ole käsitletav KrMS § 289 lg 1 ja KrMS § 288 lg 9 p 3 nõuete rikkumisena. Maakohtus on ristküsitluse jätkamisel välja selgitatud, mis tunnistajale meenus ning

10(14)

ristküsitlusel saadud ütlusi on maakohus hinnanud kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. 9.4 Süüdistatava apellatsioonis toodud järeldused tunnistajate CC ja AA ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele, mida tunnistajad ei ole öelnud. Nii ei ole tunnistaja CC kohtuistungil andnud ütlusi, et isikul ei ole juhiluba, vaid vastates prokuröri küsimusele, kas tunnistaja on varem kohtunud süüdistatavaga, andis tunnistaja ütlusi, et on näinud teda üks kord, siis kui toimus see. Pidasime kinni, tal oli lubadeta sõitmine. Tunnistaja CC märkis, et autot ei mäleta, kuna see ei omanud tähtsust, vaid tähtsust omas see, et roolis istub lubadeta isik, kellel on rikkumised (I kd, tl 61). Seega on tunnistaja andnud ütlusi, et roolis istus lubadeta isik ning see isik oli süüdistatav Artur Soom, mitte keegi teine. Ka ei ole AA kinnitanud, et süüdistatavat ei ole varem näinud. Tunnistaja andis ütlusi, et isiklikult süüdistatavat ei tunne, esimest korda nägi ülekuulamisel (I kd, tl 92 pöördel). Süüdistatav viitab läbivalt apellatsioonis asjaoludele, mida tunnistajatelt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud, ning teeb tunnistajate ütlustest järeldusi, mis ei vasta tunnistajate poolt öeldule. Maakohus on oma otsuses analüüsinud tunnistajate ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus mingeid rikkumisi ei tuvastanud. 9.5 Süüdistatav märkis apellatsioonis, et tunnistaja YY ei ole see isik, kes koostas isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kuna protokolli on koostanud YY. Kolleegium nõustub süüdistatavaga, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollis on märgitud patrullpolitseiniku nimeks YY ja ka allkirjastanud on protokolli YY (I kd, tl 1-3). Kohtuistungi protokollis on märgitud tunnistaja patrullpolitseiniku nimeks YY ning isikusamasus on tuvastatud ID kaardi alusel (I kd, tl 95 pöördel). Väärib märkimist, et maakohtus ei tõusetunud kordagi küsimust tunnistaja isikusamasuse osas. Avalikest andmetest nähtub, et Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ patrullpolitseiniku nimeks on märgitud YY ning kolleegium tuvastas kohtuistungi protokollis märgitud ID kaardi numbri järgi eteenuse rahvastikuregistri andmete päringuga dokumendist, et tunnistaja nimeks on YY. Seega on kohtuistungi protokollis tegemist tehnilist laadi kirjaveaga, milline ebatäpsus on jäänud parandamata ning isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koostanud ja kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja on sama isik. Seejuures on tunnistaja YY kohtuistungil kinnitanud, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll on koostatud ja allkirjastatud tema poolt (I kd, tl 96). 9.6 Süüdistatav asus seisukohale, et asjaolu, et Maanteeameti liiklusregistri andmetel ei ole temal juhiluba, ei tähenda seda, et see oleks fakt. Süüdistatav ei ole esitanud oma väiteid kinnitavaid tõendeid väidetava juhtimisõiguse olemasolu kohta. Pelgalt apellatsioonis esitatud väide, et temal võib olla ka muu riigi poolt väljastatud juhtimisõigus ei ole tõendiks, mis lükkaks ümber registri andmed. Asjaolu, et sõiduki registreerimistunnistus ei kehti ehk ei ole kirjas õiget omanikku või sõiduk, mis arvestades sõiduki tehnilist olukorda ei tohi osaleda liikluses, ei anna alust väita, et tegemist ei ole mootorsõidukiga. Sellised süüdistatava seisukohad, miks ei ole tegemist mootorsõidukiga ei ole asjakohased.

11(14)

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Kaitsjal tuleks arvestada ka seda, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-8-10, p 8).

12(14)

olevaid asjaolusid. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Artur Soomi süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse.

13(14)

Esmalt sätestab süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 18 lg 1, et taotlus kahju hüvitamiseks esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kuivõrd kaitsja ja süüdistatav taotlesid juba maakohtus süüdistatava Artur Soomi õigeksmõistmist, siis oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada maakohtule ning maakohus oleks saanud kahju hüvitamise otsustada kohtuotsusega. SKHS § 21 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamise taotluse esitada pärast maakohtu lahendi kuulutamist üksnes siis, kui isik jättis maakohtule kahju hüvitamise taotluse esitamata mõjuval põhjusel. Isegi, kui eeldada, et kaitsjal või süüdistataval oli mõjuv põhjus taotluse esitamata jätmiseks maakohtus, selgitab ringkonnakohus, et SKHS § 5 lg 1 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel. Kuivõrd ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse muutmata, siis ei ole Artur Soomil õigust nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist.

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.