1-19-7835/5 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

7.Anatoli Kelmanilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; - joobeseisundi tuvastamise kulu 44 (nelikümmend neli) eurot, s.o kokku menetluskulu 854 (kaheksasada viiskümmend neli) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides selgitusena: „Anatoli Kelman, 1-19-7835, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Anatoli Kelmanile tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Anatoli Kelman juhtis 08.08.2019 kella 09.07 ajal xxxx juures xxxx registreerimismärgiga xxxx olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti 1106T kohaselt esines Anatoli Kelmanil alkoholijoove ning tal tuvastati alkoholisisaldus ühes grammis veres 2,42 mg/g, laiendmääramatusega ± 0,06 mg/g). Kahtlustatava Anatoli Kelman ütluste (tl 39-41) kohaselt tunnistab ta, et juhtis 08.08.2019 alkoholijoobes olles autot Xxxx. Enda sõnul 20.07.2019 suri terviserikke tõttu tema vanem poeg. Poja surma pärast oli tal depressioon. 08.08.2019 varahommikul pidi ta kohtuma kalmistul töömeestega, et tellida poja hauale monument, kuid töömehed ei tulnud. Kuna tal oli paha tuju ja sügav depressioon, otsustas ta alkoholi juua. Ta läks oma tuttava juurde ja jõi umbes 200 g likööri ning hiljem sõitis autoga koju. Ta sai aru, et on joobes ja et ei oleks sellises seisundis tohtinud autot juhtida, kuid tal oli ükskõik. Sõiduajal, kui ta juhtis sõidukit xxxx teel kaotas ta sõiduki juhitavuse üle kontrolli ja põrkas kokku vastutuleva autoga. Sündmuskohale tuli politseipatrull, kes kontrollis tema seisundit alkomeetriga. Alkomeeter näitas positiivset tulemust alkoholi suhtes ja ta toimetati Wismari haiglasse ekspertiisi, kus ta andis vabatahtlikult verd ekspertiisi teostamiseks. Mootorsõiduk Xxxx, reg.nr xxxx kuulub talle. Tal on kehtiv B kategooria sõidukite juhtimisõigus, mille omandas 1993. aastal. Tal ei ole kehtivad karistusi liiklusseaduse rikkumise eest, kuid 07.05.2019 aastal lõpetati Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt KrMS § 202 lg 1, 2 alusel tema suhtes kriminaalmenetlus 19231700957 KarS § 424 lg 1 kuriteo toimepanemise eest. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kohustati teda läbima liiklusrikkujate rehabilitatsiooniprogramm „Korralik juht“ ja tasuda riigi tuludesse 250 eurot. Rehabilitatsiooni programmi läbis ta edukalt 06.06.2019-27.06.2019 ning raha summas 250 eurot maksis ära 4 kuu jooksul. Seoses poja surmaga on tal väga sügav depressioon ja tal on väga raske olla, kuna kaotas oma lootuse ja toetuse. Kahetseb väga, et juhtis sõidukit joobeseisundis. Tunnistaja A L ütluste (tl 30-31) kohaselt 08.08.2019 kella 09:07 ajal juhtis ta xxxx teel sõidukit xxxx reg.nr xxxx suunaga xxxxmnt poole kui xxxx juures vastutulev sõiduk tema autole sisse keeras. Autoks oli xxxx reg.nr xxxx, mille juht oli silmnähtavalt purjus ja üritas ära sõita, millele järgnevalt võttis ta tema auto süütelukust võtme ära ja helistas 112. Peale õnnetust juht oli tema vaateväljas ja ei tarvitanud midagi. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal Anatoli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Anatoli Kelman mootorsõidukit.

või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Antud juhul oli isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus vähemalt 2,36 mg/g, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Anatoli Kelmani mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Anatoli Kelman oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Anatoli Kelmani KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest (tl 39-41) nähtub, et enne sõiduki juhtima asumist tarvitas ta alkoholi ja ta sai aru, et on joobes, kuid tal oli sellest ükskõik ning sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna. Juhtides sõidukit, teadis Anatoli Kelman, et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud ja varasema kogemuse pinnalt teadis ka seda, et see on ka karistatav. Samuti kahetseb Anatoli Kelman puhtsüdamlikult juhtunut. Sellest järeldab kohus, et Anatoli Kelman pani süüteo toime vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd varasemast kogemusest oli ta teadlik, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Anatoli Kelman pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 424 lg 1 järgi näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava ankeetandmete kohaselt Anatoli Kelman töötab ning seega on tal alaline sissetulek. Seejuures kohtuistungil süüdistatava avaldatud andmetest saab järeldada, et süüdistatava sissetulek ei ole kuigi suur. Ehkki Anatoli Kelmani ankeetandmete kohaselt on ta varasemalt kriminaalkorras karistama isikuks, nähtub kriminaalasja materjalidest, et 30.04.2019 alustati Anatoli Kelmani suhtes KarS § 424 lg 1 tunnustel menetlust selles, et ta juhtis mootorsõidukit, olles joobeseisundis. 07.05.2019 lõpetati Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt Anatoli Kelmani suhtes menetlus ning talle pandi kohustuseks läbida liiklusrikkujate rehabilitatsiooniprogramm „Korralik juht“ ja tasuda riigi tuludesse 250 eurot. MTÜ Eesti Liikluskäitumise Arenduskeskus on kinnitanud (tl 47), et Anatoli Kelman läbis rehabilitatsiooniprogrammi „Korralik juht“ ning samuti nähtub Swedbank AS väljavõttest (tl 48), et isik on tasunud 250 eurot riigi tuludesse. Seega on Anatoli Kelman isikuks, kes on ka varasemalt toime pannud mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Kuivõrd aga menetlus lõpetati, ei kanta neid andmeid karistusregistrisse ning süüdistatavat tuleb lugeda varem karistamata isikuks. Märkimist väärib asjaolu, et käesoleva kuriteo pani isik toime kõigest 3 kuu möödudes tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisest. Seega ei rehabilitatsiooniprogrammi läbimine ega ka rahalise kohustuse tasumine süüdistatavat õiguskuulekusele ei sundinud ja süüdistatav pani uuesti toime samalaadse süüteo, põhjustades ka liiklusõnnetuse, millega tekitati varalist kahju. Sellistest asjaoludest tingituna ja juba

kohaldatud mõjutuvahendite ebaefektiivsusest tulenevalt on kohtu arvates isiku suhtes vaja karistusega saavutada eripreventiivset eesmärki, s.o sundida süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning samuti on see vajalik ka üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes grammis veres mitte vähem kui 2,36 mg/g. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on suur, kuivõrd piirmäära on ületatud olulisel määral. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata üle keskmise suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, so süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, samuti puuduvad tal kehtivad väärteokaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies

ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoluga, et süüdistataval on töökoht ja püsiv sissetulek ning sellest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut, kuna tegemist on kõrgemas eas isikuga, kellel võib uue töö leidmine olla keeruline. Arvestades aga asjaolu, et süüdistatav on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud kriminaalasjas leiduvate tõendite kohaselt alkoholijoobe seisundis ning ta on ka ise tunnistanud, et tal on depressioon, mille tõttu tarbis ta alkoholi, leiab kohus, et süüdistatav tuleks allutada käitumiskontrollile, et süüdistatav kriminaalhooldaja järelevalve all ja juhendamisel oleks suuteline oma elu uuesti korda saama, samuti suudaks ennast distsiplineerida. Kuivõrd süüdistatav väitis kohtuistungil, et ta ei ole pärast inkrimineeritud kuritegu enam alkoholi tarvitanud ning kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks vahepeal toime pannud uusi süütegusid, n.t liiklusalaseid väärtegusid, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole siiski vajalik ning tema suhtes piisab KarS § 73 sätete kohaldamisest. Kohus loodab, et kohtuotsusega määratav katseaeg distsiplineerib süüdistatavat piisavalt ja ta saab tema elu puudutanud raskete elusündmustega hakkama ka uusi süütegusid toime panemata. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati alkoholijoove. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba väärtegude puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Anatoli Kelmani puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate s.h tema enda ohutuse huvides. Süüdistatav tunnistas, et jõi enne mootorsõidukit juhtima asumist ning tema verest tuvastati alkoholi vähemalt 2,36 mg/g kohta. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja ohutusse. Samas ületas tuvastatud alkoholisisalduse suurus oluliselt kriminaalvastutuse piirmäära. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt (tl 45), ei ole süüdistatavat kriminaalkorras karistatud ning tal ei ole ka kehtivaid väärteokaristusi. Sellele vaatamata peab kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud isikul alkoholijoove, samuti liiklusõnnetuse

põhjustamine ning ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et juhtides mootorsõidukit joobeseisundis seadis süüdistatav teadlikult ohtu nii enda elu ja tervise kui ka teised kaasliiklejad. Seetõttu peab kohus vajalikuks kohaldada lisakaristust, seda vaatamata sellele, et süüdistatava sõnade kohaselt võib ja juhtimisõigusest ilmajäämisel kaotada oma töö ning tema senine elukorraldus ja sissetulek võivad oluliselt muutuda halvenemise suunas. Samas on omaksvõetud kohtupraktika seisukohal, et ka töö kaotamise võimalus ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Süüdistatav oli temale inkrimineeritud süüteo toimepanemisel teadlik juhtimisõiguse säilimise vajalikkusest töötamisel, kuid see teadmine teda süüteo toimepanemisest hoiduma ei sundinud. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida teadlikult ja tahtlikult liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu ja saabunud tagajärge, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Süüdistatavale süüks arvatud käitumine viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses, mille tulemusena sai kahjustada nii tema enda kui ka teiste vara. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Samas tuleb ka lisakaristuse puhul arvestada kergendava asjaolu olemasolu ja seda, et isikut ei ole varem kriminaalkorras karistatud, samuti peab kohus oluliseks siiski oluliseks ka süüdistatava põhjendusi ja teda lähedalt puudutanud sündmust, mis vallandasid temas mõtlematu ja ennasthävitava käitumise ning seetõttu leiab kohus, et lisakaristust ei saa küll jätta kohaldamata, kuid kohus peab võimalikuks kohaldada lisakaristust miinimummääras.