Liiklussüüteod

karistuse 160 (sada kuuskümmend) miinimumpäevamäära, päevamäära arvestusega 10 eurot päevamäär, s.o 1600 (tuhat kuussada) eurot. KarS § 65 lg 2 ja 73 lg 5 alusel mõista liitkaristus Harju Maakohtu 12.09.2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga, mõistes liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 1 aasta 7 kuud ja 9 päeva, mis jäeti täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1, 2 ja 3 alusel katseajaga 2 aastat ja rahaline karistus 160 päevamäära, s.o 1600 eurot. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi kohtuotsuse jõustumisest 10 (kümme) kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades. Rahaline karistus tuleb tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos näidatud osadena ja kuupäevadeks Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „S.I, 1-18-9652, rahaline karistus, ositi tasumine“. KarS § 73 lg 5 alusel jätta eelmise, so Harju Maakohtu 12.09.2016 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus, so vangistus 1 aasta 7 kuud ja 9 päeva täies ulatuses täitmisele pööramata, määrates, et käesoleva otsusega mõistetud rahaline karistus viiakse KarS § 64 lg 2 alusel täide iseseisvalt. Jätta S.I suhtes tõkend kohaldamata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldada S.I suhtes lisakaristust, võttes S.I-lt ära sõiduki juhtimise õiguse 5 (viis) kuuks). Lisakaristuse tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ja lõpeb kohtuotsusega määratud tähtaja möödumisest. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. S.I-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; - joobeseisundi tuvastamise kulud 289 (kakssada kaheksakümmend üheksa) eurot; s.o kokku menetluskulu 1099 (tuhat üheksakümmend üheksa) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides selgitusena: „S.I , 1-18-9652, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel S.I tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas, kannatanu ja prokurör 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Sellega pani S.I toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi (alates 01.11.2017 KarS § 424 lg 1 järgi) kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav S.I selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Kaitsja leidis, et süüdistatavale esitatud süüdistus on põhjendatud, süütegu kvalifitseeritud õigesti.

tugevalt ja imelikul moel köhib. Pööras tähelepanu parklas pargitud xxx registreerimismärgiga xxx poole ja märkas, et mainitud sõiduki mootor töötab ja keegi istub rooli taga. Nägi, et juhiistmel istub meesterahvas ja toetub oma peaga vastu rooli ja köhib. Kedagi peale juhi sõidukis ei olnud. Ta astus restorani sisse ja samal ajal jälgis läbi aknaklaasi, mida teeb xx juht. Umbes poole tunni jooksul meesterahvas käitus imelikult: tõmbles rooli taga, köhis, korduvalt toetas peaga vastu rooli. Umbes kell 22:25 märkas, et xxx hakkas aeglaselt sõitma. Sõiduk sõitis umbes 6-7 sekundit kuni sõitis vastu äärekivi ja jäi seisma. Juht sõidukist ei väljunud ja tunnistaja sõnul jäi magama. Helistas koheselt politseisse. Politseipatrull saabus viie minuti jooksul ja kontrollis xxx olevat isikut. Kuni politsei saabumiseni xxx juht oli kogu aeg tunnistaja vaatealas. Selle aja jooksul juht ei liikunud, ei tarvitanud, joonud ega söönud midagi. Tunnistaja L V ütluste (tl 6-7) kohaselt olles tööl sai ta 02.10.2017 kell 22:32 väljakutse Xxx valda xxx juurde, kus oli liiklusõnnetus toiminud. Jõudes kohale kell 22:35 nägi Xxx tee xxx juures mootorisõidukit Xxx Xxx registreerimismärgiga xxx. Sõidukituled põlesid ja juht oli juhiistmel ning magas. Juht oli autos üksinda. Ajas juhi üles ja vesteldes temaga tekkis kahtlus tema terviseseisundi kohta. Juht rääkis ühte juttu, tahtis jääda magama, isik vahetpidamata sülitas, nägu punetas, kõikus kergelt ja ei tajunud ümbritsevat, kuid alkoholilõhna ei olnud. Joobeseisundi tuvastamiseks toimetati isik teise autopatrulli poolt xxx haiglasse. Eeltoodust nähtuvalt on S.I kohtueelsel menetlusel antud ja tunnistaja D Ki ütlused vastuolulised. Samas annavad tunnistaja ütlused täpse pildi toimunust. Kohtu hinnangul ei ole S.I kohtueelsel menetlusel antud ütlused usaldusväärsed, need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ning eluliselt mitteusutavad. Kohtule ei ole usutav süüdistatava väide, et ta ei juhtinud pärast kokaiini ja GHB tarvitamist mootorsõidukit Xxx Xxx registreerimismärgiga xxx. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja D Ki ja L V ütlustes. Süüdistatav peeti kahtlustatavana kinni sõiduki Xxx juhikohalt ja seejuures nägi tunnistaja D K just süüdistatavat sõidukit juhtimas ja pärast äärekivi vastu sõitmist rooli taha magama jäämas. Seejuures helistas tunnistaja D. K sellise juhi käitumise tõttu politseisse ja väljakutsele kohale jõudnud politseiametnik L. V leidis rooli tagant süüdistatava magamas nii nagu kirjeldas D. K. Seega riimuvad tunnistajate D. Ki ja L. V ütlused ajaliselt sündmuste toimumise järjekorra osas. Kohus leiab, et nimetatud tõenditega on üheselt tuvastatud süüdistatava poolt vaidlusaluse sõiduki juhtimise fakt. Kuivõrd süüdistatava ütlused ei riimu tunnistajate kriminaalasjas antud ütlustega, tuleb süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud süüd eitavad ütlused tõendikogumist välja jätta. Sellisele seisukohale asumiseks annavad tuge süüdistatava enda ütlused, millistest nähtuvalt mäletab ta narkootiliste ainete tarvitamist ja seejärel tema äratamist politseiametnike poolt. Seega joobe tõttu ei olegi ta suuteline meenutama vahepealseid sündmusi. Küll annavad vahepealsete sündmuste kohta informatsiooni tunnistaja D. Ki ütlused, millistes kohtule alus kahtlemiseks puudub. Asjaolu, et süüdistatava ei mäleta joobe tõttu mingeid asjaolusid või oma käitumist, ei välista nende asjaolude esinemist ja tema käitumise õigusvastasust. Nii tunnistaja D. Ki kui ka L. V sõnade kohaselt viibis süüdistatav sõidukis üksinda nii rooli taga köhides, sõiduki juhtimise ajal kui ka pärast seda magama jäämist ning sõidukist leiti magamast just süüdistatav, kelle käitumist oli D. K jälginud ja nähtust politseid teavitanud. Süüdistatav on küll kohtuistungil süüd tunnistanud, kuid kinnitanud samas, et ta ei mäleta vahepealseid sündmusi. Seega ei anna tema süü tunnistamine samas mingit teavet tõendamiseseme kohta ja süü tunnistamine tuleneb toimikuga tutvumise järel tekkinud arusaamast ja järeldustest. Tunnistaja ütlustega on kooskõlas reaalne olukord - sõiduk, mille juhikohal S.I istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis S.I mootorsõidukit. Juhtimise fakti osas ei ole tähtsust asjaolul kui pika maa sõiduk seejuures läbis. Süüdistatav selgitas kohtuistungil ka seda, et tema teada oli sõiduk tehniliselt korras, mis peaks välistama ka sõiduki iseenesliku liikuma hakkamise. S.I-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis.

Edasi juhib kohus tähelepanu joobeseisundi tuvastamise saatekirjale (tl 1), mille kohaselt tuvastati isiku organismist kokaiini ja GHB-d. Aineekspertiisiga tuvastatud kokaiin ja GHB kuuluvad NPALS § 31 lg 1 alusel koostatud sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 I nimekirja. Seega on tegu narkootiliste ainetega. KarS § 424 koosseisu täitmiseks ei piisa ainult narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamisest, vaid peab esinema ka joove. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja lisaks 2 (tl 3) olevast hinnangust isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta nähtub, et S.I esines joove. Terviseseisundi kirjeldamise protokollis nr 1845T on fikseeritud joobele iseloomulikud kliinilised leiud (teadvus: unine; vegetatiivsed reaktsioonid: silmade sidekestade punetus kergelt; artikulatsioon: kerge düsartria; pupillide suurus ja reaktsioon valgusele: 8 mm; tasakaal ja koordinatsioon: Rombergi asend kõigub, kukub, sõrme-nina katse käed raudus; värin laugudes esineb; lisaandmed: pole suuteline normaalselt lävima. Jääb ruttu magama). Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud narkootilist ainet (kokaiin, GHB), mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi. Seega S.I rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii S.I mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et S.I oli sõidukit juhtides narkojoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. S.I KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et süüdistatav ei olnud teadlik oma seisundist – narkojoobest. Sellesisulist veendumust kinnistavad üheselt ka isiku enda poolt kahtlustatavana antud ütlused (tl 19-20) kui ka kohtuistungil antud ütlused, et tarvitas 02.10.2017 narkootilisi aineid. Sellest hoolimata otsustas S.I autoga sõita. Kuigi süüdistatav väitis kohtuistungil, et ta ei plaaninud kuhugi sõita ja helistas sõbrale, et see järele tuleks, nähtub D. Ki ütlustest üheselt, et sõiduk sõitis edasi, sõitis vastu äärekivi ja seejärel jäi juht roolis magama. Selline asjaolu viitab süüdistatava ärkvelolekule sõiduki juhtimisel ja ilmselgele arusaamisele oma tegevusest. See, et ta ei olnud oma seisundi tõttu võimeline sõiduki juhtimisega rohkem toime tulema, ei muuda sõitmise ja sõiduki juhtimise, ehk sõiduki liikumisse viimise ja liikumise suunamise fakti olematuks. Juhtides sõidukit teadis S.I , et juhib sõidukit narkojoobeseisundis, mis on keelatud. Sellest järeldab kohus, et S.I käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et S.I pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 (alates 01.11.2017 KarS § 424 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KarS § 424 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Alates 01.11.2017 kehtima hakanud KarS 424 lg 1 kohaselt on karistus sama, s.o karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 14) nähtub, et süüdistatav omab ühte kehtivat kriminaalkaristust KarS § 184 lg 1 ja § 199 lg 2 p 7 järgi. Eelmärgitud otsusega määratud katseaeg lõppes 11.09.2018. Karistusliigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistataval on oma sõnade kohaselt alaline sissetulek väljaspool Eesti Vabariiki. Süüdistatava tööandja xxx on esitanud tõendi, mille kohaselt süüdistatav töötab äriühingu xxx xxx ja töötasu on xxx eurot neto (tl 30). Taolistest andmetest teeb kohus järelduse, et süüdistataval on püsiv sissetulek ja süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada alternatiivset karistust, so rahalist karistust. Käesolevaks ajaks, s.o otsuse tegemise ajaks on süüteo toimepanemisest peagi möödunud poolteist aastat ning viimased menetlustoimingud on läbi viidud juunis 2018. Seega on süüdistatavast olenemata põhjustel kriminaalasjas tõendeid hakatud koguma alles 8 kuu möödumisel süüteo toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et karistuse rangust peab mõjutama ka süüteo toimepanemisest möödunud ajavahemik ja asja aktuaalsuse ning avaliku menetlushuvi vähenemine. Samas tingiks isiku vabadust piirava karistuse kohaldamine automaatselt KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 5 sätete kohaldamise ja süüdistatav peaks minema kandma juba suhteliselt pikaajalist liitkaristust, mille kohaldamiseks puuduks aga vajadus. Kohtuistungil ilmnes küll asjaolu, et süüdistatav on toime pannud ka LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo 2018 septembris, kuid kohtu arvates ei saa see asjaolu karistuse liiki mõjutada, kuivõrd väärtegu on toime pandud aasta möödumisel kuriteo toimepanemisest ja tegemist ei ole raskema süüteoga, millest saaks teha järeldusi, et isiku süüteod on ajas muutunud ohtlikumaks ja peaks tingima rangema reageerimise, kinnistamaks süüdistatavas arusaama keelunormi kehtivusest. Seetõttu leiab kohus, isiku vabadust piirava karistuse kohaldamine ei ole kohtu arvates otstarbekas, kuivõrd inkrimineeritud süüteo toimepanemisest on käesolevaks ajaks möödunud juba peaaegu poolteist aastat ning seetõttu ei ole menetlushuvi asja vastu enam nii aktuaalne. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine narkojoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt hindab kohus süüdistatava süüd keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna saab kohus arvestada süüdistatava kahetsust kohtuistungil ning raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Sellest tulenevalt, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke, tuleb süüdistatavale mõista karistus ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra lähedases määras. Liitkaristus

Süüdistatavat on Harju Maakohtu 12.09.2016 otsusega (tl 15-18) KarS § 184 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p 7 järgi karistatud vangistusega 2 aastat, millest koheselt kuulus ärakandmisele 4 kuud ja 21 päeva ning 1 aasta 7 kuud ja 9 päeva jäi KarS § 73 lg 1, 2 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, kui isik ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Katseaeg lõppes 11.09.2018. Käesolev kuritegu on toime pandud 02.10.2017, seega katseajal. KarS § 73 lg 5 kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Kuna käesolev kuritegu on toime pandud 02.10.2017, seega katseajal, siis kohtuotsuste kogumis tuleb karistused liita täies ulatuses. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Seetõttu asub kohus seisukohale, et eelmise otsusega mõistetud karistus tuleb jätta täitmisele vastavalt eelmises otsuses märgitud tingimustele, lugedes eelmise otsusega mõistetud karistuse katseaja lõppemise tõttu kantuks ning käesoleva otsusega mõistetav rahaline karistus tuleb täide viia iseseisvalt. Arvestades asjaoluga, et süüdistataval tuleb konkureeriva rahalise kohustusena tasuda ka menetluskulu ja süüdistatava igakuine netosissetulek on vaid xxx eurot, määrab kohus rahalise karistuse tasumise KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel ositi igakuiste võrdsete osadena 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Lisakaristus Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmisena. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab ülalmärgitud kohtupraktikat, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tuvastati süüdistataval narkojoove ning tunnistaja ütlused süüdistatava seisundi kohta iseloomustasid seda seisundit ilmekalt. Seega oli tegemist ohtliku käitumisega. Lisaks sellele on tuvastatud ka see, et süüdistatavat on pärast kuriteo toimepanemist karistatud ka LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, mis viitab korduvale samalaadsele süüteo

toimepanemisele, mis näitab võimalust, et ta võib ka edaspidi sarnase iseloomuga süütegusid toime panna. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine rahalise karistuse näol ei täida eripreventiivseid eesmärke, kuivõrd kohtu arvates on süüdistatav näidanud, et ta võib liikluses olla ohtlik, olles seda eelnevalt olnud juba korduvalt. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt tuleb süüdistatava suhtes kohaldada lisakaristust, vältimaks uute samalaadsete süütegude toimepanemist vähemalt ajal mil sõiduki juhtimise õigus on ära võetud ning kinnistamaks arusaama sellest, et samalaadsete süütegude toimepanemisel võidakse temalt juhtimisõigus ära võtta ka pikemaks ajaks. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kuivõrd süüdistatava suhtes ei ole varem lisakaristust kohaldatud, peab kohus võimalikuks kohaldada esimesel korral lisakaristust oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.