1-18-9798/15 - Liiklussüüteod - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 194 (ükssada üheksakümmend neli) päevamäära, s.o 1940 (üks tuhat üheksasada nelikümmend) eurot. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi 5 (viie) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust tasumisega 5 (viies) võrdses osas igakuiselt 388 (kolmsada kaheksakümmend kaheksa) eurot kuu 15. kuupäevaks. Rahaline karistus summas 2000 (kaks tuhat) eurot ositi tasumisega tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile ühele järgmistest kontonumbritest: SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X) LUMINOR PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) Tasumisel märkida viitenumber 99919400000524 . Selgituseks märkida: „H.J , 1-18-9798, rahaline karistus 30.01.2019. a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja otsuse alusel“. KarS § 65 lg 2 alusel mõista H.J-ile kohtuotsuste kogumi eest liitkaristus. KarS § 64 lg 2 alusel viia käesoleva otsusega mõistetud rahaline karistus ja Tartu Maakohtu 15.05.2018. a otsusega mõistetud ning üldkasuliku tööga asendatud liitkaristus täide iseseisvalt. Välja mõista H.J-ilt sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot. Välja mõista H.J-ilt 420 (nelisada kakskümmend) eurot riigituludesse muude menetluskulude katteks. Menetluskulud summas 1230 (üks tuhat kakssada kolmkümmend) eurot tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile ühele järgmistest kontonumbritest: SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X) LUMINOR PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) Tasumisel märkida viitenumber 99919700005601. Selgituseks märkida: „H.J , 1-18-9798, menetluskulud 30.01.2019. a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja otsuse alusel“. KrMS § 417 lg 2 järgi menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtaegadeks rahalise karistuse või menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebe kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 31. jaanuarist 2019. a. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tervikuna tutvumiseks kättesaadav alates 22. veebruarist 2019. a. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikuna tutvumiseks kättesaadavaks tegemisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi viieteistkümne päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest määruskaebuse esitamisega Tartu Maakohtule. 2(2)

19.mail ja 17. juunil 2017. a. 20. augustil 2018. a mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta oli tema kolmas LS § 90 lg 1 p 1 rikkumisega seotud tegu ja seetõttu on kuriteokoosseisu objektiivne külg täidetud. Subjektiivne külg on tõendatud süüdistatava ütlustega, mille kohaselt ta on läbinud sõidukoolituse, kuid ajutistest lubadest kaugemale ei jõudnud liiklusrikkumiste tõttu. Alaealisena olid tal eelload. H.J on sõidukoolitusest teave liikluseeskirjadest ja liikluseeskirjade rikkumisega juhtimisõigusest ilmajäämise kogemus. Seega ta teadis, et juhtimisõiguseta sõitma minnes ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Tegu on toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 tähenduses. Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 4231 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Vaidlus on selle üle, milline karistusliik täidab H.J puhul KarS § 56 sätestatud karistamise eesmärki. KarS § 56 lg 1 järgi karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 järgi vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. KarS § 56 lg 3 järgi alaealisele võib karistuse mõista ainult siis, kui alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurusest lähtuvalt saab määrata võimaliku karistuse liiki ja määra. Süüdistatava karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. KarS § 56 lg 2 sätestab selgelt, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on 10.03.2016. a otsuse nr 3-1-1-20-16 punktis 14 öelnud, et kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul 4(2)

ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1.). Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Riigikohtu 20.03.2017. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 7 kriminaalkolleegium märgib kõigepealt, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Karistusregistri andmetel iseloomustab H.J tema varasem korduv karistatus liiklusseaduse rikkumisega seotud süütegude eest (tl 30 – 32). Teda on kriminaalkorras varem karistatud ühel korral KarS § 424 järgi ja ühel korral LS § 224 lg 2 järgi. Viimati karistati H.J 15.05.2018. a Tartu Maakohtu otsusega KarS § 424 järgi 4 kuu vangistusega. Karistuseks mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus 11 kuud vangistust, millest hulgas on Tartu Maakohtu 29.08.2016. a otsusega mõistetud karistus KarS § 121 lg 1 järgi. KarS § 73 lg 4 ja § 69 lg 1 alusel asendati mõistetud vangistus 330 tunnis üldkasuliku tööga tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud. Prokurör esitas tõendina ka Tartu Maakohtu 31.08.2017 otsuse väärteoasjas nr 4-17-3408, mis tõendab H.J varasemat juhtimisõiguseta sõitmist (lk 39, 40). Eelnimetatud otsus on karistusregistris arhiveeritud (tl 30 pöördel). Arhiveeritud karistusandmeid ei võeta karistuse mõistmisel aluseks. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta Tartu Maakohtu 31.08.2017 otsuse väärteoasjas nr 4-17-3408. Mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta on ohtlik liiklusohutuse seisukoha ning seetõttu on seadusandja pidanud vajalikuks luua uus kuriteokoosseis, KarS § 4231 . Seadusandja on alates 01.01.2018. a teinud muudatusi ka karistamise alustes ning täiendanud KarS § 56 3. lõikega. KarS § 87 sisaldab mõjutusvahendeid, mida kohaldatakse alaealistele nende poolt süütegude toimepanemisel. H.J ei ole seaduse tähenduses alaealine, kuid ta on oma ealt noor inimene, keda tema ea tõttu on samuti võimalik mõjutada õiguskuulekaid eluviise järgima. Kui H.J Tartu Maakohtu 15.05.2018. a otsusega karistati KarS § 424 järgi vangistusega ja talle mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus, leidis kohus, et liitkaristus on võimalik KarS § 69 lg 1 alusel asendada üldkasuliku tööga. Võrreldes KarS § 4231 ja § 424 kuriteokoosseise liiklusohutuse seisukohalt, leiab kohus, et vaatamata juhtimisõiguseta sõitmise ohtlikkusele, on joobes juhtimine oluliselt ohtlikum kuritegu, sest inimene on alkoholi tarvitamisega viinud ennast seisundisse, kus on häiritud koordinatsioonija tähelepanuvõime. Ometigi leidis kohus, et joobes juhtimise eest mõistetud vägistus oli võimalik H.J asendada üldkasuliku tööga. Kohtu hinnangul täidab H.J Tartu Maakohtu 15.05.2018. a otsust nõuetekohaselt. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik K. K. 21.11.2018 vastus prokuröri kirjale tõendab H.J poolt Tartu Maakohtu 15.05.2018 otsusega mõistetud üldkasulikke tundide täitmist. Kohtule esitati kaks kriminaalhooldaja teadet üldkasuliku töö sooritamise kohta (lk 42, 43). Vahetult enne süüdistusakti kohtusse saatmist 21.11.2018 seisuga oli H.J sooritanud 135 tundi ja 195 tundi jäänud sooritamata. Kohtuistungile eelnenud päeva, 29.01.2019 seisuga oli H.J sooritatud 174 tundi ja sooritamata 156 tundi. H.J-ile on koostatud 7 ajakava ja ta ei ole suutnud kinni pidada ühestki ajakavast. H.J ei eita, et temal on üldkasuliku töö tegemise graafikust kinnipidamisega raskusi ja see on tingitud tema tervislikust olukorrast. Tal on vigastatud käsi ja seetõttu on käsi väljas külmaga füüsilist tööd tehes tundlik ja valulik. H.J teeb üldkasulikku tööd põhitöö kõrvalt. Tema põhitöö on Soome 5(2)

Vabariigis. Kohtule ei ole esitatud üldkasuliku töö ajakava ja selle täitmise tulemusi. Seetõttu ei saa kohus veenduda tegelikes asjaoludes ja hinnata ajakavast kinnipidamisest kõrvalekaldeid. Võrreldes kriminaalhooldaja esitatud andmeid, ei ole põhjust järeldada üldkasuliku töö tegemata jätmist. Võrreldes kahekuulise vahega esitatud andmeid, on kahe kuu jooksul tehtud 39 tundi üldkasulikku tööd. Arvestades 330 tunni üldkasuliku töö tegemiseks määratud tähtaega, 18 kuud, on kohtuotsuse täitmine võimalik ühes kuus 18 tunni töö tegemisega. Kahe kuu jooksul on vastav norm tunde täidetud (2x18=36). Arvestades, et 29.01.2019 seisuga oli tähtajast möödunud 8 kuud ja selle aja jooksul oli tehtud 174 tundi tööd, siis tehtud töö maht on proportsionaalselt suurem kui töö tegemiseks kulunud tähtaja osa. Tähtjast vähem kui poole ajaga on tehtud üle poole töötundidest. Süüdistatav avaldas siirast kahetsust juhtimisõiguseta sõitmise pärast. Peale seda tegu pole tal absoluutselt olnud mingit tahtmist rooli istuda. Lähitulevikus ta lubasid ei saa. Tüdruk läheb autokooli suve alguses. Ta müüs auto ka maha ja investeeris raha ettevõtlusse, mesindusse. Süüdistatav tegeleb mesindusega eelmise aasta algusest, kui esimesed tarud ostis, on 23 taru mesilastega. Ta tegutseb mesinduses koos emaga, hetkel ehitavade tootmishoonet, plaan on laieneda. Talvel töötab süüdistatav Soomes. Kriminaalhooldaja andmetest Tartu Maakohtu 15.05.2018 otsuse täitmise kohta ja süüdistatava ütlustest järeldub, et süüdistatav on kohusetundlik karistuse täitmisel. Süüdistatavale ei ole enam põhjust ette heita varem süütegudega kaasnenud alkoholiga seotud eluviise. Varesematest juhtimisõiguseta sõitmisest kuni 20.08.2018. a teo kordamiseni möödus enam kui üks aasta. Kõik eeltoodud asjaolud annavad alust järeldada, et H.J on teinud oma järeldusi oma varasematest eluviisidest ning muutnud oma käitumist õiguskuulekamaks. Kohus leiab, et karistuse eesmärke on võimalik süüdistatava suhtes saavutada kergema karistusega, rahalise karistusega. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.06.2018. a otsuse nr 1-17-1629 punktis 28 selgitatakse järgmiselt: kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Karistuse määra valikul peab kohus hindama ka õiguskorra kaitsmise vajadust ehk karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Käesoleval juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista H.J-ile karistust suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kohus, lähtudes Riigikohtu seisukohast karistuse mõistmisel võtab lähtepunktiks kergemaliigilise karistuse keskmise määra. KarS § 44 lg 1 järgi kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära, millest keskmine on kakssada kuuskümmend viis päevamäära. LS § 90 lg 1 p 1 rikkumisega ei kaasnenud muid rikkumisi. Süstemaatilisus on koosseisuline tunnus ja seetõttu ei võeta eraldi arvesse. Eeltoodust lähtudes on H.J süü suurus keskmine, pigem alla keskmise. 6(2)