Liiklussüüteod

soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kahtlustatava Rivo Mikko ütluste (tl 10-12) kohaselt tunnistab ta, et juhtis 08.09.2017 alkoholijoobes autot Opel Calibra. Alkoholi tarvitas enne juhtima asumist 08.09.2017 kella 18:00 aegu. Oli üksi Komeedi tänaval ja talle meenus, et auto on tankimata. Kuna tal oli plaanis järgmisel hommikul väga vara sõitma minna, siis otsustas aja kokkuhoiu mõttes õhtul auto juba ära tankida. Nii otsustaski ta sõita Kristiine keskuse kõrval olevasse Statoili. Sai autot juhtida kusagil 600 meetrit, kui tal juhtus avarii. Sõitis viadukti alt läbi vastassuunavööndisse. Autos oli üksi. Riivas külgepidi mingit autot ja peatus kohe pärast seda. Samal ajal jooksis tema juurde mootorrattur, kes ta autost juhikohalt välja tõmbas. Mootorrattur ja mingi mees hoidsid teda kinni kuni politsei tulekuni. Politsei saabudes võeti ta jaoskonda kaasa, kus pidi puhuma alkomeetrisse. Autot mida juhtis kuulub tema xxx M V. Puhtsüdamlikult kahetseb juhtunut. Tunnistaja S O ütluste (tl 15-16) kohaselt sõitis ta kella 20:00 paiku endale kuuluva sõiduautoga mööda Endla tänavat. Reastus ümber vasakpöördeks, kui vastassuunas kahe sõidurea vahel tuli vastu Tehnika tänavalt vasakpöörde vastassuunda lõpetanud sõiduauto Opel Calibra. Autojuht oli väga ebakindla sõidustiiliga. Tal õnnestus kokkupõrget vältida, aga Opel riivas vastu tulnud sõiduautot Ford Focus ja mootorratast Yamaha R6. Mootorrattur kukkus. Mootorrattur avas sõiduki ukse ja eemaldas ilmselgete joobetunnustega Opeli juhi sõidukist. Opeli numbrimärk oli xxx. Opeli juht nende juuresolekul alkoholi ega ravimeid ei tarvitanud ning eemaldati sõidukist koheselt peale õnnetust. Tunnistaja K K ütluste (tl 17-18) kohaselt sõitis ta 08.09.2017 kella 20:00 ajal Kristiine viadukti alt läbi. Hakkas reastuma vasakule pööravale rajale, kui vastu tuli kahe sõidurea vahel punane Opel Calibra (xxx). Joobetunnustega juht põhjustas sõidukiga Opel Calibra liiklusõnnetuse, riivates teist sõiduautot ja mootorratturit. Mootorratta juht tuli rattalt maha ja tõmbas autost välja Opeli juhi. Opeli juht ei tarbinud peale õnnetust alkoholi. Juht oli autos üksinda. Tunnistaja M M ütluste (tl 19-20) kohaselt juhtis ta 08.09.2017 kella 20:00 ajal mootorsõidukit Yamaha R6 mööda Endla tänavat (Tehnika tänava ja Tulika tänava vahelisel lõigul) suunaga Tehnika tänavale. Nägi, kuidas vastassuunas autode vahelt liigub talle vastu punast värvi Opel (reg. nr xxx), mis riivas teisi sõidukeid ja suundus otse tema poole. Kokkupõrke vältimiseks suunas ta mootorratta kiiresti paremale ning kukkus paremale küljele pikali. Koheselt peale seda tõusis püsti ning nähes, et sõiduk Opel proovib edasi sõita, liikus kiirelt juhi ukse juurde ning võttis isiku autost välja. Isik tunnistas talle, et on joonud alkoholi. Peale õnnetust isik midagi joodavat ei tarvitanud. Sõidukis Opel peale juhi kedagi ei viibinud. Tunnistaja M V ütluste (tl 21-22) kohaselt tarvitas Rivo Mikko 08.09.2017 Komeedi tänaval asuvas korteris alkoholi ning seejärel läks tunnistajale kuuluva sõidukiga Opel Calibra registreerimismärgiga xxx sõitma. Kui Rivo oli kodust lahkunud, läks veidi aega mööda, kui tema ukse taha tuli naaber ja küsis, kas punane Calibra kuulub talle, et sellega tehti avarii. Koheselt helistas ka Rivo ise ja ütles, et jäi vahele. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal Rivo Mikko istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Rivo Mikko mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile (tl 25-26), mille kohaselt kasutati 08.09.2017 kell 20:38 kuni 20:41 Rivo Mikko seisundi kindlakstegemiseks taadeldud tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 1,21 mg ja 1,24 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,12 süüdistatava kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 1,09 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Eelnimetatud andmetest saab järeldada, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja A G (tl 26), kasutades taadeldud mõõtevahendit (tl 27-28), järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Rivo Mikko rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatava õhu kohta 1,09 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega oli süüdistatav joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Rivo Mikko mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Rivo Mikko juhtis sõidukit alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Rivo Mikko KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest (tl 11) nähtub, et ta oli teadlik sellest, et ta oli paar tundi varem alkoholi tarvitanud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna. Juhtides sõidukit, teadis Rivo Mikko, et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud ja varasema kogemuse pinnalt teadis ka seda, et see on ka karistatav. Samuti kahetseb Rivo Mikko puhtsüdamlikult juhtunut. Sellest järeldab kohus, et Rivo Mikko käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Rivo Mikko pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 (alates 01.11.2017 KarS § 424 lg 2) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita. Kohtu hinnangul tuleb seda antud juhul eitada. Seega olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki legaalsed isiklikud rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Sellisele seisukohale jõudmiseks annavad tuge ka süüdistatava muud karistusandmed. Süüdistatavat on aastate jooksul korduvalt karistatud erinevate väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega, mis kõik on jäetud tasumata. Seega ei ole ka varasemad rahalised mõjutamised karistuse liigina süüdistatavat mõjutanud ning ta on jätnud trahvid tasumata, s.t rahaline mõjutamine ei ole senini oma eesmärki täitnud. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,21 mg/l ja 1,24 mg/l ning laiendmääramatust 0,12 mg/l arvestades loeti lõplikuks näiduks 1,09 mg/ alkoholi väljahingatavas õhus. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on suur, kuivõrd lubatud piirmäära on ületatud olulisel määral ja tegemist on joobega, mis ületab ka minimaalset joobe piirmäära oluliselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust, seega arvestab kohus kergendava asjaoluga. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Lisaks joobes juhtimisele puudus süüdistataval ka juhtimisõigus (tl 40). Samuti juhtis süüdistatav sõidukit, mis ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kotrolli (tl 8) ja millise sõiduki liikluses kasutamine on keelatud. Lisaks sellele põhjustas süüdistatav ka liiklusõnnetuse. Kohus juhib tähelepanu ka karistusregistri väljavõttele, mille kohaselt süüdistataval on juba kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 toimepandud kuriteo eest. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks ja neid karistatakse rangelt, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seega, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist leiab kohus, et süüdistatavale saab karistuse mõista alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, kuid kohus ei pea võimalikuks mõista karistust sanktsiooni alammääras või alammäära lähedases määras. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab

iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Samuti oleks mõistetud vangistusest süüdistatava tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga. Süüdistatava näol ei ole tegemist isikuga, kelle poolt toime pandud kuritegu oleks esmakordne. Vastupidi, süüdlase isikuandmetest nähtub, et isik on varasemalt samaliigilise kuriteo toime pannud. Samuti on isik toime pannud ka teiseliigilisi süütegusid, mis tõendab, et varasem karistus ei ole sundinud süüdistatavat loobuma uute süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat on karistatud 2017. aastal väärteokorras sõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta ja ka liiklusõnnetuse põhjustamise eest, samuti liiklusõnnetusest teatamata jätmise ning sündmuskohalt põgenemise eest. Lisaks sellele on teda eelnevalt karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest. Seega nähtub süüdistatava karistusandmetest õigusvastase käitumise regulaarsus. Kohus leiab, et uute süütegude toimepanemine ei saa lõppkokkuvõttes hakata süüdistatava olukorda kergendama, vaid raskendab seda. Kriminaalasjas leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on süüdistatava suhtes varem kohaldatud KarS § 74 sätteid ja ta vabastati tingimisi mõistetud vangistuse kandmisest. Ometigi jättis süüdistatav käitumiskontrolli nõuded täitmata, käitudes kriminaalhooldust takistaval viisil ning mõistetud karistus pöörati täitmisele. Menetletavas kriminaalasjas jättis ta aga korduvalt prokuratuuri ilmumata ning ta kuulutati tagaotsitavaks ja vahistati. Seega on süüdistatav korduvalt näidanud nii kohusetunde kui õiguskuulekuse puudumist, mis välistab ka tema allutamise kriminaalhooldusele või järelevalvele. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks ei süüdistatavale mõistetava karistuse tingimisi kohaldamata jätmist ega ka mõistetava karistuse asendamist üldkasuliku tööga ja mõistetav karistus kuulub ära kandmisele. Puutuvalt eelvangistuse arvestamisse karistusaja hulka, leiab kohus, et eelvangistuse hulka tuleb lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg 08.09.2017 kuni 09.09.2017 ning aeg alates süüdistatava vahistamisest, so alates 14.09.2018. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatav kinni peetud 13.09.2018, kuid kinnipidamisprotokolli (tl 66) kohaselt on ta kinni peetud selleks, et isik toimetada menetlustoimingule. Arvestades sellega, et kinni peetu oli alkoholijoobes, ei saanud temaga menetlustoimingut läbi viia ning ta tuli toimetada Põhja prefektuuri arestimajja kainenema. Seega ei ole tegemist eelvangistusega KarS § 68 lg 1 mõttes ning seda kuupäeva ei saa eelvangistuse hulka arvata.

et menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatav on aga eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta on teadlik sellest, et iga järgmise kriminaalmenetlusega kaasnevad menetluskulud. Inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. AÕS § 90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kehtib kaudse valduse korral esimeses lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes. Kuigi lähtuma peab ennekõike küll sõiduauto registriandmetest, peab kohus võimalusel olemas olevate andmete alusel siiski tuvastama ka teisi asjaolusid, et teha kindlaks sõiduauto tegelik omanik. Tunnistaja ülekuulamise protokolli (tl 21-22) kohaselt on M V kinnitanud, et auto kuulub talle, kuid ei oska kommenteerida, miks registriandmete kohaselt auto võõrandatud on. Ütlustest nähtuvalt on M V selgitanud, et sõiduk Opel Calibra registreerimismärgiga xxx kuulub talle, ostis auto 150 euro eest ja kogu summa on eelmisele omanikule A M tasutud. Eelmine omanik ütles, et võttis selle sõiduki arvelt maha. Vaatamata sellele, et sõiduki registrijärgne omanik ei ole M V, on toimunud sõiduki müügi tehingud ja vallasasja üleandmine, millega omandiõigus sõiduautole Opel Calibra reg nr xxx läks üle M V. Seega on täidetud nõue, et omandiõiguse ülemineku eelduseks peab olema vastavasisuline kokkulepe. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et kriminaalmenetluses sõiduk kui süüteo toimepanemise vahend kuulub konfiskeerimisele KarS § 83 lg 3 p 1 alusel. M V on andnud nõusoleku (tl 78) mootorsõiduki Opel Calibra registreerimisnumber xxx koos võtme ja sõiduki registreerimistunnistusega konfiskeerimiseks. KarS § 83 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel konfiskeerib kohus tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, s.o kolmandale isikule M V kuuluva mootorsõiduki Opel Calibra reg. xxx ning KarS § 85 lg 1 alusel tuleb mootorsõiduk Opel Calibra reg. xxx anda riigi omandisse. Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.