Majandusalased süüteod › Ebaseaduslik majandustegevus

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

• Tubakaseaduse § 12 lg 1 p 1 ja § 13, kuna sigaretipakkidel puudusid kohustusliku nõudena sätestatud eestikeelsed terviseohu üld- ja lisahoiatused; • Tubakaseaduse § 12 lg 2 ja § 15, kuna sigaretipakkidel puudusid kohustusliku nõudena sätestatud eestikeelne teave sigarettide tõrva-, nikotiini- ja vingugaasi sisalduse kohta; • Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse §-i 111, kuna sigaretipakkidel puudusid aktsiisikauba müügipakendile kinnitatavad erilistele turvalisusnõuetele vastavad eritunnused so maksumärgid, mis tõendavad aktsiisi maksmist. Seega pani YY toime suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamise, s.o KarS § 376 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.1 XX süüdistatakse selles, tema aitas tahtlikult YY-l toimetada 24.11.2014 kella 18:13 ajal Läti Vabariigist Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki veoauto MAN [XXXXXX] järelhaagises [XXXXX] maksumärgistamata sigarette – sada viiskümmend (150) kasti ehk kolm miljonit (3 000 000) sigaretti Prince, millised on vastavalt tubakaseaduse § 6 lõikele 21 suures koguses. Pärast piiripunkti ületamist toimetasid YY veoki juhina ja XX saateautoga ees sõites sigarette edasi mööda Tallinn-Pärnu-Ikla maanteed, kuni veok koos sigarettidega Uulu külas kell 18:50 ajal Maksu- ja Tolliameti ametnike poolt kinni peeti. XX sisenedes enda sõiduautoga Mercedes-Benz [XXXXXX] Eesti Vabariiki Ikla piiripunkti kaudu 24.11.2014 kella 18:00 s.o 13 minutit enne YY ning pärast piiriületust telefoni teel vesteldes ja andes nõu YY-le, tugevdas ja kindlustas YY teo toimepanemise tahet, mis on käsitletav vaimse ehk intellektuaalse kaasaaitamisena. Edasitoimetatud tubakatoodete arvestuslik aktsiis vastavalt alkoholi-, tubaka-, kütuse ja elektriaktsiisi seaduse § 56 lg 11 tulenevast aktsiisimäärast (90 eurot 1000 sigareti kohta) on 270 000 eurot (3 000 000/ 1000 x 90). Vastavalt tubakaseaduse § 6 lg 21 käitlemiseks mittelubatud tubakatooteid on suures koguses, kuna tubakatoodete kogusele vastav arvestuslik aktsiis summas 270 000 eurot ületab alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 56 lõikes 11 aktsiisisummat 90 eurot 1000 sigareti kohta (270 000 / 90) 3000 kordselt, so enam kui sajakordselt. Maksumärgiga märgistamata ja nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamisega suures koguses rikkusid YY ja XX: • Tubakaseaduse § 12 lg 1 p 1 ja § 13, kuna sigaretipakkidel puudusid kohustusliku nõudena sätestatud eestikeelsed terviseohu üld- ja lisahoiatused; • Tubakaseaduse § 12 lg 2 ja § 15, kuna sigaretipakkidel puudusid kohustusliku nõudena sätestatud eestikeelne teave sigarettide tõrva-, nikotiini- ja vingugaasi sisalduse kohta; • Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse §-i 111, kuna sigaretipakkidel puudusid aktsiisikauba müügipakendile kinnitatavad erilistele turvalisusnõuetele vastavad eritunnused so maksumärgid, mis tõendavad aktsiisi maksmist. Seega aitas XX kaasa suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamisele, pannes toime KarS § 376 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

2.1 XX tunnistati süüdi KarS § 376 lg 1- § 22 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitu aeg 01.12.2014.a kuni 30.01.2015.a, so 1 kuu 29 päeva karistusaja hulka ning ärakandmisele kuulub 10 kuud 1 päev vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui YY ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega lahendati ka konfiskeerimisega, asitõendite ja menetluskuludega seonduv.

APELLATSIOONID:

tuleb sideandmete nõudmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. Sideandmete nõudmise lubade põhiosa on täpsemalt öeldes kolm rida pikk ning selles sisaldub deklaratiivne ja kontrollimatu väide, et muude toimingutega on vajalike andmete saamine võimatu. Lubades ei sisaldu põhjendusi, miks menetleja nii leiab. 4.2 Apellant taotleb YY õigeksmõistmist ka seetõttu, et kohtu poolt vastuvõetud tõendikogum ei ole piisav tuvastamaks YY tegevuses subjektiivse koosseisu olemasolu. Maakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, millele tuginevad väited, et YY teadis enda poolt veatava veose keelatust, et veose sisuks on sigaretid, et nendel sigarettidel polnud maksumärke ning et tegemist on sigarettidega sedavõrd suures koguses. Maakohus on nende asjaolude tõendatuks lugemisel jätnud enda põhjendustesse argumentatsioonilüngad, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. 4.3 Kohus on otsuse 9. leheküljel tuginenud tunnistaja EE ütlustele ja OÜ T pearaamatu andmetele. Nende andmete pinnalt leiti, et OÜ T välisriikide klientidele arveid ei olnud esitanud. Sellest on omakorda järeldatud, et OÜ T ei teostanud rahvusvahelisi autovedusid. Taolised järeldused on aga meelevaldsed, kuivõrd pearaamatus kajastatakse üksnes raamatupidamiskandeid, aga mitte seda, kuhu ja millisel põhjusel millist toodet transporditi. OÜ T tegeles ka rahvusvaheliste autovedudega, kuid seda vaid Eesti ettevõtetele. Ka K OÜ on nii tegelikkuses kui ka LL-ga peetud e-kirjade vahetuse pinnalt arusaadavalt Eesti Vabariigis tegutsev äriühing. Ka Eesti ettevõtetele on võimalik osutada rahvusvahelist veoteenust. Seda on teinud ka OÜ T. Samuti on põhjendamatu viidata, et varasemalt pole OÜ T teostanud vedusid SIA-le P, OÜ-le K või AS-ile B. Kaitseversioonis pole taolisi väiteid kahtluse alla seatudki. YY on enda ütlustes kinnitanud, et OÜ T on teinud K OÜ-le ühe reisi (s.o 24.11.2014 reisi). Tõendite hindamisel pole aga vähimalgi määral hinnatud YY väidet, et varasemalt kokku lepitud veod jäid erinevatel põhjustel ära. Maakohus pole seda YY väidet märganud, sest on isiku süüga seonduvaks argumendiks pidanud asjaolu, et „tõele ei vasta, et tegemist oli esmakordse suhtlusega“. Midagi taolist pole YY väitnudki. Vastupidi – YY selgitas enda 17.12.2015 ütlustes, et ta on teostanud ainult ühe veo OÜ-le K ning teistel kordadel YY-st sõltumatutel põhjustel kauba vedu ei toimunud. YY on selgitanud, et on LLga suhelnud korduvalt ka varem. See on tõendatud ka e-kirjade ja kõneeristuste pinnalt. 4.4 Kohtus uuritud tõendite pinnalt on prokuratuuril jäänud täielikult kontrollimata võimalus, et LL või tema nimel esinenud isik tellis saadetise Läti Vabariigist Eestisse spetsiaalse eesmärgiga jätta veokijuht salasigarettidest teadmatusse. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et e-kirjades antud mobiiltelefonilt XXXXXXXXX on suheldud YY kasutuses olnud telefoniga juunis, septembris ja ka oktoobris. Seejuures on YY enda ütlustes kõneregistris olevate numbrite pinnalt selgitanud, et suhtles tellijaga vist telefoninumbri YYYYYYYYYYY kaudu. Seega on ilmne, et YY-ga suhelnud isik on vahetanud enda telefoninumbrit ning kõneregistrisse on salvestunud ka telefoninumber, millelt võeti ühendust. Kohus on ekslikult märkinud, et ainus suhtlus numbriga XXXXXXXXX on YY-l olnud 28.10.2014. Tegelikkuses ilmneb YY enda kõneeristusest, et suhtlus on toimunud ka varem. Seega on kohus otsuse 10. leheküljel ekslikult keskendunud YY väitele, et ta varasemalt pole teostanud vedusid OÜ-le K. Maakohus on seejuures enda otsuses esitanud hulgaliselt oletustel põhinevaid väiteid. Nii ei ole kohtuotsuse pinnalt arusaadav, millistele tõenditele tuginevad väited, et YY on teinud fiktiivse meiliaadressi, leidnud kontaktid sigaretimüüjatega või kasutanud omavahelises suhtluses nn teematelefone. Need väited ei tugine kohtuotsusest nähtuvalt mitte ühelegi tõendile.

4.5 Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on peetud tõendatuks, et YY teadis, et tema sõiduki haagises sisalduvad justnimelt maksumärkideta sigaretid ning seda sedavõrd suures koguses. Isegi kui oleks leidnud tõendamist, et YY teadis, et tema veos või sisaldada midagi keelatut, siis jääb asjas kogutud tõendite pinnalt siiski pelgalt oletuslikuks väide, et ta teadis, et tegemist oli just maksumärkideta sigarettidega või üleüldse millegagi, mille eest võib kriminaal- või väärteokorras saada karistada. Täielikult on jäänud käsitluseta ka võimalus, et LL-na esinenud isik ka tõepoolest on tegelenud Skandinaavia riikidesse salasigarettide transportimisega kasutades pahaaimamatuid Eesti transpordiettevõtteid. Seda enam on oluline tõsiasi, et sigarettidel olid rootsikeelsed kirjad ning samaaegselt on tuvastatud, et LL elukoht asub rahvastikuregistri andmetel justnimelt Rootsi Kuningriigis. Seda võimalust toetab ka tõsiasi, et LL on siiski iga paari kuu tagant käinud mitmeteks päevadeks laevaga Eestis. Prokuratuur pole isegi üritanud välja selgitada, LL identiteeti ega välja selgitada tema rolli salasigarettide Eestisse jõudmisel. 4.6 Kohtuotsuses puudub põhjendus, millele tuginevad maakohtu järeldused, et YY oli teadlik e-posti aadressi [email protected] fiktiivsusest/ ebaõigsusest või sellest, et tegelikult taoline isik ei ole OÜ-ga K tegelikult seotud. YY karistusõigusliku vastutuse tuvastamiseks peaks asjas esinema ikkagi selged tõendid sellest, et YY teadis e-posti aadressi ebaõigsusest ja sellest, et tema sõidukisse laetakse maksumärkideta sigaretid. Maakohtu otsuse põhjendustes on käsitletud üksnes süüdistusversiooni toetavaid asjaolusid. Nende tõendite pinnalt aga säilivad tõsised argumentatsioonilüngad, mille tulemusena pole mitmete YY vastutuse seisukohalt oluliste asjaoludeni jõudmise teekond jälgitav. Arusaadav ei ole, millele tuginedes on loetud tõendatuks, et YY teadis järgmistest asjaoludest: sellest, et e-posti aadress [email protected] fiktiivsusest; sellest, et tema sõidukisse laeti keelatud kaupa; sellest, et tema sõidukisse laeti sigarette; sellest, et tema sõidukisse laetud sigarettidel polnud maksumärke; sellest, et tema sõidukisse laetud maksumärkideta sigarettide kogus oli suur; sellest, et LL pole seotud OÜ-ga K; sellest, et OÜ K ei oma suhteid B AS-iga või SIA-ga P. Sisuliselt on kõigi nende asjaolude teadmist YY-le maakohtu otsuses ette heidetud. Samas ei kinnita nendest asjaoludest teadmist mitte ükski maakohtu poolt uuritud tõend ning otsuse pinnalt ei ole ka arusaadav, miks maakohus neid asjaolusid tuvastatuks on lugenud. Kohus pole nõuetekohaselt tuvastanud YY teadmist käesoleva apellatsiooni p-s 36 nimetatud asjaoludest. See moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kaitsjad taotlevad seetõttu tõendite ümberhindamist ja YY KarS § 376 lõike 1 järgi õigeksmõistmist. 4.7 Alternatiivina taotleb kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lõike 1 alusel leides, et karistuse kergendamine ei ole käesolevas asjas piisav meede mõistliku menetlusaja rikkumise kompenseerimiseks. Asjas ei ole vaidlust, et YY õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud. Seda möönis kohtuvaidluses ka prokurör. Käesoleval juhul on viidatud KrMS § 306 lg 1 p-le 61 ja väidetud, et mõistliku menetlusaja rikkumise kompenseerib karistuse kergendamine. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud aga kohaldamata KrMS § 306 lg 1 p-s 6 nimetatud tingimuse: lahendada küsimus sellest, milline karistus tuleb YY-le mõista. KrMS § 306 lõike 1 ülesehitusest järeldub, et esmalt tuleb lahendada karistuse küsimus selliselt, kui mõistlikku menetlusaega poleks rikutud ning alles seejärel saab toimuda selle karistuse kergendamine. KarS § 306 lg 1 p 61 ei ole osa karistuse mõistmisest KarS § 56 lg 1 ja KrMS § 306 lg 1 p 6 tähenduses vaid tegemist on iseseisva menetlusliku alusega karistuse kergendamiseks. Arvestades isikule etteheidetud kuriteo olemust ja asjaolu, et YY ei ole varasemalt karistatud, oleks suure tõenäosusega YY-le tema süüdimõistmise korral mõistetud samasugune karistus, nagu lõppastmes YY-le mõisteti, ka juhul, kui mõistlikku menetlusaega ei oleks rikutud. Seega ei ole reaalselt YY-le mõistetud karistuse kergendamist KrMS § 306 lg

1 p 61 tähenduses toimunudki. Mõistliku menetlusaja rikkumine on jäänud asjakohase kompensatsioonita. Karistuse kergendamine ei ole meede, mis mõistliku menetlusaja rikkumist reaalselt kompenseeriks, sest arvestades etteheidetavat kuritegu ja YY isikut, ei ole konkreetse kuriteo eest võimalik mõista sellist karistust, mida oleks veel omakorda KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel võimalik kergendada. Neil põhjustel on antud olukorras sobiv õiguskaitsevahend KrMS § 2742 lõike 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine.

tuleb eeldada, et kõik sõidud Lätti oli seaduslikud. Mitte mingisuguseid rikkumisi pole X ega Y puhul varasemate väidetavate sõitude puhul tuvastatud. Seaduslikest sõitudest ei saa kohus tuvastada “kuritegelikke mustreid” ja seega tuleb viited väidetavatele varasematele sõitudele jätta tähelepanuta. X väidetav piiriületamine 13 minutit enne Y-t ei moodusta iseseisvalt kaasaaitamise tegu kui sellist. Vastavalt KrMS § 7 lõikele 3 tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 5.5 X-l puudus kahekordne tahtlus. Kohus on otsuse põhjendavas osas läinud mööda kaitse väitest, et XX-l, kui väidetaval kaasaaitajal, puudus kahekordne tahtlus. Kohtuotsuses puuduvad igasugused jälgitavad põhjendused selle kohta, kuidas kohus jõudus järeldusele, et XX-l oli olemas teadmine, et-Y veab maksumärkideta sigarette, ehk soovib toime panna just nimelt tubakatoodete käitlemise korra rikkumist (s.t. et X-l oli olemas tahtlus ka väidetavalt YY poolt toimepandava teo suhtes). X-l puudus igasugune teadmine, mida YY poolt juhitava autoga veeti. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (RKKKo nr 3-1-197-09, p 7.4.). Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 13.6). 5.6 Põhjenduste osas, kus kohus peaks põhjendama (kahekordse) tahtluse olemasolu (otsuse lk 15, ülalt teine lõige) on kohus tsiteerinud ainult seadust ja esitanud siis asjasse puutumatud üksteisele vastukäivad väiteid. Esimeses lauses toob kohus välja, et tahtlus jaguneb kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Seejärel on otsuses tsiteeritud KarS § 16 lõiget 2, mille kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kolmandana nendib kohus, et “nõuab põhjalikku planeerimist ja läbimõeldud tegutsemist, et üles seada reaalselt eksisteeriva ettevõtte nimel fiktiivne meiliaadress, valida välja isik, kes välja valitud ettevõtet võiks esindada”. Sama lõigu lõpus on kohtu järeldus: “käesoleval juhul ei ole oluline, kumma osalise rolliks oli kontaktide leidmine või kes konkreetse plaani välja töötas, oluline on, et YY ja XX töötasid ühiselt ja kooskõlastatult eesmärgi nimel, milleks oli suures koguses maksumärgistuseta ja nõuetele mittevastavate tubakatoodete edasitoimetamine”. Kohus ühelt poolt ütleb, et kogu veo asjaajamine nõuab planeerimist, kuid siis leiab kohus korraga, et polegi oluline, kes planeerimisega tegeles. Kuid, kuidas kohus jõudis tahtlust põhjendavas osas järeldusele, et XX tahtlus hõlmas ka YY poolt toimepandavat maksumärkideta sigaretivedu, on otsusest üldse välja jäetud. Lisaks pole XX kunagi süüdistatud väidetava põhiteo planeerimises, kontaktide leidmises ega meiliaadresside loomises. Kaasaaitamise puhul ei piisa lihtsalt teadmisest, et midagi keelatud on käsil. Tubakaaktsiisipettus on väga spetsiifiline tegu ja seepärast eeldab spetsiifilist teadmist. X-l puudus igasugune teadmine, mida vaidlusaluse veokiga veetakse. Isegi, kui väita, et isikul oli tahe toime panna kaasaaitamistegu, ei tähenda see seda, et isikul tahe hõlmas ka põhitegu. Nii näiteks on autojuhtide hulgas on levinud komme vilgutada vastutulevatele autojuhtidele sõidukitulesid, kui teel asub mõni politseipatrull. Selline vilgutaja hoiatab vastutulijaid politsei eest kindlasti tahtlikult, kuid “vilgutajal” puudub tahe vastutuleva autojuhi (võimaliku) põhiteo suhtes, mis iganes see ka ei ole. Väidetav salastatuse aste või konspireerimise tase ei asenda kohustust tõendada kahekordse tahtluse olemasolu. Kohtuotsusest võib teha järelduse, et väidetav kõrge

konspireerimise tase tõendab iseenesest süüteokooseisu puuduvaid elemente. Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu. Isegi, kui isikul oli tahtmine panna toime kaasaaitamistegu ja sellega käis kaasas väidatav konspiratsioon, siis see ei tõenda veel kaasaaitaja tahet põhiteo suhtes.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Nimelt lubade piisava põhistuse korral oleks sideettevõtjatelt saadud täpselt samad andmed ja tulemuseks oleks samad tõendid (s.o sideettevõtjalt saadud andmete protokoll), millele maakohtu otsuses on tuginetud. Seega mõtteliselt rikkumise eemaldamisel ei oleks tulemus muutunud. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-14-14 sedastanud, et jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus on õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Sideettevõtjatele päringu koostamine oli kohtueelses menetluses põhjendatud ja vältimatult vajalik. Olukorras, kus kinni oli peetud veoauto suure koguse Eesti maksumärgiga märgistamata sigarettidega ja veoki juhi valdusest kinnipidamisel leitud ühes mobiiltelefonis puudus sim-kaart, oli püstitatud uurimisversiooni ja menetletava kuriteoga seotud isikute kindlakstegemiseks veoki juhi YY ja võimaliku kuriteo kaasaaitaja XX kasutuse olevate abonentnumbrite ja mobiiltelefonide suhtes kõneerituse teostamine sisuliselt ainuvõimalik menetlustoiming. Maksu- ja Tolliameti piiriületuste automaatse numbrituvastuse süsteemist (ANTS) nähtus YY ja XX poolt juhitavate sõidukite riigipiiri ületused, millest joonistus välja kindel muster, mis omakorda viitas kuriteo suuremale ulatusele ja organiseeritusele. Kriminaalmenetlusega tuli tuvastada isikute omavaheline suhtus ningvõimalikud kuriteo kaasosalised. Samuti oli vaja tuvastada, kes on tellimuskirjades LL-na esineva ja abonentnumbrit XXXXXXXXX kasutav isik ja tema suhtlus teiste isikutega. Lisaks oli vaja tuvastada isikute viibimise asukohad kõne teostamise hetkel, et seeläbi tuvastada nende kasutuses olevad kõnekaardid ja omavahelised seosed. Antud hetkel ei olnud teada isikuid, kes teaksid kuriteo toimepanemise asjaolusid ja keda oleks saanud menetlust kahjustamata üle kuulata. Isikute kasutuses olevad kõnekaardid viitasid selgelt kuriteo hoolikale organiseeritusele ja konspiratiivsusele. Objektiivsete kohtukõlbulike tõendite kogumine kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks kriminaalmenetlust kahjustamata oli menetluse asjaolusid arvestades muude uurimistoimingutega oluliselt raskendatud või välistatud. Seega olid päringud elektroonilise side ettevõtjatele kohtueelse uurimise käigus põhjendaud ja vältimatult vajalikud. 6.2 Ei saa nõustuda apellatsioonis toodud seisukohaga, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ei ole arvesse võtnud kaitseversiooni. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et YY juhitava veoauto haagisest leiti suures koguses Eesti maksumärgiga märgistamata sigarette. Keskne vaidlus puudutab YY subjektiivset külge ning XX puhul kaasaaitamistegu ja tahtluse olemasolu. Soovimata korrata otsuses toodud seisukohti tuleb märkida, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seejuures on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja arusaadav. Otsuse motiveerivas osas on peatükkide kaupa välja toodud kohu mõttekäik ja analüüs kõikide tõendamiseseme asjaolude suhtes. Kohtuotsuses on vastatud kaitsjate poolt tõstatatud küsimustele. Seejuures tuleb otsuses tahtluse tuvastamisel lugeda kohtu põhjendusi tervikuna, mitte ainult tahtluse alajaotist, milles viidatakse otsuse eelnevale analüüsile. Lisaks analüüsis prokurör süüdistavate käitumist ja seeläbi nende süüdistavate tahtlust kuritegu toime panna süüdistuskõnes, mis on ka kirjalikult kohtule esitatud, mistõttu palub prokurör süüdistuskõne lugeda käesolevate seisukohtade osaks. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et vaieldamatult saab isiku teoeelne ja järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Seejuures tuleb arvestada sündmuste käiku tervikuna ning anda neile üldhinnang. (3-1-1-142-05) Ka käesolevas kohtuasjas tuleb YY ja ka XX tahtlust hinnata läbi nende käitumise s.o läbi objektiivsete tehiolude. Nagu YY kaitsjad on apellatsioonis tabavalt märkinud: „Ei jää kahtlust, et sideandmete protokollideta oleks YY KarS § 376 lõike 1 järgi õigeks mõistetud. Seda kaitsjad ringkonnakohtult taotlevadki“. Seega teatud mõttes möönavad ka kaitsjad, et sideettevõtjalt saadud andmete valguses on YY tegevust keeruline selgitada.

Siinjuures tuleb nõustuda, et nn kõneeritustel on YY ja XX süü tõendamisel keskne roll. Lisaks sellele, et süüdistavate ütlused on mitmes osas vastuolus kogutud tõenditega ja sisaldavad seetõttu mitmeid valeväiteid, on nii kohusotsuses kui ka süüdistukõnes välja toonud erinevad asjaolud, mis kogumis viitavad YY ja ka XX poolt tahtlikule tubakatoodete käitlemise korra rikkumisele s.o nende teadmisele ja tahtlusele toimetada Eesti Vabariiki maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. YY ja LL-na esineva isiku ([email protected]) omavahelisest kirjavahetusest ei nähtu kordagi, et mõni kaubavedu oleks ära jäänud, või et veosega oleks varem esinenud mingeidki probleeme. Kirjavahtuse järgi toimuks justkui igapäevane veose tellimuse täitmine. Varasemate kaubavedude ära jäämist ei kinnita ka ükski kogutud tõenditest. Ei ole eluliselt usutav, et YY, olles neli korda käinud Lätis kaubal järgi, mis kõik on teadmata põhjustel ära jäänud, läheb viiendat korda uuesti kaubale järgi, seejuures (e-posti teel) ühtegi küsimust esitamata. 26.11.2014 ülekuulamisel, mille prokurör kohtule esitas ütles YY „Kuskil reedel 21.11.2014 helistati ja küsiti, kas tegelen transpordiga. Mina vastasin, et tegelen küll ja küsisin palju kaupa on. See on transpordis täiesti tavaline, et pakutakse maili teel või telefoni teel kiireloomulisi vedusid“. Antud ütlusega püüdis YY näidata, et veose pakkumine tuli temale tundmatult isikult kiireloomulisena ja justkui ootamatult. Samas on prokurör süüdistuskõne ja kohus otsuses välja toonud, et YY on suhelnud „LL“ nimelise isikuga eelnevalt vähemalt neljal korral seoses plastiktoodete toomisega Riiast Tallinnasse. Ekirjadest nähtub, et üksteist sinatatakse ja kutsutakse eesnimega. Selliste eksitavate ütluste andmiseks pidi YY-l olema mõjuv põhjus. Kohus on veenvalt välja toonud, et YY ja XX olles tuttevad ja omades isiklikke tavapärased telefoni abonentnumbreid, suhtlesid omavahel anonüümsete kõnekaartidega. Tõendamist on ka leidnud, et LL ei ole kunagi töötanu OÜ-s K ja nimetatud ettevõte ei ole kunagi sellist e-posti aadressi kasutanud. Rahvastikuregistri andmetel on Eestis ainult üks LL, kelleks oli 72-aastane Rootsis elav väliseestlane. Tuvastamist on leidnud, et ajal mil abonentnumber XXXXXXXXX (mis on e-kirjadel märgitus LL kontaktiks) tegi Eestis telefonikõne, viibis LL väljaspool Eestit. Kohtule ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis veenvalt lükkaks ümber kohtuotsuse põhisused või kinnitaks kaitsjate seisukohti. 6.3 Prokurör edastas kohtule kriminaalasjas nr 14930000460 kohtueelsel uurimisel tehtud menetlustoimingute kokkuvõte kuupäevade kaupa. Käesoleva hetke seisuga on kriminaalmenetlus YY suhtes kestnud 3 aastat ja 7 kuud. Tuleb nõustuda, et krimimaalmenetluse jooksul on olnud mitmeid seisakuid ja passiivseid perioode, mida ka prokurör karistuse mõistmisel palus kohtul arvestada. Siiski on prokurör arvamusel, et antud hetkel ei ole kriminaalmenetluse mõistlik aeg ületatud ja kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lõike 1 alusel ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-109-15 sedastanud, et kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 2742 lg 1 alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (nt 3-1-1-63-13, p 17). Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kaitsja ei esitanud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust maakohtus, millest tulenevalt võib järeldada, et ta pidas kohtuasjas lõpliku lahendi saamist mõistliku aja jooksul võimalikuks. Käesoleval hetkel on kriminaalasi ringkonnakohtu menetluses, milles toimub kohtuotsuse kuulutamine 28. juunil 2018. Prokuröri hinnangul ei ole edasises menetluses ette näha olulisi viivitusi, mistõttu on

kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul võimalik. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6415 välja toonud, et KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (3-1-1-14-14, p 660). Lisaks tuleb välja tuua, et Pärnu Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kriminaalmenetlusele kulunud aega ja seetõttu süüdistavate karistust kergendanud.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

korral on Euroopa Liidu õigus liikmesriigi õiguse suhtes ülimuslik. Ringkonnakohus leiab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste normide kohaldamata jätmine kriminaalasjas võib tulla kõne alla üksnes siis, kui konkreetses kriminaalasjas on tõend saadud Euroopa Liidu õigusest hälbivalt. See, kuidas toimida Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva õigusnormiga üleüldiselt, on seadusandja otsustada. 7.4 Kaitsja poolt viidatud kohtuasjas Tele2 Sverige AB selgitas Euroopa Kohus, et pärast direktiivi 2006/24/EÜ kadumist reguleerib Euroopa Liidus elektroonilise side andmete säilitamist ja nendele juurdepääsu jätkuvalt direktiiv 2002/58/EÜ. Direktiiv 2002/58/EÜ lubab erandkorras piirata elektroonilise side valdkonnas isikute õigust eraelu puutumatusele. Seda juhul, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et tagada riiklik julgeolek, riigikaitse, avalik kord, kuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine (art 15 lg 1). Tele2 Sverige AB lahendis leidis kohus, et Euroopa Liidu õigust tuleb tõlgendada kitsendavalt ning andmete säilitamist ja ligipääsu andmetele saab lubada ainult ja üksnes juhul, kui võideldakse raskete kuritegudega. 7.5 Isiku perekonna- või eraellu sekkuvaid toiminguid saab KrMS § 9 lg 4 kohaselt teha vaid kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks, kriminaalasjas tõe tuvastamiseks ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks. KrMS § 1262 lg-s 2 on loetletud kuriteokoosseisud, milliste puhul on ette nähtud jälitustoimingute tegemise võimalus, s.o üksnes raskete kuritegude ja selliste kuritegude puhul, kus kuriteo avastamine ning tõendamine on ilma jälitustoimingute tegemise võimaluseta oluliselt raskendatud. Nimetatud loetelus on muuhulgas ka KarS § 376, mis on küll teise astme kuritegu, kuid seadusandja hindas seda piisavalt raskeks kuriteoks, mille puhul on kehtiva KrMS § 1262 lg 2 järgi Eesti õiguskorras lubatud ka jälitustoimingud, sh ka sõnumisaladust intensiivselt riivav pealtkuulamine. Seega vaatamata asjaolule, et alates 01.01.2013 ei ole päringuga sideettevõtjale enam tegemist jälitustoiminguga, on antud juhul piiratud elektroonilise side valdkonnas isikute õigust eraelu puutumatusele kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ, s.o raskete kuritegudega võitlemise eesmärgil. 7.6 Kriminaalmenetluses on piiratud isikute ring, kes saavad nimetatud andmetele ligipääsu. ESS § 1111 lg 11 p 1 kohaselt edastatakse sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimisasutusele, jälitusasutusele, prokuratuurile ja kohtule. KrMS § 901 lg 2 alusel võib uurimisasutus kriminaalmenetluses elektroonilise side liiklusandmete saamiseks teha päringu sideettevõtjale prokuratuuri loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses. Päringu tegemise eelduseks on selle vältimatu vajalikkus kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks (KrMS § 901 lg 3). Direktiivi 2002/58/EÜ põhjenduste 22 ja 26 järgi on sidet ja sellega seonduvate liiklusandmete töötlemine ja säilitamine direktiivi art 6 kohaselt lubatud ainult niisuguses ulatuses ja kestusega, mis on vajalik teenuste eest arvete koostamiseks ja lisaväärtusteenuste osutamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, lubab direktiiv 2002/58/EÜ art 15 lg 1 piirata elektroonilise side valdkonnas isikute õigust eraelu puutumatusele juhul, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et tagada riiklik julgeolek, riigikaitse, avalik kord, kuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine. 7.7 Arutatavas asjas on vaadeldud YY kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri CCCCCCCC kõneeristusest sisse ja välja helistamisi, YY kasutuses oleva veoauto kabiinist leitud mobiiltelefoni abonentnumbri PPPPPPPPP kõneeristusest sisse ja välja helistamisi ning XX kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri YYYYYYYYYY ja mobiiltelefoni

abonentnumbri TTTTTTTTT kõneeristustest sisse ja välja helistamisi, et jälgida nende liikumist mastide piirkondade järgi. Kõnede kohta koostati koondtabel, millest nähtuvalt jälgiti liikumist ajavahemikul 10.09.2014-25.11.2014. Prokuröri abi andis vastava loa 25.11.2014. Seega oli andmeid enne uurimisasutusele kuriteo uurimiseks väljastamist säilitatud ca poolteist kuud. Direktiivi 2002/58/EÜ art 6 lg 2 kohaselt on töötlemine lubatud ainult selle tähtaja lõpuni, mille jooksul võib arve õiguspäraselt vaidlustada või mille jooksul võib võtta meetmeid arve sissenõudmiseks. Kuivõrd eelneva kuu arve tasumise kohustus tekib tavapäraselt hiljemalt jooksva kuu lõpuks, siis on kahekuuline säilitamisetähtaeg igati põhjendatud ja kooskõlas direktiiviga. Seega ka ettevõtja ärilistel eesmärkidel oleks kõnealuse menetlustoimingu tegemise objektiks olnud andmeid säilitatud vähemalt ulatuses, et vaatlusprotokollis nimetatud ajal toimusid kõned süüdistatavate vahel, ning kriminaalmenetluses tehtud päringu alusel oleks menetlejal võimalik neid andmeid saada sõltumata riigi poolt pandud säilitamiskohustusest. 7.8 Küll nähtub aga 17.09.2015. a vaatlusprotokollist, et mobiiltelefoni abonentnumbri XXXXXXXXX sisse ja välja helistamisi vaadeldi ajavahemikus 11.09.2014 kuni 01.12.2014, mille jooksul tehti ainult üks kõne 28.10.2014. Prokuröri abi andis selleks loa 11.09.2015, s.o aasta hiljem. Samas oli aga kriminaalasjas varasemalt tuvastatud, et konkreetne isikute ring võib olla seotud tubakatoodete käitlemise korra rikkumisega. Seega oli konkreetses asjas andmete säilitamise abinõu suunatud isikute ringile, kellega seotud andmetest võis avalduda kasvõi kaudne seos raskete kuritegudega, milline meede on kooskõlas Euroopa Liidu kohtupraktikaga. Seega ei saa asuda seisukohale, et arutatavas kriminaalasjas ei ole kõnealused tõendid lubatavad põhjusel, et elektroonilise side seaduse regulatsioon, mis näeb ette asjakohaste andmete säilitamist ja nendele juurdepääsu andmist, on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. 7.9 Nõustuda tuleb kaitsja Reinsaarega, et prokuratuuri poolt antud sideettevõtjalt andemete nõudmise load ei ole piisaval määral põhistatud. Samas tuleb kolleegiumil märkida tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale toetudes, et kuigi prokuratuuri jälitustoimingu load on piisaval määral põhistamata, ei too siiski kaasa nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatust. Kõnealune puudus lubade andmisel ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena tõendi saamisel (vt 3-1-1-14-14 punktid 777-779, 797). Ühtlasi tuleb kolleegiumil märkida, et EIK on üheselt leidnud, et eelnev (ex ante) luba ei ole ilmtingimata vajalik, kui on olemas tugev kohtulik järelkontroll, mis võib heastada algse loa puudumise puudujääke (vt EIKo 18.05.2010, 26839/05, Kennedy vs. Ühendkuningriik, p 167) Kolleegium asus juba eelnevalt seisukohale, et tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh olid täidetud KrMS § 901 lg-st 3 tulenevad eeldused prokuratuuri lubades määratud toimingute tegemiseks.

1-1-4-07). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti YY puudutavate tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja YY suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks KarS § 376 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. 8.1 Vaidlus, mida apellant Reinsaar tõstatab, puudutab sisuliselt vaid kuriteo n-ö subjektiivset külge ehk YY tahtlust kõnealuse kuriteo toimepanemisel. KarS § 376 lg 1 süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega peab tahtluse olemasoluks isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta paneb toime suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamise. Kaudse tahtluse korral tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse ning kiidab võimaliku tagajärje heaks, st soostub selle saabumisega. 8.2 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et YY toimetas 24.11.2014 Läti Vabariigist Eesti Vabariiki suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. Samuti ei ole vaidlust selles, et YY paigaldas kastides oleva kauba veoautosse ning esitas tolliametnikele ilma numbrita rahvusvahelise kaubaveo saatelehe (CMR), mille kohtueelsel uurimisel antud ning kohtumenetluses avaldatud YY ütluste kohaselt täitis ise eelnevalt veotellimuse alusel. Seejuures väärib märkimist, et nn veotellimus ja CMR saatelehel märgitud andmed ei ühti ning on omavahel vastuolus (kd 1 lk 78-82, 99-100), kusjuures kauba kogused on erinevad, kuid märgitud kaal on sama. Nõustuda tuleb maakohtuga, et tõepoolest CMR ei anna vedajale õigust kontrollida pakendi sisu, kuid Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR) art 8 1a kohaselt kauba vastuvõtmisel vedaja kontrollib saatedokumendis kaubapakkide arvu kohta tehtud kirjete õigsust, nende markeeringut ja numeratsiooni. Läbiotsimisprotokolli juures olevatel fotodelt ja asitõendi vaatlusprotokolli fotodelt nähtub üheselt, et veoki haagisest leitud kastide ühel nurgal on näha kleebitav triipkood, kuid muud markeeringud puuduvad, kuigi CMR ja veotellimise kohaselt pidi tegemist olema erinevate kaupadega, millel erinevad artiklid. Sellised asjaolud annavad aluse järelduseks, et kaup ei vasta märgitule ning tegemist ei ole saatelehel märgitud kaubaga. Ka ei ole vähetähtis maakohu poolt viidatu, et saatelehel puudub kuupäev, lahtris 1 on kauba saatjaks märgitud SIA P, lahtrisse 22 on aga saatjaks märgitud ehk pitsat löödud ettevõte nimega „B2“ poolt. Kõik need asjaolusid viitavad veose ebatavalisusele. Ka tunnistaja KK on andnud ütlusi, et kaup ei vastanud saatedokumentidele, kastid olid markeerimata, n-ö puhtad, kirjeldused ja markeeringud puudusid, mistõttu äratas see visuaalselt juba kahtlust ning seda tuli kontrollida põhjalikumalt.

8.3 Oluline on kolleegiumi jaoks seegi, et kuigi YY väitis oma kohtueelsel uurimisel antud ütlustes, et varasemalt kokkulepitud veosed K OÜ- ga jäid ära, nähtub e- kirjadest ehk veotellimusest, et tegemist on tellimustega mis peaks tekitama kahtlust igas inimeses, kelle pidevaks tööks on kauba transportimine tellimuste alusel. 20.11.2014 tellimuses on kirjas nr 4 all art. 0870521- 3 alust (36 kasti) plast-köögitarvikuid, 1370 kg, siis 28.10.2014 tellimusel oli kirjas nr 4 sama art. 0870521 all 5- alust (60 kasti) plast-köögitarvikuid, 1370 kg, seega kirjas on täpselt sama kaup, kogus erinev, kuid kauba kaal sama. Ka 21.07.2014 tellimuses on kirjas nr 1 all art. 0032071 3- alust (120 kasti) lehtreid, 900 kg, siis 20.11.2014 ja 28.10.2014 tellimustes kirjas nr 1 sama art. 0032071 all 3- alust (36) kasti lehtreid, 900 kg, seega ka selle kauba puhul on tegemist sama kaubaga, kogus erinev, kuid kauba kaal sama, seejuures on märgitud aluste arv sama ehk 3. alusele mahub nii 36 kasti, kui ka 120 kasti. Sama kordub ka nr 2 all art. 0058462 riidepuudega ja 4 art. 0630271 märgitud kaubaga. 8.4 Kolleegium asub seisukohale, et käesoleval juhul kujutas YY endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel ning kiitis tagajärje ka heaks. Süüdistatav YY võttes Läti Vabariigist peale kauba, mille veotellimus võrreldes eelmiste esitatud tellimustega on ilmselgelt kahtlust äratav, täites saatelehe (CMR), mis omakorda ei vastanud veotellimusele, kuivõrd erinev on nii aluste, kui ka kastide arv ning paigutas alused koos pappkastidega, mis markeerimata, veoautosse kujutab inimene ette mistahes keelatud kauba transportimist, sh maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete transportimist. Ei ole eluliselt ustutav, et YY-l ei tekkinud küsimust kaubas ja kauba koguses, arvestades pappkastide välimust ning kastide tegeliku arvu (kokku 150 kasti) erinevust nii veotellimusest (kokku 144 kasti), kui ka saatelehel märgitust (kokku 168 kasti). Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et YY käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 376 lg 1 järgi.

või puudumine, seejärel karistuse liik ja määr. Alles seejärel on võimalik lahendada küsimus, millises ulatuses annab mõistliku menetlusaja ületamine alust karistust kergendada. Maakohus ei ole selliselt toiminud vaid on sisuliselt nõustunud prokuröri karistusettepanekuga, mistõttu on väga raske hinnata, kas konkreetsel juhul on karistust kergendatud süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks piisavalt. 9.3 Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König v. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kud?a v. Poola, p 124; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1100-09, p 17). Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge v. Portugal, otsus

ilmneb, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, tuleb otsustada millist õiguskaitsevahendit selle rikkumise heastamiseks kohaldada. Nõue hinnata, mis on kaebaja jaoks kaalul, tähendab kontrollimist, kas esineb mingeid asjaolusid, mille tõttu esinevad kõrgendatud nõuded menetluse kiirusele. See tähendab, kas menetluse ese või menetluse mõju isikule on selline, et menetlus peaks saama lahenduse nii kiiresti kui võimalik. Kriminaalasjade puhul on EIK sellise asjaoluna nimetanud eelkõige seda, kui isik on vahi all (EIK otsus asjas Abdoella v. Madalmaad). Asja materjalidest nähtub, YY on kahtlustatavana kinni peetud 24.11.2014 ning vahistatud 26.11.2014.a. (kd 1 lk 200, kd 2 lk 74-75 pöördel, 100). Kahtlustatavana kuulati YY üle 26.11.2014 (kd 2 lk 129-133). YY oli 05.01.2015 vabastatud elektroonilise järelevalve alla ning 02.02.2015 kohaldati tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeld (kd 2 lk 82). Tõkend elukohast lahkumise keeld oli kohaldatud kuni 02.02.2017.a. Seega on YY suhtes kriminaalmenetlus kestnud pea 3 aastat 7 kuud ning tema õiguste riivet on ilmselgelt suurendanud ka asjaolu, et tema suhtes on kohaldatud tõkendit vahistamine ja hiljem elukohast lahkumise keeldu kuni 02.02.2017. Need asjaolud kogumis esitasid kõrgendatud nõudeid menetluse kiirusele. 9.5 Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist mahuka kriminaalasjaga, vaid väiksema mahuga kriminaalasjaga (2 toimikut). Kriminaalasi ei ole õiguslikult ega tõenduslikult keskmisest keerukam. Tegemist oli tavapärase ja lihtsakoelise tubakatoodete käitlemise korra rikkumisega, mille kohta tõendite kogumine ei ole tegelikkuses olnud ajamahukas. Nii nähtub prokuröri kohtule esitatud õiendist, et enamik tõendeid on kogutud peamiselt 2014 lõpp ja 2015 aastal ning aktiivselt on kogutud tõendeid sisuliselt kokku 5 kuud. Märgitu ei viita kriminaalasjas lahendamist vajanud küsimuste arvukusele ja keerukusele. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et viimati oli isik kahtlustatava ülekuulatud täiendavalt 17.12.2015.a (kd 2 lk 138-143). 9.6 Kolleegium ei tuvastanud, et süüdistatava YY enda käitumine on tinginud menetluse pikenemise ning süüdistatava YY käitumine on olnud eeskujulik menetluse kestel. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et selles asjas tervikuna ei saa süüdistatavale YY-le ega tema kaitsjale ette heita menetluse pahatahtlikku venitamist. 9.7 Kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas on jäetud täielikult tähelepanuta menetluse mõistliku tähtaja küsimus eeluurimise staadiumi osas ja osaliselt ka maakohtus. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus on küll märkinud, et menetluses olid seisakud ja toimingutes pikad pausid, kuid jätnud sisulise hinnangu neile andmata. Prokurör möönis, et kohtueelsel uurimisel on teatud seisakud ja passiivseid perioode. Mõistliku tähtaja küsimuses on oluline see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ka menetlejate tegevus või tegevusetus. Pikka menetluse kestust õigustab see, kui see on tingitud menetluse keerukusest või mahukusest või kui selle on põhjustanud oma käitumisega süüdistatav(ad). Kui aga on tuvastatavad riigi põhjendamatud viivitused asja menetlemisel, annab see alust järelduseks, et mõistlikku menetlusaega on rikutud (vt EIK otsus asjas Humen v. Poola, p 66; EIK otsus asjas Pedersen ja Baadsgaard v. Taani, p 49). 9.8 Kolleegium osundab sellele, et kohtueelses menetluses on olnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode mitu ning mingeid mõistlike põhjendusi prokuratuur esitanud ei ole. Prokuröri poolt kohtule esitatud õiendist nähtub ja kohtule esitatud kriminaalasja materjalidest nähtub, et sisuliselt on aktiivselt teostatud menetlustoiminguid kokku 5 kuud, kuid seisakuid ehk tegevusetuse perioode kokku mitu ja nimelt 2 kuud (12.02.2015 kuni 01.04.2015), 5 kuud

(01.04.2015 kuni 04.09.2015), 10 kuud (27.01.2016 kuni 02.11.2016), 4 kuud (10.01.2017 kuni 31.05.2017), seega kokku täielikke seisakuid 1 aasta 9 kuud. Tähelepanuväärne on seegi, et sisuliselt alates 27.01.2016 kuni süüdistusakti koostamiseni 31.05.2017 ehk 1 aasta 4 kuud ei ole toiminud ühtegi menetlustoimingut, mis oleks seotud tõendite kogumisega vaid vahemikus 02.11.2016 ja 04.01.2017 on toimunud kirjavahetus abiprokuröri ja kaitsja vahel. Seejuures väheaktiivse tegevuse perioode esineb samuti, nii aprillis 2015 tehtud vaid üks menetlustoiming, oktoobris 2015 üks menetlustoiming ning november 2015 üks menetlustoiming, jaanuar 2016 kaks menetlustoimingut. Esitatud menetlustoimingute nimekirjast nähtub, et üksikute menetlustoimingute vahel on täheldatavad põhjendamatud kuudes mõõdetavad seisakud, sh prokuratuuris. Selliste viivituste põhjendatust ei ole prokurör selgitanud. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ilmselgelt kohtueelse menetleja tegevus tõendite kogumisel nendel ajaperioodil intensiivne, vaid tegemist oli riigivõimu tegevusetusega. Nii on ka EIK tuvastanud menetluse ebamõistliku kestuse ja art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus 3 aastat 4 kuud kestnud kriminaalmenetluses esines enam kui aastapikkune viivitus (vt Lopatin ja Medvedskiy vs. Ukraina, kohtuotsus 20. maist 2010). Antud asjas kestis pikim viivitus 10 kuud, kuid arvestades asjaolu, et november 2016 kuni jaanuar 2017 toimus vaid kirjavahetus, siis võib sisuliselt märkida, et pikim viivitus oli tegelikkuses kokku 1 aasta 4 kuud ning kõik tegevusetuse periood kokku pea 2 aastat. Arvestades asjaolu, et aktiivselt on tõendeid kogutud ehk aktiivselt teostatud menetlustoiminguid kokku sisuliselt 5 kuu jooksul, võinuks kohtueelse menetluse lõpetada 2015. aasta mai kuus või äärmisel juhul 2015. aasta teises pooles. 9.9 Ka peale süüdistusakti saatmist maakohtule on kriminaalasi seisnud sisuliselt üle 5. kuu, kuna prokurör oli hõivatud ja ei olnud võimalik planeerida kohtuistungit enne 2018 jaanuari teist poolt, seejuures leidis prokurör eelistungil, et võimalusel võiks alustada 2018 veebruari alguses (kd 1 lk 13). On äärmiselt taunitav, et prokuratuur ei ole leidnud aega asja kiiremaks menetluse läbiviimiseks, arvestades juba kohtueelsel uurimisel olevaid põhjendamatute viivituste ja seisakute pikkusi ning asja arutamisele eeldatavalt kulunud aega, s.o prokuröri arvates kokku koos vaidlustega 3 päeva. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil nentida, et nii uurimisasutuse, prokuratuuri, kui ka maakohtu menetluses prokuratuuri tegevuses on täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid, mis mõjutavad otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut. Kahtlustatava/süüdistatava õigusele, et tema kriminaalasja menetletaks mõistliku aja jooksul, vastab menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (Riigikohtu 27.02.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-13, p 11.1). Seega oli prokuratuuri kohustus leida meetmeid, kuidas vähendada prokuröri hõivatusest tulenevat mõju menetluse kestusele. 9.10 Kolleegium ei kahtle, et menetlus on olnud süüdistatavale koormav ning teadmatus menetluse käigust on süvendanud seda veelgi. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-163-13, p 17).

Võttes arvesse kõiki eeltoodud asjaolusid, leiab kolleegium, et mõistlik aeg selle kriminaalasja menetlemiseks on ammendumas. Samuti tuleb arvestada, et ka praegust menetlust võidakse jätkata Riigikohtus, arvestades kohtumenetluse poolte positsioone ja menetluse senist käiku, on alust arvata, et ringkonnakohtu otsus vaidlustaks igal juhul, st juba selles menetluses võtab lõpliku lahendini jõudmine aega. Ilmselgelt ei ole antud asjas menetluse lõpetamise vaidluses lõpliku lahendini jõudmine võimalik käesoleva aasta jooksul, mistõttu kokku võib menetluse pikkus venida juba üle 4 aasta. 9.11 Avaliku menetlushuvi puhul on oluline kuritegude raskus ning avaliku menetlushuvi kaalumisel saab lähtuda ainult nendest kuritegudest, milles süüdistatavaid süüdistatakse. Kolleegium nendib, et avalik menetlushuvi on pigem väike, kuivõrd süüdistatavat süüdistatakse II astme kuriteo toimepanemises, mille eest raskeima karistusena oli ettenähtud 3 aastat vangistust. Peamiseks põhjuseks, miks menetluse jätkamine riivaks ebaproportsionaalselt süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, peab kolleegium seda, et kohtueelses menetluses on toimunud pea 2. aasta ulatuses põhjendamatuid seisakuid ja väheaktiivse tegevuse perioode ning kohtu menetluses 5 kuud. Nende seisakute ulatust näitab see, et pausid kohtueelses ja kohtu menetluses (kokku üle 2. aasta) on võtnud ajaliselt rohkem kui aktiivne kohtueelne menetlus uurimisasutuses (kokku 5 kuud) ja kohtumenetlus (natuke üle 2. kuu) kokku. Samuti moodustab pausi pikkus ajaliselt rohkem aega, kui kogu aktiivne menetlus nii kohtueelsel uurimisel, kui ka kohtumenetluses kokku. Kuna mõistliku menetlusaja rikkumine on tingitud just riigivõimu tegevusetusest pikema aja jooksul ning süüdistatava õiguste riive on nii ulatuslik, et ei ole heastatav KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamisega, peab ringkonnakohus põhjendatuks menetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel. 9.12 Seonduvalt YY kaitsja Silver Reinsaare taotlusega hüvitada koos õigeksmõistva kohtuotsusega kinnipidamisega põhjustatud kahju, märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt sätestab süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 18 lg 1, et taotlus kahju hüvitamiseks esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kuivõrd kaitsja taotles juba maakohtus YY õigeksmõistmist, siis oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada maakohtule ning maakohus oleks saanud kahju hüvitamise otsustada kohtuotsusega. SKHS § 21 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamise taotluse esitada pärast maakohtu lahendi kuulutamist üksnes siis, kui isik jättis maakohtule kahju hüvitamise taotluse esitamata mõjuval põhjusel. Isegi, kui eeldada, et kaitsjal oli mõjuv põhjus taotluse esitamata jätmiseks maakohtus, selgitab ringkonnakohus, et SKHS § 5 lg 1 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel. Kuivõrd ringkonnakohus lõpetab kriminaalmenetluse YY suhtes seoses menetluse mõistliku aja möödumisega, siis ei ole YY-l õigust nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist.

olemas vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks ja vähemalt kaudne tahtlus ka YY poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kuivõrd maakohtu põhjendused kaasaaitamistahtluse tuvastamisel ei ole jälgitavad, siis on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, jättes XX kaasaaitamistahtluse (KarS § 376 lg 1– § 22 lg 3) nõuetekohaselt põhistamata. Kolleegium on seisukohal, et see rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada. 10.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohus küll tuvastas, et XX aitas kuriteole kaasa (kd 2 lk 193), kuid samas leidis, et süüdistatavate YY ja XX teod kandsid püsivat ja kooskõlastatud iseloomu ning nad tegutsesid läbimõeldud plaani alusel, milles kummalgi oli oma roll (kd 2 lk 193-194). Sellisele seisukohale on asunud ka prokurör kohtuvaidlustes. Maakohtu sellised järeldused on omavahel täielikus vastuolus, kuna seeläbi tõdeti, et süüdistatavad YY ja XX tegutsesid kaastäideviijatena. On ilmselge, et sama teo osas ei saanud XX olla samaaegselt kaasaaitaja ja kaastäideviija. 10.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites märkinud, millele viitab kaitsja ka oma apellatsioonis, et KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Maakohus küll sedastas, et XX süüdistuses märgitud tegevus on küll põhjuslikus seoses YY põhiteoga, kuna see tugevdas ja kindlustas õigusvastast põhitegu, kuid maakohus jättis süüdimõistva otsuse tegemisel tähelepanuta vajaduse tuvastada süüdistatava tahtluse aidata kaasa täideviija põhiteo süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisele. Seega on apellant asjakohaselt viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele, mille kohaselt peab kaasaaitaja tahtlus hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 31-1-94-00 p-d 6.5-6.6). Vaidlustatud maakohtu otsuse järelduste pinnalt võib kaitsjaga nõustuda selles, et kohtulikul arutamisel uuritud tõendikogumi pinnalt pole võimalik XX kaasaaitamistahtluse esinemist tõsikindlalt jaatada. 10.3 Üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda samas veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta 2. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17). 10.4 Apellant on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-6-11, p 13.6, mille kohaselt kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Seega peab ka KarS § 376 kaasaaitaja teadma, et YY veab maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendid tubakatooteid,

kuid maakohtuotsuses puuduvad igasugused veenvad põhjendused, kuidas maakohus selle asjaolu tuvastatuks on lugenud. Maakohus on märkinud, et kuivõrd XX käis nii 24.11.2014.a., kui ka varasemalt 2014.a kokku viiel korral Läti Vabariigis samal ajal, kui seal viibis YY, sel ajal suheldi omavahel kõnekaartide, mitte tavapäraste telefoninumbrite vahendusel ning sõidukite Eestisse sisenemise järjekord ja ajaline vahe näitavad kohtu hinnangul selgelt, et XX roll oli aidata YY-l transportida Lätist toodud nn salasigarette nende poolt varasemalt kokku lepitud ja menetlusega tuvastamata kohta. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et varasemalt Läti Vabariigis viibimine ka ajal, mil seal viibis YY ja väidetav suhtlus kõnekaartide vahendus, teadmata käesoleval ajal kõnede sisu, annab aluse lugeda tuvastatuks, et süüdistatav XX oli teadlik, et YY veab maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. 10.5 Maakohus on seejuures viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, mille kohaselt on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Samas on kolleegium leidnud, et vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 p 9). Samas on jäetud maakohtu poolt tähelepanuta, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-80-02). 10.6 Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad on korduvalt samasuguse käitumismustriga ületanud Läti Vabariigi riigi piiri enne 24.11.2014, st 2014 aastal on järelhaagisega veokiga MAN käidud Läti Vabariigis kokku viiel korral ning iga kord on tegutsetud sama mustri alusel ehk esmalt siseneb Lätti veok, sellele järgneb mõne tunnise vahega Mercedes-Benz, Eestisse naastakse ca 10- minutilise vahega, kusjuures alati siseneb esmalt Mercedes Benz, tegi maakohus järelduse, et selline käitumismall iseloomustab 24.11.2014.a toimepandud tegu ning süüdistatavate käitumist. Kolleegium asub seisukohale, et eelmärgitust saab teha järelduse vaid selles osas, et süüdistatav XX ei sattunud nn juhuslikult YY-ga Ainažises kokku, nagu süüdistatav on oma ütlustes kohtueelsel menetluses väitnud, kuid nõustuda tuleb kaitsjaga, et sellest ei saa teha järeldust, et ka enne 24.11.2014 toimunud sõitudes oli midagi ebaseaduslikku. Seejuures ei ole maakohus näidanud ära kuidas selline kaudne tõend võimaldavad teha tõsikindlaid järeldusi tõendamiseseme mingi kindla asjaolu suhtes. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt leidnud, et kaudse tõendi kasutamine tõendamisel eeldab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas selle tõendi abil tuvastatud asjaolud võimaldavad teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p-d 6 ja 8). Kriminaalasjas puuduvad tõendid, sh isikulised tõendiallikad, mis annaksid kaudset teavet selle kohta, et enne 24.11.2014.a toimunud reisidel Läti Vabariiki ja tagasi Eesti Vabariiki oleks veokis olnud mingi ebaseaduslik kaup või süüdistatav oleks olnud seotud eelnevalt maksumärguga märgistamata tubakatoodetega mingilgi moel pärast sellist reisi, et teha eelmistest reisidest alust järelduseks milline oli süüdistatava käitumine kuriteosündmuse ajal.

Sellisel kindlal väljakujunenud liikumisel autodega Eesti Vabariigist Läti Vabariiki ja tagasi, tekib kolleegiumi hinnangul tõepoolest põhjendatud kahtlus, et YY ja XX ei sidunud üksnes sõprus, vaid ka muud ettevõtmised, kuid nimetatud asjaolu ei ole võimalik kolleegiumi hinnangul mingil määral seostada XX teadmise ja tahtmisega kaasa aidata YY poolt toimepandule. Puuduvad tõendid millest saaks teha tõsikindla järelduse, et XX oleks avaldanud mõnele isikule mingit informatsiooni toimunud eelnevate vedude kohta, mis annaks teavat isiku käitumise motiivide kohta 24.11.2014.a Maakohus ei ole põhistanud, miks annab selline asjaolu alust järelduseks, et XX oli teadlik, et YY veab maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. Maakohus, sisuliselt leides, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid XX teadmise kohta, asus hindama kaudseid tõendeid ning järeldas süüdistuse piiridest väljuva süüdistatavate käitumise pinnalt, et tõendatud asjaolude kogumis on tuvastatud XX tahtlus kaasa aidata YY poolt toimepandule. Kolleegium leiab, et ka kriminaalasjas kogutud teised tõendid, mis on käsitletavad kaudsete tõenditena XX kaasaaitamissüüdistuses, ei tõenda XX tahtlust. 10.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga varasemas praktikas leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12, p 14). Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole kaudsetest tõenditest tekkinud sellist tõendite kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise kohta XX poolt temale esitatud süüdistuses. Prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita tõsikindlalt süüteo toimepanemist. Kolleegiumil ei ole võimalik lugeda kuriteokoosseis tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja nii toimides läheks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 10.8 Maakohus on XX süüdi tunnistamisel toetunud 25.11.2014 andmebaasi ANTS vaatluse käigus kindlaks tehtule, et nii 24.11.2014.a, kui ka varasemalt on veok MAN ja sõiduauto Mercedes- Benz sisenenud Läti Vabariigist Eesti Vabariiki, 25.11.2014 sõiduki detailandmete päringu kohaselt kuulub sõiduauto Mercedes- Benz XX-le, 01.12.2014 vaatlusprotokollile, millega vaadeldi XX menetlejale üle antud telefoni, 26.11.2014 vaatlusprotokolli lisas 1 vaadeldud abonentnumbrite kõneeristusi. Samas ei nähtu maakohtu otsustest, kuidas on kohus nimetatud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud ning lükanud ümber esitatud kaitseversiooni. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et maakohtu ostus tugineb üksnes oletustele süüdistusversiooni kinnitamisel ning XX kaitsja kaitseargumente ei ole maakohus sisuliselt käsitlenud. Tõepoolest võivad kolleegiumi hinnangul mõned süüdistatava XX käitumisaktid tekitada kahtlusi, küsimusi elulises usutavuses ja teatud oletusi, kuid tuleb märkida, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-172-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, mitte oletustel. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus nr 3-1-1-10-11, p 26). Seega on maakohtu otsus vajalikul määral jäänud põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu poolt viidatud kaudsete tõendite kogumile ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolusid ning maakohus on otsuse rajanud oletustele. 10.9 Nõustuda tuleb kaitsjaga, et isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtjana ehk kaasaaitajana ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes. Kolleegium asub seisukohale, et XX suhtes puuduvad otsesed süüd kinnitavad tõendid ning kaudsed tõendid ei ole nii kaalukad, et nende alusel saaks tõsikindlalt tuvastada XX kaasaaitamisteo. Kolleegium asus juba eelnevalt seisukohale, et alusetu on maakohtu järeldus selle kohta, justkui XX oleks olnud teadlik YY Lätti Vabariiki sõidu eesmärgist, sh suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamisest. Nimetatud asjaolu ei kinnita kumbki süüdistatav ning ka ükski teine kriminaalasjas kogutud tõend. Ühtlasi ei ole võimalik pelgalt XX poolt veoauto ees sõitmise faktist ja kellegi poolt kõnekaardilt tehtud kõnedest, kui puudub vestluse sisu ja tõsikindel teadmine vestluspartneritest, järeldada koheselt XX tahtlust kaasa aidata kuriteo toimepanemisele, kuivõrd sellekohased tõendid puuduvad. 10.10 Maakohus on teinud 26.11.204.a vaatlusprotokolli lisas 1 (kd 2 lk 62-64) abonentnumbrite YYYYYYYYYY (mustas kirjas ehk XX) ja XXXXXXXXX (punases kirjas ehk number, millele YY helistas korduvalt abonentnumbrilt PPPPPPPPP) kõneeristusest sisse ja välja helistamisi ajavahemikus 01.05-25.11.2014.a järelduse, et abonentnumbrid on viibinud kõnesid tehes samas piirkonnas ning eraldi väljatoomist väärib kuupäev 14.11.2014.a. Lisaks võrdles maakohus 26.11.2014.a sideettevõtjalt saadud andmete protokolli lisa 1 (kd 2 lk 63) 25.11.2014 vaatlusprotokolli andmeid (kd 1 lk 56) ning tegi järelduse, et sel ajal, kui XX viibis oma sõiduautoga Mercedes Benz 24.11.2014.a kell 16.53 kuni 18.00 Läti Vabariigis, on abonentnumber XXXXXXXXX samuti viibinud Läti Vabariigis, mistõttu luges kohus tõendatuks, et abonentnumbreid XXXXXXXXX ja YYYYYYYYYY kasutas sama isik ning selleks oli XX. 10.11 Kolleegium asub seisukohale, et nimetatud tõendid ei kinnita üheselt, et abonentnumbri XXXXXXXXX kasutajaks oli XX. Maakohtu poolt väljatoodud asjaolud ei kinnita üheselt XX seotust nimetatud abonentnumbriga. Tõepoolest esineb teatud kokkusattumusi kahe abonentnumbri võrdlemisel, mis kolleegiumi hinnangul esmapilgul ületaksid usutava juhuslikkuse määra. Samas tuleb arvestada asjaolu, et asukohta on võimalik määrata ainult juhul, kui telefoni on kasutatud, kas SMS saatmiseks, kõne vastuvõtmiseks või helistamiseks. Lisaks on abonentnumbreid kasutatud mõne tunniste vahedega, mistõttu ei ole võimalik teha kahe numbri võrdlemisel tõsikindlaid järeldusi. Näiteks 10.09.2014 asub abonentnumber XXXXXXXXX kell 19:39:33 SAUE“ masti piirkonnas asukohaga Saue linn Sooja 1 katlamaja, kuid abonentnumber YYYYYYYYYY kell 19:46:35 asub U5027-Aasmae2 masti piirkonnas Harjumaal. Abonentnumber XXXXXXXXX asub 29.10.2014 kell 14:39:42 AASMAEKYLA3 masti piirkonnas asukohaga Saue vald Ääsmäe küla ning abonentnumber YYYYYYYYYY kell 14:52:08 asub U0107- Riisipere mastipiirkonnas asukohaga Harjumaa. Seejuures ei ole kogutud tõendeid millelt nähtuks, kas nimetatud mastipiirkonnad asuvad omavahel lähestikku ning mille pinnalt oleks võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, et läbides autoga või jalgsi nimetatud teekonna jõuab märgitud ajavahemiku jooksul teise masti piirkonda või katavad erinevate operaatorite mastipiirkonnad tegelikkuses sama piirkonda.

Lisa 2 on toodud ära vaid Elisa Eesti AS mobiiltelefonide mastide asukohad ehk mõjupiirkonnad, kuid puuduvad Tele2 mobiiltelefoni mastide asukohad ja mõjupiirkonnad, mistõttu ei saa teha mingeid järeldusi masti asukoha kauguste või ühtivuse osas. Seejuures 31.10.2014.a. on abonentnumber XXXXXXXXX kell 11:15:07 olnud LINNU4 masti piirkonnas asukohaga Tallinn Linnu tee 75A Tuletõrjemaja ja liikunud mõni minut hiljem kell 11:19:22 VABAAJAKESKUS5 masti piirkonda asukohaga Tallinn Ehitajate tee 109 A, kuid abonentnumber YYYYYYYYYY asub 31.10.2014.a alates kella 09:48:44 U1998- Ehitaja masti piirkonnas asukohaga Ehitajate tee 86, Tallinn ja seda ka kell 11:27:11. Ka ei kinnita maakohtu poolt eraldi väljatoodud kuupäev 14.11.2014 mõne minutiline ajaline vahe, et telefoninumbrite kasutajad on olnud samas piirkonnas, kuivõrd abonentnumber XXXXXXXXX asub kell 14:01:02 VESKIMETSA1 masti piirkonnas asukohaga Tallinn Kadaka tee 42, EE maja, aga abonentnumber YYYYYYYYYY asub kell 14:05:25 U1998Ehitaja masti piirkonnas asukohaga Ehitajate tee 86, Tallinn ning on asunud seal masti piirkonnas ja asukohas juba alates kella 13:25:03. Kolleegium asub seisukohale, et ilma täiendavate tõenditeta (nt abonentnumber XXXXXXXXX oleks olnud kasutuses XX-lt ära võetud mobiiltelefonis vms) on keeruline seostada abonentnumbri kasutamist otseselt XX poolt. 10.12 Kolleegium nõustub maakohtuga, et võrreldes 26.11.2014.a sideettevõtjalt saadud andmete protokolli lisa 1 (kd 2 lk 63) ja 25.11.2014 vaatlusprotokolli andmeid (kd 1 lk 56) saab järeldada, et ajal, kui XX viibis oma sõiduautoga Mercedes Benz 24.11.2014.a kell 16.53 kuni 18.00 Läti Vabariigis, on abonentnumber XXXXXXXXX samuti viibinud Läti Vabariigis, kuid kolleegiumi arvates ei saa tõendeid kogumis hinnates ka sellest üheselt järeldada, et abonentnumbrit kasutas 24.11.2014 just XX ja seda tulenevalt eeltoodust. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu selline seisukoht veenev, et vastavad tõendid kinnitavad, et abonentnumbreid XXXXXXXXX ja YYYYYYYYYY kasutas sama isik ning selleks oli XX. Maakohtu selline seisukoht on tegelikkuses oletuslik ning tegemist on puhtteoreetiliste väidetega, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et kuna ei nähtu, et abonentnumber XXXXXXXXX oleks viibinud 29.10.2014 ja ka 11.09.2014 Läti Vabariigis ajal, mil XX viibis oma sõiduautoga Mercedes Benz seal, siis ei ole alust arvata, et süüdistatav oli abonentnumbri XXXXXXXXX kasutaja. Seega ei nähtu maakohtu poolt viidatud tõenditest tõsikindlalt, et XX 24.11.2014.a suhtles ajal, mil väidetavalt YY oli tegevuses maksumärgistuseta sigarettide transpordiga Lätist Eestisse, kõnekaardi vahendusel YY-ga. Seejuures on meelevaldne maakohtu seisukoht, et ka varasemalt 2014.a kokku viiel korral, kui käidi Läti Vabariigis suheldi omavahel kõnekaartidega. Menetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis nimetatud järeldust kinnitaks, kõnekaartidega suhtlus nähtub vaid 20.10.2014 ja 24.11.2014.a. 10.13 Kolleegium nõustub apellandiga, et puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks isikute vahel toimunud vestluste sisu või mille pinnalt saaks üheselt järeldada, et XX kaasaaitamistegu seisnes veoki teekonna turvamises ning väikese ajavahega ees sõitmise eesmärgiks oli hoiatada YY võimalikest tollipatrullidest ning omavaheline suhtlus veose teostamise ajal, toetas YY tahet tegu toime panna, suurendades temas kindlust, et XX kaasabi suurendab võimalust ohutult sihtkohta jõuda. Pelgalt veoauto ees sõitmine ei ole kriminaalkorras karistatav tegu ning sellest ei saa ei saa üheselt järeldada, et XX kaasaaitamistegu seisnes veoki teekonna turvamises ning väikese ajavahega ees sõitmise eesmärgiks oli hoiatada YY võimalikest tollipatrullidest, kui asjas puuduvad muud tõendid, mis sellist süüdistusversiooni kinnitaks. Kolleegiumi hinnangul oleks sellistele tõenditele (mobiiltelefonide vaatluse protokollile ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollide) isikut süüstava tähenduse andmine võimalik siis, kui oleks sedastatav, et just vaidlusaluse

abonentnumbri kasutaja oleks olnud tõsikindlalt XX ning just veoki ees sõitmine väikese ajavahega ja suhtlus mobiiltelefonide kaudu (kõne sisu) veose teostamise ajal toetas süüdistatav XX YY, kuid tõendikogum sellist järeldust tõsikindlalt teha ei võimalda. Seetõttu on tegemist vaid oletusega. Kolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale (nt lahendid 3-1-1-82-06, 3-1-1-8806, 3-1-1-90-06), milles on korduvalt väljendatud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et XX tahtlus YY poolt toimepandu kaasaaitamiseks ei ole kriminaalasja materjalidega veenvalt tõendatud, mistõttu tuleb XX talle esitatud süüdistuses KarS § 376 lg 1-§ 22 lg 3 järgi õigeks mõista.

kahtlustatavana kinni 24.11.2014. Arves nimetatud ajaperioodil on kaitsja osalenud kahtlustatava ülekuulamisel 26.11.2014 ja täiendaval ülekuulamisel 23.01.2015, mis kestsid kokku 3 tundi ja 41 minutit. Lisaks on kaitsja osalenud vahistamise istungil 26.11.2014 (28 minutit) ja elektroonilise valve taotluse arutamisel 23.12.2014 (10 minutit). Kaitsja ei ole konkreetselt välja toonud, millal ja kui kaua on ta kaitsealusega arestimajas kohtunud. Vaatamata sellele ei saa jätta tähelepanuta, et YY peeti kahtlustatavana kinni 24.11.2014, tema suhtes kohaldati vahistamist 26.11.2014 ja vahistamine asendati elektroonilise valvega 20.12.2014, seega viibis kaitsealune arestimajas lühikest aega. Eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et kohtueelses menetluses on tuvastatav õigusabiteenus kokku 4 tunni ja 41 minuti ulatuses (kohaldades kohtuistungil osalemisele lähima pooltunnini ümardamise põhimõtet). Maakohtu istungitel osalemise ja ettevalmistumise osas kokku 10,5 tunni ulatuses peab kohtukolleegium taotlust põhjendatuks. Seega loeb kohtukolleegium valitud kaitsjale KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 15 tundi ja 11 minutit ehk summas 2 277,50 eurot (sh käibemaks), mis tuleb Eesti Vabariigilt YY kasuks välja mõista. 11.2 KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kuna kolleegium mõistab XX õigeks temale inkrimineeritud kuriteos, siis hüvitab menetluskulud riik. Kaitsja Ilmar Straus esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1 800 eurot kohtueelsel uurimisel osalemise eest ning 1 249,50 eurot maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind on arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud aeg osaliselt ebamõistlik. Nimelt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks vandeadvokaat Ilmar Strausi poolt osutatud õigusteenust seonduvalt kohtueelsel uurimisel novembrist 2014 kuni jaanuarini 2015 kokku 12 tunni ulatuses. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et arves nimetatud ajaperioodil on kaitsja osalenud kahtlustatava ülekuulamisel 01.12.2014, mis kestis 49 minutit. Lisaks on kaitsja osalenud vahistamise istungil 02.12.2014 (45 minutit). Seega on kohtueelses menetluses tuvastatav õigusabiteenus kokku 1 tunni ja 49 minuti ulatuses (kohaldades kohtuistungil osalemisele lähima pooltunnini ümardamise põhimõtet). Maakohtu istungitel osalemise ja ettevalmistumise osas kokku 8 tunni ja 20 minuti ulatuses peab kohtukolleegium taotlust põhjendatuks. Seega loeb kohtukolleegium valitud kaitsjale KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 10 tundi ja 9 minutit ehk summas 1 522,50 eurot (sh käibemaks), mis tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista.

suurusega. Süüdistatava XX kaitsja vandeadvokaat Ilmar Straus esitas taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku 1 200 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et ka apellatsioonimenetluses on kaitsja poolt osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud apellatsioonkaebuse koostamise aeg ebamõistlik. Antud asjas osutusid apellatsiooni väited põhjendatuks ning kohtukolleegium rahuldas kaitsja apellatsiooni. Apellatsioonkaebuse sisuline argumentatsioon on kokku võetud viiel leheküljel, selle õiguslik argumentatsioon ei ole keerukas. Seejuures ei saa jätta arvestamata asjaolu, et apellatsiooni sisu kattub olulises ja enamus osas kaitsja kirjalike teesidega, mis esitati maakohtule. Seega peab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 25.04.2018.a otsusele apellatsiooni koostamiseks põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga, kokku summas 450 eurot. Arvestades kõike eelmärgitut, tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista kokku 1 972,50 eurot (sh käibemaks).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.