Liiklussüüteod

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Kaitsja teeb sisulise viite Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-99-06 avatud KarS § 56 lg 1 tõlgendusele ja leiab, et karistuse määramisel ei ole kohus arvesse võtnud süüdlase isikut. Kaitsja juhib tähelepanu, et karistusregistri väljavõtte kohaselt analoogseid liiklusalaseid kuritegusid süüdistatav varasemalt toime pannud ei ole. Tegemist oli esmakordse sellelaadse rikkumisega, raskeid tagajärgi ei saabunud. Kaitsja leiab, et süüdlase isiku raames ei ole kohus piisavalt arvestanud, et käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav istungil puhtsüdamlikult kahetsenud toimepandut. Süü tunnistamine annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. V. Priputnõil on kindel elukoht ja perekond, kes teda emotsionaalselt toetab. Apellant leiab, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka leebema karistuse kohaldamisega. Ka prokuratuur, leidis, et isiku süü on väike ning, et karistuse kandmisest osaline tingimisi vabastamine omab hoiatavat mõju süüdlase edasise käitumise suhtes, toimides õiguskuulekale käitumisele suunava stiimulina. Apellant leiab, et arvestamata on jäetud kriminaalasjas tuvastatud karistust kergendav asjaolu ja süüdistatava süü suurus ning selle arvestamata jätmine on kaasa toonud süüdistatavale rangema karistuse mõistmise. Apellant ei taotle suulist menetlust ning ei soovi ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises osaleda. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 palub tühistada Harju Maakohtu 20. veebruari 2018.a kohtuotsus karistuse osas ja mõista V. Priputnõile kergem karistus; rahuldada kaitsja tasu hüvitamise taotlus.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:

Kohtukolleegium maakohtu järeldusega nõustub ja leiab, et rahalise karistuse mõistmine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja oleks selgelt ebapiisav. Kaitsja on leidnud, et süüdistatava poolt kohtuistungil väljendatud puhtsüdamlik kahetsus on jäänud vajalikul määral arvestamata. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Kehtivast kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11). KarS § 424 sanktsioon näeb ette kuni 3 aastase vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Maakohus on mõistnud süüdlasele KarS § 63 lg 1 alusel 1 aastase vangistuse ja seda eelkõige põhjendusel, et süüdistatav on oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. Seega on maakohus piisaval määral karistust kergendavat asjaolu juba arvestanud ning selle enamaks arvestamiseks seaduslik alus puudub. Kolleegium märgib, et karistusregistri andmed olid maakohtule teada ning maakohus on isikut iseloomustavate andmetena ka tema eelnevat käitumist arvestanud. Kuigi V.Priputnõi ei ole varem kriminaalkorras karistatud liiklusalaste kuritegude toimepanemiste eest, siis nähtub karistusregistri andmetest ja ka esitatud süüdistusest, et teda on 2017 aastal karistatud väärteokorras LS § 201 lg 2 järgi. Sellele järgnevalt uuesti mootorsõiduki süstemaatiline juhtimine sellist õigust omamata ning ka narkojoobes sõiduki juhtimine näitab tema negatiivset suhtumist õiguskorda ning ükskõikset suhtumist kaasliiklejate ohutusse. Kolleegiumi veendumuse kohaselt oli maakohus õigustatud arvestama tuvastatud süü suurusega. Nimetatud asjaolule on viidanud ka kaitsja oma apellatsioonis. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti sedastanud, et järjekindel õigusvastane liiklusalane käitumine viitab üheselt õiguskuulekuse puudumisele ja asjaolule, et varasemad mõjutusvahendid ei ole mõjutanud teda loobuma uute liiklusalaste kuritegude toimepanemistest. Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud perekonna toetus ja kindel elukoht ei ole mõjutanud V.Priputnõid käituma seaduskuulekalt ega ole ka kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaoludeks, mis annaks aluse seadusliku ja põhjendatud karistuse muutmiseks. Kolleegium leiab, et süüdistatava isiku arvestamine ei anna mingilgi määral ringkonnakohtule seaduslikku alust karistusmäära lühendamiseks. Apellant on viidanud prokuröri poolt taotletud karistusele. Selles osas kolleegium osutab, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10). Maakohus on märkinud, et V.Priputnõi tarvitab narkootilisi aineid, rikub süstemaatiliselt ja järjekindlalt õigusnorme, mistõttu ei saa nõustuda prokuröri poolt pakutud KarS § 74 kohaldamisega. Seega on maakohus poole karistustaotluse osas oma põhjenduse esitanud ning kolleegium leiab, et mõistetud karistuse liik ja määr on piisavalt selgelt põhjendatud ning apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 põhimõtetest ja mõistetud karistus on kooskõlas kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.