Liiklussüüteod

1-17-3780 eurot ja 52 senti ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha (705) seitsesada viis eurot, kokku (1463.52) üks tuhat nelisada kuuskümmend kolm eurot ja 52 senti. Sven Noormetsal tekkinud menetluskulud jätta tema enda kanda. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99917700080945. Selgituseks märkida: Sven Noormets, 1-173780, menetluskulud. Välja mõistetud menetluskulud tasuda (1) ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohtuotsus saata süüdistatavale ja tema kaitsjale, prokurörile ja A. L. (elukoht: x, x). Auto tagastamise osas edastada kohtuotsus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuurile. Edasikaebamise kord Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Asjaolud Sven Noormets ́ a süüdistatakse selles, et tema 01.02.2016.a kella 17:23 ajal juhtis Pärnu maakonnas Sindi linnas Paide maanteel 7, 1. kilomeetril suunaga Torist Pärnusse mootorsõidukit x (registreerimismärgiga x). Sven Noormets, juhtides mootorsõidukit x, lähenes Paldiski maanteel 1 läheduses asuvale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega 543 ja 544 /ülekäigurada/ ning teekattemärgisega 945a /ülekäigurada/, pidi sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale ning vajadusel seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada /LS § 35 lg 4/; pidi olema tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist /LS 33 lg 1/; kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, arvestades samal ajal ilmastikutingimustega /pime aeg, pilvine, tehisvalgustus/ ja tee seisundiga /märg teekate/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal /LS § 50 lg 3 p 1/. Sven Noormets jättis eelnimetatud liiklusseadusest tulenevad kohustused täitmata, ei olnud piisavalt tähelepanelik ega jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, vaid sõitis ülekäigurajale välja ja otsa ülekäigurada sõiduki suhtes vasakult paremale ületavale jalakäijale L. K. (K.), kes oli juba jõudnud mootorsõiduki x suunavööndi keskele. L. K. sai sõidukilt löögi ja paiskus asfaldile pikali ning ta suri liiklusõnnetuse käigus saadud vigastustesse haiglas 01.02.2016.a kell 19:15

1-17-3780 Sellise käitumisega rikkus Sven Noormets alljärgnevaid liiklusseaduse sätteid: - § 14 lg 2, mille kohaselt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. - § 16 lg 1- vastavalt millele peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara ja keskkonda. - § 33 lg 1, mis sätestab, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. - § 35 lg 4, mille kohaselt peab juht reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. - § 35 lg 8, mille kohaselt tohib ülekäigurajale sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. - § 50 lg 3 p 1, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks ning peab arvestama sõidukiiruse valikul teeolusid, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Seega Sven Noormets mootorsõiduki juhina liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm, pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Süüdistatav end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Ülekäigurajale lähenedes ta inimest ei näinud. Süüdistatav nägi inimest alles 4-5 m enne kokkupõrget. Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleb KarS § 423 lg 1 järgi õigeks mõista. Liiklusõnnetuseni viisid kaitsja hinnangul järgmised asjaolud. L. K. oli juba ülekäigurada ületamas, kui S.Noormetsale vastu sõitnud V. V. juhtitud sõiduauto ülekäigurajale lähenes ja selle ületas. Sellest tulenevalt oli S.Noormetsal takistatud ülekäigurajale läheneva jalakäija märkamine. Sven Noormets ei rikkunud kaitsja hinnangul hoolsuskohtust. Liiklusavarii ajal oli väljas pime ning L. K. olid seljas tumedad riided. Tänavalgustus oli väheefektiivne ning L. K. helkurelemendid oli vaid osaliselt nähtavad. Samuti taotles kaitsja süüdistatava menetluskulude välja mõistmist Eesti Vabariigilt. Kannatanu jäi kohtus esitatud tsiviilhagi juurde, taotledes süüdistatavalt 874.80 euro välja mõistmist matusekulud katteks. Prokurör leidis, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toime panemises on leidnud tõendamist. Prokurör taotles süüdistatava süüdi mõistmist KarS § 423 lg 1 järgi ning tema karistamist üheaastase vangistusega, mis jätta KarS § 73 alusel ühe aasta ja nelja kuulise katseajaga täitmisele pööramata. Lisakaristusena taotles prokurör süüdistatavalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmist üheks aastaks. Samuti taotles prokurör süüdistatavalt menetluskulude välja mõistmist ning leidis, et asitõendiks olev auto tuleks tagastada. Kohtu seisukoht KarS § 423 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Esmalt märgib kohus, et enne kohtuliku uurimise lõpetamist taotles kaitsja täiendavate tunnistajate ülekuulamist, et välja selgitada L. K. paiknemine ajal, mil S.Noormetsale vastusõitnud V. V. ületas autoga ülekäiguraja. Kaitsja taotles politseiametniku R. K. ülekuulamist ning bussipeatuses

1-17-3780 viibinud isikute ülekuulamist. Kohus jättis esitatud taotlused rahuldamata. Kohtu hinnangul puudus vajadus politseiametniku ülekuulamiseks. Avarii asjaolud on kajastatud sündmuskoha vaatlusprotokollis ning politseiametnik jõudis kohale pärast avariid ehk ta ei näinud õnnetust pealt. Seetõttu ei oskaks ta ilmselt anda ka ütlusi L. K. asukoha kohta ajal, mil ülekäiguraja ületas V. V.. Samuti oli kaitsjale varasemalt teada asjaolu, et noortekeskuse poolse, st süüdistatava sõidusuuna poolse bussipeatuse juures olid inimesed. Samas ei ole nende ülekuulamist varasemalt vajalikuks peetud. Kohtu hinnangul ei saaks viidatud tunnistajad ilmselt anda kuidagi lisaks olemasolevate tunnistajate ütlustele täiendavaid ütlusi L. K. asukoha kohta. Nimetatud isikuid ei ole varasemalt ülekuulatud, mistõttu on vähetõenäoline, et nad suudaks meenutada L. K. täpset asukohta enam kui 1.5 aastat tagasi. Kohtu hinnangul on L. K. asukoht võimalik kindlaks teha süüdistatava, H. M. ja V. V. ütluste ning asjatundja seisukoha pinnalt. Seega puudus kohtu hinnangul vajadus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud ning puudub vaidlus selles, et 01.02.2016.a kella 17:23 paiku toimus Sindis Paide mnt 1 juures ülekäigurajal liiklusõnnetus, kus Sven Noormetsa juhitud mootorsõiduk x reg. märgiga x sõitis otsa ülekäigurada ületanud jalakäijale L. K.. Liiklusõnnetuse tagajärjel saabus L. K. surm. Süüdistatav ja tema kaitsja olid kohtus seisukohal, et liiklusõnnetust ei põhjustanud Sven Noormets. Prokurör leidis, et liiklusõnnetus juhtus, sest süüdistatav rikkus liiklusseaduse nõudeid. Seega käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selles, kas Sven Noormetsa liikluskäitumine põhjustas liiklusavarii või mitte. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tõendamist ja tuvastamist leidnud, et Sven Noormets põhjustas liiklusavarii, mille tagajärjel saabus L. K. surm. Kohus on seisukohal, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. Kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et Sven Noormets oli kaine (t.l 45) ning omas kehtivat juhtimisõigust (t.l 69). Avarii toimus autoga, mille registreerimistunnistusele on S. Noormets kantud kasutajaks (t. l 67-68). Surnu ekspertiisiaktiga (t.l 46-62) on kindlaks tehtud, et L. K. surma põhjus oli liittrauma, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus. Surma ajaks on 01.02.2016.a kell 19.15. Vigastused on elupuhused ning saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 01.02.2016.a liiklusõnnetuses. A. L. selgitas kohtus, et tema tädi L. K. oli seaduskuulekas liikleja. Oma ea kohta oli tädi krapsaka sammuga ning üldse krapsakas vanaproua. A. L. jäi kohtus esitatud tsiviilhagi juurde summas 874 eurot ja 80 senti. Politseiametnikust tunnistaja T. V. selgitas kohtus, et 01.02.2016.a käis ta sündmuskohal. Tunnistaja koostas liiklusõnnetuse akti, kuhu kandis kõik andmed selliselt nagu need sündmuskohal olid. Samuti pildistas tunnistaja haiglas hukkunu riideid. Tunnistaja H. M. selgitas kohtus, et 01.02.2016.a sõitis ta Sindi tankla poolt Pärnu suunas. Ilm oli niiske ja pime ning teeolud ei olnud kiita. Tunnistaja ees sõitis x, milline sõitis kiirusega u 50 km/h. Tunnistaja nägi ühe hetkel vasakul pool sähvatust, helkur vms ning siis juhtus kokkupõrge. Tunnistaja sõnul märkas ta jalakäijat ülekäiguraja alguses, kuid ta oli selline must kogu ehk jalakäija oli vaevu märgatav. Kokkupõrge toimus tunnistaja suunavööndis. Tunnistaja ei näinud, et ees sõitnud auto oleks enne ülekäigurada hoo maha võtnud või pidurdanud. Õnnetuskohas oli tuhm ja kollane tänavavalgustus. Süüdistatav selgitas kohtus, et sõidab igapäevaselt teelõigul, kus juhtus õnnetus, mistõttu on ta teadlik ka Paide mnt 1, Sindi juures asuvast ülekäigurajast. 01.02.2016.a oli pime ja niiske, kuid nähtavus oli üpris hea. Ülekäigurajal oli valgustus ainult süüdistatava sõidusuunas ning see oli tuhm ja kollane, vastassuund oli pime. Süüdistatava kinnitusel töölt sõitma hakates põlesid tal mõlemad esituled. Süüdistatav ei saanud aru, et Sindis ei oleks tal üks esituledest põlenud. Ülekäigurajale lähenedes süüdistatav enda kinnitusel kõrvaliste tegevustega ei tegelenud. Samuti ei näinud ta ülekäigurajale lähenedes sellele inimest lähenemas ega helkurit helkimas. Inimest nägi süüdistatav alles 4-5 m enne kokkupõrget ning siis püüdis süüdistatav järsult pidurdada. Kokkupõrkejärgselt helistas süüdistatav hädaabisse. Süüdistatava kinnitusel oli ta veendunud, et

1-17-3780 ülekäigurajal ei ole kedagi, kuna ka vastutulev auto ei vähendanud ülekäigurajal hoogu. Süüdistatav ei uskunud, et vastutuleva auto tagant võiks keegi teele astuda. Süüdistatav tunnistas, et vastutulev auto võis teda häirida. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga (t.l 28-44) on kindlaks tehtud, et 01.02.2016.a toimus liiklusõnnetus Sindis Paide mnt 1 juures reguleerimata ülekäigurajal. Õnnetuses osalesid mootorsõiduk x, mida juhtis Sven Noormets, ning jalakäija L. K.. Sõiduauto sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal teed ületanud jalakäijale. Ilm oli pilvine teekate märg. Jalakäija kasutas turvavarustust õigesti ning tal oli helkur. Helkurite olemasolu jalakäijal kinnitavad ka hukkunu jopest tehtud pildid (t.l 70-71). Lisaks nähtub ekspertiisi aktist (t.l 47), et ekspertiisimääruse kohaselt oli L. K. seljas olnud üleriietele kinnitatud nõuetekohased helkurribad. Liiklusekspertiisiga (t.l 63-66) on kindlaks tehtud, et x reg. märgiga x liikumiskiirus ei ületanud jalakäijale otsasõidu hetkel lubatud maksimaalset sõidukiirust, s.o 50km/h. Nimetatu haakub ka H. M. ütlustega, mille kohaselt sõitis S. Noormets umbes 50 km/h. Otsasõit toimus ülekäiguraja piirkonnas ja otsasõidu hetkeks oli jalakäija jõudnud sõiduauto suunavööndi keskele. Lisaks on ekspert asunud seisukohale, et uuritaval juhul, kus jalakäija ületas sõiduteed sõiduki suhtes vasakult paremale ja otsasõidu hetkeks oli juba pikalt (ca 9.2 m ulatuses) liikunud vöötrajal ning ületanud sõidutee telgjoone, saab juba arvutusteta kategooriliselt väita, et hetkel kui jalakäija astus vöötrajale, oli sõiduauto juhil veel võimalik sõiduk enne vöötrajani jõudmist peatada ja sellega jalakäijale otsasõitu vältida. Tunnistaja V. V. selgitas kohtus, et 01.02.2017.a kella 17.20 paiku sõitis ta Paikuselt töölt koju Torisse. Ilm oli selge, kuiv ning vihma ei sadanud, kuid oli hämar. Tunnistaja otseselt avariid pealt ei näinud. Kui tunnistaja lähenes ülekäigurajale, siis vanainimene oli tõusnud bussipeatusest ning sättis ennast seal. Kuna vanainimene veel ei liikunud ülekäigurajale, vaid valmistus sinna tulema, siis tunnistaja ülekäiguraja ees ei peatunud. Tunnistajale tuli bensiinijaama poolt vastu auto, kuid tunnistaja eeldas, et autojuht näeb jalakäijat. Pärast ülekäigurajast möödumist nägi tunnistaja tahavaatepeeglist, kuidas jalakäija kott lendas üle auto. Inimest tunnistaja ei näinud. Õnnetus toimus tunnistajast tagapool. Tunnistaja selgitas, et vastutuleva autoga, milline sõitis L. K. otsa, sattus ta kohakuti u 20-30 meetrit pärast ülekäigurada. Samas hiljem selgitas tunnistaja, et ta ei mäleta, kus kohtuti. Lisaks selgitas tunnistaja, et kui ta läks ütlusi andma, siis ta tundis ennast ka selles õnnetuses veidi süüdi, et äkki ta oleks siiski pidanud vanainimese sealt bussipeatusest ära ootama ja talle teed andma. K. K. riided olid tunnistaja sõnul heledamad. Tunnistaja sõnul talle vastu sõitnud süüdistatava autol üks esituli ei põlenud. Kohus leiab, et V. V. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Tunnistaja ütlused ei haaku muude menetluse käigus tuvastatud asjaoludega. Näiteks tunnistaja väidab, et ilm oli kuiv. Samas sündmuskoha vaatlusega on kindlaks tehtud, et oli pilvine ja teekate märg. Samuti kinnitasid niiskeid olusid nii süüdistatav kui ka tunnistaja H. M.. Samuti on kriminaalmenetluses kindlaks tehtud, et hukkunul olid seljas tumedad riided, kuid tunnistaja viitas heledatele riietele. Lisaks on tunnistaja ütlused kohati vastuolulised. Tunnistaja väitis algul, et süüdistatava autoga kohtuti u 2030 m pärast ülekäigurada, kuid hiljem vastas ta kaitsja täiendavatele küsimustele, et ei mäleta, kus kohtuti. Neil asjaoludel ja saa kohtu hinnangul pidada ka tegelikkusele vastavaks tunnistaja ütlusi L. K. asukoha kohta hetkel, mil tunnistaja ületas ülekäiguraja. Samuti on asjatundja J. L. leidnud, et L. K. ei saanud ajal, mil V. V. ületas autoga ülekäigurada, asuda alles bussiootepaviljonis. Kaitsja esitas kohtule tõendina dokumendi pealkirjaga ekspertiisiakt nr 17010 (t.l 18-27). Nimetatu kohta andis kohtus selgitusi ka J. L.. Kohtu hinnangul ei saa antud tõendit käsitleda KrMS mõttes ekspertiisiaktina. Nimelt KrMS § 95 lg 2 kohaselt määrab ekspertiisi menetleja. Antud juhul on n.ö. ekspertiisi tellinud süüdistatava kaitsja. Seega ei saa tegemist olla KrMS mõttes ekspertiisiga. Kohtu hinnangul on nimetatud dokumenti võimalik käsitleda asjatundja arvamusena. Riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja1 kohaselt on J. L. riiklikult tunnustatud ekspert muuhulgas Riiklikult tunnustatud eksperdid. Kätte sadav arvutivõrgus: http://www.ekei.ee/et/koostoo/riiklikulttunnustatud-eksperdid (13.12.2017.a)

1-17-3780 liiklustehnilise ekspertiisi alal. Tunnustus on kehtiv kuni 15.12.2017.a. Kuivõrd J. L. ei olnud antud menetlusse kaastatud eksperdina, vaid selleks oli J. M. (t.l 63), siis antud juhul on kohtu hinnangul J. L. puhul tegemist KrMS § 1091 mõttes asjatundjaga. J. L.i kohtus antud ütlustest ja tema kirjalikust arvamusest (t.l 18-27) tuleneb, et kiirusega 50km/h liikuva sõiduauto x reg. märgiga x juhil oli tehniliselt reaalne võimalus kokkupõrget jalakäijaga pidurdamisega vältida kui sõidukijuht oleks suunanud kogu tähelepanu vastutuleva sõiduki varjust lähenevale jalakäijale. J. L. hinnangul raskendas jalakäija märkamist pime aeg, väheefektiivne tänavavalgustus, jalakäija tumedad riided ning tema osaliselt nähtavad helkurelemendid. Samuti selgitas asjatundja, et sel hetkel, kui V. V. juhitud auto ületas ülekäiguraja, siis ei saanud jalakäija alles hakata liikuma bussiootepaviljonist. Märgitud asjatundja seisukohaga haakub tegelikult ka see, et esmalt väitis tunnistaja V. V. kohtus, et süüdistatava autoga kohtuti ülekäigurajast u 20-30 meetri kaugusel. Umbes sellisel kaugusel kohtumist toetavad ka kohtus avaldatud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt S. Noormetsa autoga jõuti kohakuti bussipeatuse juures. Nimetatut kinnitas kohtus ka S. Noormets, et kohtuti bussipeatuse juures. Samuti on kohus seisukohal, et kui V. V. ja süüdistatava autod oleks kohtunud märkimisväärselt kaugemal ülekäigurajast, siis sellisel kujul avariid ei oleks toimunud. Sellise seisukohaga haakub ka V. V. väidetu, et ta nägi jalakäija kotti lendamas. Kui autode kohtumine oleks toimunud kaugemal, siis on vähetõenäoline, et pimedal ajal oleks V. V. suutnud tahavaatepeeglist näha koti lendamas. Lisaks on asjatundja andmetel bussiootepaviljoni Tori-poolne külgsein ülekäiguraja tsentrist 18 m kaugusel (t.l 22). Selline kaugus haakub sellega, et kohtuti u 20-30 m kaugusel ehk bussiootepaviljoni juures. Juhul, kui auto liigub kiirusega 50km/h, siis läbib ta ühes sekundis 13.9 m. Kui kohtuti 20-30 m kaugusel ülekäigurajast, siis selleks ajaks oli V. V. umbes 2 sekundi kaugusel ülekäigurajast ning süüdistataval jäi samuti ülekäigurajani umbes 2 sekundit. Ei ole juba eluliselt usutav, et üle 80-aastane pensionär suudaks umbes 4-5 sekundiga jõuda bussiootepaviljonist ülekäigurajale ning ületada ühe sõidusuuna ehk läbida enam kui 20 meetrit. Kohus peab üldteada asjaoluks, et inimese keskmine liikumiskiirus on umbes 56km/h. Juhul, kui inimene liigub kiirusel 5km/h, siis läbib ta ühes sekundis umbes 1,4 meetrit. See tähendab aga, et 20 meetri läbimiseks kuluks veidi enam kui 14 sekundit. Kohus on veendunud, et juhul, kui L. K. oleks V. V. ülekäiguraja ületamise ajal olnud alles bussiootepaviljonis, siis liiklusõnnetust sellisel kujul ei oleks juhtunud. Kui L. K. oleks asunud alles bussiootepaviljonis, siis oleks tal avariikohta jõudmiseks kulunud enam kui 14 sekundit. Sellisel juhul aga oleks vähetõenäoline, et S. Noormets oleks L. K. otsa sõitnud. Eelnevast tulenevalt on kohus veendunud, et ajal, mil V. V. ületas ülekäiguraja, ei saanud L. K. olla bussiootepaviljonis. Kohus nõustub siinkohal kaitsja ja asjatundja seisukohaga, et V. V. pidi ülekäiguraja ületama vahetult L. K. ees. L. K. pidi teele astuma vahetult pärast V. V. autot. Eelmärgitud kaalutlustel ei pea ka kohus usutavaks ja tõenäoliseks, et L. K. oleks ülekäigurada n.-ö. risti ületanud ehk astunud teele kuskil bussiootepaviljoni ja ülekäiguraja vahel ning liikunud seejärel ülekäiguraja suunas. Ka A. L. selgitas kohtus, et tema tädi oli seadusekuulekas liikleja. Samuti selgitas H. M., et ta märkas jalakäijat ülekäiguraja alguses, kuid ta oli selline must kogu. Seega pidi L. K. teed ületama mööda ülekäigurada, astudes teele vahetult pärast V. V. autot. Kirjeldatud sündmuste käiguga haakuks ka V. V. n.-ö. süütunne. Olukorras, kus inimene on alles bussiootepaviljonis, ei ole mingit põhust ennast süüdi tunda. Samas olukorras, kus sa oled inimesel aga vahetult eest läbi sõitnud ning sellel samal ülekäigurajal toimub avarii, mille tagajärjel see jalakäija sureb, võib tõesti mõni inimene ennast süüdi tunda. Samas tunnistaja ütlused jalakäija asukoha suhtes on mõistetavad. Ilmselt tunnistaja kartis/pelgas vms, et kui ta kinnitab ülekäiguraja ületamist vahetult hukkunu eest, siis ta võib selliste ütlustega ennast süüstada. Eeltoodud kaalutlustel on kohus veendunud, et V. V. pidi ülekäigurada oma autoga ületama vahetult L. K. ees ning L. K. astus ülekäigurajale vahetult pärast V. V. autot. Kohtu hinnangul V. V. tõenäoliselt ei näinud L. K.. Nimelt V. V. sõidusuunas ei olnud tänavavalgustust, samuti V. V. suunas ehk L. K. vasakul küljel ei olnud helkureid ning L. K. riided olid tumedad (t.l 70-71). Kohtu hinnangul oli V. V. raske kui mitte võimatu L. K. ülekäiguraja alguses märgata.

1-17-3780 Käesolevas kriminaalasjas ei ole leidnud tuvastamist, et jalakäija oleks rikkunud liiklusseaduse nõudeid. Jalakäija ületas teed mööda ülekäigurada, samuti olid tal jopele kinnitatud nõuetekohased helkurribad. Järgnevalt on vaja tuvastada, kas S. Noormets rikkus liiklus- või käitusnõudeid. Süüdistusakti kohaselt heidetakse S. Noormetsale ette LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 1, § 35 lg 4, § 35 lg 8 ja § 50 lg 3 p 1 rikkumisi. Mitmed viidatud liiklusseaduse sätted on kohtu hinnangul üld- ja teised erinormid. Näiteks LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 on üldnormid ning LS § 35 lg 4 on nende suhtes erinorm. Kohtu hinnangul saab põhjendatud olla vaid erinormi alusel tehtav etteheide. LS § 35 lg 4 sätestab, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Seega sisuliselt LS § 35 lg 4 hõlmab endas juba ka LS § 33 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sisu, sest ka LS § 35 lg 4 kohustab juhti kohandama oma sõidukiirust ja olema tähelepanelik jalakäija suhtes. Kohtule jääb arusaamatuks süüdistuses märgitud etteheide LS § 35 lg 8 rikkumise kohta. Nimetatud liiklusseaduse säte reguleerib siiski olukorda, kus autojuht jääb ülekäigurajal seisma, nt liiklusummik vms. Kohtu hinnangul on etteheited muudele liiklusseaduse rikkumistele tarbetud. Antud olukorda reguleerib siiski LS § 35 lg 4. Seega, käesolevas kriminaalasjas saab siiski rääkida LS § 35 lg 4 rikkumisest. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et 01.02.2016.a toimus Sindis Paide mnt 1 juures avarii, kus Sven Noormetsa juhitud sõiduauto x reg. märgiga x, sõites suunaga Pärnu poole, sõitis ülekäigurajal otsa ülekäigurada ületanud L. K.. Avarii tagajärjel sai L. K. vigastused, mille tagajärjel saabus tema surm. Samuti on tuvastamist leidnud, et jalakäija ja auto kokkupõrge toimus reguleerimata ülekäigurajal. Kokkupõrke ajaks oli jalakäija ületanud juba ühe sõiduraja ja jõudnud teisele sõidurajale ehk jõudnud süüdistatava sõidusuunda. Nimetatust järeldub, et autojuht ei andud jalakäijale reguleerimata ülekäigurajal teed. Juhul, kui süüdistatav oleks L. K. teed andud, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. Seega Sven Noormets rikkus LS § 35 lg-t 4. Eeltooduga on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et S. Noormets ei andud ülekäigurajal olnud jalakäijale teed ning see oli liiklusavarii toimumise põhjuseks. Seega on leidnud tuvastamist LS § 35 lg 4 rikkumine. Eeltooduga on täidetud KarS § 423 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 423 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis ettevaatamatust nii sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseispärase teo suhtes kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse või inimese surma suhtes. Koosseisu realiseerimiseks piisab, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. Kohus on seisukohal, et S. Noormets rikkus LS § 35 lg-t 4 vähemalt hooletusega. Süüdistatav ise möönis kohtuistungil, et ta eeldas, et vastutuleva auto tagant ei tule jalakäijat ülekäigurajale. Kohtu hinnangul järeldub sellest, et S. Noormetsa tähelepanu keskendus mingil põhjusel vastu tulnud autole ja ta unustas ise kontrollida ja veenduda, kas keegi on ülekäigurajal või mitte. Nimetatud seisukohata toetab ka asjaolu, et S. Noormets suutis kohtuistungil anda ütlusi selle kohta, et vastutuleva autoga kohtuti bussipeatuse juures. Sellest tulenevalt on ka täiesti arusaadav ja eluliselt usutav, et süüdistataval ei olnudki võimalik tähele panna ülekäigurajal liikuvat inimest, kuna tähelepanu oli mingil põhjusel koondunud vastutulevale autole. Sellise käitumisega jättis S. Noormets veendumata, et ülekäigurajal kedagi ei ole. Nimetatu tõttu sõitis S. Noormets otsa L. K. ning põhjustas sellega viimase surma. Tunnistaja H. M. ütlused kinnitavad, et S. Noormetsal oli võimalik LS § 35 lg-t 4 täita ja sellega vältida otsasõitu L. K.. Nimelt selgitas tunnistaja, et ta märkas jalakäijat ülekäiguraja alguses, kuid ta oli selline must kogu, jalakäija oli vaevu märgatav. Nimetatu aga tähendab, et jalakäija märkamist ei takistanud ei vastu sõitev auto (V. V.) ega ees sõitev S. Noormetsa auto. Kohus on veendunud, et kui tunnistaja nägi jalakäijat, siis pidi teda nägema ka S. Noormets, kuid oma hooletuse tõttu ta teda ei näinud. Surnu ekspertiisiakti nr. 16E-LäS0003/024 19.02.2016 a. kohaselt oli L. K. seljas olnud üleriietel nõuetekohased helkurribad (t.l. 47). Sama kinnitavad ka kriminaalasja juurde lisatud fototabelid L. K. riietest (t.l. 70, 71), millest nähtub, et helkurribad olid kannatanu jopevarrukal, jope eesosal ning

1-17-3780 seljal. Sellest tuleneb, et jalakäija oli pimeduses sõidukilaternate valguses, samuti muu valgustusega nähtav. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et jalakäija taoliste helkurribade olemasolul ei olnud sõidukijuhile hoolikama tähelepanu korral üldse märgatav. Lisaks kinnitas süüdistatav, et ta sõidab antud teelõigul igapäevaselt. Seega oli süüdistatav teadlik, et selles kohas on kehvasti valgustatud ülekäigurada ning ta oleks pidanud antud ülekäigurajale lähenedes olema tähelepanelikum. Samas süüdistatav käesoleval juhul ülekäigurajale lähenedes ei vähendanud isegi kiirust. Viimast asjaolu kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ning sündmuskoha skeem, millest nähtub, et sündmuskohal ei ole tuvastatud enne otsasõitu pidurdusjälgi (t.l. 28, 29-31, 44). Samuti kinnitas tunnistaja H. M., et süüdistatav enne ülekäigurada ei võtnud hoogu maha ega pidurdanud. Asjatundja (t.l 26) kui ka ekspert (t.l 64) leidnud, et sõiduauto juhil oli võimalik avariid vältida. Seega, S. Noormets oli lohakas LS § 35 lg 4 täitmise suhtes, pannes teo toime ettevaatamatusest. Kuna S. Noormets jättis veendumata, et ülekäigurajal ei ole jalakäijaid, ei olnud ta ka teadlik ülekäigurajal olevast jalakäijast. Sven Noormets oli LS § 35 lg 4 nõuete ja selle täitmata jätmise tagajärgede suhtes hooletu. Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud S. Noormets mõistma, et kui ta jätab veendumata, kas ülekäigurajal viibib jalakäija või mitte, siis võib see viia ülekäigurajal jalakäijale otsasõiduni, mille tagajärjel võib saabuda jalakäija surm. Seega on antud tegu toime pandud KarS § 18 lg 3 sätestatud hooletuse ehk ettevaatamatusega. Kohtu hinnangul ei vabasta S. Noometsa vastutusest kaitsja poolt välja toodud asjaolud: V. V. käitumine, pime aeg, jalakäija tumedad riided, kehv tänavavalgustus, osaliselt nähtavad helkurelemendid jms. Nimetatud asjaoludega saab ja käesoleval juhul isegi peab kohus arvestama liiklusseaduse rikkumise raskuse hindamisel ja karistuse määramisel. Samas nimetatud asjaolud ei õigusta süüdistatava poolt LS § 35 lg 4 rikkumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle KarS § 423 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine. Süü ja karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemiset ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. KarS § 423 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samas esineb karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 3 nimetatud asjaolu, s.o kõrges eas hukkunu. L. K. oli 83-aastane. Sellist vanust tuleb kohtu hinnangul pidada kõrgeks eaks (RKKK 3-1-1-93-12 p 9.2). Kohus leiab, et S. Noormetsale tuleb karistuseks mõista vangistus. Kohtu hinnangul ei olnud antud juhul LS § 35 lg 4 rikkumine raske. Samas tuleb arvestada, et rikkumine viis siiski väga raske tagajärjeni, s.o L. Kägu hukkumine. Kohus leiab, et kui tagajärjeks on inimese surm, siis ei saa kuidagi kõne alla tulla rahaline karistus. Eeltoodud kaalutlustel leiab kohus, et antud juhul on kohaseks karistuseks vangistus mitte rahaline karistus. S. Noormets on antud juhul küll põhjustanud L. K. surma. Samas kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul LS § 35 lg 4 rikkumist pidada raskeks. Niisugust seisukohta toetab esmalt see, et S. Noormetsal jäi jalakäija suuresti märkamata seetõttu, et L. K. pidi ülekäigurajale astuma vahetult pärast V. V. autot. Kuna V. V. ülekäigurajal ei peatunud, siis eeldas ka S. Noormets, et ülekäigurajal kedagi ei ole, jättes samas ise veendumata, et seal kedagi ei ole. Samuti oli antud kohas kehv tänavavalgustus, mis raskendas jalakäija märkamist. Veel mõjutasid jalakäija märkamist pime aeg, jalakäija tumedad riided ning vaid osaliselt nähtavad jalakäija helkurelemendid. Viimati märgitut kinnitavad H. M. ütlused, mille kohaselt nägi ta jalakäijat tumeda koguna, kuid hetkeks nägi ta ka midagi helkivat, mis viitab siiski sellele, et jalakäija ei

1-17-3780 olnud päris nähtamatu. Neil kaalutlustel leiab kohus, et S. Noormetsa süüd LS § 35 lg 4 rikkumise osas tuleb pidada keskmisest väiksemaks, kuigi sellega kaasnes raske tagajärg. S. Noormetsale mõistetav karistus peab olema selline, mis mõjutaks S. Noormetsa edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Üldpreventiivses mõttes tuleb aga näidata selgelt, et liiklusseadust tuleb täita ning ülekäigurajal tuleb jalakäijale teed anda. Kohus leiab, et Sven Noormetsale tuleb karistuseks mõista üks aasta vangistust. Antud asjas esineb raskendav asjaolu, s.o L. K. kõrge iga. Lisaks tuleb arvestada ka avarii rasket tagajärge, s.o L. K. hukkumine. Samas antud juhul ei olnud LS § 35 lg 4 rikkumine raske seetõttu, et rikkumiseni viisid mitme halva asjaolu kokku langemine. Eelmärgitud asjaoludel leiab kohus, et S. Noormetsale on kohaseks karistuseks üks aasta vangistust. Kohus leiab, et antud juhul on võimalik jätta vangistus tingimisi KarS § 73 alusel täitmisele pööramata. Süüdistataval puuduvad kehtivad karistused, mille puhul oleks teda karistatud vangistusega (t.l 72-73). Seetõttu ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe vangistuse täitmisele pööramine, hoolimata raskest tagajärjest. Samuti ei ole käesoleval juhul süütegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks vangistuse täitmisele pööramist või katseaja määramist kohustusega alluda käitumiskontrollile. Käitumiskontrolliga katseaeg oleks põhjendatud tahtliku kuriteo puhul. Antud juhul on tegu toime pandud ettevaatamatusest. Käesoleval juhul viisid LS § 35 lg 4 rikkumiseni halbade asjaolude kokku langemine (vastutulev auto, halb valgustus ja ilm jms). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades kuriteo asjaolusid ning mõistetud karistuse pikkust, on kohaseks katseajaks KarS § 73 alusel üks aasta ja kuus kuud, mille algust tuleb arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 08.12.2017.a. Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Prokurör taotles ka süüdistatava suhtes lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmist üheks aastaks. Kohus lisakaristuse kohaldamisega ei nõustu ning leiab, et antud juhul ei ole see põhjendatud. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9) (3-1-1-59-15 p 12). Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. (3-1-1-59-15 p 13). Olukorras, kus kohus leiab, et LS § 35 lg 4 rikkumist ei saa pidada raskeks, vaid selleni on viinud halbade asjade kokkulangemine ning on põhikaristuse mõistnud sanktsiooni keskmise määra lähedal, on põhjendamatu kohaldada süüdistatava suhtes ka lisakaristust. Seda enam, et 01.02.2016.a puudusid süüdistataval kehtivad väärteokaristused (t.l 73). Seega ei saa ka öelda, et süüdistatav oleks süstemaatiline liiklusseaduse rikkuja ning teda mõjutaks liiklusseaduse täitmisele juhtimisõiguse äravõtmine. Neil kaalutlustel jätab kohus lisakaristuse kohaldamata. Tõkend Süüdistatava suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. Asitõendid - mootorsõiduk x reg. märgiga x – KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada viivitamatult M. K.. Kaitsja soovis sõiduki kohest tagastamist ning prokurör nõustus sellega. Samuti ei näe kohus

1-17-3780 põhjust, miks mootorsõiduk peaks jätkuvalt olema politsei valduses. Seetõttu leiab kohus, et mootorsõiduk tuleb selle omanikule viivitamatult tagastada. - andmekandja (mälupulk) videosalvestistega – jätta kriminaalasja juurde. Menetluskulud KarS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatav mõistetakse toime pandud kuriteos süüdi, siis kohustub ta hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. Käesolevas kriminaalasjas teostati liiklusekspertiis, selgitamaks avarii asjaolusid. Samuti teostati surnu ekspertiis, tuvastamaks surma põhjused ja selle asjaolud. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 nimetatud menetluskulu. Kuna S. Noormets mõistetakse KarS § 423 lg 1 järgi süüdi, siis tuleb nimetatud kulud süüdistatavalt välja mõista. Ekspertiisi kulud olid 236 eurot (t.l 62) ja 457 eurot (t.l 66). Seega kuulub KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel S. Noormetsalt välja mõistmisele 236+457=693 eurot. Sõiduk reg. märgiga 228BJS toimetati sündmuskohast Paide mnt 1, Sindi politsei parklasse Tammsaare 61, Pärnu. Nimetatud sõiduk on antud asjas asitõend. Asitõendi saatekulu on KrMS § 175 lg 1 p 6 nimetatud menetluskulu. Kuna S. Noormets mõistetakse KarS § 423 lg 1 järgi süüdi, siis tuleb nimetatud kulu süüdistatavalt välja mõista. Asitõendi saatekulud olid 65.52 eurot (t.l 76). Seega kuulub KrMS § 175 lg 1 p 6 alusel S. Noormetsalt välja mõistmisele 65.52 eurot. KarS § 423 lg 1 sätestatud kuritegu on tulenevalt KarS § 4 lg-st 3 teise astme kuritegu. Seega vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb Sven Noormetsalt välja mõista ka sundraha 705 eurot. Lähtudes eeltoodust, kuulub Sven Noormetsalt riigi kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 693+65.52+705=1463.52 eurot. Süüdistataval tekkinud menetluskulud (nt valitud kaitsja tasu jne) tuleb KarS § 180 lg 1 alusel jätta süüdistatava enda kanda. Tsiviilhagi A. L., s.o hukkunu oli hageja tädi, taotleb seoses L. K. surma põhjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 874.80 eurot. Varaline kahju hõlmab L. K. matusekulusid. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluses olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 129 lg 1 sätestab, et isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Käesoleval juhul on A. L. esitanud varalise kahju nõude summas 874.80 euro. Kohus leiab, et esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõude osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et Sven Noormets põhjustas avarii, mille tagajärjel saabus L. K. surm. Seega oma õigusvastase käitumisega on süüdistatav põhjustanud teise inimese surma. L. K. lähedasetel tuli seetõttu ilmselgelt kanda L. K. matusekulud. Seega

1-17-3780 puudub igasugune vaidlus süüdistatava kohustuse olemasolu osas. A. L. kinnitusel oli ta tädi n.ö. usaldusisik, mistõttu kandis ta ka tädi matusekulud. Varalise kahju tõendamiseks on kohtule esitatud OÜ Matusebüroo Viimne Tee arve summas 874.80 eurot. Nimetatud arve kohaselt on tegemist L. K. matusekuludega ning need tasus A. L.. Kohtu hinnangul on tegemist vajalike ja asjakohaste kuludega. Seega varalise kahju nõue 874.80 eurot on põhjendatud ja kuulub välja mõistmisele. Lähtudes eeltoodust, rahuldada A. L. (ik: x) varalise kahju nõue ning välja mõista A. L. kasuks KrMS § 310 lg 1, § 127, § 128, § 129 § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel Sven Noormetsalt 874.80 eurot, mis kanda A. L. arveldusarvele nr x (Swedbank).

(allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.