1-17-9970 Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau
Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 15. novembri 2017 määrus süüdimõistetu Martin Villemsi suhtes mitme kohtuotsuse täitmisele pööramise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Martin Villemsi 37102282734), määruskaebus
(isikukood
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 15. novembri 2017 määrus jätta muutmata ja Martin Villemsi määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Maakohus 04.09.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-2410 tunnistas Martin Villemsi süüdi KarS § 4181 lg 2 p 1 ja § 420 lg 1 järgi ning KarS § 63 lg-t 1 kohaldades mõistis tema karistuseks 5 aastat 6 kuud vangistust; samuti tunnistas M. Villemsi süüdi KarS § 418 lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõistis 2 aastat vangistust; KarS § 64 lg 1 alusel luges kergema karistuse kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõistis 5 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendas kohus seda karistust osaliselt Harju Maakohtu 03.08.2012 otsusega mõistetud karistuse võrra ja luges liitkaristuseks 10 aastat 1 kuu vangistust, millest arvas maha Harju Maakohtu otsuse järgi ärakantud karistusaja. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges kohus M. Villemsile 6 aastat 9 kuud vangistust alates 04.09.2014. Kohtuotsus jõustus 09.02.2015.
2.
Tartu Maakohus täpsustas 06.03.2017 määrusega M. Villemsile Tartu Maakohtu 04.09.2014 otsusega mõistetud ja kandmisele kuuluvat karistust ning määras, et alates 04.09.2014 kuulub süüdimõistetul ärakandmisele vangistus 7 aastat 2 kuud 11 päeva.
3.Tartu Ringkonnakohus 30.03.2017 määrusega parandas Tartu Maakohtu 06.03.2017 lahendit ning nägi ette, et M. Villemsil kuulub alates 04.09.2014 kandmisele karistus 6 aastat
9 kuud vangistust, mille kandmise aeg pikeneb Hispaania Kuningriigile ajutise loovutamise aja (s.o 5 kuu 11 päeva) võrra ning karistuse kandmise lõppkuupäev lükkub selle võrra edasi. Määrus jõustus 27.06.2017.
4.Nimelt oli Harju Maakohus 22.05.2013 määrusega rahuldanud M. Villemsi suhtes koostatud Euroopa vahistamismääruse ning nõustunud tema Hispaania Kuningriigile loovutamisega kriminaalmenetluse läbiviimiseks tingimusel, et talle Hispaania Kuningriigis mõistetav karistus tuleb täita Eesti Vabariigis.
5.M. Villems tunnistati Hispaania Kuningriigi 22.02.2017 kohtuotsusega süüdi võltsitud krediitkaardi maksevahendina kasutamises kombineerituna pideva kelmusega. Karistuseks mõisteti talle 3 aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg 749 päeva ning kandmisele kuuluvaks loeti 346 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 25.05.2017.
6.23.10.2017 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule taotluse M. Villemsi karistusaja täpsustamiseks. Vangla soovib vastus küsimusele, kas süüdimõistetul kuulub Hispaania Kuningriigile loovutamisest (perioodil 02.09.2016–13.02.2017, s.o 5 kuud 11 päeva) tulenevalt alates 04.09.2014 kandmisele 7 aastat 2 kuud 11 päeva vangistust. Vaidlustatud kohtumäärus
7.Tartu Maakohus võttis 15.11.2017 määrusega seisukoha vangla päringu osas. Kohus määras: KarS § 65 lg 1 alusel suurendada M. Villemsile Tartu Maakohtu 04.09.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-2410 mõistetud 10 aasta ühe 1 kuu pikkust vangistust temale Hispaania Kuningriigi 22.02.2017 otsusega mõistetud 3 aasta pikkuse vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks M. Villemsile 13 aastat 1 kuu vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvata maha M. Villemsi ärakantud karistusaeg Hispaania Kuningriigi kohtuotsuse järgi, s.o 2 aastat 29 päeva vangistust ning ärakantud karistusaeg Tartu Maakohtu 04.09.2014 otsuse järgi (04.05.2011–01.09.2016 ja 13.02.2017–14.11.2017), s.o 6 aastat 1 kuu vangistust, ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks alates 15.11.2017 4 aastat 11 kuud 1 päev vangistust. Maakohus märkis järgmist.
7.1.Kohtule esitatud Hispaania Kuningriigi tunnistuse ja lisatud materjalide põhjal tuleb järeldada, et Eesti Vabariigis oleks M. Villemsi teod karistatavad võltsitud maksevahendi kasutamisena vähemalt teist korda (KarS § 334 lg 2 p 1) ja kelmusena isiku poolt, kes on ka varem toime pannud kelmuse (KarS § 209 lg 2 p 1). Nimetatud teod on Eesti Vabariigis karistatavad vastavalt 2–10-aastase ja 1–5-aastase vangistusega, seejuures Eesti Vabariigis mõistetaks M. Villemsile karistus nimetatud tegude eest KarS § 63 lg 1 kohaldades üksnes KarS § 334 lg 2 p 1 järgi. Hispaania Kuningriigis on talle mõistetud karistuseks 3-aastane vangistus, millest tuleb tunnistuse kohaselt maha arvata M. Villemsi vahistuses ning eelvangistuses viibitud aeg 23.10.2007–29.05.2009 ja 02.09.2016–12.02.2017, s.o 749 päeva, ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 346 päeva vangistust.
7.2.Kuna hetkel kannab M. Villems ka temale Eesti Vabariigis mõistetud vangistust ning kahe vangistuse paralleelne kandmine ei ole võimalik, tuleb temale Eesti Vabariigis ja Hispaania Kuningriigis mõistetud karistused liita. Eesti Vabariigis on M. Villems viimati süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 04.09.2014 otsusega, mis jõustus 09.02.2015. Kuna Hispaania Kuningriigis on ta süüdi tunnistatud enne nimetatud kohtuotsuse kuulutamist toime pandud kuritegudes, tuleb talle liitkaristus mõista KarS § 65 lg 1 alusel.
7.3.KarS § 65 lg 1 kohaselt, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS § 64 sätestatud korras, kusjuures eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima
suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, seejuures lõike 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.
7.4.Kuna Eesti Vabariigis ja Hispaania Kuningriigis on M. Villems süüdi tunnistatud eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest, millega ta on kahjustanud ka erinevaid õigushüvesid, leiab kohus, et liitkaristus tuleb talle mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Seega tuleb M. Villemsile Tartu Maakohtu 04.09.2014 otsusega KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust suurendada temale Hispaania Kuningriigis mõistetud karistuse võrra, lugedes liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 13 aastat 1 kuu vangistust. Nimetatud karistusest tuleb maha arvata M. Villemsi ärakantud karistusaeg Hispaania Kuningriigis 749 päeva, s.o 2 aastat 29 päeva, ning ärakantud karistusaeg Eesti Vabariigis 04.05.2011 (Harju Maakohtu 03.08.2012 otsuse järgi karistuse kandmisele asumise aeg) kuni 01.09.2016 ja 13.02.2017–14.11.2017, s.o kokku 6 aastat 1 kuu, lugedes ärakantud karistuseks 8 aastat 1 kuu 29 päeva vangistust ning alates 15.11.2017 kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud 1 päev vangistust. Määruskaebus
8.Tartu Maakohtu 15.11.2017 määruse peale esitas määruskaebuse M. Villems. Ta palub kohtulahendi tühistada ja teha uue määruse, millega lugeda kergem, s.o 22.02.2017 otsusega määratud karistus kaetuks raskeima, s.o 04.09.2014 otsusega määratud karistusega.
8.1.M. Villems toonitab, et tal puuduvad varasemad karistused Hispaania Kuningriigis ja seal mõisteti ta süüdi kuriteos, milles ta kasutas ühte kaarti neljal korral, tekitades kahju summas 1410,75 eurot. Seega on väär arusaam, et tema tegusid Hispaania Kuningriigis saaks käsitleda KarS § 334 lg 2 p 1 alusel, s.o korduvatena. Ainus võimalik kvalifikatsioon on M. Villemsi arvates on KarS § 334 lg 1. Seega on tegemist teise astme kuriteoga.
8.2.Eesti kohtupraktikas ei liideta varem toimepandud teise astme kuriteo eest mõistetud karistust hiljem sooritatud esimese astme kuriteo karistusele suurendamise teel isegi siis mitte, kui tegemist on eriliigiliste kuritegudega. Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et tegemist on kümme aastat tagasi toime pandud teise astme kuriteoga, mille eest ta on reaalselt ära kandnud üle 2/3 karistusest. Hispaanias oleks teda sellise karistuse puhul vabastatud pärast poole karistusaja lõppu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Määruskaebus jääb täielikult edutuks.
10.Kõigepealt märgib kolleegium ära, et ei hakka analüüsima M. Villemsi püstitatud küsimust sellest, kas kuritegu, mille eest ta Hispaania Kuningriigi 22.02.2017 otsusega süüdi tunnistati, on käsitletav korduva kuriteona. See asjaolu praeguselt M. Villemsi karistuste liitmise seisukohalt mingitki tähendust ei oma. Kaebaja vastupidine arvamus on ekslik.
11.Nimelt toimub isiku mitme kohtuotsuse täitmisele pööramine KarS § 65 lg 1 korras (vt KrMS § 413). KarS § 65 lg 1 viitab omakorda KarS §-le 64 (vt käesoleva määruse p 7.3.). Viimasena osundatud säte lubab kohtul karistused liita lähtudes kas kumulatsiooni-, asperatsiooni- või absorptsiooniprintsiibist. Kumulatsiooniprintsiibi järgi summeeritakse kohtu poolt kuritegude eest mõistetud üksikkaristused ehk liidetakse need täielikult. Asperatsioonipõhimõtte rakendamisel kohaldatakse süüdlase suhtes kogumit moodustavate kuritegude eest mõistetud karistustest raskeimat, kuid seda suurendatakse teatud piirini. Absorptsiooniprintsiibi järgi kohaldatakse süüdlasele ainult raskeimat kohtu poolt mõistetud
karistust, mis neelab kergemad (Karistusseadustik. Kommenteeritud vlj. Tallinn: Juura 2015, § 64 kommentaar p 2.1.). Seejuures ei tee seadus vahet sellel, kas liitmisele kuuluvad kuriteod (või mõni neist) on esimese- või teiseastmelised. Samuti ei tulene taolist vahetegemist kohtupraktikast, s.o M. Villemsi taoline üldsõnaline seisukoht on väär.
12.Maakohus otsustas M. Villemsile liitkaristuse mõistmisel juhinduda kumulatsioonipõhimõttest. Kohtumäärusest selguvad ka vastavad põhistused (kajastuvad käesoleva määruse p-s 7.4.). Esimese astme kohtu põhjendusi kolleegium üle kordama ei hakka, vaid mainib üksnes, et nõustub nendega täielikult. Tõsiasi, et osad kuriteod jäävad kümne aasta tagusesse aega, ei anna alust absorptsiooniprintsiibi kohaldamiseks, nagu soovib M. Villems. Pidades seda asjaolu määravaks, tekiks praeguselt karistuse liitmisel olukord, kus mõne kuriteo ebaõiglus jääks sootuks arvestamata.
13.Viimaseks ei omista ringkonnakohus mingitki tähendust M. Villemsi sellele märkele, et teda oleks Hispaanias vabastatud karistuse kandmiselt poole karistusaja ärakandmise järel. Jääb arusaamatuks, kuidas see väide saab mõjutada temale liitkaristuse mõistmist. M. Villemsile teadmiseks märgib kolleegium veel sedagi, et juhindudes KrMS § 486 lg-st 1 täidetakse välisriigis mõistetud karistus Eesti seadustes sätestatud korras. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuasjas nr 3-1-1-6-12 (p-d 11.1. ja 11.2.) märkinud, et karistuse täideviimist reguleerib kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 9 lg 3, mille kohaselt rakendatakse karistuse täideviimisel elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus võtta vastu sellekohaseid otsuseid.
14.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus jätta Tartu Maakohtu 15.11.2017 määruse muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
/allkiri/ Aarne Sarjas
/allkiri/
/allkiri/
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.