Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 8. mai 2019, Tartu 3-19-374 Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks muuta kaebaja korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2019. a määrus Martin Villemsi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Martin Villems Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Martin Villemsi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
27.veebruari 2019. a määrus muutmata.
2.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 7. novembril 2018 koostatud iseloomustus kaebaja kohta ning 3. oktoobril 2017, 28. veebruaril 2018 ja
12.aprillil 2019 koostatud kaebaja individuaalsed täitmiskavad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Martin Villems esitas 26. veebruaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tartu Vangla muutma tema korduvkuritegude riskiprotsenti tagasi 28-ks ja langetama tema ohutase kõrgohtliku asemel ohtlikuks. Ohutaseme ja riskiprotsendi tõstmine rikuvad otseselt kaebaja vabadusõigust, kuna seetõttu ei saa ta avavanglasse ning raskendatud on ka ennetähtaegse vabanemise taotlemine.
2.Tartu Halduskohus tagastas 27. veebruari 2019. a määrusega M. Villemsi kaebuse (resolutsiooni p 1) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning jättis kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 2) järgnevatel põhjendustel.
2.1.Kinnipeetava individuaalne täitmiskava on programmiline dokument, mis ei reguleeri kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Ka individuaalse täitmiskava aluseks olev riskihindamine ei ole regulatiivne. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktiga. Senises
kohtupraktikas on leitud, et täitmiskava turvalisusriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine ei ole võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26); Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7–10; Tartu Halduskohtu 3. mai 2018. a määrus asjas nr 3-18-556, p 21).
2.2.Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse raames koostatud iseloomustusel ei ole väljaspool seda menetlust iseseisvat tähendust. Tegemist ei ole haldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses, mida saaks HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel tühistada. Samuti ei saa kaebaja nõuda uue iseloomustuse koostamist või faktiliste tagajärgede kõrvaldamist (Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-14-51003, p 13; Tartu Halduskohtu 15. septembri 2016. a määrus asjas nr 3-16-1849 ja
28.detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-2596). Halduskohus märkis, et kaebaja saab esitada oma vastuväited individuaalses täitmiskavas ja riskihindamise ankeedis kajastatule, kui küsimuse all on konkreetselt kaebaja ennetähtaegne vabastamine või avavanglasse paigutamine.
2.3.Kuna halduskohus tagastas kaebuse, jättis ta kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.M. Villems esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2019. a määruse tühistada. Kui kaebaja ohutase oleks madalam, oleks tal õigus saada avavanglasse ning ennetähtaegse vabastamise küsimuses peaks vangla andma seda pooldava hinnangu. Alles hiljaaegu keeldus kohus kaebajat enne tähtaega vabastamast.
4.Tartu Vangla vastuses M. Villemsi määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgnevatel põhjendustel.
4.1.Riskihindamise tulemusena antud ohuhinnang ja korduvkuritegude riskiprotsent ei oma iseseisvalt kaebaja õigustele regulatiivset toimet. Kaebaja saab vaidlustada konkreetseid negatiivseid otsuseid, mis tuginevad kaebajale antud ohuhinnangule. Seda aga kaebaja teinud ei ole.
4.2.Madalam ohutase ei tagaks kaebajale automaatselt võimalust pääseda avavanglasse. Sinna paigutamine on kaalutlusotsus ning vanglal ei ole kohustust kinnipeetavat igal juhul sinna paigutada. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida karistuse kandmise kohta.
4.3.Tartu Maakohus jättis küll 28. jaanuari 2019. a määrusega kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuid selle aluseks ei olnud Tartu Vangla toetuse puudumine, vaid tõsiseltvõetava uute kuritegude toimepanemise riski olemasolu. Seda järeldust ei teinud maakohus aga iseloomustuses kajastatud korduvkuritegude riskiprotsenti arvesse võttes, vaid kaebaja isikust, tema mõtlemisest ja käitumisest tulenevate põhjuste tõttu. Seetõttu ei taga ka teistsugune ohuhinnang kaebaja enne tähtaega vabastamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega, et kaebajal puudub subjektiivne õigus vaidlustada eraldiseisvalt korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset. Kaebaja on soovinud, et langetataks tema korduvkuritegude riskiprotsenti tagasi 28-le ja ohutase kõrgohtliku asemel ohtlikuks. Kaebaja hinnangul ei ole talle antud hinnangute tõttu võimalik paigutada teda ümber avavanglasse ning kaaluda tema enne tähtaega vabastamist.
7.Justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg 1 määratleb individuaalse täitmiskava kinnipeetava
karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programmina, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused (määruse nr 21 § 3 lg 1). Riskihindamise käigus analüüsitakse ka asjaolusid, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist ning antakse hinnang kinnipeetava ohtlikkusele (määruse nr 21 § 3 lg 1 p-d 1 ja 10). Ohtlikkuse tase nähtub kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (määruse nr 21 § 2 lg 3 p 5), kuid seda, millise tõenäosusega võib isik uue kuriteo toime panna, individuaalne täitmiskava ei kajasta, vaid see on kirjas vangla iseloomustuses, mille vangla esitab kohtule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel (justiitsministri 12. augusti 2010. a määrus nr 28 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 4 lg 2 p 1).
8.Kaebaja on kriminaalasjas nr 1-17-9970 soovinud tema enne tähtaega vabastamist, kuid Tartu Maakohus jättis 28. jaanuari 2019. a määrusega kaebaja taotluse rahuldamata. Ka Tartu Ringkonnakohus ei leidnud 5. märtsi 2019. a määruses määruskaebust läbi vaadates, et ennetähtaegne vabastamine oleks põhjendatud. Määrused jõustusid 26. aprillil 2019. Tartu Vangla koostatud 7. novembri 2018. a kinnipeetava iseloomustuses on märgitud, et tegemist on kõrgohtliku kinnipeetavaga, kelle puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 38%. Iseloomustuses ei toetanud vangla kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamist. Nimetatud tõendi võtab kohus asja materjalide juurde. Kuigi taolise küsimuse lahendamisel võtab kohus arvesse kaebaja kohta koostatud iseloomustuses avaldatut, ei olnud kaebaja puhul ennetähtaegsest vabastamisest keeldumisel põhifookus mitte ainuüksi kaebaja ohtlikkusel või korduvkuritegude toimepanemise tõenäosusel ja selle riskiprotsendil, vaid ikkagi kaebaja iseloomus, tõekspidamistes ja kaebaja käitumisest tulenevatel asjaoludel. Kõigele nimetatule sai kaebaja esitada vastuväited ennetähtaegse vabastamise menetluses ning keelduvaid määruseid edasi kaevates.
9.Kaebaja hinnangul takistab tema kõrgohtlikkus tema paigutamist avavanglasse. Avavanglasse ümberpaigutamist reguleerib täpsemalt justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ § 17, mille regulatsioon ei välista kõrgohtliku kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse (§ 17 lg 1 p 3). Kahe viimase individuaalse täitmiskava (28. veebruari 2018. a ja 12. aprilli 2019. a täitmiskavad) kohaselt on kaebaja ohtlikkuse tase olnud kõrgohtlik ning avavanglasse ümberpaigutamise võimalikuks kuupäevaks on märgitud 16. aprill 2021. Kaebaja ohutase oli ohtlik viimati 3. oktoobril 2017 koostatud individuaalse täitmiskava kohaselt. Need tõendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Kaebusest ei nähtu, et kaebajat oleks keeldutud avavanglasse paigutamast ja et oleks olemas sellekohane haldusakt. Ka olukorras, kus kaebaja peaks vastavasisulise taotluse esitama ning vangla keeldub taotlust rahuldamast, saab kaebaja oma õigusi kaitsta paigutamisest keeldumist vaidlustades. Nagu halduskohus on õigesti märkinud, ei ole ka siinkohal ei ohuhinnangul ega korduvkuritegude toimepanemise riskiprotsendil iseseisvat tähendust, need omavad tähendust vaid konkreetse menetluse kontekstis. Avavanglasse paigutamine on kaalutlusotsus ning selle tegemisel tuleb lähtuda ka muudest asja lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest.
10.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb M. Villemsi määruskaebus jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2019. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.