Liiklussüüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole rehvi purunemisest U.G kahtlustatavana ülekuulamisel rääkinud. Tema ütluste kohaselt mäletab, et sõitis Ahulasse sisse, mis edasi juhtus, ei tea. Mingi hetk käis pauk. Ei tea, mispärast oli teisele poole kaldunud. U.G on ka väitnud, et ei oska öelda, et viga rehvis oleks olnud, suve alguses käis rehve tasakaalustamas. Seega, kui U.G sündmuskohal KA-le ütles, et tal juhtus midagi esirattaga, ei pruugi üldse tõele vastata ja seda ei arvanud ta tegelikult ise ka. Pigem on usutav U.G enda poolt ülekuulamisel välja pakutud variant, et ta võis olla väsinud, kuna eelmisel õhtul jõudis koju 11-12 ajal, kella 8 ajal hommikul hakkas Väätsale sõitma, kus tal oli 6 või 8 korvpallimängu. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevalt fototabelilt näha, et tegemist on sirge teelõiguga, nähtavus on hea. Purunenud sõidukite detailid asuvad U.G poolt juhitud sõiduki Honda vastassuunavööndis. Samuti on kirjeldatud kraapejälge, mille on jätnud sõiduauto purunenud vasakpoolne velg. Oluline on siinkohal märkida, et kraapejälg on alanud Honda vastassuunavööndis, mis tähendab seda, et rehv ei saanud puruneda enne, kui rolleriga kokku põrkas. Sõiduauto veljest on näha, et tükk on väljas, mistõttu on täiesti loogiline, et kokkupõrke tagajärjel purunes nii rehv kui ka velg. Kui rehv oleks purunenud enne, kui Honda vastassuunavööndisse jõudis, oleks jäänud kraapejälg ka Honda suunavööndisse, sellest oleks aru saanud ka U.G , kui sõiduk oleks juhitamatuks muutunud. Seda pole U.G aga väitnud. Tegelikkuses ei ole ta tähele pannud sedagi, et sõiduk vastassuunavööndisse kaldub, milles väljendubki U.G hooletus sõiduki juhtimisel. Kui kaitsja oleks versiooni rehvi purunemisest enne kokkupõrget välja toonud varem, kui kohtuliku vaidluse käigus, oleks saanud seda versiooni ka kontrollida. Saades kätte kriminaaltoimiku koopia KrMS § 224 korras, seda küsimust kaitsjal ei tõusetunud. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et asudes nö aktiivsesse kaitsesse tuleb selle tõestuseks esitada tõendeid või vähemalt luua reaalne võimalus oma väidete kontrollimiseks. Juhul, kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-120-03). Probleemi tõstatamine alles kohtulikes vaidlustes on lootuselt hiljaks jäänud. Avarii käigus purunenud rehvi osas ei ole mingit alust väita, et see purunes enne, kui rolleriga kokku puutus. Selleks ei pea pöörduma ekspertteadmiste poole, et tõdeda, et sõidukite kokkupõrkel tekivad sõidukitele vigastused. Lähtudes eeltoodust puudub alus rääkida, et liiklusseaduse § 45 lg 1 rikkumise võis põhjustada juhi kontrollile allumatu asjaolu ning kas ta oleks piisava tähelepanelikkuse korral saanud vältida vastassuunda kaldumise. Kannatanu KA sõnul olevat U.G kohale saabunud päästjatele öelnud avarii põhjuseks mingi muu põhjuse kui talle. Seega ei saa tõsiselt võtta ühtegi varianti, mis keegi kohapeal kuulis, vaid tuleb lähtuda U.G enda ütlustest, kes ei saanud arugi, kas ja miks ta vastassuunavööndisse kaldus ning sündmuskohal tuvastatud Honda ratta kraapejäljest, mis algas Honda vastassuunavööndis. Seetõttu ongi U.G teo toime pannud hooletusest, s.t ta ei pannud tähele, et kaldub vastassuunavööndisse, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

3(9)

4.1 Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata, sest prokuröri apellatsioonis ei lükata ümber kahtlust, et sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Kahtlused selle kohta olid tuvastatavad juba kohtueelsel uurimisel. 4.2 Kannatanu esindaja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja prokuröri apellatsiooni rahuldamist, sest kaitsja esitas väite rehvi purunemise kohta alles kohtuvaidluses. Puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Tegemist on kaitsja paljasõnalise väitega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(9)

prokuratuurile taotlusi esitanud. Kaitsja ei ole esitanud ka kohtuliku uurimise käigus mingeid taotlusi. Kohtuliku uurimise käigus on ta väitnud vaid seda, et avarii võis toimuda tehnilise rikke tõttu. Alles kohtuvaidluste käigus avaldas kaitsja kahtlust, et avarii võis toimuda rehvi purunemise tõttu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis toodud seisukohaga, et kaitsja esitas sellise väite hilinenult. Kui süüdistatav otsustab end aktiivselt kaitsta, siis ta peab andma menetlejale võimaluse seda väidet kontrollida. Lisaks sellele peab selline kaitseväide millelgi põhinema. Praeguses asjas puuduvad igasugused viited selle kohta, et sõiduk kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib erilist tähelepanu asjaolu, et süüdistatav U.G ei ole oma ülekuulamisel üldse mäletanud, et talle ligines vastassuunast mopeed kahe sõitjaga. Ometi on see asjaolu vastuoludeta tõendamist leidnud. Tegemist oli sirge teega ja päevase ajaga. U.G kuulis enda sõnade kohaselt mingit pauku ja arvas, et on vastu maanteeposti sõitnud. Ta nägi alles pärast sõiduauto peatamist, et motoroller ja kaks inimest on maanteekraavis. U.G ei ole rääkinud midagi sellest, et ta kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Hoopis vastupidi – ta on öelnud, et rehvi purunemine ei saanud küll avarii põhjuseks olla, sest ta käis alles hiljuti rehve tasakaalustamas. Ta ütleb ka ise, et rehv oli kokkupõrke tagajärjel tühjaks läinud. Arvab, et kaldus vastassuunavööndisse, kuna oli öösel vähe maganud. Süüdistatava U.G ütlused on kooskõlas kannatanu AA ütlustega. AA ütlustest nähtub, et ta hüüdis motorollerit juhtinud KA-le, et tõmmaku kraavi poole, sest vastutulev sõiduauto sõidab neile muidu otsa. KA -l ei õnnestunud kokkupõrget vältida. Sõiduauto sõitis AA-le vasaku reie vastu. Jalg amputeeriti kuni puusani ja ta on töövõimetuks tunnistatud. Mopeedi juhtinud KA kinnitab kannatanu AA ütlusi avarii toimumise asjaolude kohta. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et purunenud sõidukite tükid asuvad vastassuunavööndis, sõiduauto esimene vasak rehv on katki ja veljest tükk väljas. Sõiduteel olev kraapejälg asub samuti vastassuunavööndis. Eeltoodust tuleneb, et sõiduauto rehv purunes alles motorolleriga kokkupõrke käigus. Kuna KarS § 423 koosseis kujutab endast materiaalset ettevaatamatusdelikti, siis tuleb koosseisu objektiivse külje raames tuvastada isiku vastutuse eeldused vastavalt ettevaatamatusdelikti tingimustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-23-13 selgitanud, et liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06,

5(9)

p 21). Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-205, p 8, 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6 ja 19. novembri 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Praeguses asjas on tuvastatud, et U.G ei sõitnud teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõiduraja piirides, mitte oma sõidurajal, vaid sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu sõitnud mopeediga. Seeläbi eksis U.G liiklusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõude vastu ja rikkus ühtlasi objektiivset hoolsuskohustust ettevaatamatusdelikti struktuuri tähenduses ning põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse mopeedi tagaistmel istunud AA-le. Seda seetõttu, et kui U.G oleks sõitnud oma sõidurajal, ei oleks ta vastu tuleva mopeediga kokku põrganud. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas U.G poolt AA-le põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus on temale liiklusseaduse § 45 lg 1 järgi ka normatiivselt omistatav. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et liiklusõnnetuses osalenud mopeedi juht oleks liiklusseaduse nõudeid eiranud. Hoopis vastupidi, ta püüdis liiklusõnnetust paremale teepervele sõitmisega vältida, kuid see ei õnnestunud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et U.G oleks sõitnud vastassuunavööndisse teel olnud takistuse või rehvi purunemise tõttu. Eeltoodut arvesse võttes on U.G tegevuses täidetud KarS § 423 lg 1 objektiivne kooseis. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 423 lg 1 koosseis ettevaatamatust nii sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse või inimese surma põhjustamise suhtes. Koosseisu realiseerimiseks piisab, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohtukolleegium on seisukohal, et U.G pani kuriteo toime hooletuse vormis, sest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral sõiduauto juhtimisse oleks pidanud ta ette nägema, et võib kalduda vastassuunavööndisse ja põhjustada avarii tagajärjel raske tervisekahjustuse või inimese surma. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud käesoleval juhul puuduvad. Lähtudes eeltoodust tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse U.G õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi ja teeb uue otsuse, millega mõistab ta esitatud süüdistuses süüdi. 5.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale karistuse mõistmise küsimust. KarS § 423 lg 1 kohaselt karistatakse sõidukijuhi poolt ettevaatamatusest liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

6(9)

KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista U.G-le rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et käesoleval juhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada süüdistatavale vangistuse mõistmisega alla sanktsiooni keskmist määra, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni seisukohtadega, et karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. U.G ei ole varem kriminaalkorras karistatud ega liiklusalaseid rikkumisi toime pannud. Tegemist on noore inimesega, kes praegu omandab keskharidust. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium prokuröri karistusettepanekuga ja mõistab U.G-le KarS § 423 lg 1 järgi karistuseks 1aasta 3 kuud vangistust, mis kuulub KrMS § 238 lg 2 alusel vähendamisele ja mõistab karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui U.G ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 5.4 Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Lisaks eelnevale on Riigikohtu tsiviilkolleegium 13. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

7(9)

Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav U.G pani ettevaatamatusest toime kuriteo, mille tagajärjel tekitati kannatanu AA-le raske tervisekahjustus. Mittevaralise kahju ulatuse määramisel tuleb arvesse võtta seda, et AA ise ei olnud talle tekitatud raske tervisekahjustuse põhjustamises vähimalgi määral süüdi. Kannatanule oli tekitatud reieluu lahtine luumurd, mistõttu operatsiooni käigus eemaldati jalg reiest saadik. Ta pidi seetõttu pikka aega kannatama nii vaimselt kui füüsiliselt. Siiani peab ta aga taluma elukorralduslikke muutusi ja vaimseid vaegusi, sest ta on jäänud jäädavalt invaliidiks ja kaotanud töövõime. Ta oli uuendanud just traktoristi load ja pidi asuma tööle, kuid nüüd on see võimatu. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades senist kohtupraktikat analoogsete nõuete rahuldamisel, on kannatanu AA poolt esitatud tsiviilhagi moraalse kahju hüvitise nõudes summas 15 000 eurot põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

8(9)

Kohtukolleegium kuulutab kohtuotsuse 15. augustil 2017. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määrusega nr 139 kehtestati alates 1. jaanuarist 2017 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 470 eurot. Süüdistatav mõistetakse süüdi KarS § 423 lg 1 järgi teise astme kuriteos. Seega tuleb käesoleva kohtuotsusega U.G-lt välja mõista sundraha 705 eurot.

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.