Liiklussüüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(4)

vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma hiljutises 20. märtsi 2017. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 7. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses sellised eksimusi ei esine. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui paragrahvi sanktsioon võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Praeguses asjas on maakohus seda nõuet järginud. Maakohus on karistuse mõistmisel arvesse võtnud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohtu otsuses märgitakse õigesti, et süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta seda, et T.V ei sõitnud mitte üksinda, vaid autos olid ka kaasreisijad. Sõit toimus kesklinnas, kus on palju liiklejaid, kelle elu, tervis ja vara ohtu seati. Teda on juba varem kaks korda samalaadse rikkumise eest kriminaalkorras karistatud. Käesoleva kuriteo pani ta toime katseajal. Seetõttu mõistis maakohus T.V-le põhjendatult karistuse sanktsiooni keskmises määras. Kuna uus kuritegu on toime pandud katsejal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kaitsja jätab tähelepanuta, et KarS § 69 ei võimalda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga isikul, kes on pannud toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega. Seetõttu on kaitsja apellatsiooni viited KarS §-dele 73 ja 74 asjakohatud. On igati positiivne, et T.V soovib oma peret ja vanemaid toetada, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud karistuse. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata.

3(4)

apellatsiooni põhjendused mahuvad kahele leheküljele. Seetõttu määrab kohtukolleegium määratud kaitsja tasuks 48 eurot, sealhulgas käibemaks 8 eurot. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt T.V-lt riigi kasuks välja mõista.

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.