Liiklussüüteod

- ekspertiisikulud 253 (kakssada viiskümmend kolm) eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelsel menetlusel 48 (nelikümmend kaheksa) eurot ja kohtumenetlusel makstud tasu 72 (seitsekümmend kaks) eurot, s.o kaitsjale makstud tasu kokku 120 (sada kakskümmend) eurot, s.o kokku menetluskulu 725 (seitsesada kakskümmend viis) eurot ja 50 (viiskümmend) senti, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Margus Piirits, 1-17-5976, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Margus Piiritsale tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral tehakse otsus avalikult teatavaks 05.07.2017. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

tuli juhipoolse ukse juurde. Paluti autost väljuda ja toimetati Wismarisse uriiniproovi andma. Kohapeal politseinik teda puhuma ei pannud, narko kiirtesti ei tehtud. Auto kuulub emale. Auto kasutajana teda märgitud ei ole, kuid see on tema kasutada. Igakuiselt saab kätte 450 eurot, ehk miinimumi. Töötab Xxxx-is pea aasta ehitajana. Seega kinnitavad tunnistaja Xxxx ütlused süüdistatava poolt sõiduki juhtimist, kuivõrd tunnistaja jälgis sõiduki Škoda Octavia registreerimismärgiga xxxx liikumist ja juhti ning kutsus kohale politsei ning kohale tulnud politseiametnik R.Pullmann tuvastas, et Xxxx tehtud väljakutse peale välja sõites avastati sõiduki roolist M. Piirits, kes ka ise on sõiduki juhtimist tunnistanud. Seega sõiduk, mille juhikohal M. Piirits istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seda juhtis M. Piirits. Wismari Haigla ASs koostatud narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokollist nr xxxx (tl 15) nähtuvalt on läbivaatust läbi viinud arst Xxxx võtnud 05.05.2017 kell 18.20 Wismari Haiglasse toimetatud Margus Piiritsalt uriiniproovi ja Joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 14) kohaselt on 08.05.2017 läbi viidud uuringuga nr xxxx tuvastatud M. Piiritsalt võetud uriiniproovist kokaiini ja GHB sisaldus. Hinnangust joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta (tl 16) on kohtutoksikoloogiaekspert leidnud, et lähtudes 05.05.2017 kell 18.20 terviseseisundi kirjeldamise protokollis nr xxxx fikseeritud kliinilisest leiust (vegetatiivsed reaktsioonid: näo punetus, silmade sidekestade punetus, pupillide suurus ja reaktsioon valgusele: laiem, tasakaal ja koordinatsioon: kand-varvas kõnd sirgjoonel ebastab., anamneesis neuroloogilisi haigusi) ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjas nr xxxx fikseeritud uriinist leitud ainetest (kokaiin, GHB >1000 μg/ml), esineb uuritaval Margus Piirits narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove. Seega on tõendamist leidnud, et Margus Piirits rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Süüdistuses märgitud etteheite liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumise osas jätab kohus esitatud süüdistusest välja, kuivõrd nimetatud säte sisaldab endas alkoholijoobe kirjeldust, kuid süüdistatavat süüdistatakse sõiduki juhtimises narkojoobe seisundis. Seega on viide LS § 69 lg 2 p 1 sätetele asjassepuutumatu. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Margus Piiritsa poolt mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Margus Piirits oli sõidukit juhtides joobeseisundis. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Margus Piiritsale KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Margus Piirits oli teadlik sellest, et ta oli mõned päevad tagasi tarvitanud kokaiini kui ka sellest, et tund enne sõiduki juhtima asumist oli ta tarvitanud GHB-d, kuid sellest hoolimata otsustas asuda sõidukit juhtima, eesmärgiga sõita Haapsallu, so läbida enam kui 100 kilomeetrit. Seejuures eeldab GHB kui psühhotroopse aine tarvitamine soovi saavutada joove, st süüdistatav teab millist ainet ta tarvitab ja milline mõju sellel ainel on. Vastasel juhul ta seda ei tarvitaks. Seega süüdistatava poolt narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus, millele järgnes sõiduki juhtima asumine teadmises, et narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest tulenev mõju saabub ajal, mil ta on sõidukit juhtimas. Sellest järeldab kohus, et Margus Piiritsa käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtus tõendamist leidnud, et Margus Piirits pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtueelses menetluses on süüdistatav avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust, süüdistatav kahetses süüteo toimepanemist ka kohtuistungil. Seetõttu peab kohus võimalikuks kahetsuse kui kergendava asjaoluga arvestada. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Antud juhul oli süüdistatav vägagi teadlik sellest, et ta oli tund varem tarvitanud GHB-d ning kohtu arvates näitab selline käitumine hoolimatut suhtumist liikluskorda, isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kõike eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatavale võib kergendavat asjaolu arvestades karistuse mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja suhteliselt alammäära lähedasena. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 31-1-40-04). Kohus on seisukohal, et kuna süüdistatav Margus Piirits on varem kohtu poolt karistamata ning teda süüdistatakse vaid ühe süüteo toimepanemises, siis ei ole mõistetava karistuse kohene täitmisele pööramine otstarbekas ning puudub ka otsene vajadus süüdistatava allutamiseks käitumiskontrollile, mistõttu ei pea kohus vajalikuks kohaldada KarS § 74 sätteid ning kohus peab võimalikuks jätta Margus Piiritsa suhtes mõistetava karistuse kohaldamata KarS § 73 sätete alusel. Lisakaristuse kohaldamisse puutuvalt viitab kohus omaksvõetud kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et süüdistatava süü on keskmine. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistataval tuvastati narkojoove. Seejuures on lubatud alkoholipiirmäära ületades juba LS § 224 lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude puhul võimalik isegi esmakordse rikkumise korral lisakaristust kohaldada, siis KarS § 424 puhul on tõenäosus uue samalaadse süüteo toimepanemise osas juba iseenesest kordades suurem. Seejuures ei saa mootorsõiduki juhtimise eest narkojoobes väärteokaristust üldse kohaldada, sest sõiduki juhtimine sellises seisundis on igal juhul kuriteona karistatav. Karistuspraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt tahtlikust nõuete rikkumisest järeldada

tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on süüdistatavat karistatud küll liiklusalase väärteo toimepanemise eest ja see karistus on kehtiv, kuid süüdistatavat ei ole eelnevalt karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Lisakaristuse kohaldamisel esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad korduva õiguserikkumise tõenäolisuse tavapärasest suuremaks. Antud juhul on süüdistatav toime pannud mitte liiklusalase väärteo, vaid kuriteo. Seega pole enam tegemist piirmäära ületamise, vaid joobega. Puutuvalt isikut iseloomustavatesse andmetesse võib süüdistatava ütlustest teha järelduse ka selle kohta, et ta suhtus teo toimepanemise ajal oma teosse hoolimatult. Nimelt tarvitas süüdistatav tund enne sõiduki juhtimisele asumist psühhotroopset ainet GHB-d teadmises, et ta plaanib sõita Haapsallu ja teades, et ta on eelnevalt tarvitanud ka kokaiini, st ta oli teadlik tarvitatud ainete mõjust ja ta soovis nende ainete mõju all juhtida ka pikaajaliselt mootorsõidukit. Seejuures nähtub tunnistaja Xxxx ütlustest üheselt, et süüdistatav sõiduki juhtimisega toime ei tulnud, kuigi oli Sõle tänavalt suutnud sõita Mustamäele. Arvestades seda, et süüdistatava väidete kohaselt tundis ta end unisena, jätkas ta liikluses juhina osalemist, kuigi sai aru, et ta selleks enam oma seisundi tõttu võimeline ei ole. Selline käitumine aga näitab süüdistatava suhtumist oma teosse teo toimepanemise ajal. Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatav ei näidanud mitte ainult hoolimatust oma teosse, vaid ka üleolevat suhtumist nii liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse üldse, tehes seda teadlikult. Seega on süüdistatava käitumises tuvastatud nii isiku süüd iseloomustavad asjaolud (narkojoove) kui ka isikut ennast iseloomustavad asjaolud, mis annavad kohtule küllaldase aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema ühese järelduse, et pelgalt põhikaristuse mõistmine ei täida eripreventiivseid eesmärke ning kohtu arvates on isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud teo iseloomu kui ka oma hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine vajalik ning võiks olla asjaoluks, mis välistab võimaluse, et isik ei saaks edaspidi liiklusalaseid süütegusid toime panna vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Puutuvalt süüdistatava suhtes kohaldatavasse lisakaristuse määra leiab kohus, et kuna süüdistatava suhtes ei ole varem lisakaristust kohaldatud, peab kohus võimalikuks süüdistatava suhtes kohaldada lisakaristust suhteliselt lühiajaliselt, mõistes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Kohus leiab, et juhul, kui juba sõiduki juhtimise eest keelatud seisundis ja seda alkoholipiirmäära ületades, on väärteo eest ette nähtud lisakaristus alates 3 kuust, siis ei saa ohtlikuma süüteo, so kuriteo toimepanemine olla süüdlase jaoks soodsam ja kergendada süüdlase olukorda, mistõttu ei pea kohus võimalikuks kohaldada lisakaristust väiksemas määras kui seda näeb ette samalaadse väärteo eest kohaldatava lisakaristuse miinimummäär LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni mõttes. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et talle on juhtimisõigus vajalik töötamiseks ja lapse lasteaeda viimiseks. Sellest saab järeldada, et süüdistatav oli juhtimisõiguse vajalikkusest teadlik ka süüteo toimepanemise ajal, st ka ajal, kui ta tarvitas eelnevalt kas kokaiini või GHB-d.

Seejuures selliste ainete tarvitamine peaks kohtu arvates välistama nii töökohustuste korraliku täitmise kui ka täielikult sõiduki juhtimise, rääkimata siis ette võetavast sõidust teise linna või kellegi teise sõidutamise, sh lapse sõidutamise lasteaeda või lasteaiast koju. Seega teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest ei tekkinud süüdistataval pärast tema kinnipidamist, vaid see teadmine oli süüdistataval nii enne süüteo toimepanemist kui ka süüteo toimepanemise ajal, kuid see teadmine ei takistanud teda süütegu toime panemast. Kohus leiab, et isegi kui arvestada, et süüdistatavale on juhtimisõiguse olemasolu tööülesannete täitmiseks vajalik ja seda ka elukoha asukoha tõttu ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Juhul, kui peaks kõigile isikutele, kellel väidetavalt on juhtimisõigus töö tegemiseks vajalik, juhtimisõiguse sellel põhjendusel alles jätma, kaotaks juhtimisõiguse äravõtmine kui karistusliik karistusõigusliku mõjutusvahendina ja õiguse piiranguna oma mõtte. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale ja ka hilisemates lahendites korratud kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-126-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi süüdistatav teadma ka seda, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis, antud juhul narkojoobe seisundis, on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahaline karistus või vangistus ja juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord, sh ka tema lapse heaolu tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks süüdistatav säilitada süüteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Kohtule on põhjendatud juhtimisõiguse vajalikkust ka lapse lasteaeda viimise vajadusega. Kohus leiab, et lapse lasteaeda viimise vajadus ei saa olla ei juhtimisõiguse andmise ega säilitamise eeltingimuseks ning lapse eest peavad hoolitsema ka need vanemad, kellel juhtimisõigus sootuks puudub. Juhtimisõiguse puudumine ei võta lapsevanemalt lapse eest hoolitsemise kohustust. Seega ei välista ka lapse eest hoolitsemise vajadus, ka lasteaeda viimise vajadus, süüdistatavalt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Lapse lasteaeda viimise vajadus ei tekkinud süüdistataval süüteo toimepanemiselt kinnipidamise järgselt, vaid selle vajaduse olemasolu oli süüdistatavale teada ka süüteo toimepanemise ajal. Seega pidanuks süüdistatav ka liikluses käituma viisil, mis välistab temalt juhtimisõiguse kui pere eest hoolitsemist hõlbustava õiguse äravõtmise, jättes keelatud ained tarvitamata. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüdistatava põhjendused juhtimisõiguse vajalikkusest ei saa olla lisakaristuse kohaldamist välistavateks asjaoludeks.

Menetluskulude väljamõistmisesse puutuvalt peab kohus vajalikuks märkida, et süüdistatav on tööealine ja töövõimeline isik, kes oma väidete kohaselt ka töötab, kuigi sissetulek on miinimumpalga lähedases määras. Seega ei saa väita, et süüdistatav oleks maksejõuetu ja kohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatavale käiks menetluskulu tasumine üle jõu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetluskulu tuleb süüdistatavalt välja mõista täies ulatuses ning puuduvad alused välja mõistetava menetluskulu vähendamiseks. Arvestades aga menetluskulude summa suurust ning seda, et süüdistatava sissetulekuks on väidetavalt vaid miinimumpalk, siis esinevad kohtu arvates küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et maksetähtaja järgimata jätmisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.