2-24-127941/7 - Võlaõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Veronika Zahharova (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu Maakohtule 11. oktoobril 2024 hagiavalduse. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 239 eurot 48 senti, sealhulgas sissenõutavaks muutunud põhivõlg 9 eurot 27 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 230 eurot 21 senti alates maksetähtpäevadele järgnevast päevast. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise tasumata põhinõudelt 9 eurolt 27 sendilt alates 12. oktoobrist 2024 ning tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla summadelt alates sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. juunil 2022 järelmaksulepingu nr XXXXXXXX, mille alusel sai kostja kauba ostu eest tasumiseks laenu 431 eurot 25 senti. Kostja sai kauba müüjalt kätte ning laenuandja on laenusumma müüjale kostja ostetud kauba eest välja maksnud. Leping sõlmiti tähtajaga 60 kuud, igakuise maksetähtpäevaga 10. kuupäeval, lepingu lõpptähtpäev 10. juuni 2027. Esialgne maksete kogusumma oli 967 eurot 92 senti. Esialgne intressimäär oli 38,10% aastas, 0,106% päevas. Esialgne viivitusintressi määr oli 24,15% aastas, 0,0671% päevas. Esialgne krediidi kulukuse määr aastas oli 45,51%. Lepingutasu ja laenuhaldustasu olid 0 eurot. Igakuine osamakse suurus oli 16 eurot 17 senti, välja arvatud esimese osamakse suurus, milleks oli 13 eurot 89 senti. Hageja leidis hagis, et vastutustundliku laenamise kohustust rikuti, ja hageja esitas hagis nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud kõrvalkohustusi. Hageja ei pea otstarbekaks arvestada seaduslikku intressi ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning hageja neid ei nõua. Hageja nõuab ainult väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist sissenõutavaks muutunud summadelt seadusjärgses määras. Kostja on lepingu täitmiseks tasunud 191 eurot 77 senti, mille hageja arvestab põhiosa katteks. Kõrvalnõuete äralangemise tõttu oli kostjal ainult põhiosamaksete tasumise kohustus. Algselt kokkulepitud kuumakse 16 eurot 17 senti vähenes igakuise põhiosamakseni 7 eurot 18 senti. Nõude ümberarvestuse tulemusena pidi kostja alates 10. juulist 2022 iga kuu 10. kuupäevaks tegema 7 euro 18 sendiseid põhiosamakseid, välja arvatud viimane osamakse, mille suurus on 7 eurot 63 senti. Kostja on tasunud uuest maksegraafikust osamaksed järjekorranumbriga 1-26 ja osaliselt 27. ehk 10. septembri 2024. a osamakse. Seega puudus 23. oktoobri 2023. a seisuga laenuandjal õigus lepingu ülesütlemiseks ja leping ei ole lõppenud. Uue maksegraafiku alusel on sissenõutavaks muutunud põhiosa summa 11. oktoobri 2024. a seisuga 9 eurot 27 senti (10. septembri 2024. a osamakse 2 eurot 9 senti ja 10. oktoobri 2024. a osamakse 7 eurot 18 senti). Edasiulatuv nõue on alates 10. novembrist 2024 summas 230 eurot 21 senti (31 x 7,18 + 7,63). Hageja esitas kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 alusel edasiulatuva nõude ning palus kohtul välja mõista kostjalt edasiulatuvad maksed uue graafiku alusel.

4.Tartu Maakohus keeldus 4. novembri 2024. a määrusega hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puudusid. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 371 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Üldjuhul saab hageja esitada kohtusse nõude alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, st siis, kui kostja peaks olema juba kohustuse täitnud, kuid ei ole seda teinud (võlgniku viivitus). See tähendab, et hageja saab kostja suhtes esitada sellise hagi, mille nõude täitmist saab hageja juba hagi esitamise ajal nõuda. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega teatud erandlikel juhtudel võib hageja pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. Hagejal tuleb tõendada, millal muutub hagetav nõue sissenõutavaks ning sellele lisaks tuleb hagejal usutavaks muuta eeldus, et kostja oma kohustust õigel ajal ei täida. Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis, kui võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on hagejale kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista või kui on näha, et võlgniku majanduslik võimekus on selline, et võlgnik kohustust täita ei suuda. Hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. juunil 2022 järelmaksulepingu nr XXXXXXXX, mille alusel sai kostja kauba ostu eest tasumiseks laenu 431 eurot 25 senti. Kostjal tuli laen tagastada 60 kuu jooksul igakuiste osamaksetena summas 16 eurot 17 senti (esimene osamakse 13 eurot 89 senti) ajavahemikul 10. juuli 2022–10. juuni 2027. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu hagiavalduses tagasimaksed uuesti määranud, kuid maakohtu hinnangul ei ole need määratud kooskõlas VÕS § 403 4 lg-ga 7. Eelnimetatud säte näeb ette, et kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on hagi asjaoludes välja toonud maksegraafiku, mis oli pooltevahelises järelmaksulepingus kokku lepitud ning millest nähtub, et kostja pidi tegema põhiosa katteks tagasimakseid perioodil 10. juuli 2022–10. juuni 2027 ning osamaksete suurus varieerus vahemikus 2,48–15,74 eurot. Hagist nähtuvalt on hageja nõude ümberarvestuse tulemusena arvestanud ümber ka põhiosamaksed – hageja määras põhiosamaksete igakuiseks suuruseks 7 eurot 18 senti, viimase osamakse suurus on 7 eurot 63 senti. Hagist ei nähtu pooltevahelist kokkulepet põhiosamaksete muutmiseks. VÕS § 4034 lg 7 alusel ümberarvestuse tegemisel ja tagasimaksete uuesti määramisel ei saa krediidiandja omaalgatuslikult muuta põhiosamakseid. Tagasimaksete uuesti määramisel tuleb arvestada intressimäära ja muude kulude vähendamist, mille tulemusena ei muutu lepingus kokku lepitud põhiosamaksed. Praegusel juhul ei nõua hageja peale põhiosa tasumise muid makseid. Põhiosa tasumise kohta kehtib järelmaksulepingus kokku lepitud maksegraafik.

5.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtusse hagi menetlusse võtmiseks. Hageja palub määruskaebuse rahuldamise korral tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõiv. Maakohus on ebaõigesti keeldunud hagiavalduse menetlusse võtmisest. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et algse maksegraafiku järgi ei olnud kostjal kostja tehtud makseid põhiosa katteks ümber arvestades hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete võlga. Maakohus on aga valesti kohaldanud või kohaldamata jätnud VÕS § 4034 lg 7, mis näeb ette, et võlausaldajal tuleb sättes nimetatud eelduste esinemise korral tarbijale kõrvalnõuete vähenemist arvestades maksed uuesti määrata ja tarbijale teatavaks teha. Hageja oli seda hagiavaldust koostades teinud ning hagiavalduse kostjale kättetoimetamisega oleks uus maksegraafik kostjale ka teatavaks tehtud. Maakohus on valesti leidnud, et uues maksegraafikus ei oleks võinud põhiosamaksete summasid muuta. Pooled on lepingus kokku leppinud annuiteetmaksegraafiku igakuiste võrdsete maksetega (v.a esimene). Seega on õige ka uuesti määratud maksed igakuiste võrdsete maksetena määrata, jagades põhiosa lepingu perioodi kuude vahel. Sellega on maksed vähenenud ära langenud kõrvalnõuete võrra ja tasumisele kuuluks ainult põhiosa võrdsete maksetega (v.a viimane), seejuures on uued maksed algsest maksest enam kui kaks korda väiksemad. Uue maksegraafiku järgi oli kostjal sissenõutavaks muutunud võlg. Kostja ei saanud ka eeldada, et tal sissenõutavat võlga ei ole, kuna algse maksegraafiku järgi oli see vaieldamatult ja juba väga pikka aega. Nõude vähenemisest kostja ei teadnud. Kostja tahe ei saa olla selline, et ta peaks igakuiselt oma maksekohustuse suurust täpsustama ja seda pingsalt jälgima. Tahe oli selgelt igakuiseid võrdseid makseid maksta. Hageja on hagis esile toonud, et kostja tasus lepingu täitmiseks viimase makse 13. juunil 2023. Seega ei ole kostja, esitamata kohustuse suhtes ühtegi vastuväidet ja teadmata midagi oma kohustuse vähenemisest, kuivõrd hageja esindaja muutis nõuet alles hagi koostades, juba ligi 1,25 aasta jooksul oma kohustusi täitnud. Seega ei ole alust arvata, et kostja tulevikus oma kohustust vabatahtlikult ja tähtaegselt täidaks. Hageja esitas hagis nii sissenõutavaks muutunud kui tulevikus sissenõutavaks muutuvate summade nõude. Maakohus oleks pidanud hageja nõude igal juhul menetlusse võtma ja