Liiklussüüteod

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(5)

kes pärast peatumist sõiduauto juhiuksest väljus. Andmeid roolis istunud isiku kohta oleks võimalik näha kaupluse turvakaamera salvestiselt, kuid seda tõendit kriminaalasja juurde võetud ei ole. Vaidlustatud kohtuotsuses märgib kohus õigesti, et kohtuliku arutamise käigus tekkisid olulised vastuolud ühelt poolt süüdistatava KT ja tunnistaja PR ning teiselt poolt tunnistajate VM ja JF ütlustes. Kaitsja hinnangul luges maakohus süüdistatava KT ja tunnistaja PR ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. Kaitsja leiab, et politseinikest tunnistajad VM ja JF on oma ütlustes eksinud ning selle tingisid konkreetsed asjaolud. Politseinikud olid sellel õhtul seotud väljakutsega Türi raudteejaama, kus olevat kannatanuks süüdistatava KT poeg. Politseinike kogu tähelepanu oli suunatud selle sündmuse lahendamisele. Kuna kannatanut raudteejaamast ei leitud, asuti teda otsima Türi linnas. Viimaks otsitav koos teiste isikutega leitigi Türi linna Maxima kaupluse parklast ning väljakutse asjaolude selgitamine jätkus. On püütud väita, et seda tehti läbi politseiauto akna autost väljumata, kuid see ei näitaks professionaalset lähenemist ning teiseks ei oleks ka eluliselt usutav. Küsimus oli ikkagi peksmisega seoses saadud väljakutsega, kus tuli välja selgitada kannatanu, ründajad, kehavigastused jne. Kui sellisel hetkel saabub ootamatult parklasse otse üle äärekivide mingi auto ja sealt tormab välja esialgu tundmatu kodanik, oli politseinike tähelepanu ilmselgelt hajutatud. Ühelt poolt leiti kannatanu ja teiselt poolt tormab juurde veel inimesi ning nende kavatsused on teadmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

kaitsja

apellatsioonis

viidatud

võimalikul

Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohtuotsuse järeldused ei vasta kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Vastuseks sellele väitele kohtukolleegium selgitab, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduse vastamatus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tähendab, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulis-loogilises vastuolus, mille tõttu kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Taoline olukord moodustab olulise menetlusnõuete rikkumise, kuna kohtuotsus peab olema legitiimsuse tagamiseks üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Riigikohtu senise praktika kohaselt peab kohtuotsus olema legitiimsuse tagamiseks üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-06, 2. aprilli 2007.a otsus nr 3-1-1-3-7, 17. juuni 2009. a otsus nr 3-1-1-50-09). Kui aga kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest,

3(5)

olenemata sellest, kas kaebaja nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus nr 3-1-1-23-11 ja 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole praeguses kohtuasjas maakohtu otsuse põhija resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad. Kohtuotsuse põhiosas on motiveeritud KT süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 424 järgi ning resolutiivosas ongi maakohus ta selles süüdistuses süüdi tunnistanud ja karistuse mõistnud. Lisaks eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et maakohus on toime pannud eelpoolnimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas või teises koosseisus, sest tegemist on rikkumisega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Eeltoodut arvesse võttes on ainetu kaitsja apellatsiooni väide, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. 5.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on KT KarS § 424 järgi süüdi tunnistatud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades oma kaitsealuse süüditunnistamise talle esitatud süüdistuses, ei tugine kaitsja mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Apellatsioonis korratakse süüdistatava ja tunnistajate poolt maakohtu istungil antud ütlusi ja leitakse, et politseiametnike ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga

4(5)

ei nõustu. Politseiametnikest tunnistajad VM ja JF on andnud sellel õhtul aset leidnud sündmuste kohta kohtueelsel uurimisel ja kohtus analoogseid ütlusi, sest kaitsja ei ole ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotlenud. Tunnistajate VM ja JF ütlused ei ole mitte ainult järjepidevad, vaid riimuvad ka omavahel ning on kooskõlas videosalvestiselt nähtuga. Nende tõenditega on ümber lükatud kaitsja väited selle kohta, et politseinikud olid sõiduautost väljas ja tegelesid emotsionaalse olukorra lahendamisega ning ei märganud seetõttu, kes juhipoolsest uksest väljus. Videosalvestiselt ei nähtu tõepoolest, kes juhipoolsest uksest väljus, kuid see ei ole tõendiks selle kohta, et see isik ei olnud KT. Tunnistajad VM ja JF kinnitavad kategooriliselt, et sõiduki juhipoolsest uksest väljus KT, kes oli äärmiselt agressiivne. Nad nägid seda kõike selgesti, sest auto sõitis politseiauto kõrvale ja kogu tegevus oli tunnistajatele selgesti näha. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et KT tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 5.3 Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses kokku 72 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab kaitsja tasu apellatsiooni koostamist kokku 3 pooltunni eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on arutatavas kohtuasjas kaitsja poolt taotletud tasu hüvitamine selles ulatuses põhjendatud. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat M. Reinsalule tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määrab talle välja maksta 3 pooltunni eest 72 eurot, sealhulgas käibemaks 12 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse suhtes apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu süüdistatava KT kanda.

muutmata,

siis

jääb

/allkirjastatud digitaalselt/

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.