1-16-7572/20 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Harju Maakohtu 09.11.2016. a määrusega tunnistati lubatavaks J. Tarvise suhtes tehtud Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 27.05.2014. a otsuse ja Helsingi Apellatsioonikohtu 30.06.2015. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis. Maakohus märkis, et Eestile esitatud sertifikaadi kohaselt on J. Tarvis süüdi mõistetud korduvas narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, mis on sätestatud süütegu KrMS § 4896 p 5 all. Need on kuritegudeks ka Eesti Vabariigis, kvalifitseeritavad KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Karistuseks saab mõista maksimaalselt 15-aastase vangistuse. J. Tarvisele on mõistetud 13-aastane vangistus. Kuivõrd 13-aastane vangistus ei ületa Eestis sama kuriteo puhul ette nähtud karistuse maksimaalmäära, ei kuulu temale Soome Vabariigis mõistetud karistus muutmisele. Materjalidest nähtuvalt on J. Tarvis enda Eestisse ületoomise vastu. KrMS § 50838 lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek nõutav, kui tegemist on KrMS § 50836 lg 1 nimetatud isikuga. KrMS § 50836 lg 1 on sätestatud, et kui tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariigis või kui tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga, kelle alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid ta saadetakse taotlevast riigist välja. J. Tarvis on Eesti Vabariigi kodanik, tema alaline elukoht on Eesti Vabariigis. Samuti on Soome Immigratsiooniamet teinud otsuse J. Tarvise väljasaatmise kohta Soome Vabariigist. Seega ei ole J. Tarvise nõusolek ületoomiseks Eesti Vabariiki nõutav. Maakohus leidis, et ei esine vabaduskaotusliku karistuse tunnustamist välistavaid asjaolusid. Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 27.05.2014. a ja Helsingi Apellatsioonikohtu 30.06.2015. a otsus kuulub tunnustamisele ja kohus tunnistas kohtuotsuse täitmise lubatavaks J. Tarvisele mõistetud karistuse osas. Maakohus kvalifitseeris J. Tarvise poolt toimepandud kuriteod KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja määras J. Tarvisele Eestis ärakantavaks karistuseks 13 aastat vangistust. Karistuse alguseks määrati tema kinnipidamise päev, s.o 22.03.2015. Maakohus selgitas, et KarS § 184 lg 2 sätestatud kuriteo puhul on tegemist I astme kuriteoga, mille puhul ennetähtaegse vabastamine Eestis toimub KarS § 76 lg 2 kohaselt. Määruskaebused

1-16-7572 Kaitsja leiab, et Soome Vabariigi kohtutes on toimunud olulised kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumised. Välisriigi kohtus on rikutud kaitseõigust. Kaitseõiguse rikkumine välisriigi kohtu poolt on oluline menetlusnormi rikkumine, millele Eesti kohtud peavad seisukoha andma, seda enam, et tegemist on Eesti Vabariigi kodanikega. Kaitsja on seisukohal, et tegemist on sellise olulise menetlusnormi rikkumisega, mida saab ja tuleb hinnata kohtuotsuse tunnustamise käigus. Sellistele rikkumistele on süüdimõistetu kaitsja ka viidanud nii suuliselt kohtuistungitel kui edasikaebuses, kuid süüdimõistetu seisukohti ei ole välisriigi kohus pidanud vajalikuks arvestada. Seega süüdimõistetu kaitseõigus ei olnud Soome Vabariigis toimunud kohtumenetluses korrektselt tagatud. Samuti leiab kaitsja, et Soome Vabariigi Espoo I astme kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. KrMS § 4899 lg 2 sätestab, et vajaduse korral taotletakse Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet. Arvestades kaitsja väiteid, et Soome Vabariigis toimunud kohtumenetluses on toimunud menetlusõigusnormide olulised rikkumised, sh kaitseõiguse rikkumine, oleks Eesti kohtul pidanud tekkima kahtlus menetluse seaduslikkuse ja õigsuse osas ning enne lahendi tegemist taotlema lisateabe saamist. Antud juhul kohus ei ole lisateavet taotlenud. Sellega on kohus jätnud kontrollimata kas välisriigis toimunud kohtumenetlus Eesti Vabariigi kodaniku osas on toimunud seaduslikult ja õiglaselt. Maakohus on sellega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse normi KrMS § 339 lg 1 p-i 7 ja p-i 12 ning lg 2 tähenduses. Nimetatud rikkumised toovad kaasa kohtulahendi tühistamise. Kaitsja märgib, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel KrMS § 48911 lg 1 p 1 järgi ei saa kohus piirduda pelgalt taotluse formaalse kontrollimisega. Isegi juhul kui taotlus vastab nõuetele, on seaduseandja KrMS §-s 48911 lg 1 p 2 ette näinud võimaluse välisriigi kohtuotsuse täitmist mitte lubada. Kaitsja leiab, et üheks mittetunnustamise aluseks on olulised rikkumised välisriigi kohtumenetluses, sh kaitseõiguse rikkumine. KrMS § 477 lg 1 p 4 kohaselt ei tohi lisaks KrMS §-is 436 lg 1 p 2 sätestatule taotletavat riiki abistada kui ilmneb, et süüdistatavale ei ole tagatud kaitseõigust või kriminaalmenetlus ei ole toimunud talle arusaadavas keeles ja on toimunud menetlusnormide rikkumised (võimalused ennast kaitsta). Kaitsja leiab, et kohtu kontroll peab olema, lähtudes KrMS §-st 477 lg 1, sisuline. Võimaliku kaitseõiguse tagamise või selle rikkumist tuleb kohtul sisuliselt hinnata. Kohus peab kontrollima, kas õigusabi taotlus on esitatud aktsepteeritaval rahvusvaheliselõiguslikul alusel, samuti kas esineb mõni konventsiooni art 18 sätetest või KrMS §-de 436 või 477 lg 1 sätetest tulenev koostööst keeldumise alus. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-130-12 p-s 16. KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel tuleb rahvusvahelisest koostööst keelduda, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Antud kaasuse korral seda väita ei saa. Kaitsja on seisukohal, et riik on kohustatud reageerima olukorras, kus tema kodanikud on süüdimõistetud kaitseõiguse rikkumise tulemusena. Sekkumise kaudu saab kõrvaldada ning ära hoida järgnevad õigusalased rikkumised. Üheks võimaluseks on kohtul taotleda lisainformatsiooni. Lisainformatsiooni kaudu on kohtul võimalik saada parem ülevaade ja veenduda välisriigi kohtumenetluses toimunud asjaoludest. Juhul kui esinevad vastuolud tuleb need tõlgendada süüdimõistetute kasuks tulenevalt KrMS §-ist 7 sätestatule. Antud juhul ei ole maakohus asja läbivaatamisel pidanud vajalikuks süüvida kaitsja poolt esiletoodud vastuoludesse. Maaohus on välisriigi õigusabitaotluse lahendamisse suhtutud pealiskaudselt. Kohtus on jätnud välja selgitamata taotluse aluseks olevate asjaolude paikapidavuse, mistõttu menetlus on kohtus olnud vaid formaalne. Kaitsja hinnangul ei ole õigusriigile omane lubada isikul karistust kanda kaitseõiguse rikkumise tulemusel tehtud kohtuotsuse alusel, kriminaalmenetluse oluliste rikkumiste tulemusel tunnistada lubatavaks välisriigi kohtu otsuse tunnustamine ja täitmine Eesti Vabariigis.

6.Riigiprokuratuur ei nõustu J. Tarvise kaitsja vandeadvokaat T. Pilve määruskaebuses tooduga ning leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Euroopa Liidu liikmesriigis vabaduskaotusliku karistusega karistatud isiku ületoomist karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse reguleerivad kriminaalmenetlusseadustiku 19. peatüki sätted (§-d 50834 – 50848). KrMS 50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud vaid juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi seaduste kohaselt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kahepoolne teo karistatavus nõutav, kui tegemist on KrMS § 4896 lg 1 nimetatud süüteoga. Soome Vabariigi poolt Eestile esitatud sertifikaadi kohaselt on J. Tarvis süüdi mõistetud isikute grupis korduvalt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises, mis on KrMS §4896 lg 1 punktis 5 märgitud süüteod. KrMS § 50838 lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetud isik on KrMS § 50836 lg 1 nimetatud isik. KrMS § 50836 lg 1 p 1 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetud isik on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis. J. Tarvis on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis. Seega ei ole tema nõusolek Eestisse karistuse kandmise ületoomiseks vajalik. Kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavad ja piiravad asjaolud on sätestatud KrMS §-s 50839. KrMS §-s 50839 sätestatud kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise välistavaid või piiravaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Ka ei ole tuvastatud KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelist koostööd välistavaid asjaolusid. Kaitsja viitab määruskaebuses kaitseõiguse rikkumistele Soome Vabariigis läbiviidud menetlustes ning soovib seeläbi saavutada kohtuotsuse mittetunnustamist, viidates KrMS § 477 lõike 1 p 4 rikkumistele. Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK artikkel 8 kohaselt tunnustab täidesaatva riigi pädev asutus artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjustele. Täidesaatev riik ei oma õigust karistava riigi poolt kogutud tõendeid ja nende alusel tehtud kohtuotsust asuda ümber hindama. Juhul, kui Soome Vabariigi kohtumenetluses toimusid kaitseõiguse rikkumised, oleks J. Tarvis ja tema kaitsja pidanud seda vaidlustama Soome Vabariigis. Vastupidiselt kaitsjale leiab prokuratuur, et määruskaebuses toodud rikkumisi pole Soome Vabariigis läbiviidud kohtumenetluses esinenud. Soome Vabariigi kohtumenetluses on J. Tarvisele olnud tagatud kaitsja (kaitsjana osales erinevate astmete kohtuistungitel JJ), kohtuistungil osales tõlk ning talle oli tagatud kaebeõigus, mida J. Tarvis ka esimese astme kohtuotsust vaidlustades kasutas ( vt Helsingi Ringkonnakohtu otsuse tõlge lk 8). Kaitsja olemasolule kohtuistungitel on viidatud ka määruskaebuses. Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) kehtestatud inimõiguste rikkumise puhul on õigus kaevata rikkumise tuvastamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK). Eesti Vabariik ei ole pädev tuvastama EIÕK rikkumisi teise konventsiooniosalise riigi poolt ja nii nagu ka EIK ei või Eesti Vabariik tühistada teise riigi kohtuotsuseid. Eesti vabariigile on isiku ülevõtmisel karistuse kandmise jätkamiseks raamotsuse 2008/909/JSK artikkel 8 lõike 2 kohaselt õigus täidesaatva riigina karistust muuta vaid juhul, kui see ületab siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalset määra. Sama on sätestatud ka KrMS § 48912 lg-s 2. KrMS § 4899 lg 2 kohaselt võib vajadusel välisriigilt kohtuotsuse tunnustamise staadiumis taotleda lisateavet. Lisateabe taotlemiseks peavad aga pooled esitama vastava taotluse, samuti võib seda taotleda kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab. Kohtuistungil ei ole pooled esitanud lisateabe nõudmise taotlust, samuti pole selle taotlemist pidanud vajalikuks kohus. Määruskaebusest tulenevalt soovib kaitsja läbi lisainformatsiooni taotlemise, et kohus kontrolliks sisuliselt välisriigis kogutud tõendeid ning hakkas neid sisuliselt hindama. Samuti soovib kaitsja, et Eesti kohus hakkaks hindama Soome kohtuistungite vastavust Soome siseriiklikule seadusele ning otsustama, 4(7)

12.Seonduvalt J. Tarvise määruskaebuses esitatud väidetega, et maakohus ei määranud temale sama karistust, mis mõisteti temale Soomes, märgib ringkonnakohus järgmist. Soome Vabariigi poolt esitatud vabaduskaotusliku karistuse tunnistuse kohaselt on J. Tarvisele mõistetud karistuse kogukestus 13 aastat. Karistuse kehtivuse lõppkuupäev väljaandjariigis on 22.03.2028. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa Konventsioonis (edaspidi konventsioon) sätestatud üldpõhimõtete kohaselt jäetakse karistavas riigis mõistetud karistus elukohariigis muutmata. Karistuse muutmise küsimus tuleb kõne alla vaid juhul, kui karistavas riigis mõistetud karistus ületab elukohariigis seaduses ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka KrMS §-s 48912. KrMS § 50845 lg 1 sätestab, et karistuse täideviimisele, sealhulgas ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, kohaldatakse Eesti õigust. Konventsiooni art 10 lg 1 sätestab, et karistuse täideviimise jätkamisel peab elukohariik pidama kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Euroopa Nõukogu tõlgendab eelnimetatud sätet „karistus ei tohi oma iseloomu või kestuse poolest raskendada karistust, mis on määratud karistavas riigis“ karistuse iseloomu või kestuse raskendamise keeluna, mitte mõistetud karistuse reaalse ärakandmise aja võimaliku muutmise keeluna. Seega ei tohi karistus konventsiooni sätete kohaselt olla pikem, reaalse vangistuses viibimise aega konventsiooni sätetega ei reguleerita. Ka EIK praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks EIÕK artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (RKKKm 3-1-1-6-12, p 11.2). Arutatavas asjas oleks J. Tarvisel Eestis KarS § 76 lg 2 kohaselt võimalik vangistusest ennetähtaegset vabastamist taotleda pärast vähemalt poole mõistetud karistusaja ärakandmist nõustudes elektroonilise valve kohaldamisega (KarS § 76 lg 2 p 1) või pärast vähemalt 2/3 mõistetud karistusaja ärakandmist. Seega on J. Tarvisel võimalik taotleda Eestis vangistusest ennetähtaegset vabastamist samal ajal kui Soomes karistust kandes. Asjaolu, et Soomes vabastatakse süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaegselt automaatselt pärast 2/3 karistusaja ärakandmist, ei anna praegusel hetkel alust väita, et Eestis täidetav karistus raskendab oma iseloomu või kestuse poolest karistust, mis on määratud Soome Vabariigis. Seda enam, et käesoleval hetkel ei ole võimalik ette väita, et J. Tarvist ei vabastata Eestis tingimisi enne tähtaega vangistusest.