Kohtulahend

Süüdistusakti kohaselt tarvitasid A. Nikitin ja kannatanu S. V. ajavahemikul 17. maist 2015

kuni 18. maini 2015 Tallinna kesklinnas täpselt tuvastamata kellaajal ühiselt alkoholi. Tekkinud tüli käigus lõi A. Nikitin vähemalt neli korda S. V-i näkku, pähe, kehasse ja vastu jäsemeid. Edasi suundusid süüdistatav ja kannatanu Mustamäele, kus A. Nikitin jätkas kannatanu peksmist, sh hüpates jalgadega S. V-i kehal. Peksmisega põhjustas A. Nikitin kannatanule hiljemalt 18. mail 2015 kinnised rindkere-, pea-, vaagna- ja mõlema ala- ning ülajäseme traumad.

Pärast peksmist varjas kannatanu end A. Nikitini eest tuttava S. F-i juures. Kui A. Nikitin

uuesti S. V-iga kokku sai, jätkas ta ajavahemikul 22. maist kuni 23. maini 2015 kannatanu peksmist pähe, kehasse ja vastu jäsemeid, tekitades S. V-ile nahaaluseid verevalumeid erinevates kehapiirkondades.

Peksmisega tekitatud roidemurdude ja kopsupõrutuse tüsistusena tekkis S. V-il äge põletik

kopsukelmel ja kopsukoes ning äge kopsude ja südamepuudulikkus, mille tagajärjel kannatanu suri ajavahemikul 23. maist 2015 kell 20.00 kuni 24. maini 2015 kell 2.00 Xxxxxxxx XX ja Xxxxxxxxx xxx XXX vahelisel tühermaal.

Harju Maakohtu 18. veebruari 2016. a otsusega mõisteti A. Nikitin süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 ja

§ 121 lg 2 p 2 järgi ning karistati teda vastavalt 12 ja ühe aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 järgi luges maakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis A. Nikitinile liitkaristuseks 12 aastat vangistust. Maakohtu põhjendused olid järgmised.

Kohtu hinnangul on tõendatud, et vigastused põhjustas kannatanule just süüdistatav ning mitte

keegi teine. Et kannatanu peksmine ja tema peal hüppamine toob kaasa viimasel tuvastatud vigastused, on ka eluliselt usutav.

A. Nikitin tarvitas kannatanu kallal vägivalda kahel teineteisest ajaliselt lahutatud korral, mida

ei saa käsitada ühtse tapmisteona. Süüdistatava tegevus ajavahemikul 17. maist 18. maini 2015 vastab KarS § 114 lg 1 p 1 esimesele alternatiivile. Tõendatud on, et A. Nikitin tekitas kannatanule roidemurrud, mille tüsistusena tekkis äge põletik kopsukelmel ja kopsukoes ning äge kopsusüdamepuudulikkus, mis omakorda tõi kaasa tema surma. Kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et süüdistatav pidi oma elukogemusest johtuvalt aru saama, milliseid tagajärgi tema tegevus võib põhjustada. Hüppamine rinnal välistab täielikult surma põhjustamise ettevaatamatusest ning A. Nikitin pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. A. Nikitini tahtluse hindamisel ei ole tähtsust asjaolul, et kannatanu surma oleks võib-olla saanud õigeaegse arstiabi korral vältida. Kannatanut pekstes ja tema peal hüpates tekitas A. Nikitin kannatanule ulatuslikke piinavaid vigastusi ning soostus ka võimaliku tagajärje, s.o kannatanu surma saabumisega.

Seega pani A. Nikitin ajavahemikul 22. maist kuni 23. maini 2015 otsese tahtlusega toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland.

Mõlemas apellatsioonis taotleti süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt talle mõistetud karistuse vähendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus A. Nikitini

süüdimõistmises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi. A. Nikitin mõisteti süüdi KarS § 121 lg 2 punktide 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati viieaastase vangistusega.

Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti faktilised asjaolud, kuid andis neile

ebaõige õigusliku hinnangu. Apellatsioonis on tõstatatud kaks olulist küsimust: kas kannatanu surm on süüdistatava teoga põhjuslikus seoses ja talle objektiivselt omistatav ning kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanu tema peksmise tulemusel sureb ja leppis sellega?

Ringkonnakohus leidis, et kannatanu surm ei ole süüdistatavale objektiivselt omistatav ja seda

järgmistel põhjustel. Eksperdiarvamuse kohaselt ei põhjustanud kannatanul esinenud vigastused nende tekitamise ajal talle eluohtlikku tervisekahjustust. Ka ei olnud ühegi vigastuse paranemise aeg nii pikk, et saaks rääkida raskest tervisekahjustusest. Tunnistaja S. F-i sõnul tahtis ta kutsuda kannatanule kiirabi, kuid viimane loobus sellest. Kohtuarst T. Vaasi maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et ravi saamise korral ei oleks kannatanu vigastused olnud surmavad. Lisaks soodustas ekspertiisiakti kohaselt ägeda kopsu-südamepuudulikkuse saabumist kannatanul esinenud alkohoolne joove ja lühikest aega enne surma tarvitatud narkootilised ained. A. Nikitini tegu oli kannatanu surmaga küll põhjuslikus seoses, kuid vahetult tingis kannatanu surma tema enda käitumine: kiirabi kutsumisest keeldumine ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamine lühikest aega enne surma. Tegemist oli teadliku enesekahjustamisega ning seetõttu ei ole kannatanu surm A. Nikitinile objektiivselt omistatav.

Ringkonnakohus eitas ka A. Nikitini vastutust tapmiskatse eest. A. Nikitini vägivald kannatanu

suhtes oli küll ulatuslik, kuid seda ei saa pidada sedavõrd tugevaks, et see näitaks tapmistahtlust. Viimase vastu räägib ka see, et kannatanu oli pärast peksmist teadvusel. Seega pidi A. Nikitin küll aru saama, et ta tekitas kannatanule suurt valu, kuid vägivalla lõpetamisel ei olnud tal alust arvata, et see on piisav surma põhjustamiseks. Kuivõrd A. Nikitinil puudus kannatanu tapmise tahtlus, ei ole alust süüdistatava tegu käsitada tapmiskatsena. A. Nikitini tegu vastab KarS § 121 lg 2 punktide 1, 2 ja 3 tunnustele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör, kes taotleb selle tühistamist ja

maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist apellatsioonikohtule uueks arutamiseks. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus objektiivse omistamise ja subjektiivse koosseisu hindamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et kannatanu surm ei ole süüdistatavale

objektiivselt omistatav, kuna kannatanu keeldus kiirabi kutsumisest. Kannatanu ei keeldunud tahtlikult arstiabist, vaid pidi tegema valiku kahe halva variandi vahel, s.o kas pöörduda haiglasse ja

riskida elukaaslasest süüdistatava vihavaenuga või varjata end tuttava juures ning loota paranemisele. Kannatanu valis süüdistatava kartuses teise variandi. Erinevad tõendid kinnitavad, et kannatanu hirm oli põhjendatud ja reaalne. Tegemist ei ole tahtliku enesekahjustamisega, vaid püüdlusega jääda ellu ja vältida uut peksmist. Ringkonnakohus on jätnud ka tähelepanuta, et eksperdi selgituste kohaselt alkohol ja narkootilised ained ei soodustanud surma saabumist ega mõjutanud surma põhjust, vaid ainult kiirendasid surma saabumise aega. Seega on tegu üksnes ajafaktoriga, mitte surma põhjust soodustava asjaoluga. Seega on kannatanu surm A. Nikitinile objektiivselt omistatav.

A. Nikitin peksis kannatanut rusikate ja jalgadega väga intensiivselt nii elutähtsatesse

piirkondadesse kui ka jäsemetesse ning hüppas kogu keha raskusega kannatanu rindkerel. S. V-i kehal hüppamine ja tema peksmine rusikate ning jalgadega kinnitab otseselt tapmistahtluse olemasolu kaudse tahtluse vormis. Ringkonnakohus ei hinnanud süüdistatava reaktsiooni toimunu suhtes. A. Nikitin oli ükskõikne, mis viitab surma saabumise suhtes kaudse tahtluse olemasolule. Süüdistatav jättis kannatanu külma õhu kätte lebama ja läks minema. Pärast taaskohtumist hakkas A. Nikitin naist uuesti peksma.

A. Nikitini kaitsja kassatsioonile ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis esitatud argumendid väärivad osaliselt

tähelepanu ning tingivad ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Järgnevalt käsitleb kolleegium esmalt süüdistatava teo objektiivset külge (I), hindab seejärel ringkonnakohtu esitatud subjektiivset teokoosseisu puudutavaid argumente (II) ning viimasena võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III). I

Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et ajavahemikul 17. maist 2015 kuni 18. maini

2015 lõi A. Nikitin kannatanut korduvalt näkku, pähe ja kehasse, samuti hüppas kannatanu peal jalgadega. Mõlemad kohtuastmed olid ühel meelel ka selles, et süüdistatava selline käitumine oli saabunud tagajärjega (s.o S. V-i surmaga) põhjuslikus seoses. Ringkonnakohus on seejuures aga asjakohaselt märkinud, et põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tõepoolest tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 12).

Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija

käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3).

Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse

esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, on teadlik enesekahjustamise olukord, millele ringkonnakohus otsesõnu ka viitab. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning õigustatult toob ringkonnakohus siinkohal näite olukorrast, kus lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale on välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest (vt ringkonnakohtu otsuse p 9.3).

Siinkohal on aga oluline tähele panna, et see kannatanu ennast kahjustav tegevus (või

tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb; eelmises punktis toodud näitesituatsioonis peab isik seega mõistma, et vereülekandest keeldumise tagajärjeks on tema surm või vähemalt vahetu oht tema elule. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on toonitatud, et individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Nii

on

selliseks

teadliku

eneseohustamise

olukorraks

pidanud

Riigikohtu

kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p-d 14-15).

Käesoleva kriminaalasja juurde tulles tuleb seega tõdeda, et kannatanu teadlik loobumine

arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Arutatavas kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastanud, et kannatanu S. V-il oli võimalus ning talle ka tehti ettepanek kutsuda kiirabi, millest ta aga keeldus. Ringkonnakohus on sellele faktile tagajärje objektiivset omistamist puudutavas käsitluses ka tuginenud. Kui aga küsida, kas samal ajal on tehtud kindlaks kirjeldatud loobumisotsuse õigusliku tähenduse tarbeks vajalikud lisaeeldused – s.o selle otsuse langetamise teadlikkus ja vabatahtlikkus –, siis tuleb sellele vastata eitavalt. Teisisõnu pidanuks ringkonnakohus selleks, et rääkida teadlikust enesekahjustamisest, tegema esmalt kindlaks, et S. V. loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tulnuks kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees, nagu seda väidab prokurör. Sellekohaseid argumente apellatsioonikohtu otsusest ei leia.

Kriminaalkolleegium nõustub ka kassaatori kriitikaga, mis puudutab kannatanu poolt

narkootikumide ja alkoholi tarvitamist enne enda surma (vt ringkonnakohtu otsuse p 9.3). Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et sellel asjaolul on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel A. Nikitini karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. Seejuures viitab kassaator õigustatult asjaolule, et ringkonnakohtu otsuses refereeritakse eksperdi ütlusi valikuliselt ning tähelepanuta on jäetud asjaolu, et eksperdi antud ütluste kohaselt oleks arstiabi osutamata jätmise korral kannatanu surm saabunud ka juhul, kui ta ei oleks alkoholi ja narkootikume tarvitanud (kd I, tl 162).

Praegusel juhul on ringkonnakohus A. Nikitini käitumises objektiivse teokoosseisu olemasolu

eitades seega rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis kujutab endast ühtlasi kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kassatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtu viga KrMS § 341 lg 3 mõttes võimalik kõrvaldada, sest KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. II

Eespool tuvastatud kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine teeb põhimõtteliselt

üleliigseks kassatsioonimenetluses A. Nikitini käitumise subjektiivsele küljele hinnangu andmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab subjektiivse külje käsitlemist siiski vajalikuks. Esiteks seetõttu, et apellatsioonikohus on seda tapmiskatse kontekstis analüüsinud. Teiseks on prokuratuur kassatsioonis taotlenud kohtuotsuse jõustamist tapmissüüdistuses.

Ringkonnakohus leidis, et A. Nikitini vägivallategusid kannatanu suhtes ei saa pidada sedavõrd

tugevaks, et see näitaks tapmistahtluse olemasolu, põhjendades oma seisukohta järgmiselt: „Surnu ekspertiisiakti kohaselt ei olnud kannatanule ajavahemikul 17.-18.05.2015 tekitatud vigastused iseenesest eluohtlikud. Tegemist ei olnud ka vigastustega, mille paranemine oleks võtnud niivõrd kaua (4 kuud), et neid oleks sel alusel saanud pidada rasketeks tervisekahjustusteks. A. Nikitini tapmistahtluse vastu räägib seegi, et kannatanu oli pärast tema suhtes tarvitatud vägivalda teadvusel ja võimeline aktiivselt tegutsema, mida näitab ka see, et kannatanu läks S. F-i juurde. Eelnevast tulenevalt pidi A. Nikitin küll aru saama, et ta tekitas kannatanule suurt valu, kuid vägivalla lõpetamisel ei olnud tal alust arvata, et see on olnud piisav kannatanu surma saabumiseks.“ (Vt ringkonnakohtu otsuse p 10.) Kolleegium nõustub toodud ringkonnakohtu argumentatsiooniga, lisades omalt poolt järgmist.

Kolleegium möönab, et kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on

hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Siiski ei ole praegusel juhul tegemist sedavõrd äärmusliku ründega, mis annaks alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Siinkohal on ringkonnakohus õigesti viidanud ekspertiisiaktile, mille kohaselt ei olnud kannatanu vigastused nende tekitamise ajal eluohtlikud. Teisisõnu ei olnud süüdistatavapoolne vägivald sedavõrd intensiivne, et seda tuleks vältimatult käsitada elu ohustava teona KarS § 113 mõttes. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 9).

Nii tuleb käesolevat asja silmas pidades nentida, et süüdistuses esimesena kirjeldatud

vägivallateo (vt p 1.1) tulemina ei kaotanud kannatanu teadvust, ta oli võimeline ise sündmuskohalt lahkuma ja, nagu leidis ekspert, ei olnud kannatanu vigastused nende tekitamise ajal ka eluohtlikud. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul tõsikindlalt väita, et süüdistatav tegutses kannatanut kehaliselt väärkoheldes tapmistahtlusega. Samuti on eluvõõras maakohtu hinnang, et süüdistatav pidi oma elukogemusest johtuvalt aru saama, milline kausaalahel tema käitumise toimel vallandub, s.o et kannatanu ei pruugi küll kohe surra, kuid see on võimalik järgnevate päevade jooksul (vt maakohtu otsuse lk 12). Tapmistahtluse vastu räägib ka süüdistatava teojärgne käitumine, s.o ta püüdis pärast esimest peksmist kannatanuga korduvalt kontakti otsida, mille tulemina kannatanu nõustus süüdistatavaga taas kohtuma. Seejärel jätkasid kannatanu ja süüdistatav ühiselt alkoholi tarvitamist. Ka kirjeldatud asjaolud ei toeta süüdistatava käitumises tapmistahtluse esinemist. III

Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul seega uuesti analüüsida küsimust, kas

A. Nikitini vallandatud kausaalahela tulemil saabunud kannatanu surm on talle ka objektiivselt omistatav. Sellele jaatava vastuse andmise korral tuleb hinnata A. Nikitini võimalikku vastutust KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, eitava vastuse korral tuleb lahendada süüdistatava karistusõigusliku vastutuse küsimus KarS § 25 lg 2 – § 118 lg 1 p 1 või KarS § 121 sätete alusel.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsuse A. Nikitini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

A. Nikitini kaitsja ei ole Riigikohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud.

Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.