Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vladimir Hitrov anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta täpselt tuvastamata kuupäeval

ajavahemikul 21. märstist kuni 4. aprillini 2015 tekitas võimlemise käigus enda elukaaslase 10-kuusele lapsele A-le parema õlavarreluu ülemise kolmandiku murru ja vasaku õlavarreluu ülaotsa seesmise serva killulise murru, samuti mõlema reieluu keskosade traumad, mille luuümbrise reaktsioon viitab luumurru või põrutuste tagajärjele, tekitades lapsele nende vigastustega füüsilist valu. Samuti süüdistati V. Hitrovit selles, et täpselt tuvastamata kuupäeval ajavahemikul 10. kuni 18. aprillini 2015 tekitas ta võimlemise käigus A-le parema reieluu ülaotsa seesmise serva killulise murru, millega kaasnes füüsiline valu. Süüdistuse kohaselt pani V. Hitrov kirjeldatud viisil käitudes toime karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 ettenähtud kuriteo, s.o teise inimese tervise

kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt.

Kohus nõustus süüdistuse versiooniga, et A-l tuvastatud erineva vanuseastmega luumurrud on

V. Hitrovi sooritatud võimlemisharjutuste tagajärg, kusjuures neid sooritati ülemäärast jõudu kasutades ning lapse instinktiivset vastupanu maha surudes. Seejuures ei tuvastatud A-l haigusi, mis võiks põhjustada luukoe hõrenemist ja luude haprust, samuti puudusid viited nõrkadele ja habrastele luudele. Otsuses viidatakse B (lapse xxx) ja C (lapse yyy) riimuvatele ütlustele, et V. Hitrov tegeles lapsega viisil, mis tekitas neis mõlemas hirmu lapse pärast. Ka märgib kohus, et vaadates videot, millel on jäädvustatud V. Hitrovi poolt väidetavalt sooritatud harjutused, tekkis ka kohtul kõrvalseisjana kahtlus, kas V. Hitrovi demonstreeritud harjutused on kohased A vanusele lapsele. Kohus välistas süüdistatava versiooni, et vigastused tekitas keegi teine, s.o mitte tema, märkides ühtlasi, et V. Hitrovi ütlused ei ole erinevate vastuolude tõttu täiel määral usaldusväärsed. 2.2

Kriminaalasja keskseks küsimuseks pidas kohus aga seda, kas saab jaatada teokoosseisu

subjektiivse elemendi esinemist, andes sellele eitava vastuse. Kohus leidis, et olukorras, kus täisealine isik teeb beebiga intensiivselt harjutusi, mida lapse arengut ja individuaalseid eripärasid silmas pidades ei ole erialaspetsialist ette kirjutanud, tuleb pidada küll võimalikuks, et lapsel võivad võimlemise käigus tekkida tervisekahjustused ning laps võib tunda füüsilist valu, kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes ei saa praegusel juhul tõsikindlalt väita, et V. Hitrov soostus võimaliku tagajärjega. 2.3

Kohtu hinnangul lähtus V. Hitrov lapse kasvatamisel sellest, et poiss peab olema füüsiliselt

arenenud ning last ei tohi ülemäära hellitada, s.o poisist ei tohi kasvatada plikat. Kogutud tõenditest ei saa ka kuidagi järeldada, et V. Hitrov oleks A-sse halvasti suhtunud. Enamik tõendeid viitab sellele, et V. Hitrov tegutses oma teada parima äranägemise kohaselt ja uskus tõsimeeli, et tema tehtav võimlemine on last arendav, mitte kahjustav. Kohus ei välistanud, et V. Hitrov pidaski lapse nuttu jonniks ning välistas enda jaoks seetõttu juba eos võimaluse, et tema tegevus võib olla lapsele valus ja vigastusi tekitav.

kohus vangistuse üheaastase katseajaga tingimisi kohaldamata. 4.1

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, et süüdistuses märgitud ajavahemikel A-l

tuvastatud

erineva

vanuseastmega

luumurrud

on

V.

Hitrovi

eestvedamisel

sooritatud

võimlemisharjutuste tagajärg ja et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse teokoosseisu elemendid tema käitumises on täidetud. Menetluse keskseks küsimuseks pidas ka apellatsioonikohus seetõttu teokoosseisu subjektiivset elementi. Kohus pidas määravaks, kas beebi käitumine võimlemise ajal ehk nutt, mis kõrvaltvaatajatele oli talumatu ehk sedavõrd kõva ja kestev ning mitte ka ühekordne, on piisav, et V. Hitrovile saaks ette heita kaudse tahtlusega lapse väärkohtlemist, mille tagajärjeks olid nii vigastused kui nendest tingitud valu. Ringkonnakohus jaatas seda, märkides järgmist. 4.2

Lapsega võimlemine ja temale massaaži tegemine alates imikueast on üldiselt küll

aktsepteeritav tegevus, kuid kumbagi neist ei tohi teha nutuga, s.o beebi peab olema sellega, mis temaga tehakse, nõus. Nutt on väikelapse ainuke väljendusvõimalus ning kui täiskasvanu väänab ja surub väikest last ebaloomulikesse asenditesse, siis isegi kui tema eesmärgid on kantud lapse füüsilise arengu huvidest, on lapse nutt sellise tegevuse juures piisav märk sellest, et lapsel on valus ja et lapsele on haiget tehtud. Seejuures on ka maakohus tuvastanud, et kõrvalseisjatele oli süüdistatava tegevus lapse suhtes ebaloomulik ja laps nuttis valust, lapse yyy ja xxx ei suutnud olukorda taluda ja toimuvat pealt vaadata. 4.3

Lapse eale ja füüsilistele eeldustele mittevastav füüsiline kohtlemine ja samaaegne lapse karjuv

nutt on selge signaal selle kohta, et selline võimlemine tuleb lõpetada. Tegemist oli olukorraga, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast oli valu selle tegevuse tüüpiline tagajärg. Kohtukolleegiumi hinnangul on objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et olukorras, kus täiskasvanud meesterahvas surub beebit ebaloomulikesse asenditesse ja laps seejuures nutab ning see toimub korduvalt, on lapsel valus neid harjutusi täiskasvanu tahte järgi teha ning harjutuste iseloom oli selline, et võimalik oli ka vigastuste teke. 4.4

Arvestades, et süüdistatav võimles lapsega pikema aja kestel, tegi seda järjepidevalt ja laps

nuttis võimlemise ajal, ei saa seda enam tõlgendada jonnina. Isik, kes kordab oma tegevust ja seda olenemata sellest, et selle füüsilise väärkohtlemise ajal laps pidevalt nutab, ei looda kuidagi vältida lapsele vigastuste ja valu tekitamist. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava käitumises tuvastatav kaudne tahtlus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 suhtes.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5.1

Esmalt ei ole kaitsja hinnangul üheselt selge, kuidas on lapsel tuvastatud vigastused tekitatud

ning kas need on põhjustanud just V. Hitrov. Tema kaitsealune on varem karistamata isik, kelle tegevus oli suunatud ainult lapse lihaste tugevdamisele. Samuti on tõendamata ringkonnakohtu väide, et laps nuttis pidevalt võimlemise ajal. Nii peab kaitsja võimalikuks, et vigastused põhjustas lapsele hoopis tema yyy. 5.2

Arusaamatuks jääb seegi, kuidas said luumurrud jääda yyy ja xxx märkamatuks ning miks nad

lapse väidetava väärkohtlemise korral midagi ette ei võtnud. Ühegi tunnistaja ütlustes ei nähtu, et V. Hitrovile oleks tehtud märkusi väga jõuliste võimlemisharjutuste kohta.

Kassatsioonivastuses palub prokurör jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et V. Hitrov on lapse väärkohtlemise toime pannud kaudse tahtlusega. Lapse pidevat nuttu korduva võimlemise ajal ei saa tõlgendada jonnina. Isik, kes kordab oma tegevust, olenemata sellest, et selle käigus laps pidevalt nutab, ei looda kuidagi vältida lapsele valu ja vigastuste tekitamist. Seega pani V. Hitrov teo toime kaudse tahtlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

ei

vaidlustatud.

Valitseva

seisukoha

järgi

ei

ole

kriminaalasja

arutamine

apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Midagi sellist praegusel juhul aga ei tuvastatud.

Tõsi on küll see, et apellatsioonile esitatud vastuväidetes on kaitsja seadnud kahtluse alla

objektiivse külje realiseerituse enda kaitsealuse käitumises, kuid nendes argumentides on jäädud äärmiselt deklaratiivseks ning samal ajal on kirjas seegi, et kaitsja hinnangul on maakohtu otsus tervikuna seaduslik ja põhjendatud (kd 2, tl 46). Kirjeldatud olukorras ei saa seega ringkonnakohtule

ette heita seda, et ta ei käsitlenud objektiivse külje realiseeritust puudutavaid tõendeid sarnase ulatuse ning põhjalikkusega kui maakohus. Ka apellatsiooni piiride väliselt ei ole ringkonnakohus kindlaks teinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11). Ühtegi sisukat viidet kriminaalmenetlusõiguse olulisele

rikkumisele

tõendikogumi

hindamisel

ja

kuriteokoosseisu

objektiivse

külje

kindlakstegemisel maa- või ringkonnakohtu poolt ei sisaldu ka kassatsioonis. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta kassatsiooni argumendid, millega kaitsja seab kahtluse alla nii G. Hudikul tuvastatud vigastused kui ka nende tekitamise süüdistatava poolt.

Eelnevast johtuvalt tuleb nõustuda maa- ja ringkonnakohtuga, et arutatava kriminaalasja

raskuskese lasub kuriteokoosseisu subjektiivsel küljel, s.o sellel, kas V. Hitrov pidas minimaalselt võimalikuks, et tema sooritatud võimlemisharjutustega võivad kaasneda tervisekahjustused ja valu kannatanul, ning kas ta möönis (kiitis heaks) nende saabumist. Kui maakohtu hinnangul sai V. Hitrov aru enda tegude ohtlikkusest, s.o rääkida sai küll tahtluse intellektuaalsest küljest süüdistatava käitumises, kuid siiski mitte voluntatiivse külje täidetusest (vt maakohtu otsuse lk 7), siis ringkonnakohtu arvates kiitis V. Hitrov kaudse tahtluse tähenduses ka heaks talle süüks arvatud tagajärgede saabumise. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu järeldusega, lisades omalt poolt järgmist.

KarS § 121 lg 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui

ka tema kehaline väärkohtlemine valu põhjustaval viisil. Praegusel juhul on V. Hitrovile arvatud süüks mõlema koosseisualternatiivi realiseerimine, s.o nii tervisekahjustuse kui ka valu samaaegne põhjustamine A-le võimlemise käigus. Seega saab ka tahtlusest nende koosseisualternatiivide suhtes rääkida eraldi.

Kriminaalkolleegium ei näe arutatavas asjas mingeidki kaalukaid argumente, millega saaks

tõsiselt võetavalt vastustada V. Hitrovil kaudse tahtluse esinemist A-le võimlemise käigus põhjustatud valu osas. Tõendid on selles osas kriminaalkolleegiumi arvates hinnatavad ühemõtteliselt. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb vastavasisulised järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, milleks praegusel juhul oli vali nutt, mis V. Hitrovi poolt ettevõetud võimlemisharjutustega erinevalt kaitsja poolt väidetust alati kaasnes. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks toonitada, et öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. Käesolevas kaasuses aga sellisest allapoole karistatava kehalise väärkohtlemise piiri jäävast käitumisest ilmselgelt rääkida ei saa.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus on viidanud kannatanu yyy ja xxx ütlustele, kes mõlemad on

kirjeldanud harjutusi sedavõrd ekstreemsetena, mida nad pealt vaadata ei suutnud. C on avaldanud ka arvamust, et nende harjutuste tegemisega tegi V. Hitrov lapsele liiga, mida ta mehe autoriteedile alludes aga alguses väljendada ei julgenud (kd 1, tl 120). Ka maakohus on sedastanud, et n-ö objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ei olnud V. Hitrovi poolt sooritatud harjutused A vanusele lapsele kohased (vt maakohtu otsuse lk 6). Seejuures ei reageerinud laps harjutustele mitte virisemise või vaiksema nutuga, mida võiks tõesti ehk tõlgendada kui reageeringut pelgalt ebamugavustundele või kergemale valuaistingule, vaid seda on üheselt kirjeldatud kui väga kõva karjumist (C ütlused, kd 1, tl 121), mida ei saanud nimetada lihtsalt oigamiseks (B ütlused, kd 1, tl 36). Asjakohane on siinkohal viidata sellelegi, et B (kd 1, tl 36) ja C (kd 1, tl 122) kirjelduse kohaselt hakkas laps juba pelgalt V. Hitrovit nähes nutma, mis kohtute poolt hinnatud tõendikogumi taustal on samuti käsitatav kaudse viitena teravale valuaistingule, mis lähtus just süüdistatavast. Siinkohal tuleb osutada sellelegi, et V. Hitrov ise on üldse eitanud, nagu oleks laps võimlemisel mingitki ebamugavustunnet või vastumeelsust väljendanud (kd 1, tl 129), süüdistades A-le kehavigastuste tekitamises ja tema kehalises väärkohtlemises hoopis lapse xxx (kd 1, tl 141). Eeltoodu kinnitab juba maakohtu poolt sedastatut, et V. Hitrov ei ole kõnealuses küsimuses tõendiallikana usaldusväärne, mistõttu tuleb tema asjasse puutuvad ütlused jätta tähelepanuta.

Nimetatud maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud tehiolud ei jäta kriminaalkolleegiumi

hinnangul seetõttu kahtlust, et V. Hitrov sai lapsega võimlemisharjutusi tehes aru ning leppis asjaoluga,

et

tema

sooritatud

harjutused

põhjustasid

lapsele

märkimisväärset

valu

KarS § 121 lg 1 alt 2 tähenduses. Tõendikogum viitab üheselt sellele, et V. Hitrov lihtsalt ignoreeris neid üheselt valu põhjustamisena tõlgendatavaid märke ning suhtus neisse ükskõikselt (vt kd 1, tl 141: „laps oli lihtsalt laisk ja jonnis“), mis on aga käsitatav tagajärje saabumisega soostumisena KarS § 16 lg 4 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4) ning mis arutatavas asjas on tuvastatud tehiolusid silmas pidades väljaspool mõistlikku kahtlust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-155-09, p 18.2).

Problemaatilisem võib esmapilgul näida küsimus, kas V. Hitrov tegutses kaudse tahtlusega ka

A-l tuvastatud kehavigastuste suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb aga jaatada ka seda.

Nagu eespool märgitud, jaatas ka maakohus, et V. Hitrov pidas võimlemisharjutusi tehes

võimalikuks, et selle tagajärjeks võib olla ka tervisekahjustus. Nõustuda ei saa aga maakohtu seisukohaga, et V. Hitrov lootis talle ettenähtavat tagajärge samal ajal vältida. Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses

tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Ühestki sellisest konkreetsest ja süüdistatava poolt kontrollitavast tõsiselt võetavast asjaolust, mis annaks vaatamata tagajärje saabumise ohu äratundmisele alust siiski jaatada kergemeelsust V. Hitrovi käitumises, kriminaalkolleegiumi hinnangul rääkida ei saa ning neid ei nimeta ka kassaator.

Nagu maa- ja ringkonnakohus õigustatult märkisid, langeb kaudse tahtluse ja kergemeelsuse

puhul nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2012. a otsus asjas nr 1-11-5311, p-d 7.1– 7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Eelnevat silmas pidades tuleb jaatada V. Hitrovil kaudse tahtluse esinemist ka kehavigastuste

kui tagajärje suhtes. Ringkonnakohus on suhtunud põhjendatud kriitikaga maakohtu argumenti, et V. Hitrov tegutses vaid enda parima äranägemise kohaselt. Nii ei vasta tegelikkusele V. Hitrovi väide, et harjutuste ohtlikkusele keegi tema tähelepanu ei juhtinud, kuna kohtute poolt usaldusväärseks tõendiallikaks loetud C ütlustest tuleneb täpselt vastupidine; tema kinnitusel ütles ta süüdistatavale konkreetselt, et need harjutused võivad last kahjustuda, mida V. Hitrov enesekindlalt aga lihtsalt ignoreeris (kd 1, tl 121). Teiseks ei saa jätta tähelepanuta ka neid väliseid ilminguid, mis süüdistatava poolt ettevõetud harjutustel olid. Nii nähtub B ütlustest, kuidas ta märkas lapse jalal verevalumit, mis oli suure tõenäosusega tingitud võimlemisharjutustest. Kõnekas on ka fakt, et kui V. Hitrovi väitel olid harjutused mõeldud soosima lapse arengut, siis xxx kirjelduse kohaselt kadus pärast võimlemist A-l soov ja huvi käimise vastu, kuigi enne oli ta teinud juba mõningaid samme (kd 1, tl 31). Iseäranis ilmne oli võimlemise mõju ajaliselt hilisemate vigastuste puhul, kus B kirjelduse kohaselt oli esmalt märgata A taas kord vähenenud aktiivsust liikumisel, kusjuures lapse parem käsi lihtsalt rippus ning tal oli raske võtta mänguasju ja roomata. Mõne päeva pärast märkas B, et lapse jalg oli pööratud väljapoole ning ta ei saanud sellele toetuda ning nuttis, kui jalga liigutati (kd 1, tl-d 31, 37). Neid väliselt nähtavaid vigastusi on kirjeldanud enda ütlustes ka C (kd 1, tl-d 113, 121).

Kirjeldatut silmas pidades tuleb nõustuda ringkonnakohtu poolt märgituga, et omal käel õpitud

võimlemisharjutusi

äärmise

intensiivsusega

ning

ülemäärast

jõudu

kasutades

verbaalse

väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes

ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Seejuures ei ole arutatavas asjas tegemist olukorraga, kus tervisekahjustuse kui võimaliku tagajärje äratundmiseks olnuks võimeline vaid vastavat spetsiifilist eriharidust omav isik; V. Hitrovi sooritatud harjutuste välist äratuntavat ohtlikkust on selgitanud nii mõlemad eespool käsitletud tõendiallikad kui ka maakohus ise (vt otsuse p 2.1). Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 12.2). Tervisekahjustuse kui võimaliku tagajärje saabumine ei olnud seega väljaspool nn üldist elukogemust ja teospetsiifikat (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-40-13, p 10), mis annaks aluse rääkida kergemeelsusest V. Hitrovi käitumises. Seega on ringkonnakohtu käsitlus kaudse tahtluse esinemisest V. Hitrovile inkrimineeritud tegude toimepanemises õiguslikult veatu ning kassatsioon jääb täielikult edutuks.

Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Ka koduselt

käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka käesolevat asja silmas pidades vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010.a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises (vt eelnev p 17).

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

V. Hitrovi kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 120 euro suuruses summas, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks ning esitamiseks aega kaks ja pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, § 381 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg 10 ja § 6 lg 3 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 2 kohaselt tuleb see summa V. Hitrovilt riigi kasuks välja mõista. Paavo Randma, Eerik Kergandberg, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.