XXi hagi YYi vastu pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 1. juuli 2020. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
XXi 29. juuli 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
15 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Jana Kitter Kostja (vastustaja) YY (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta YYi 23. oktoobri 2020. a ja 30. oktoobri 2020. a taotlused rahuldamata ja tagastada YYile 23. oktoobri 2020. a ja 30. oktoobri 2020. a taotluste lisadeks olevad dokumendid.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 1. juuli 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
Tühistada Harju Maakohtu 9. mai 2018. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud.
5.Jätta menetluskulud XXi kanda. Mõista XXilt YYi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis 900 eurot.
2-18-6841
6.Vabastada XX kohustusest tasuda riigi tuludesse riigilõiv. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse YYi (kostja) vastu tema pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks koos hagi tagamise avaldusega. Menetluskulud taotles hageja jätta kostja kanda. Harju Maakohus andis 3. mai 2018. a kohtumäärusega asja kohtualluvuse järgi üle Pärnu Maakohtule. Harju Maakohus peatas 9. mai 2018. a määrusega hagi tagamiseks VVi pärimismenetluse.
2.Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja kostja VVi pojad. VV suri xx-aastasena xx. xxxxxxxx 2017. a. Hageja pöördus notari büroosse pärimismenetluse läbiviimiseks ja pärandi vastuvõtmiseks. Hagejale ei olnud teada, et pärandaja oli teinud testamendi või pärimislepingu.
15.veebruaril 2018. a teatas notar hagejale, et surnu oli teinud 1. veebruaril 1982. a testamendi kostja kasuks.
3.Hageja asus seisukohale, et kostja on pärimiskõlbmatu VVi suhtes, sest viimaste aastate jooksul oli kostja oma ema suhtes vägivaldne ja tema käitumine seadis korduvalt ohtu ema elu ja tervise.
4.Hagiavalduse kohaselt sattus VV 14. augustil 2011. a SA Pärnu Haiglasse, 5. jaanuaril 2016. a, 23. märtsil 2017. a, 6. aprillil 2017. a ja 8. augustil 2017. a kutsus VV kiirabi. Patsiendi- ja kiirabikaartides oli kõikide juhtumite puhul kaebuseks märgitud, et teda oli peksnud (purjus) poeg: löönud rusikaga selga, sikutanud juukseid, peksnud näkku, trampinud rinnakul. Nimetatu tagajärjel tekkisid VVil otsimikul hematoom, turse, õlavartel hematoomid, hematoomid näos nina ja vasaku silma ümber, labakäel, oli valulikkus rindkeres ja seljal. Hageja oli meditsiinilistele dokumentidele tuginedes seisukohal, et kostja eaka ema süstemaatiline peksmine, tekitatud kehavigastuste raskus ja iseloom ning pidevus viitavad kostja tahtlikule tegevusele põhjustada pärandaja surma.
5.Pärnu Maakohtu 13. aprilli 2018. a otsusega kriminaalasjas nr x-xx-xxxxx tunnistati kostja süüdi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Antud kohtuotsus ei olnud hagi esitamise päevaks veel jõustunud, kuna kostja esitas selle suhtes apellatsioonkaebuse. Ringkonnaprokuröri 25. septembri 2017. a vastuskirjast leiab tõendamist, et kostja suhtes esines põhjendatud kahtlus, et ta oli toime pannud talle inkrimineeritavad kuriteod neljas episoodis,
2-18-6841 milles kannatanuks oli VV. Ringkonnaprokurör seletas kirjas, et üksnes kostja edaspidine vahistamine võib tagada VVi elu ja tervise kaitse. Lisaks sellele leidis kohus kriminaalasjas nr x-xx-xxxxx, et kostja võib toime panna kuritegusid, mis võivad ohtu seada teiste isikute (eelkõige kannatanu VVi) elu ja tervise.
6.Hageja selgitas, et kostja soov põhjustada pärandaja surma väljendus selles, et kostjapoolsed pärandajale tekitatud kehavigastused olid pideva iseloomuga; olid tekitatud sellise jõuga, et oli vajadus kutsuda kiirabi ja mitmekordselt suunata pärandajat haiglasse. Kostja pidi arvestades pärandaja isikut aru saama ja teadma oma tegude õigusvastasusest ning saama aru, et need võivad kaasa tuua pärandaja surma. Hageja asus seisukohale, et selleks, et rakenduks Pärs § 6 lg 1 p 1 ei pea olema tõendatud, et pärandaja ei surnud koheselt pärast peksu ja piinamist, vaid tõendatud peab olema see, et kostja peksis ja piinas oma ema pikaajaliselt ja süstemaatiliselt kasu saamise eesmärgil, mis põhjustas kokkuvõttes pärandaja surma. Kasu objekt oli kinnistu aadressil Xxxxxxxx tn x, xxxxxxxx linn. Eelnevast tulenevalt leidis hageja, et kostja on pärimiskõlbmatu isik oma ema vara suhtes.
7.Hageja ei nõustunud kostjaga, et tema poolt esitatud nõue on aegunud. Pärandaja suri xx. xxxxxxxxxx xxxx. a, pärimiskõlbmatus ei saanud kõne all olla enne pärandaja surma. Hagiavaldus esitati kohtule 2. mail 2018. a, st pärandaja surmast ei olnud möödunud seaduses ettenähtud aeg. Kostja vastuväited
8.Kostja ei võtnud hagi õigeks ning vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskuludeks olid lepingulise esindaja kulud kokku 3448 eurot (koos käibemaksuga).
9.PärS § 6 lg 1 p 1 kohaselt ei muuda pärijat pärimiskõlbmatuks pärandaja suhtes vägivaldne olemine või teise isiku tervise ohustamine. Pärimiskõlbmatuse saab tingida neist asjaoludest vaid pärandaja elu tahtlik ohtu seadmine.
10.Kriminaalasja raames ei leidnud tõendamist ega pole ka kostjat kahtlustatud ega süüdistatud VVi suhtes KarS § 113 lg 1 ega ka KarS § 25 lg 2 – § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalasjas oli kostjale esitatud süüdistus KarS § 121 lg 1 ja § 200 lg 1 järgi. Kriminaalasjas ei tuvastatud ega kostjat ei süüdistatud selles, et tal oli tahtlus põhjustada õigusvastaselt VVi surma. Sellest ei anna tunnistust ka hagiavalduse lisadena kohtule esitatud kiirabikaardid.
11.Kostja hinnangul ei nähtunud ühestki kiirabikaardist, et kostja oleks VVi suhtes rakendanud füüsilist vägivalda. Lisaks ilmnes hageja 23. märtsi 2017. a kiirabikaardist meditsiinitöötaja kahtlus, et tegemist võib olla dementse või luuludega vanainimesega. Seetõttu tuleb suhtuda sellesse skepsisega. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud kiirabikaardid ei tõenda, et pärandaja elu oleks kunagi ohtu sattunud. Samuti ei kinnita kõnealused kiirabikaardid, et neis märgitud vigastused oleks põhjustanud kostja (pärandajal on teinegi poeg, kelleks on hageja).
12.PärS § 6 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldustest ei andnud kostja arvates tunnistust ka prokuröri 25. septembri 2017. a kirjas märgitu, see kajastas üksnes prokuröri hinnangut, et kostja osas esinesid kirja koostamise aja seisuga vahistamise eeldused. Hagi rahuldamine oleks vastuolus PS § 22 lg-st 1 tuleneva süütuse presumptsiooni põhimõttega.
2-18-6841
13.Asjas pole esitatud ühtegi muud tõendit, mis viitaks võimalusele, et kostja soovis pärandaja surma saabumist VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Lisaks oli pärandaja Lääne Ringkonnaprokuratuurile ja politseile edastanud pöördumised, milles pärandaja kinnitas, et kostja ei ole teda peksnud ega röövinud. VV oli palunud kostja vahi alt vabastada, põhjendades seda sellega, et kostja teda hooldaks.
14.Kostja esitas aegumise vastuväite. Hagis toodud asjaoludest, millele hageja nõue tugineb, oli hageja teada saanud enne 2. novembrit 2017. a. PärS § 8 lg 2 kohaselt on pärimiskõlbmatuse tuvastamise nõude aegumise tähtaeg kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teadasaamisest arvates. Seega oli hagi esitamise hetkeks möödunud kuuekuuline aegumistähtaeg. Maakohtu otsus ja põhjendused
15.Harju Maakohus jättis 1. juuli 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning jättis menetluskulud täies ulatuses XXi kanda. Kohus määras XXi poolt YYile hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2854 eurot (4 eurot karistusregistri väljavõtte tasu, 2850 eurot lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga) ning mõistis XXilt YYi kasuks menetluskulude katteks välja 2854 eurot (koos käibemaksuga).
16.Kohus selgitas esmalt, et hageja nõue ei ole aegunud, sest hagi oli esitatud 2. mail 2018. a ehk enne 6 kuu möödumist VVi surmast 25. detsembril 2017. a.
17.Kohus tuvastas asjaolud, mille osas puudub vaidlus: - Hageja ja kostja on VVi pojad; - VV suri xx-aastasena xx. xxxxxxx xxxx. a; - Kostja mõisteti 13. aprilli 2018. a otsusega kriminaalasjas nr x-xx-xxxxx süüdi KarS § 121 lg 2 p-des 2, 3 ja KarS § 200 lg-s 1 sätestatud tegude toimepanemise eest ema VVi suhtes.
18.Asjas oli vaidlus selle üle, kas kostja käitumist VVi suhtes saab käsitada PärS § 6 lg 1 p-s 1 sätestatud tegudena, mis annab aluse tunnistada kostja pärimiskõlbmatuks.
19.Kohtu hinnangul ei kaasne füüsilise vägivallaga automaatselt pärimiskõlbmatust. Pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks tuleb lisaks tuvastada, et VVi surm oli põhjuslikus seoses kostja käitumisega või kostja püüdis oma käitumisega VVi surma saavutada ning surm jäi saabumata kostja tahtest olenemata ning kostja oli VVi surma põhjustanud või püüdnud seda teha tahtlikult ja õigusvastaselt.
20.Kohus leidis, et VVi käsikirjalised pöördumised prokuratuuri lükkavad ümber hageja väited kostja süstemaatilise vägivallatsemise kohta ja selle kohta, et kostja põhjustas ema surma tema piinamisega. Kohus möönis, et palvekirjades sisalduvaid kinnitusi, et röövimist ega vägivalda ei ole olnud, ei saa tõsiselt võtta, kuid samas ei olnud kohtu hinnangul eluliselt usutav, et VV oleks palunud poega koju saata, kui ta tema vägivaldsuse tõttu oli hirmul ja kartis oma elu pärast.
21.Kohtule esitatud teistest tõenditest ei järeldanud kohus kostja poolt aastatepikkust VVi süstemaatilist peksmist ja piinamist. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest kohtu päringule nähtus, et perioodil 12. mai 2007. a kuni 8. august 2017. a, s.o 10 aasta ja kolme kuu jooksul, oli politsei infosüsteemis registreeritud kostja suhtes kokku 21 juhtumit ehk keskmiselt 2 väljakutset aastas. 2008. a, 2010. a, 2012. a ei olnud ühtegi juhtumit. 2015. a on tehtud 5
2-18-6841 väljakutset ja 2017. a 7 väljakutset. Enamuse kirjeldatud juhtumite korral oli kostja olnud alkoholijoobes ja toimetatud kainenema. Kohus tuvastas, et kõik Politsei- ja Piirivalveameti vastuses loetletud juhtumid ei olnud seotud vägivallaga VVi suhtes. Kohus järeldas kogutud tõendite pinnalt, et kostja oli agressiivne peamiselt alkoholijoobes, mil psüühilised pidurdusprotsessid olid häiritud, isik ei valitsenud ennast ja ärritus kergesti. Ükski tõend ei kinnitanud, et kostja oleks olnud eriliselt vägivaldne just VVi suhtes ja oleks soovinud ema surma. Tsiviilõiguslikku tahtlust, VÕS § 104 lg-s 5 sätestatud õigusvastase tagajärje, s.o ema surma saabumise soovi kohus esitatud tõendite ja asjaolude põhjal kostja käitumises ei tuvastanud.
22.Kohtule ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et VVi surm oleks saabunud kostja käitumise tagajärjel. Samuti ei ole tõendeid, et kostja oleks tekitanud VVile selliseid kehavigastusi või tervisekahjustust, mille tagajärjel surma saabumist kostja võis ette näha ja pidi ette nägema. Hageja esitatud arstliku surmateatise kohaselt tingis VVi surma haigus. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et VVi südamepuudulikkus või muud temal tuvastatud haigused olid põhjustatud kostja YYi õigusvastasest käitumisest ema suhtes.
23.Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohus leidis, et kostja lepingulise esindaja poolt kostja esindamisel kulutatud 19 tundi on vajalik ja põhjendatud; kostja esindaja tunnitasu 125 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab advokaadist lepingulise esindaja kohtupraktikas tunnustatud tasumäärale ning on põhjendatud. Kohus ei pidanud põhjendatuks lepingulise esindaja sõidule kulutatud aja kokku 8 tundi ja 10 minutit hüvitamist (tunnitasu määr 60 eurot, millele lisandub). Kohus määras kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks 2854 eurot ja mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja. Apellatsioonkaebus
24.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas Xxxxxxx Maakohtu kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-18-6841 täies ulatuses ja palus Tallinna Ringkonnakohtul teha uus otsus, kõik kohtukulud palus apellant jätta vastustaja kanda.
25.Hageja tõi välja, et Politsei- ja Piirivalveameti vastuses on vaid fikseeritud juhtumid, tegelikke konfliktide arvu ei ole võimalik teada. Samas on tõenditest näha, et politsei sai teavitusi kostja ebaseadusliku käitumise kohta. Väljavõtetest nähtub, et probleemid ja tülid olid VVil kostjaga korduvad. Kostja juhtis tähelepanu, et 4. mai 2017. a juhtumi väljavõttes avaldas VV hirmu, et kostja vahi alt vabastatakse.
26.Hageja heitis maakohtule ette kohtuotsuse punktides 13 ja 14 väljendatut ja leidis, et menetluse käigus kogutud tõendid ja politsei kirjalik hinnang peaks olema piisavaks tõendiks selle kohta, et kostja põhjustas tahtliku ja õigusvastase käitumisega pärandaja surma või püüdis seda teha. Hageja juhtis tähelepanu, et sagedased kallaletungid kostja poolt VVi suhtes toimusid just 2017. a poole aasta jooksul kuni kostja vahistamiseni 8. augustil 2017. a, sest kostja soovis eakas vanuses VVi surma füüsilise vägivallaga kiirendada, et pärand võimalikult kiiresti kätte saada. Hageja jäi seisukohale, et kostja järjepideva käitumisega on tõendatud nii tahtlikkus kui ka õigusvastasus põhjustada pärandaja surma raha ja vara saamise eesmärgil või püüda seda teha. Kostja sai aru enda korduvate tegude õigusvastasusest. Hageja märkis, et VVi surmaeelsed palvekirjad võisid olla kirjutatud kellegi mõjutustel, lisaks on põhjust arvata, et VVil esines dementsus.
2-18-6841
27.Hageja leidis, et vägivallajuhtumeid eaka ema puhul ei ole võimalik statistiliselt arvestada, samuti ei ole vabandus, et kostja oli enamuse juhtumite ajal alkoholijoobes ega saanud arvatavasti aru, milleni vägivallajuhtumid võivad viia. Hageja tõi välja, et kostja jätkab vangis olles hageja ja enda lähisugulaste ähvardamist, millest saab järeldada, et kostja on võimeline rakendama mistahes meetmeid, et Xxxxxxxx tn x, xxxxxxx linn kinnisasi jääks temale või tema naisele.
28.Hageja vaidlustas temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Hageja väljendas kahtlust, et kostjal oli majanduslikult võimalik tasuda lepingulisele esindajale niivõrd kõrget tasu. Ainuüksi kohtumisele Taru Vanglas oli kulunud 1095 eurot. Lisaks ei pidanud hageja usutavaks, et nii 18. juuli 2018. a kui ka 7. augusti 2018. a menetlusdokumendi koostamiseks kulus kostja esindajal kolm tundi. Vastustaja seisukoht
29.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu ning palus jätta see rahuldamata.
30.Kostja ei nõustunud hageja väidetega, et kostja olnuks pärandaja suhtes vägivaldne või et ta oleks pärandajat piinanud. Sündmuste väljavõtted ei kirjelda ühtegi konkreetset tegu, millega oleks kostja tahtlikult tegutsenud enda ema surma saabumise eesmärgil. Pärandaja ei vajanud tõsist meditsiinilist sekkumist ega esinenud muid objektiivseid asjaolusid, mis viitaks sellele, et kostja soovis pärandaja surma põhjustamist. Politsei ei ole ühelgi korral tuvastanud, et kostja oleks enda ema elu ohtu seadnud. Hageja ei tõendanud, et VVi palvekirjad olid koostatud kellegi surve all, seega on see vaid oletus.
31.Seoses menetluskulude vaidlustamisega tõi kostja välja, et kostja lepingulise esindaja tunnihind koos käibemaksuga vastab õigusteenuse turu keskmisele hinnale. Viide Tartu Vanglas kostja külastamisega seonduvatele kuludele on asjakohatu, kuivõrd sõidukulusid ei mõistnud kohus hagejalt välja. Hindamaks menetlusdokumendile kulunud aega tuleb arvestada lisaks dokumendi pikkusele ka selle sisu. Sisu osas ei ole hageja argumente esitanud.
32.23. oktoobril 2020. a esitas kostja isiklikult avalduse koos taotlustega. Kostja vaidles apellatsioonkaebuses esitatud väidetele vastu, kirjeldas hageja, kostja ja nende perekonna läbisaamist. Kostja taotles, et kohus võtaks tsiviilasja juurde järgmised tõendid: pilt 3. oktoobri 2017. a juhtumist; teatis KK üliõpilase staatusest; VVi kiri XXile 2017. a mais; väljavõte xxxxxxxx talust seisuga jaanuar 2000. a ja väljavõte yyyyyyyy talust seisuga aprill 2001. a; väljavõte juhatuse protokollist nr 18 29. juulist 1983. a; ttttttt Talu 12. juuni 2018. a seletus; RR 12. juuni 2018. a seletus; kiirabikaart 23. märtsist 2017. a; YYi kiri VVile; 26. juuli 2019. a teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta; Kommunismiehitaja ajaleht 27. jaanuarist 1979. a; toimikute andmed infosüsteemist AIS; VV 25. oktoobri 2019. a e-kiri; KK pärimismenetluse algatamise teade; RR 31. augusti 2020. a e-kiri; EE 6. oktoobri 2020. a vastus kuriteoteatele.
33.Kostja palus Tartu Rahvusarhiivist välja nõuda ja tsiviilasja juurde võtta kõik toimikud arhiividest, mis on seotud XXi kuritegudega 1979. a ja 1983. a ning 1979. a pärimistoimiku. Kostja lisas taotlusele väljavõtted andmearhiivist AIS koos toimikute andmetega (kd II, tl 130 p - 131).
34.Kostja palus kohtul Politsei- ja Piirivalveametilt välja nõuda ja tsiviilasja juurde võtta Tea Rea poolt 13. jaanuari 2020. a väljastatud juhtumite loetelu ning võrrelda neid Politsei- ja
2-18-6841 Piirivalveameti andmebaasiga Tallinnas. Kostja soovis välja nõuda 4. mai 2017. a juhtumi kirjelduse (kd II, tl 132).
35.Kostja palus, et kohus teeks esitatud tõenditest koopiad ning saadaks originaalid kostjale tagasi (kd II, tl 148).
36.Kostja esitas 30. oktoobril 2020. a taotluse, millega palus tsiviilasja juurde tõendina võtta teatise XXi pärimistoimikust, et tõendada, et MMi surma põhjuseks on hulgaline roiete kinnine murd ja tapmine.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust.
38.Kostja esitas 23. oktoobri 2020. a ja 30. oktoobri 2020. a isiklikult esitatud avaldustes taotlused tõendite vastuvõtmiseks ja väljanõudmiseks (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 32-35). Kolleegium leiab, et taotlused tuleb jätta TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 238 lg 3 p 3 alusel rahuldamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama menetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus TsMS § 237 lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui tõend esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast ja selle tagastada.
38.1.Sellest tulenevalt ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid asja materjali hulka vastu ei võta. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Praeguses asjas soovib kostja esitada lisaks apellatsioonimenetluses hilinenult veel tõendeid. Eeltoodu kohaselt saaks ringkonnakohus koguda uusi tõendeid, kui kostja ei saanud maakohtus taotleda tõendite vastuvõtmist ja väljanõudmist mõjuval põhjusel, sh maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, või siis, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostja esitas väljavõtte juhatuse 29. juulist 1983. a protokollist nr 18 maakohtule 23. juulil 2019. a , mida maakohus asja juurde ei võtnud (vt II kd, tl 58). Lisaks taotleb kostja uute tõendite vastuvõtmist ja väljanõudmist. Kostja ei ole esitanud TsMS § 652 lg 3 järgi mõjuvat põhjust, miks apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid ei saanud varem esitada. Seega tulnuks kõik tõendid ja taotlused esitada maakohtus. Samuti ei ole kostja väitnud, et tõendite ja taotluste esitamata
2-18-6841 jätmise esimese astme kohtu menetluses tingis maakohtu menetlusõigusnormi oluline rikkumine.
38.2.Vastuseks kostja 4. veebruari 2021. a avaldusele märgib ringkonnakohus, et nähtuvalt Kohtute Infosüsteemist, tegi maakohus Harju Maakohtu 9. mai 2018. a kohtumääruse mh kostjale ja kostja lepingulise esindajale 25. novembril 2019. a nähtavaks, mil pidi kostja lepinguline esindaja vastava teavituse saama.
39.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja on poolte ema VVi testamendijärgse pärijana pärimiskõlbmatu. Hageja väitel on kostja oma ema vara suhtes pärimiskõlbmatu, sest peksis ja piinas pärandajat kasu saamisel eesmärgil pikaajaliselt ja süstemaatiliselt, mis põhjustas ilmselt kokkuvõttes pärandaja surma.
40.PärS § 6 lg 1 p 1 kohaselt on pärimiskõlbmatu isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et tsiviilasja vaidluse lahendamisel karistusõiguslikust tahtluse mõistest lähtuda ei saa ning leiab, et osundatud sätte puhul tuleb eelistada karistusõiguskonformset tõlgendust (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p 8.2). PärS § 6 lg 1 p 1 puhul tuleb tahtlust sisustada KarS § 16, õigusvastasust aga KarS § 27 kaudu. Seega muutub PärS § 6 lg 1 p 1 alusel päriskõlbmatuks esiteks isik, kes on toime pannud mingi sellise teo (sh tegevusetuse, kui isik oli õiguslikult kohustatud tegutsema), mis põhjustas pärandaja surma, kusjuures isik pidas tegu toime pannes vähemalt võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4), et selle tagajärjeks on kannatanu surm (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1128-06, p-d 9-10 ja 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 17). Isiku teotahtlus tuleb seejuures tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-111-16, p 11). Karistusõiguslikult on selline käitumine tavaliselt kvalifitseeritav KarS §-de 113-116 või mõne muu sellise kuriteokoosseisu järgi, mille üheks tunnuseks on surma tahtlik põhjustamine (nt KarS §-d 89–90). Pärandaja surma tahtlik põhjustamine on õigusvastane, kui puudub õigusvastasust välistav asjaolu, näiteks hädakaitse (KarS § 28).
41.Seega tuginemaks sellele, et kostja põhjustas tahtlikult pärandaja surma, pidi hageja tõendama lisaks pärandaja surmale ja kostja teole, ka nende vahel eksisteeriva põhjusliku seose ning asjaolu, et kostja tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et ta põhjustab oma käitumisega pärandaja surma. Tõendatud ei ole, et kostja vägivaldne käitumine (hagiavalduses esile toodu kohaselt peksis kostja ema näkku, selga ja vastu rindkeret, trampis rinnaku peal, lohistas juukseidpidi, lõi rusikaga) pärandaja suhtes oli saabunud tagajärjega (s.o VVi surmaga) põhjuslikus seoses. Maakohus tuvastas menetlusreegleid järgides, et VVi vahetuks surmapõhjuseks oli südamepuudulikkus (I50.9), varasemaks põhjuseks (vahetult surmapõhjust esile kutsunud haigusseisundid, vigastused, mürgistused) septitseemia (A41.9) ning surma algpõhjuseks (põhihaigus mürgistus, vigastus, muu toime) olid vaskulaarsed soolehäired (K55.0) ning muu surma soodustanud oluline seisund, mis ei seondu vahetu surmapõhjusega, oli krooniline isheemiatõbi (I25). Maakohus ei eksinud, kui järeldas, et asjas ei ole esitatud tõendeid, et VVi südamepuudulikkus või muud temal tuvastatud haigused olid põhjustatud kostja YYi õigusvastasest käitumisest ema suhtes. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik hageja soovitud järeldust teha ka apellatsioonkaebuses viidatud Politsei- ja Piirivalveameti 19. juuni 2019. a vastusest kohtu päringule (I kd, tl 153-159). Osundatud tõendist nähtuvad andmed kostja suhtes politseisüsteemis VViga seotud registreeritud juhtumite kohta, kostja vastavate tegude kirjelduse ja karistatuse kohta asjades, kus kannatanu oli VV, kuid nendest andmetest ei ole võimalik järeldada, et VVi surma põhjustas kostja
2-18-6841 käitumine. Samuti ei ole tõendatud, et kostja püüdis põhjustada tahtlikult pärandaja surma, sest olukorrast, kus isik PärS § 6 lg 1 p 1 mõttes püüab põhjustada tahtlikult pärandaja surma, saab rääkida eeskätt siis, kui isik on toime pannud või vähemalt vahetult alustanud mõne sellise teo toimepanemist, mille puhul ta vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see võib kaasa tuua pärandaja surma, kuid surm jääb selle teo tagajärjel siiski saabumata (vrd KarS § 25).
42.Kostja on VVi kehalises väärkohtlemises süüdi tunnistatud KarS § 121 lg 2 p-ide 2 ja 3 järgi, mis näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. Seega ei ole ka karistusõiguslikult kostja käitumine kvalifitseeritud kuriteokoosseisu järgi, mille üheks tunnuseks on surma tahtlik põhjustamine (nt KarS §-d 89–90). Asjaolud ja väited kostja käitumise kohta ülejäänud pereliikmete suhtes ei oma asja lahendamisel tähtsust, mistõttu kolleegium neid ei analüüsi.
43.Arvestades ka eeltoodud põhjendusi ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja pärimiskõlbmatuseks alust, mistõttu on hagi jäetud õigesti rahuldamata.
44.Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja ka kostja menetluskuludega seonduvat. Hageja ei pea tõsiseltvõetavaks kostja menetluskulusid summas 2854 eurot, sest ei ole usutav, et kostjal olnuks võimalik palgata advokaat, kelle tunnihind on koos käibemaksuga 150 eurot. Samuti peab hageja küsitavaks ajakulu kohtumisele kliendiga Tartu Vanglas koos edasi-tagasi sõiduga ning 18. juuli ja 7. augusti 2018. a menetlusdokumendi koostamisele.
44.1.Kolleegium selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosaliselt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Seega ei oma tähtsust, kas kostjal oli võimalik esindajale tasu maksta või kes on selle tasunud (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-65-13, p 18).
44.2.Riigikohus on leidnud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Seega saab ringkonnakohus kontrollida eelkõige, kas maakohus on õigust õigesti kohaldanud. Ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse menetlusdokumendi koostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu.
44.3.Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole hagejalt kostja esindaja sõidukulusid välja mõistnud, mistõttu on hageja vastavad etteheiteid asjakohatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ka osas, milles hageja vaidlustab kostja esindajakulude väljamõistmist Tartu Vanglas kliendiga kohtumise ning 18. juuli ja 7. augusti 2018. a vastuste koostamise eest. Olukorras, kus hageja ei esitanud maakohtu määratud tähtajal (vt II kd, tl 64) kostja menetluskulude nimekirja kohta konkreetseid vastuväiteid kostja esindaja ajakulule, on maakohus piisavalt täitnud põhjendamiskohustust, märkides, et osas, milles maakohus menetluskulusid ei vähendanud, on need põhjendatud ja vajalikud arvestades vaidluse sisu, asjas esitatud tõendite ja kirjalike seiskohtade sisu ja mahtu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole
2-18-6841 maakohus kostja esindajakulu põhjendatust ja vajalikkust hinnates ületanud diskretsioonipiire. Esindajakulude kindlaksmääramisel ei saa lähtuda menetlusdokumentide lehekülgede arvust ja seda ei ole ka maakohus teinud. Arvestada saab asja mahtu ning õiguslikku ja tõenduslikku keerukust. Praeguse asja puhul tuleb arvestada esindaja ajakulu põhjendatuse hindamisel ka esindaja vajadusega läbi töötada piisavalt mahukad materjalid. Selles valguses ei ole kostja menetluskulude suurus ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt ülemäärane.
45.Ülalmärgitut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada.
46.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 9. mai 2018. a määrusega on hagi tagamiseks peatatud Tallinna notari KK menetluses olevas (nüüd üle antud Pärnu notari JJ menetlusse [II kd, tl 99-105]) VVi pärimisasjas pärimismenetlus ning kõik sellega seonduvad toimingud sh pärimistunnistuse tõestamine (I kd, tl 56-60). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis selle kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei ole vaja jätta hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmise tagamiseks. Hagi tagamine tuleb seetõttu tühistada. Menetluskulud
47.Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
48.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja 21. septembri 2021. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks lepingulise esindaja kulud 1125 eurot (koos käibemaksuga): esindajal kulus apellatsioonkaebusega ja maakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund, sellele vastuse koostamiseks 4 tundi, kliendiga nõupidamisele 1 tund ning hageja 21. septembri 2020. a menetlusdokumentidega tutvumisele ja lõpliku seisukoha koostamisele 1 tund ja 30 minutit. Kolleegiumi hinnangul saab põhjendatud ajakuluks maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning sellele vastuse koostamiseks nende sisu ja mahtu arvestades lugeda 4 tundi. Hageja 21. septembri 2021. a (kostja menetlusdokumendis ekslikult märgitud 21. september 2020. a) menetlusdokumentidega tutvumiseks ning lõpliku seisukoha koostamiseks saab nende sisu ja mahtu arvestades lugeda põhjendatud ajakuluks 1 tund. Kliendga nõupidamisele kulunud 1 tund on kolleegiumi arvates põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Seega arvestades asja mahtu ja keerukust on põhjendatud ja vajalik esindaja ajakulu 6 tundi. Kohtupraktikas on lähtutud kõrgema tasumäära põhjendatuse hindamisel mh sellest, kas tegemist on advokaadiga või mitte. Kostja esindaja on vandeadvokaat. Seetõttu peab kohus kostja lepingulise esindaja tunnitasumäära 125 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Põhjendatud tasu suurus koos käibemaksuga on 150 eurot tunnis.
49.Eelnevat arvestades on kostja esindaja põhjendatud tasu kokku 900 eurot (6 tundi x 150 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
50.Hageja oli menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest selle esitamisel. TsMS § 190 lg 4 kohaselt tuleks hagejalt tasumata riigilõiv riigituludesse välja mõista. Ringkonnakohus leiab, et praegu esineb siiski TsMS § 190 lg 7 kohaselt mõjuv põhjus
2-18-6841 hageja sellest kohustusest vabastamiseks. Nimelt arvestab kohus vaidluse asjaolusid ning et hageja sissetulekuteks on vaid puudega täiskasvanu toetus ja töövõimetoetus. Sellises olukorras ei ole põhjendatud panna hagejale täiendavaid kohustusi riigilõivu tasumise näol. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.