Kohtulahend

aktile allkirja sellega tutvumise ja kättesaamise kohta. Praegusel juhul on juurdekirjutuste hetke puhul tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei ole täitemenetluses kinnisasja arestimise akt koostatud nõuetekohaselt, mis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 55 p 1 kohaselt tähendab arestimise tühisust. Kuna arestimist ei ole toimunud, siis ei saa rääkida ka, et I. T. oleks täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara kasutanud ja käsutanud, kui see vara oleks talle vastutavale hoiule antud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

toimusid 2011. aastal ja siis käsitati küttesüsteemi hulka kuuluvat õhksoojuspumpa kinnisasja olulise osana ning I. T. varana. Juhul kui tegemist oli kolmanda isiku varaga, siis oleks süüdistatav pidanud kinnisasja arestimise akti vaidlustama. I. T. väide, et ta ei teadnud kuni selle ajani, kui ta politseisse kutsuti, et õhksoojuspumbaga on probleeme, on alusetu ja paljasõnaline, sest kohe pärast õhksoojuspumba kadumist võttis kohtutäitur temaga ühendust ja informeeris teda probleemi olemasolust. Seega oleks I. T. saanud siis kohe asuda arestimist vaidlustama ja esitada ka tema käes oleva akti koopia, milles tema väidete kohaselt ei olnudki õhksoojuspumpa üles kirjutatud. Seega leiab kassaator, et I. T. vastupidised ütlused selles osas on eluliselt mitteusutavad ja paljasõnalised.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

väärale

kohaldamisele.

Kolleegium

leiab,

et

erinevad

materiaal-

ja

menetlusõiguslikud minetused kogumis toovad kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise.

Kriminaalasja peamiseks vaidlusküsimuseks on kujunenud hinnangu andmine arestimisakti

usaldusväärsusele, s.o küsimusele, kas I. T. poolt väidetavalt minema viidud õhksoojuspump oli arestimisaktis algusest peale kirja pandud kinnisasja olulise osa või päraldisena või mitte. Maakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, ringkonnakohus aga eitavalt. Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse

kohtulikul

arutamisel

tuvastatud

faktiliste

asjaoludega

ning

miks

tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 17). Kriminaalkolleegium leiab, et praegusel juhul ei vasta ringkonnakohtu lahend neile nõuetele, osutades konkreetselt järgnevale.

lg 5 kohaselt peab kohtutäituri koostatud dokument, sh kinnisasja arestimise akt, olema arvutikirjas. Määrustiku § 20 lg 6 kohaselt tuleb dokumenti tehtavad hilisemad parandused õiendada, märkides paranduste tegemise aja ja allkirjastades selle. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna käsikirjaliste osade juures puuduvad kuupäevad ning allkirjad, ei saa välistada, et need on sinna lisatud hiljem, s.o pärast akti allkirjastamist süüdistatava poolt. Kuigi seda ei ole sõnaselgelt väljendatud, võib kohtuotsusest välja lugeda apellatsioonikohtu tõstatatud kahtluse, mille kohaselt ei saa välistada, et vaatlusalune kinnisasja arestimise akt on (hilisemaid märkusi puudutavas osas) võltsitud. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

Eelneva kokkuvõtteks leiab kriminaalkolleegium seega, et ringkonnakohus on kehtestanud

vaatlusaluse dokumendi suhtes põhjendamatult range ning materiaalõiguslikust regulatsioonist irduva usaldusväärsuse standardi.

Teise keskse argumendina on ringkonnakohtu otsuses sedastatud, et kuna I. T. ei esitanud

kohtule talle edastatud arestimisakti ärakirja, on nende käsikirjaliste juurdekirjutuste tõesust puudutavas osas tegemist nn sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kahtlused tuleb KrMS § 7 lg-st 3 juhindudes tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka selle käsitlusega.

Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus muutnud praktiliselt sisutühjaks juba viidatud

TMS § 75 lg-tes 3 ja 4 sisalduva regulatsiooni, millega on kehtestatud kohtutäituri koostatud arestimisakti võlgnikule edastamise nõue, kuna võlgnik saaks sellisel juhul talle edastatud ärakirja nt pahatahtliku kõrvaldamise või lihtsalt esitamata jätmise korral alati osutada täitetoimikus sisalduva arestimisakti võltsitusele ning in dubio pro reo-põhimõtte rakendamist nõudes jõuda selle dokumendi kui tõendi ebausaldusväärsuseni ning tõendikogumist kõrvaldamiseni. Kolleegium meenutab, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). Iseenesest ei ole välistatud, et selline arestimisakti ühepoolselt hilisemate täienduste lisamine võib aset leida, kuid kindlasti ei saa sellekohast järeldust rajada pelgalt faktile, et võlgnik ei võimalda akti autentsust kontrollida, jättes oma väidete kinnitamiseks esitamata talle antud või kätte toimetatud arestimisakti ärakirja. Ühtegi teist kandvat argumenti, millele tuginevalt saaks rajada sellise hüpoteesi kinnisasja arestimise akti tagantjärele täiendamise kohta, ringkonnakohtu otsusest aga ei leia.

Samal ajal põhjendas maakohus arestimisaktile tuginemist kogumis teiste tõenditega.

Apellatsioonikohus maakohtu sellekohaseid argumente, millega lükati ümber juba maakohtus kõlanud versioon arestimisakti hilisemate käsikirjaliste lisanduste tegemise kohta, oma otsuses hinnanud ei ole. Nii on maakohus arestimisakti analüüsides nt märkinud, et käsitsi kirjutatud sõna „soojuspump“ ei ole mitte vaatlusaluse käsikirjalise teksti viimane sõna, vaid asetseb käsikirjalise teksti vahel. See omakorda tähendab, et kohtutäitur pidanuks jätma algusest peale spetsiaalselt kahe sõna vahele tühiku, et sinna lisada hiljem sõna „soojuspump“, mida kohus ei pidanud aga kuigivõrd usutavaks versiooniks (vt maakohtu otsuse lk 9). Millistel kaalutlustel on ringkonnakohus leidnud, et selline versioon on tema hinnangul siiski täiesti usutav, kohtuotsusest aga ei nähtu.

Kolmandaks suhtub kriminaalkolleegium kriitiliselt ringkonnakohtu poolt isikuliste

tõendiallikate usaldusväärsuse käsitlusse, täpsemalt selle puudumisse. Kuigi ringkonnakohtu otsuses ei ole seda selge sõnaga välja öeldud, on versiooniga selle kohta, et vaatlusalust arestimisakti on kohtutäitur hiljem ühepoolselt täiendanud, teda sisuliselt süüstatud nii dokumendi võltsimises kui ka valeütluste andmises nii eel- kui ka kohtumenetluses. Sellekohase kahtluse põhjendatuse kohta leiab ringkonnakohtu lahendist aga vaid ühe asjasse puutuva lause: „Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu väitega, et kohtutäituril puudus igasugune alus valetada, sest tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei tugine ühelegi tõendile“ (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.4). Sellise lakoonilise väite esitamisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul jäetud vastamata mitmele samal ajal paratamatult tekkivale küsimusele, mis seisnevad järgnevas.

Nagu eespool korduvalt mainitud, antakse kohtutäituri koostatud arestimisakti ärakiri

TMS § 75 lg 3 ls 2 ja lg 4 ls 1 kohaselt üle ka võlgnikule. Ka I. T. enda kinnitusel edastati talle arestimisakti ärakiri, kusjuures temale antud koopias käsikirjalist märkust soojuspumba kui kinnisasja olulise osa kohta ei sisaldunud (vt kd 1, tl 34 pöördel). Sellises situatsioonis tähendab ringkonnakohtu esitatud versioon aga seda, et kohtutäitur otsustas – millisel iganes põhjusel – pärast arestimisakti ärakirja üleandmist I. T-le enda kätte jäänud arestimisakti täiendada tegelikkusele mittevastavate andmetega. Sellist versiooni ei saa mõistagi lõpuni välistada, kuid asudes maakohtust erinevale seisukohale, pidanuks ringkonnakohus seda millegagi põhjendama. Samuti tuleb silmas pidada, et kohtutäitur, kes tegi väidetavalt ühepoolseid täiendusi enda käes olevale arestimisakti originaalile, ei saanud kuidagi teada ega kontrollida seda, kas I. T. käsutuses olev ärakiri on jätkuvalt olemas või mitte. Seega nende tegelikkusele mittevastavate juurdekirjutuste tegemisel ning arestimisakti pärastisel uurimisasutusele edastamisel pidi kohtutäitur tegutsema teadmises, et tema võltsing saab ilmsiks samal hetkel, kui I. T. esitab tema käsutuses oleva arestimisakti ärakirja kas uurimisasutusele või kohtule. Millised asjaolud pidanuks sellise ebaloogilise käitumise kohtutäituri poolt tingima, ringkonnakohus enda otsuses ei ava. Täiendavalt märgib kolleegium, et maakohus on kohtutäitur R. P. ütluste usaldusväärsuse hindamisel viidanud mh kannatanu Ü. H. ütlustele ning põhjendanud süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust ka ülejäänud tõendikogumi taustal. Ringkonnakohtu otsusest sellekohast sisulist analüüsi paraku ei nähtu, puudub igasugune I. T. ütluste ja nende usaldusväärsuse analüüs, sh haakuvus ülejäänud tõendikogumiga jne. Ka neid minetusi loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Viimasena viitab kriminaalkolleegium mitmele materiaal- ja menetlusõigust puudutavale

momendile, mida tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada.

Materiaalõiguslikult on väär arusaam, et kinnisvara arestimise akti puudused toovad kaasa vara

arestimise tühisuse tervikuna. Ringkonnakohtu otsuses osutatud TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2014 otsus asjas nr 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi.

Kohtumenetluse käigus on tekkinud vaidlus ka selle üle, kas õhksoojuspump, mille

eemaldamist I. T-le ette heidetakse, oli kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 53 lg 1 tähenduses. Nii on ringkonnakohus märkinud, et vaidlusaluse õhksoojuspumba puhul tuleb seda eitada, kuna see ei kuulunud I. T-le (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.5). Siinkohal on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TsÜS § 53 lg 2 ls-s 1 märgitu, mille kohaselt ei saa asi ja selle olulised osad olla erinevate isikute omandis. Isegi kui ringkonnakohus leidis, et õhksoojuspump ei saa olla arestitud kinnisasja oluline osa, oleks tulnud edasiselt kontrollida, kas see võis olla kinnisasja päraldiseks TsÜS § 57 lg 1

tähenduses. Kolleegium osutab siinkohal, et sellisele võimalusele on alternatiivselt viidatud ka I. T-le esitatud süüdistuses (nn alternatiivse süüdistuse võimalikkuse kohta vt nt Riigikohtu 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29). Jaatava vastuse korral tuleb kohtul omakorda hinnata, kas päraldise eemaldamine hoonest võib olla selle loata käsutamine TMS § 142 lg 1, § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning KarS § 308 mõttes.

Ringkonnakohus on kriminaalasja lahendamise seisukohalt ühe keskse probleemina nimetanud

ka seda, kas süüdistatav viibis arestimisakti koostamise juures või mitte (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.2), sellele otsuse motiivides aga vastust andmata. Nimelt on I. T. kohtus eitanud, et ta viibis kinnisasja arestimise juures, kohtutäitur R. P. on tema kohalolekut aga kestvalt kinnitanud. Nimetatud asjaolu on olulise tähendusega seetõttu, et kui teha kindlaks, et I. T. siiski viibis kinnisasja arestimise juures ning talle edastati arestimisakti ärakiri, kuhu tal kohtu käsutuses oleva akti koopia kohaselt avaldusi ja märkusi lisada ei olnud (kd 2, lk 16 pöördel), siis TMS § 75 lg 5 kohaselt ei või võlgnik või sissenõudja, kes viibis vara arestimise juures ja ei teinud arestitava vara kohta avaldusi ega märkusi, kaevata akti ebaõige koostamise peale ega tugineda hiljem akti ebaõigsusele. Nagu öeldud, ei ole ringkonnakohus ka sellele küsimusele kriminaalasja menetlemisel vastanud.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2016. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Prokuratuuri taotlus jõustada maakohtu otsus jääb rahuldamata. Kuigi ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel – konkreetsemalt tõendikogumi kindlaksmääramisel ja kohtuotsuse põhistamisel – oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel alust tõsikindlalt järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides satuks kolleegium vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus (vt ka Riigikohtu

Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta ei ole Riigikohtule esitatud.

Paavo Randma, Saale Laos, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.