Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Anneli Alekand ja Ingrid Kullerkann
Kohtuasi ja menetlusliik
Aleksandr Stepaništševi süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu 18. juuni 2025. a otsus
Apellatsioonide esitajad
Aleksandr Stepaništšev (isikukood 38904152253; kodakondsuseta; viibib vahi all; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata) Aleksandr Stepaništševi Neiland
Apellatsioonimenetluse teised pooled
kaitsja vandeadvokaat Alar
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma kannatanu A.O. (isikukood xxxxxx) kannatanu lepinguline esindaja Küllike vandeadvokaadi abi Simone Eelmaa
Menetluse vorm
Namm
ja
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 18. juuni 2025. a otsus Aleksandr Stepaništševile KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 1) mõista Aleksandr Stepaništševile KarS § 113 lg 1 järgi 7 aastat ja 5 kuud vangistust; 2) mõista Aleksandr Stepaništševile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks ükskkaristustest raskeima suurendamise teel 8 aastat ja 5 kuud vangistust.
6.Arvata A.O. le apellatsioonimenetluses valitud esindajate poolt osutatud õigusabi tasu 1240 eurot (sh 240-eurone käibemaks) menetluskulu hulka. Mõista see Eesti Vabariigilt välja A.O. kasuks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Aleksandr Stepaništševile esitati süüdistus kahe kuriteo toimepanemises.
2.Süüdistuse kohaselt leidis ta täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas kärbiku 4–5 padruniga ja hoidis neid enda elukohas aadressil XXX. Tegemist on 16-kaliibrilise sileraudse püssiga TOZ-B nr 35820, mis oli käsitöönduslikult ümber ehitatud ja laskekõlbulik. A. Stepaništšev ei teavitanud politseid viivitamatult tulirelva ja laskemoona leiust ega andnud leitud tulirelva ja laskemoona üle relvaseaduse (RelvS) § 9 lg-s 1 sätestatu kohaselt. Samuti puudus A. Stepaništševil RelvS § 19 lg-s 2 ettenähtud tulirelva luba või selle soetamisluba, mistõttu selle edasitoimetamine leiukohast oma koju ja seal selle hoidmine oli tulirelva ebaseaduslik valdamine, kandmine, hoidmine ja omamine RelvS §11 lg 2 tähenduses. Sellega käitles A. Stepaništšev tulirelva ebaseaduslikult ja pani toime karistusseadustiku (KarS) § 418 lg-s 1 sätestatud kuriteo.
3.Samuti heidetakse A. Stepaništševile ette, et ta tappis 27. mail 2024 kella 22.23 paiku V.M. i. Meeste vahel oli eelnevalt tekkinud konflikt, millele järgnes Kohtla-Järvel X tänaval rüselus ja selle rüseluse käigus sooritas A. Stepaništšev ühe lasu tema käes olnud kärbikust ning tabas sellega V.M. i kaela. Viimane suri saadud vigastuse tagajärjel sündmuskohal. Nii pani A. Stepaništšev toime KarS § 113 lg 1 järgse kuriteo. Maakohtu otsus
4.Viru Maakohtu 18. juuni 2025. a otsusega tunnistati A. Stepaništšev süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja talle mõisteti 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Ta mõisteti süüdi ka KarS § 113 lg 1 järgi ja teda karistati selle eest 9-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.
5.Tulirelva seadusevastases käitlemises tunnistas A. Stepaništšev end süüdi. Enda süüdistamist tapmises aga süüdistatav õigeks ei pidanud. Sellega seoses selgitas A. Stepaništšev järgmist. 27. mail 2024 veetis ta hommikust peale aega oma tuttavate V.M. i ja I.G. iga – käidi Jõhvi politseijaoskonnas ja ühe kooli juures ning hilja õhtul tulid äsja nimetatud mehed A. Stepaništševi poole. Tulijatel oli kaasas pudel viina ja džinnid. A. Stepaništšev läks neile õllepurgiga välja vastu. Krundi kõrval hakati alkoholi tarvitama. V.M. sundis ka A. Stepaništševi viina jooma. Järsku hakkas V.M. A. Stepaništševit erinevate sõnadega solvama. Mingi hetk tulid meeste juurde A. Stepaništševi tütred, kellele V.M. andis kümme eurot. Varsti pärast tüdrukute meeste juurest lahkumist tõi A. Stepaništševi abikaasa L.S. selle kümme eurot V.M. ile tagasi ja kutsus A. Stepaništševi tuppa. Lepitigi kokku, et V.M. ja I.G. lähevad ära – neile pidi autoga vastu tuldama ja nad hakkasid kõndima selle
koha suunas, kus auto nad peale võtma pidi. A. Stepaništšev läks neid saatma. V.M. aga hakkas teda jälle solvama ja ka lööma. Seetõttu hakkasid A. Stepaništšev ja V.M. maadlema. A. Stepaništševil õnnestus V.M. pikali maha panna ja teda seal kinni hoidma hakata. Siis aga tõmbas I.G. A. Stepaništševi V.M. ist eemale. Pärast seda hakkas A. Stepaništšev liikuma oma maja suunas. V.M. aga tuli talle järele ja hakkas teda kaelast kägistama. Nad kukkusid pikali ja I.G. lahutas nad taas ära. Seejärel jooksis A. Stepaništšev oma maja juurde, võttis sarast kärbiku ja 2 padrunit ning läks tagasi. Ta tahtis teha kärbikuga agressiivse V.M. i hirmutamiseks lasu. Relva laadis ta tee peal ära. Uuesti tekkis kähmlus, mille käigus V.M. tahtis korduvalt kärbikust kinni haarata. A. Stepaništšev jooksis V.M. ist eemale, ent viimane järgnes talle. A. Stepaništšev tegi hoiatuslasu vastu maad. Järsku toimus veel üks lask, mis tabas V.M. ki, kes kukkus pikali. A. Stepaništšev proovis kohe T-särgiga verejooksu peatada ja I.G. helistas Häirekeskusesse. Varsti läks A. Stepaništšev sündmuskohalt koju, pesi end ära ja vahetas riided ning naasis siis tulistamispaika.
6.V.M. i elukaaslase A.O. ütlused olid lühidalt sellised. 27. mail 2024 V.M. kodus ei olnud. Umbes pool kümme õhtul aga helistas V.M. A.O. le ja ütles, et ta tuleb varsti koju. Seda siiski ei juhtunud. Ca 22.20 helistas A.O. le tema õde, kes ütles, et V.M. iga juhtus midagi – kiirabi sõitvat tema juurde. Natuke aega hiljem helistas talle I.G. või viimase õde V.G. ja ütles, et V.M. on surnud. A.O. sõitis sündmuspaika, ent politsei teda V.M. i laiba juurde ei lubanud. Auto juures oodates nägi A.O. , kuidas metsast tuli käsi üleval hoides välja A. Stepaništšev ja politsei pidas ta kinni. A.O. organiseeris V.M. i matused. Mõni aeg pärast V.M. i surma sündis A.O. ja V.M. i laps. A.O. l on psüühiliselt väga raske ja ta vajab psühholoogi abi, ent ta ei suuda selle abi eest tasuda.
7.I.G. selgitas järgmist. Ta läks 27. mai 2024 õhtul V.M. iga A. Stepaništševile külla. Neil oli kaasas pudel viina ja 8 purki džinni. A. Stepaništšev tuli neile välja vastu ja nad hakkasid A. Stepaništševi auto juures juttu ajama ning alkoholi jooma. Mingil hetkel tuli välja A. Stepaništševi tütar, kellele V.M. andis 10 eurot ja laps läks siis tuppa tagasi. Varsti pärast seda tuli õue A. Stepaništševi abikaasa L.S. , kes tõi selle raha V.M. ile tagasi, sest A. Stepaništševi lapsed ei suutnud raha omavahel ära jagada. Naine läks tagasi tuppa, ent A. Stepaništševi ja V.M. i vahel tekkis seoses äsja viidatud rahaga konflikt, mille käigus mehed teineteist solvama hakkasid. I.G. ja V.M. otsustasid minema minna – neile pidi sinna lähedusse autoga järgi tuldama. A. Stepaništšev tuli neid saatma, ent tema ja V.M. i vahel tekkis taas tüli. Tülitsejad hakkasid maadlema ja I.G. läks neid lahutama. Seejärel kõndisid kõik kolm meest natuke edasi, kuni V.M. ja A. Stepaništšev uuesti tülitsema hakkasid. Seekord tekkis suisa kaklus – mehed lõid teineteist näkku. Seejärel läks A. Stepaništšev oma kodu suunas minema ja V.M. ning I.G. kõndisid edasi. Natuke hiljem sõitis nende juurde üks Opel, millest väljus A. Stepaništšev, kellel oli käes relv. Süüdistatav kutsus kannatanut enda juurde, tunnistaja karjus, et mis sa teed, kannatanu läks süüdistatava juures, võttis relvatorust kinni, et midagi ei juhtuks. Süüdistatav tõstis käe küünarnukist üles, relvatoru oli suunatud kannatanu rinna kõrgusele, mingit hoiatuslasku ei toimunud. Kannatanu võttis relvatorust kinni ja püüdis süüdistatavat eemale lükata, süüdistatav hakkas kannatanut suruma kaelast allapoole, siis toimus kohe lask. Süüdistatava sõrm oli päästikul, kui ta relva tõstis, toimus kohe lask. Tunnistaja oli paari meetri kaugusel, liikus teiste poole. Peale lasku kannatanu kukkus, süüdistatav pani oma T-särgi tema kõri peale, et verejooksu peatada, tunnistaja hakkas helistama kiirabisse. Kõne ajal tulid kohale süüdistatava abikaasa ja vanem tütar, kes aitasid aadressi öelda. Süüdistatava abikaasa viis sõiduauto tagasi hoovi. Süüdistatav läks ära enne, kui kiirabi jõudis kohale, võttis relva ja T-särgi kaasa. Kiirabi püüdis elustada, midagi ei aidanud.
8.Maakohus leidis, et A. Stepanitšev valetas tema joodud alkoholi koguse ja liigi osas. I.G. i ja L.S. ütluste ning politsei kaamerasalvestistelt ilmneva n-ö omameheliku käitumise alusel saab öelda, et A. Stepaništšev oli joonud küllaltki palju alkoholi ja valetamise läbi püüab ta üksnes vähendada oma süüd.
9.A. Stepaništševi ja V.M. i vahel toimus 27. mai 2024 õhtul enne A. Stepaništševi tulirelva toomist kolm konflikti – kõigepealt verbaalne ja seejärel kaks füüsilist. Tõele ei vasta A. Stepaništševi väited, et V.M. oli nende konfliktide käigus äärmiselt vägivaldne ja et A. Stepaništšev pidi peaaegu oma elu eest võitlema. Ehkki A. Stepaništšev seda väitis, ei lämmatanud V.M. teda nende konfliktide käigus: A. Stepaništševil kaelapiirkonnas mingeid vigastusi ei olnud. Tegemist oli kahe alkoholi tarvitanud isiku olmetüliga.
10.Ei saa öelda seda, et V.M. provotseeris A. Stepaništševi ründe läbi solvangute meelega ja eesmärgipäraselt.
11.Ka ei tegutsenud A. Stepaništšev hädakaitseseisundis. Teine füüsiline konflikt (kaklus), mis eelnes relvaga juhtunule, lõppes ära – alles selle järgselt läks A. Stepaništšev koju ja tõi sealt kärbiku.
12.Valed on A. Stepaništševi ütlused, justkui oleks ta relva võtnud selle kartuses, et V.M. võib tema tütardele midagi teha: tüdrukud olid kodus ja neil ei olnud V.M. iga mingeid konflikte.
13.A. Stepaništševi ütlused tulirelvaga juhtunu osas pole usaldusväärsed. I.G. i väitel hoiatuslasku ei toimunud. Maast ühtegi lasujälge ei leitud. Ka ei toimunud A. Stepaništševi relvaga põgenemist V.M. i eest.
14.Kõigiti usaldusväärsed on aga I.G. i ütlused, et relvaga saabunud A. Stepaništšev kutsus V.M. i enda juurde, viimane läkski kutsuja juurde, haaras tolle relvast kinni ja püüdis A. Stepaništševit eemale tõugata, mispeale viimane tõstis küünarnukist käe ning kohe kõlaski lask. Neid ütlusi kinnitab ka tulirelva ekspertiisi akt: A. Stepaništšev paiknes lasumomendil V.M. i ees, lasuvigastus on tekitatud mitte rohkem kui 30–40 cm kauguselt toimunud lähilasust, haavakanal suundus eest alt paremalt taha vasakule veidi üles.
15.I.G. i kohtus antud ütluste usaldusväärsust ei kõiguta see, et kohtueelses menetluses ei rääkinud ta kõike seda, millest ta kõneles kohtus. I.G. selgitas, et oma esmasel ülekuulamisel oli ta šokis. See nähtub ka lasu järgselt tehtud politseinike rinnakaamerate salvestistelt: I.G. oli rahutu, ei püsinud paigal, tahtis kogu aeg midagi teha, kuhugi minna ja rääkida ning vahepeal nuttis. Ka V.G. kinnitas kohtuistungil, et tema vend oli šokis, nuttis telefonis ega saanud isegi veel järgneval päeval toimunust rääkida.
16.A. Stepaništševi T-särgilt leiti lasujälgi. Lasujälgi ei leitud küll A. Stepaništševi kätelt, ent see on seletatav asjaoluga, et A. Stepaništšev pesi end pärast juhtunut puhtaks. Tõsi on see, et kärbiku päästikult leiti V.M. i DNA-d. See on aga seletatav seeläbi, et A. Stepaništševi ja V.M. i vahel toimus füüsiline kontakt.
17.A. Stepaništševi abikaasa L.S. laskis hävitada Stepaništševite majal olnud turvakaamerate salvestised. Soov oma abikaasat kaitsta on küll inimlikult mõistetav, ent sellegipoolest jätab niisugune tegevus mulje, et hävitatud tõendid olid A. Stepaništševit süüstavad.
18.Eelneva pinnalt leidis maakohus, et A. Stepaništšev tappis V.M. i süüdistuses viidatud ajal, kohas ja viisil.
19.Ei saa tuvastada, et A. Stepaništševil oli kindel eesmärk V.M. tappa – oma kuriteo pani A. Stepaništšev toime kaudse tahtlusega. Võttes teadlikult kodust kaasa laskekõlbuliku relva, seda laadides ja minnes sellega V.M. i juurde, pidi süüdistatav aduma, et on võimalik uue konflikti tekkimine, selle eskaleerumine ja ka relva võimalik kasutamine. A. Stepaništševil oli eelnevalt mitmeid võimalusi tema ja V.M. i konflikti lõpetamiseks.
20.Õige ei ole kaitsja seisukoht, et tegemist oli ettevaatamatu surma põhjustamisega KarS § 117 lg 1 mõttes. A. Stepaništševil oli korduvalt võimalik olukord lõpetada. Ka keskmise arusaamisvõimega inimesele on üheselt arusaadav, milleni võib viia konfliktis osalemine laetud relvaga. Tegu oli süüline. Seega tuleb A. Stepaništšev KarS § 113 lg 1 järgi süüdi tunnistada.
21.Tapmisse puutuvalt karistust raskendavaid asjaolusid pole. Karistust kergendavana tuleb mõnevõrra arvesse võtta seda, et A. Stepaništšev püüdis oma särgiga V.M. i verejooksu peatada. Samas lahkus A. Stepaništšev sündmuskohalt siiski enne kiirabi saabumist. Puhtsüdamlikku kahetsust ei esine – sellele ei ilmne viiteid ei politsei rinnakaamera salvestistelt ega maakohtu istungilt. Mõneti tuleb A. Stepaništševi kasuks arvestada seda, et ta näitas politseinikele umbkaudu, kuhu ta viskas kärbiku ja oma särgi – ehkki seda tegi ta alles politseinike pärimise peale. A. Stepaništševil oli korduvalt võimalik kuritegu ära hoida, ent ta ei teinud seda. Ka tuleb arvesse võtta süüdistatava selgitust, et ta kaalus kärbiku asemel ka kaika kaasa võtmist – aga ta siiski ei teinud nõnda. Kokkuvõtvalt ületab A. Stepaništševi süü veidi keskmist määra, mistõttu tuleb teda karistada 9 aasta pikkuse vangistusega.
22.Tulirelva ebaseadusliku käitlemise osas on kõigepealt oluline see, et A. Stepaništšev peitis laskekõlbliku relva sellisele kinnistule, millel elasid neli alaealist last. Rahalist karistust ei õigusta süüdistatava kehv majanduslik olukord. Sellest johtuvalt on A. Stepaništševit vaja karistada 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks mõistis kohus KarS § 64 lg 1 alusel 10 aastat vangistust.
23.Esimese astme kohus rahuldas A.O. tsiviilhagi ja mõistis A. Stepaništševilt A.O. kasuks välja 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. A.O. nägi V.M. i surnukeha sündmuspaigal. Naisel tekkisid teda siiani vaevavad unehäired. Ka tingis V.M. i surm A.O. psühholoogilise abi vajaduse. A.O. l sündis pärast V.M. i surma V.M. i eostatud laps ja sellel lapsel on südames kahinad. Apellatsioonimenetlus
24.Maakohtu otsuse apelleerisid A. Stepaništšev ja tema kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland.
25.Süüdistatava kaebus on kokkuvõtvalt niisugune. Ta tuleks tapmises õigeks mõista või vähemasti tuleks tema tegu kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Tema ega I.G. i ütlused ei ole usaldusväärsed – peaaegu aasta taguseid liigutusi ei saa mäletada. Ta ei tulistanud V.M. ki kohe. Relvaekspert ei vastanud küsimusele, kui mitu lasku oli kärbikuga tehtud. On võimalik, et miski viis teda endast välja ja ta tõi relva hirmutamiseks või hoiatamiseks või enese üleoleku näitamiseks, mitte aga tapmiseks. Ta ei oska oma käitumist objektiivselt selgitada. On võimalik, et päästikule vajutas hoopiski V.M. , sest kärbiku päästikult leiti tema DNA-d. Kui ta oleks tulnud tagasi V.M. i tapmise sooviga, oleks ta V.M. ki tulistanud kohe naasmise järgselt. Ta oli juhtunu järgselt šokis, mitte joobes. Nii suurendas kohus tema süüd. Ta kahetseb juhtunut. Tema abikaasal on raske.
26.Kaitsja apellatsiooni põhiseisukohad on järgmised.
27.Vaidlust ei ole selles, et A. Stepaništšev ei tegutsenud hädakaitseseisundis ega pannud toime KarS § 115 pärast provotseeritud tapmist.
28.Ei saa välistada, et A. Stepaništšev ei realiseerinud isegi mitte tapmise objektiivset koosseisu – ta ei pruukinudki lasku teha. Ükski tõend üheselt A. Stepaništševile kui päästikule vajutajale ei viita. Rüseluse käigus võis päästikut puudutada ka V.M. . Ka on võimalik, et lasu põhjustas mõni tehniline rike. Kindlasti ei saa rääkida sellest, et A. Stepaništšev suunas relva V.M. i poole – lask toimus alt üles ehk relv pidi olema vertikaalses asendis.
29.A. Stepaništševil polnud tapmistahtlust. Ei ole eluliselt usutav, et A. Stepaništšev soovis tappa oma tuttavat ja teha seda veel oma kodus.
30.Kui leida, et A. Stepaništševi vastutus V.M. i surma põhjustamise eest ei lange siiski täielikult ära, tuleks süüdistatav süüdi tunnistada KarS § 117 lg 1 järgi ja talle oleks vaja mõista tingimisi vangistus.
31.9-aastane vangistus tapmise eest on liiga karm. A. Stepaništšev üritas peatada V.M. i verejooksu. Süüdistatav on juhtunut kahetsenud. A. Stepaništševi süüd ei suurenda see, et tal oli võimalik konflikti vältida või et ta kaalus esialgu kaika kaasa võtmist. Arvestada tuleb ka V.M. i eelneva õigusvastase käitumise ja joobeseisundiga.
32.KarS § 418 lg 1 järgne karistus tuleks lugeda kaetuks KarS § 113 lg 1 järgse karistusega.
33.A.O. le ei oleks tohtinud mõista 10 000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist. Naise elukvaliteet teo tagajärjel oluliselt ei halvenenud, mistõttu võiks piirduda 5000 euroga.
34.Kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Namm peab maakohtu otsust seaduslikuks. Olukorras, kus keegi läheb laetud relvaga teisele relvastamata isikule väga lähedale, relv on tema kontrolli all, relva päästikul on tema DNA ja toimub lask, on tapmise jaatamine igati põhjendatud. A. Stepaništševil oli V.M. i surma osas kaudne tahtlus. Laetud relva päästikul ei hoita sõrme millekski muuks kui tulistamiseks. A. Stepaništšev suunas relvatoru tema lähedal seisnud inimese suunas ja vajutas päästikule – nii soovis või möönis ta V.M. i surma saabumist. Õige suurusega on ka karistus ja kahjuhüvitis.
35.Prokuratuur leiab, et maakohus talitas õigesti. Kaitseväite lasu toimumisest tehnilise rikke tagajärjel lükkab tulirelvaekspertiis ümber – ekspertiisi kohaselt oli relv laskekõlblik. A. Stepaništševi sõnul ei hoidnud V.M. vahetult enne lasku toimunud rüseluse käigus relva päästikust kinni.
36.Kaitsja esitas ka täiendavad seisukohad. A. Stepaništševi ja I.G. i ütlused vahetult lasule eelnenu osas ei ole vastuolulised: mõlemad rääkisid sellest, et enne lasku mehed rüselesid ja siis järsku käiski pauk – täpsemaid detaile lasu osas ei osanud kumbki välja tuua. Ei ole välistatud, et lask sai võimalikus kärbiku tirimise või tehnilise rikke tõttu.
Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2025. a otsus
37.Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse A. Stepaništševi süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 järgi, talle liitkaristuse ja KarS § 418 lg 1 järgi karistuse mõistmises ning temalt sundraha väljamõistmises. Uue otsusega tunnistas kohus A. Stepaništševi süüdi KarS § 117 lg
1 järgi, karistas teda KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 117 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega ning mõistis välja sundraha. Apellatsioonid rahuldati osaliselt.
38.Rüselusest tingitud päästikule vajutamine ei olnud süüdistatava tahtest kontrollitud kehaliigutus, st puudus tegu karistusõiguslikus mõttes. Ka ei oleks saabunud tagajärg süüdistatavale normatiivselt omistatav. Mõjutades süüdistatava relva hoidvat kätt viisil, mis tingis surmava lasu tegemise, sekkus kannatanu ise väga tugevasti sündmuste käiku ja tegemist on ka kausaalahela ebatüüpilise kulgemisega. Süüdistataval ei olnud tapmistahtlust, sest kannatanu enda niivõrd oluline sekkumine sündmusesse oli äärmiselt ebatõenäoline ning süüdistatav ei pidanud seda võimalikuks.
39.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kannatanu esindaja. Riigikohtu 23. veebruari 2026. a otsus
40.Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus, leides järgmist.
41.Ringkonnakohus on oluliselt eksinud tõendite hindamisel. Samuti on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. Ka kannatanu soov vahetut ohtu endast kõrvale tõrjuda on olukorras, kus lähidistantsil on tema rinnale suunatud tulirelv, igati oodatav ja loogiline käitumine. Arusaamatuks jääb ka ringkonnakohtu väide, et A. Stepaništševil puudus tahtlus kannatanu surma põhjustamiseks. Menetlus ringkonnakohtus
42.Süüdistatava kaitsja esitas täiendavad seisukohad. Neile vastas kannatanu esindaja.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
43.Ringkonnakohus leiab, et maakohus tunnistas A. Stepaništševi õigesti süüdi KarS § 113 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi. Samas eksis kohus süüdistatavale karistust mõistes. Kolleegium vastab kõigepealt apellatsioonide väidetele, võtab seejärel kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskuludega seotud küsimused. Süüditunnistamine KarS § 113 lg 1 järgi
44.A. Stepaništševit keskseks süüstavaks tõendiks on tunnistaja I.G. i ütlused. Ta selgitas kohtus, et nad läksid kannatanu V.M. iga 27. mail 2024 süüdistatavale külla. V.M. il oli see süüdistatavaga kokku lepitud. Neil oli alkoholi ja nad sõitsid sellega süüdistatava juurde. Neid viis sinna V.M. . Süüdistatava juures ei läinud nad tema eramaja ümbritsevale piiritletud territooriumile, vaid olid parkimisplatsil, kus seisid süüdistatava autod. Kui süüdistatav välja tuli, oli tal õllepurk käes. Esialgu olid kõik rõõmsad. Siis tuli süüdistatava tütar. Kannatanu suhtus lastesse hästi ja andis talle 10 eurot, pärast mida läks laps koju. Siis tuli välja süüdistatava abikaasa koos lapsega ja andis raha tagasi. Ta ütles, et ei ole vaja raha anda, kuna lapsed ei saa seda omavahel jagada. Abikaasa andis raha süüdistatava kätte, et seda vahetada ja jagada laste vahel. Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis konflikt, et pole vaja lastele raha anda, aga ikkagi võeti vastu. Nad hakkasid üksteist solvama. Süüdistatav ütles, et kannatanu ei peaks temaga rääkima nagu alaealisega. Siis helistas kannatanule Viktoria, et ta tuleb neile järgi. Süüdistatav tuli neid saatma. Nad läksid ja siis hakkasid süüdistatav ja kannatanu
maadlema. Parklast olid nad selleks ajaks jõudnud 10 m kaugusele. Maadluse ajal jooksis tunnistaja nende vahele ja püüdis neid lahutada. Mõlemad hoidsid vastastikku kaelast kinni. Mõlemad kukkusid. Kui tunnistaja nad lahutas, oli kõik hästi. Kannatanul oli särk katki rebitud ja plätu katki, Aleksandril polnud midagi katki. Mõlemal oli kaela piirkonnas punetus. Järgmise kurvi juures (u 20–30 m edasi) tekkisid juba tõsised lahkhelid kannatanu ja süüdistatava vahel. Aleksandr ütles solvava sõna ja V.M. ütles vastu. Nüüd läks juba kakluseks. Mõlemad lõid näkku, aga tunnistaja ei näinud, kes esimesena lõi. Tunnistaja oli 3 m eemal, kui löögid hakkasid. Kaklus kestis vähem kui minuti, oli paar lööki. Siis läks süüdistatav eemale, ütles „ah nii!“ ja läks maja suunas. Kannatanu ei hüüdnud midagi järele. Nad läksid eemale. Nad jõudsid kõndida u 35 m, siis kuulsid nad auto heli. Möödunud oli u 2–2,5 minutit. Auto jäi nende juures seisma, äkitselt pidurdas. See oli süüdistatava Opel, mis tuli tagant poolt. Autos oli süüdistatav. Ta tuli autost välja ja ütles kannatanule, et „tule siia“. Süüdistataval oli paremas käes relv. Tema sõrm oli päästikul. Ta hoidis seda parema jala juures. Käsi ei olnud üles tõstetud. Kannatanu läks auto suunas, millega süüdistatav tuli. Süüdistatav karjus, et V.M. , tule siia. Süüdistatav ja kannatanu hakkasid üksteist solvama. V.M. võttis Aleksandri käes oleva relva torust kinni, et midagi ei juhtuks. Süüdistatav juba tõstis käe küünarnukist üles ja kannatanu võttis relvatorust kinni. Relvatoru oli suunatud kannatanu suunas umbes rinna kõrgusel. Nende vahel oli u väljasirutatud käe pikkuse jagu maad. Hoiatuslasku ei olnud. Kannatanu lükkas parema käega süüdistatavat eemale ja vasakuga hoidis torust kinni. Süüdistatav hakkas kannatanut suruma kaelast allapoole ja siis toimus lask. Lasu momendil oli meeste vahel väike vahemaa. Lask tabas natuke kõrgemale, kaela piirkonda. Kannatanu kukkus ja süüdistatav pani talle oma T-särgi kõri piirkonda, et verejooksu peatada (I kd, tl 69 pöördel – 72 pöördel).
45.Ringkonnakohtu hinnangul on I.G. i kohtus antud ütlused usaldusväärsed. Tal ei ole põhjust anda valeütluseid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütluseid võib uskuda sõltumata sellest, et ta sündmuskohal ja samal ööl toimunud ülekuulamisel rääkis toimunust teisiti. Tunnistaja selgitas, et oli pärast toimunut afektiseisundis ja ei saanud isegi aru, mida ta rääkis (I kd, tl 73 pöördel). Teisel ülekuulamisel, s.o 5. juunil 2024 andis ta selgitusi, mis on kooskõlas kohtus antud ütlustega. Väide, et I.G. oli samal õhtul pärast kannatanu surma endast väljas, haakub teiste tõenditega. Tema õde V.G. andis ütluseid, et kui ta sündmuskohale saabus, siis I.G. nuttis. Ta küll küsis vennalt, mis toimub, kuid vastust ei saanud – I.G. nuttis, ta oli hüsteerias, vehkis kätega ja ütles „ei tea, ei tea“ (I kd, tl 77 pöördel ja 78). Sündmuskohale saabunud politseiametnike vormikaamera salvestiselt nähtub, et I.G. oli politseiametnikega vesteldes küll rahulik, kuid kohati rääkis segast juttu. Kui talle helistati, siis telefoni vastu võttes ta nuttis. Tunnistaja selgitas politseiametnikule, et on šokis ja väriseb. Ta küsis korduvalt, kas võib suitsetada (III kd, tl 62, videosalvestis alates kell 22.52).
46.Vormikaamera salvestisest nähtuvalt ei rääkinud I.G. sündmuskohal politseiametnikele süüdistatava osalusest – tunnistaja sõnul ei näinud ta toimunut. Kolleegium märgib, et on võimalik, et tunnistaja, olles toimunust šokis ja ehmunud, ei tahtnud kohapeal süüdistatavat süüstada. Nii temal kui ka kannatanul olid süüdistatavaga sõbralikud suhted. Vaid hiljem, kui tal oli võimalik rahuneda ja toimunut mõista, rääkis ta sündmusest nii, nagu see toimus. Seejuures on ringkonnakohtu hinnangul oluline, et tunnistajal ei ole motiivi valetada. Süüdistatav ei ole tunnistajat süüstanud ja andis end ka kohe sündmuskohal politseile üles. Seega ei ole põhjust arvata, et tunnistaja annaks valeütluseid enda õigustamiseks. Selleks puudub igasugune vajadus – asjas pole vaidlust, et tegemist on süüdistatava relvaga ja tunnistaja käes ei ole seda olnud. Ka süüdistatav ei väida, et tunnistaja oleks kedagi rünnanud, vaid selgitab, et tunnistaja astus korduvalt tema ja kannatanu konfliktile vahele. Kohtus antud
ütlustega kooskõlas olevaid selgitusi jagas I.G. ka oma lähedastele (vt A. Gerassimtšiki ütlused, III kd, tl 13).
47.I.G. i ütlustega haakub surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuv. Selle kohaselt tekitati kannatanule kaela läbistav lasuvigastus kuuliga lähislasust mitte rohkem kui 30–40 cm kauguselt, sisenemisavaga kaela eespinnal ja väljumisavaga selja ülaosas vasakul, haavakanali suunaga alt paremalt taha vasakule veidi üles. Kannatanul olid näol nahamarrastused, mis võisid olla saadud löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega (nt rusikad). Samuti olid tal nahaalused verevalumid ja nahamarrastused mõlema labakäe-sõrmede seljal, mis olid tõenäoliselt saadud löömisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömp ebatasaseid esemeid või pindu (II kd, tl 30). See on kooskõlas ütlustega, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli esmalt kaklus, kus löödi rusikatega. Lasuvigatus haakub tunnistaja selgitustega, et relv oli suunatud kannatanu suunas rinna kõrgusele ja süüdistatav tiris kannatanut kaelast allapoole.
48.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et süüdistatava ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, sest need ei haaku teiste tõenditega. Süüdistatav väitis, et ta tõi kodust relva ja läks kannatanu juurde tagasi laetud relvaga, et teha hoiatuslask ja kannatanut sellega hirmutada. Süüdistatava ütluste kohaselt tegigi ta esmalt hoiatuslasu suunaga maha. Samas ei ole sündmuskohal tuvastatud midagi, mis sellise hoiatuslasu tegemisele osutaks. I.G. i ütluste kohaselt toimus vaid üks lask. Maakohus on õigustatult viidanud sellelegi, et kuigi süüdistatav väidab, et pidi kannatanu rünnete tõttu korduvalt taganema kodust eemale, ei kinnita seda tema kohtueelses menetluses koostatud omakäeline skeem. Oluline on seegi, et süüdistatav tuli ise relvaga kannatanu juurde tagasi – keegi talle eelnevalt koju ei järgnenud. Kannatanu ja tunnistaja olid sel hetkel tema kodust eemal. Süüdistataval oli võimalik siis konflikt lõpetada – jääda koju või helistada vajadusel Häirekeskusesse. Süüdistatava väited kannatanu intensiivse füüsilise ründe kohta ei ole kooskõlas ka sellega, et mingeid tõsiseid tervisekahjustusi tal läbivaatusel ei tuvastatud. Isiku läbivaatuse protokolli kohaselt olid süüdistaval mõned verevalumid ja marrastused (II kd, tl 56–73).
49.Kuigi süüdistatava ütluste kohaselt oli tema poolt relva võtmine, selle laadimine ja sellega sündmuskohalt lahkuva kannatanu juurde naasmise eesmärk kaitsta oma lapsi, ei osuta ükski muu kriminaalasjas kogutud tõend, et kannatanu oleks kujutanud lastele mingit ohtu. Vaidlust pole selles, et kannatanu andis eelnevalt lastele raha ja oli heasoovlik. Süüdistatava abikaasa L.S. ütluste kohaselt oli tema selleks ajaks lastega juba toas. Maakohus viitas põhjendatult sellelegi, et ka süüdistatava ütluste kohaselt ei näinud ta enne relva järele minemist ja pärast seda väljas ühtegi last.
50.Ainetud on kaitsja väited, et kannatanu oleks võinud ise lahkuda ja mitte astuda relva kandva süüdistatavaga füüsilisse kontakti. Kui süüdistatav relva järgi läks, olidki tunnistaja ja kannatanu lahkumas ja keegi süüdistatavale ei järgnenud. Olukorras aga, kus süüdistatav laetud relvaga naasis ja relva kannatanu poole suunas, on mõistetav kannatanu reaktsioon enda kaitsmiseks. Kannatanu esindaja märgib õigustatult, et relva laetakse ja hoitakse sõrme päästikul selleks, et sellest tulistada.
51.Tunnistaja I.G. i ütlustele tuginevalt on tuvastatav, st süüdistataval oli kannatanuga esmalt kaks füüsilist konflikti – n-ö maadlus ja kaklus. Et kannatanu süüdistatavat solvas ja nende vahel oli eelnevalt füüsilisi konflikte, nähtub ka teiste tunnistajate ütlustest (vt M.M. i ütlused III kd, tl 21, 26). Pärast seda läks süüdistatav ära, tunnistaja aga oli kannatanuga juba niikuinii lahkumas. Süüdistatav aga läks relva järele ja tuli tagasi – neile järele. Tal oli käes laetud relv, tema sõrm oli päästikul. Maakohus järeldas I.G. i ütlustele tuginedes, et kannatanu võttis
relvatorust kinni, süüdistatav tõstis küünarnukist käe ja siis kõlas lask. Ringkonnakohtu hinnangul võib I.G. i ütlustest järeldada, et kõigepealt tõstis süüdistatav küünarnukist käe ja siis võttis kannatanu relvatorust kinni. Kohtuistungil ütles I.G. järgmist: „Kui Aleksandr autoga teie juurde tuli, siis kas ta peatus teist natuke tagapool, et V.M. pidi tagasi kõndima? Me seisime teepervel ja auto oli meie vastas Ta tuli siis teie juurde teie vastassuunast või selja tagant? Ikka selja tagant Mis edasi sai, kui V.M. läks auto poole? Me läksime auto taha peitu, Aleksandr karjus, et V.M. tule siia Kas V.M. läks siis tema juurde? V.M. läks kohe Aleksandri juurde Kas nende vahel oli mingi vestlus ka? Hakkasid karjuma ja mina hakkasin karjuma, et rahune maha, et mida sa teed Mis siis Aleksandr ja V.M. tegid? Hakkasid üksteist solvama Mis edasi sai? V.M. tuli Aleksandri juurde ja võttis relva torust kinni, et midagi ei juhtuks See aeg, kui nad üksteist solvasid, siis mis asendis oli Aleksandri käsi, mis hoidis relva? Ta juba tõstis käe ja V.M. võttis relva torust kinni Kuidas ta seda kätt tõstis? Kas küünarnukist üles või päris käe püsti? Küünarnukist üles Mis suunas siis relvatoru oli suunatud? V.M. i suunas umbes rinna kõrgusel“ (I kd, tl 72, kohtu rõhuasetus). Seega nähtub I.G. i ütlustest, et süüdistatav jõudis enne tõsta käe ja siis võttis kannatanu süüdistatava käes olevast relva torust kinni. Süüdistatav hakkas vasaku käega suruma kannatanut kaelast allapoole. Relvatoru oli suunatud kannatanu suunas umbes rinna kõrgusel. Siis toimus lask kannatanu pihta.
52.Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et tunnistaja ütlused ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastatud kannatanu vigastused haakuvad igati maakohtu seisukohaga, et süüdistatav vajutas relva päästikule ja tulistas kannatanu pihta. Süüdistatav hoidis relva paremas käes, sõrm päästikul, ja hakkas kätt küünarnukist koos relvaga tõstma, suunates seda kannatanu poole. Kuna kannatanu haaras relvatorust ja üritas seda mujale suunata, jäigi relv asendisse, mis tekitas ekspertiisiaktis kirjeldatud tervisekahjustuse – kaela läbistava lähislasuvigastuse, sisenemisavaga kaela eespinnal ja väljumisavaga selja ülaosas vasakul, haavakanali suunaga eest alt paremalt taha vasakule veidi üles (II kd, tl 30). Vigastuse suund haakub tunnistaja ütlustega, et lasu tegemise hetkel surus süüdistatav vasaku käega kannatanut kaelast allapoole, mille tulemusena võis olla kannatanu parem külg ka natuke eespool. Relv oli suunatud viltu alt üles kannatanu suunas.
53.Maakohtu järeldusi ei väära kaitsja osutatu, et surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt märkis ekspert, et kannatanul esinevad vigastused tekkisid tõenäoliselt kahtlustatava ütlustes märgitu kohaselt (II kd, tl 31). Ekspert osutas süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille kohaselt süüdistatav ja kannatanu maadlesid, nad olid püsti asendis, üksteise vastu, ja kahtlustatav ei tea, kuidas see juhtus, aga tuli lask. Seega on kohtuarst-ekspert eelkõige teinud järelduse selle kohta, kuidas süüdistatav ja kannatanu teineteise suhtes lasu
hetkel paiknesid ja ses osas on ekspert tõepoolest leidnud, et süüdistatav paiknes lasumomendil kannatanu ees, võimalik, et veidi paremal (tl 31). Kohtuarst-eksperdi pädevuses ei ole teha järeldusi selle kohta, mida süüdistatav teab või ei tea ja seda ei ole ekspert teinudki.
54.Vaidlust ei ole, et lasu tegemise hetkel hoidsid relvast kinni nii süüdistatav kui ka kannatanu. Seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et süüdistatava sõrm oli päästikul, kuid kannatanu hoidis kinni relvatorust. Ses osas haakuvad tunnistaja ütlused ka süüdistatava ütlustega – kannatanu sõrme päästikul ei olnud. Seda ei lükka ümber tõik, et DNA ekspertiisiga tuvastati kärbiku päästikult võetud proovilt nii süüdistatava kui ka kannatanu DNA-d (III kd, tl 121). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades süüdistatava ja kannatanu vahel eelnevalt toimunud rüselust ja kaklust, on igati loogiline, et kannatanu DNA sattus kärbiku päästikule süüdistatava kätelt.
55.Ekspertiisiaktist nr 24E-AE000004-01 nähtub, et lasujääke leiti proovidest, mis võeti süüdistatava T-särgilt ja surnukehalt (III kd, tl 129). Apellant leiab, et kuna ekspertiisiga ei leitud süüdistatava kätelt lasujääke, kinnitab see, et süüdistatav ei suunanud relva kannatanu poole. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Kuna süüdistatav käis pärast lasu toimumist ennast pesemas ja riideid vahetamas, on lasujääkide puudumine kätel sellega selgitatav.
56.Selle kohta, et lask võis toimuda iseeneslikult või relva tehnilise rikke tõttu, puuduvad kriminaalasjas tõendid. Arvestades lasule eelnenud süüdistatava käitumist ja asjaolu, et relv oli laetult lasu toimise hetkel süüdistatava käes ja tema sõrm päästikul, puuduvad lasu tegemises kahtlused, mis tuleks tõlgendada KrMS § 7 kohaselt süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus meenutab, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 09.11.2016, nr 3-1-1-64-16, p 11).
57.Kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav soovis oma kodus tappa temale pikaaegselt tuttavat inimest. Maakohus leidiski põhjendatult, et kannatanu tapmine ei olnud süüdistatava eesmärk. Teisisõnu ei ole kannatanu tapmine toime pandud kavatsetult (KarS § 16 lg 2). Küll aga saab maakohtuga nõustuvalt asuda seisukohale, et süüdistatav tappis kannatanu kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4).
58.KarS § 16 lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Süüdistataval oli kannatanuga mitu füüsilist konflikti. Seejuures olid kõik osapooled eelnevalt tarbinud alkoholi. Kuigi kannatanu ja tunnistaja olid juba lahkumas, läks süüdistatav pärast teist konflikti kodu poole ja võttis tulirelva. Ta laadis tulirelva ja naasis, laetud tulirelv käes ja sõrm päästikul, kannatanu juurde. Ta suunas laetud tulirelva lähidistantsilt kannatanu poole. Kuna kannatanu hakkas vastupanu osutama ja võttis relva torust kinni, tekkis rüselus. Kannatanu surus süüdistatavat eemale ja süüdistatav püüdis kannatanut kaelast allapoole suruda. Kuna kannatanu hoidis relva torust, vajutas päästikule süüdistatav. Kolleegium soostub maakohtuga, et sellistel asjaoludel pidas süüdistatav võimalikuks ja möönis, et lask tabab kannatanut ja toob kaasa tema surma. Seda ei väära väide, et süüdistatav soovis kannatanut vaid hirmutada, sest selleks ei pidanud süüdistatav relva laadima.
59.Süüdistatav vaidlustab apellatsioonis maakohtu järeldust, et politseiametnike vormikaamera salvestistest nähtuvalt oli ta joobes. Süüdistatava väitel oli (ka tema) toimunust
šokis. Ringkonnakohus ei kahtle, et ka süüdistatav oli pärast kannatanu pihta surmava lasu tegemist toimunu mõju all. Sellel pole aga asja lahendamisel määravat tähtsust. Kannatanu esindaja osutab õigesti, et hilisem ehmatus ja paanika ei välista seda, et süüdistataval oli enne lasku ja lasu hetkel selleks kaudne tahtlus.
60.Süüdistatav heidab maakohtule ette seda, et kohus ei ole tuvastanud, mis põhjusel ta relva järgi läks. Ringkonnakohus selgitab, et kohtu käsutuses olevad tõendid on paratamatult piiratud ja kohtul on võimalik teha järeldusi vaid esitatud tõendite põhjal. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt ütles süüdistatav pärast teist konflikti kannatanuga „ah nii“ ja läks kodu poole ning naasis relvaga. Sellest võib järeldada, et süüdistatav soovis relvaga näidata oma üleolekut. Süüdistatava väited, et tegemist oli hädakaitsega, on maakohus ja ka apellatsioonikohus eelnevalt juba analüüsinud ja ümber lükanud.
61.Ringkonnakohus ei tuvasta, et maakohus oleks rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, nagu väidab süüdistatav. Karistus
62.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes A. Stepaništševile tema süü suurusele ja isikule mittevastava karistuse. KrMS § 338 p-de 2 ja 4 ning § 340 lg 2 p 4 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada.
63.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava süü KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel on keskmisest kõrgem. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et süüdistataval oli võimalik konflikt kannatanuga lõpetada, kuid ta võttis selle asemel kodust relva ja järgnes juba lahkuvale kannatanule. Ta kasutas kuriteo toimepanemiseks tulirelva. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks süü suuruse hindamisel arvestanud fakti, et süüdistatav pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Teisisõnu ei olnud kannatanu tapmine süüdistatava eesmärk. Samuti esineb süüdistatava käitumises mitu karistust kergendavat asjaolu. Kuigi maakohus on neid arvesse võtnud, tuleks neile kolleegiumi hinnangul anda siiski suurem kaal. Süüdistatav püüdis kannatanu verejooksu peatada (KarS § 57 lg 1 p 1). Ta andis ise politseile teada, et on konflikti osapooleks. Samuti näitas ta politseiametnikele, kuhu pani oma relva ja verise Tsärgi (KarS § 57 lg 1 p 3). Apellatsioonis avaldas ta kahetsust. Need asjaolud annavad aluse järeldada, et süüdistatava süü ei ole KarS § 113 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni silmas pidades keskmisest suurem. Asjaolu, et süüdistatavat pole varem karistatud isikuvastaste kuritegude eest, annab aluse mõista talle karistus, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista süüdistatavale KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 7 aastat 5 kuud vangistust.
64.Kolleegium ei pea võimalikuks moodustada liitkaristust apellatsioonis taotletud viisil ja lugeda KarS § 418 lg 1 alusel mõistetud kergem karistus kaetuks raskemaga. Süüdistatav käitles ebaseaduslikult tulirelva kohas, kus elavad alaealised lapsed. Selle teo ebaõigus ei ole kannatanu tapmisega hõlmatud. Tsiviilhagi
65.Maakohus mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
Riigikohtu praktikast nähtuvalt ei ole VÕS § 134 lg 3 kohaldamisel erandlike asjaolude loetelu kinnine (vt RKKKo 07.10.2022, nr 1-21-3082/28, p 30). Maakohus selgitas, et kannatanu abikaasa nägi sündmuskohal tulirelvast kaela piirkonda lasu saanud surnud kannatanut ja ta pidi viibima sündmuskohal võrdlemisi kaua. A.O. ootas siis kannatanu last. Maakohus osutas sellelegi, et A.O. l on toimunu tagajärjel unehäired ja ta vajab psühholoogi abi. Samuti osutas esimese astme kohus, et aastatel 2018–2020 olid KarS § 113 (tapmine) ja § 114 (mõrv) järgsetes menetlustes mõistetavad mittevaralise kahju hüvitised vahemikus 3000 – 15 000 eurot. Esimese astme kohus arvestas ka elukalliduse tõusu ja pidas põhjendatuks 10 000 euro suurust hüvitist. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud ühelauseline tõdemus selle kohta, et kannatanu elukvaliteet ei ole oluliselt halvenenud, on sisustamata ega lükka ümber maakohtu kaalutlusi. Menetluskulud
66.Kaitsja palub apellatsioonis vähendada süüdistatavalt väljamõistetavaid ekspertiisi kulusid ja kannatanu esindajale makstud tasu 50%. Apellatsioonis ega 21. mail 2026 esitatud täiendavas seisukohas kaitsja seda taotlust ei põhjenda. Kuna apellant ei osuta, milles on maakohus eksinud, ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks sellel täiendavalt peatuda ja maakohtu otsus jääb ses osas muutmata. Apellatsioonimenetluse tulemus
67.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning § 338 p-dest 2 ja 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. juuni 2025. a otsuse A. Stepaništševile KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse ja liitkaristuse osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista A. Stepaništševile KarS § 113 lg 1 järgi 7 aastat ja 5 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb moodustada liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, s.o 8 aastat 5 kuud vangistust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Süüdistatava apellatsioon jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud
68.Lõpuks teeb kriminaalkolleegium otsustuse apellatsioonimenetluse kulude suhtes. Riigikohus tühistas 23. veebruari 2026. a otsusega ringkonnakohtu 19. septembri 2025. a otsuse täies ulatuses. Seega peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka kannatanu varasema menetluskulude hüvitamise taotluse osas. A.O. lepinguline esindaja palub arvata menetluskulude hulka 744 eurot, sest ta osutas A.O. le kolm tundi (tunnihind 200 eurot) õigusabi: osales maakohtu otsuse kuulutamisel, tutvus kohtuotsuse ja apellatsioonidega, suhtles kliendiga ning koostas apellatsioonide osas seisukoha. Apellatsioonimenetluse uuel arutamisel kulus kaitsjal 2 tundi (2x200 eurot + käibemaks 96 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabi tasu mõistliku suurusega KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, mistõttu on see vaja arvata menetluskulude hulka. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jääb see menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, st riigilt tuleb A.O. kasuks välja mõista 1240 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.