Kohtulahend

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule KrMS § 345 lg 2 ja § 347 kohaselt kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus KrMS § 344 lg 3 kohaselt üksnes advokaadi vahendusel

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU

Tartu Maakohus tunnistas O.M süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 120 päevamäära. Päevamäära suurus on 10 eurot, rahalise karistuse kogusumma 1200 eurot. O.M-ile on esitatud süüdistus selles, et tema 28.03.2015 kella 19.30 ajal Põltsamaa linnas, XXXXX eramajas lõi tahtlikult oma endisele elukaaslasele ja laste emale K.M. ühel korral lahtise käega näo piirkonda, tekitades valu lõua piirkonnas ja huule seespidise vigastuse (veritsev haav). Seega O.M , pannes toime lähisuhtes oleva teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus asus seisukohale, et tervise kahjustamine sellisel viisil, et huule sisepinnal on veritsev haav, on hinnatav välise pildi (foto) alusel ning isikuliste tõendiallikate (ütluste) alusel. Kannatanu ja tunnistaja on andnud eluliselt usutava seletuse vigastuse tekkimise kohta ja sellega on kooskõlas ka salvestiselt kostuv helipilt. O.M ütlused selle kohta, et kannatanu on sündmuse

provotseerinud, kannatanu ja tunnistaja on sündmuse kirjelduse omavahel kokku leppinud, ei lange kokku sündmuse kulgemise helipildiga. Helisalvestus ei kinnita ka kannatanu provotseerimistegevust. K.M. ütlustest tuleneb, et O.M on ka varasemalt käitunud vägivaldselt - lõhkus ära kannatanu telefoni, tahvelarvuti. Kannatanu ja süüdistatava vahel on olnud ka varem rüselemisi. 19. detsembril 2014 kutsus kannatanu O.M-ile politsei. Sellise O.M varasema käitumise tõttu ei saa kohtu hinnangul lugeda, et kannatanu on kogu sündmuse või selle salvestamise korraldanud oma varalise huvi eesmärgil või provotseerides ja tegelikust olukorrast erinevalt. Kohtule esitatud ja uuritud tõendid (kannatanu ja tunnistaja ütlused, helisalvestised) kirjeldavad 28.märtsil 2015 pärast kella 19-t Mäe t. 13 toimunut tõepäraselt, terviklikult ja vastuoludeta. Uuritud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks, et O.M oli sündmuse jooksul käes erinevaid esemeid - kahvel, autovõtmed. Samas ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, millisel hetkel ta mingi eseme kätte võttis või käest ära pani või kummas käes see ese oli. Kuna on kindlaks tehtud, et O.M võisid samal ajal olla käes autovõtmed, ei saa täpselt määratleda, millises asendis käsi (labakäsi, pöial, muud sõrmed) oli. Kohus leiab, et kindlakstehtud asjaolude alusel tuleb O.M-ile esitatud süüdistuse sõnastusest jätta välja sõna „lahtise“. Esmalt ei ole täpselt kindlakstehtav, mida tähendab väljend „lahtise käega“. Teiseks ei ole sellisele väljendile (sõnale) omistatud karistusõiguses kvalifitseerivat tähendust. Isiku tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 121 lg 2 p 2 järgi piisab kirjeldusest „lõi käega“. O.M tegu on hinnatav nii tema enda tegevuse kui ka saabunud tagajärje alusel kui KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritav tegu. O.M käitumises loeb kohus vastutust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 13 järgi isikuvastase süüteo toimepanemist täisealise poolt alaealise juuresolekul. Kohtu hinnangul on see asjaolu eriliselt kaalukas põhjusel, et pealtnägijaks oli kannatanu enda laps ning teo toimepanijaks lapse isa. Sellisena kahjustab sellise sündmuse nägemine lapse psüühikat. Samas arvestab kohus ka objektiivseid eeldusi sellise olukorra kujunemisel - kannatanul ja süüdistataval on kaasomand, mille kasutamise õigus on ka süüdistataval, kuid kannatanu nõudis süüdistatava lahkumist. Kohus arvestab sedagi, et kannatanu sõnakasutus tekkinud konfliktiolukorras ei olnud pinget maandav ja kohati „lisas õli tulle“. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava enda süüd sellise teo toimepanemises võib hinnata keskmisest pigem väiksemaks. Arvestades KarS § 121 lg 2 p 2 sanktsiooni, valib kohus karistuseks rahalise karistuse. Rahaline karistus on leebeim karistusliik ja raskemat karistusliiki - vangistust- saab kohaldada juhul, kui kergema karistusega ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada. O.M on varem karistamata ja raskemale karistusliigile üleminekuks puudub selge vajadus. Kohus leidis, et kannatanu esindaja õigusabiteenuse põhjendatud ja vajalik maht kriminaalasjas oli 10.5 tundi. Sellest 2 tundi kliendi esmasele nõustamisele ja konsultatsioonile, 1,5 tundi toimiku materjalide analüüsile ja kliendile tutvustamisele ning kliendi nõustamisele kohtumenetluse osas, 0,5 tundi kohtuistungiteks valmistumisele ja 6,5 tundi kohtuistungitel osalemiseks. Kokku 10,5 tundi ajakulu. Kriminaalasja maht ja tõendite hulk on minimaalne. Asjas on isikulisi tõendeid kolm süüdistatav, kannatanu ja üks tunnistaja. Kirjalikke tõendeid, mis käivad süüdistuse sisu kohta, on kuni 20 lehekülge. Sellise minimaalse mahu juures ei ole põhjust selle kriminaalasjaga seotud nõustamiseks, analüüsiks ja ettevalmistamiseks kasutada enamat kui nelja tundi, kohtuistungitel viibitud aeg 6,5 tundi. Arvestades sellist ajakulu, loeb kohus mõistliku suurusega tasuks, mis kuulub süüdistataval menetluskuluna hüvitamisele, 600 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku tasu 720 eurot. Kannatanu esindaja tasu, mille väljamõistmist taotleti, on esitatud koondtasuna, mitte tunnitasu alusel. Seetõttu ei saa kohus hinnata rakendatud tunnitasu määra. Kohtu määratud mõistliku suurusega tasu 600 eurot järgi kujuneks tunnitasuks 57,15 eurot (lisandub käibemaks), mis on kohane ja mõistlik võrdluses näiteks riigi õigusabi korras rakendatava hinnaga. Kannatanu esindaja tasu 720 eurot tuleb määrata ja mõista välja süüdistatavalt KrMS § 180 lg.1, lg.3 alusel. O.M kaitsja apellatsioon

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse O.M kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets. Apellatsioonkaebuses taotletakse tühistada Tartu Maakohtu 02.06.2016 otsus kriminaalasjas nr 1-16-1303 täielikult ja teha uus otsus, millega O.M õigeks mõista temale esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Apellatsioonkaebuses esitatud asjakohased väited on kokkuvõtlikult alljärgnevad. Kaitsja on seisukohal, et patrullleht ei saa tõendada seda, et O.M lõi K.M. Patrullleht võiks tõendada vaid seda, et K. M. on huul seestpoolt katki. Fotodelt ei nähtu väliseid vigastusi K.M. näol, mistõttu ei saanuks kohus järeldada, et patrullleht saaks tõendada, et just O.M oli K.M. löönud, või et huule vigastus oli tekitatud löögi tagajärjel. Seda enam, et ei keegi, ei kannatanu ega ka tunnistaja kinnita löömist. Kannatanu vigastuste kohta on tehtud foto - nagu eelnevalt sai öeldud, ei nähtu fotolt huule väliseid vigastusi, mistõttu võib sedalaadi vigastust lugeda ka huulde hammustuse tagajärjel tekkinuks. Kohus on vääralt hinnanud ka seda tõendit, lugedes kannatanul huulevigastuse O.M poolt löögi tagajärjel tekitatuks. Kohus on tuvastanud vaid sisepinna, mitte välispinna vigastused, mis tõendab, et vigastus sai tekkida vaid suuõõnes asuvatest mõjutajatest, näiteks hammastest. Löögi tagajärjel oleks ka huule välispind ja suupiirkond olnud vigastatud. Fotolt ei nähtu ka lõua paistetust, kuigi kannatanu seda väidab. Häirekeskusele tehtud telefonikõne salvestised – kannatanu väidab, et huul on verine, fotolt nähtub, et huul ei ole verine, vaid et huule siseküljel on marrastus, mis ei veritse. Kohtuistungil uuritud helisalvestised ei ole piisav tõend tuvastamaks seda, et O.M lõi K.M. Politseisse helistamine ja lapsehääled on salvestatud siis kui O.M on juba korterist lahkunud, mistõttu ei saa helipildi alusel lugeda tõendatuks K.M. löömine O.M poolt. Lahtise käega löömisel kuuldunuks hele laks ja reaktsioon sellele kannatanu poolt, mida aga helisalvestuselt ei kuuldu. K.M. võis ka ise huulde hammustada ja või lõi teda hoopis R. . Kui O.M oli korterist juba lahkunud, siis kellele laps ütles, et miks sa lõid emmet. Laps ei ütle, et virutan issile või Uunole. Tunnistaja R. L. annab ütlusi, et „ . Kuidas sellest küll aru saada, löömisega ju tegemist olla ei saa, kui käsi liigub tagasi. Lahtise käega löök ei peaks küll näos tagasi põrkuma. Käsi liigub „kõrvalkiilu” andmisel ikka paremalt vasakule, mitte vasakult paremale tagasi. Maakohus on siinkohal valesti hinnanud tunnistaja ja kannatanu ütlusi. Kannatanu ja tunnistaja ütlused ei tõenda O.M süüd. Kohus on rajanud otsuse põhjendused helisalvestusele, mis aga ei saa olla tõendiks tõendamaks O.M süüd, kuivõrd helipilt ei kajasta sündmuste käiku, ega tõenda O.M poolt K.M. löömist. Kannatanu poolt telefoni salvestama panemine juba enne sündmuste algust on selge märki sellest, et kannatanu provotseeris süüdistatavat käituma agressiivselt. Kannatanule oli juba varasemast teada, et süüdistatav on käredama sõnaga, mistõttu tema sooviks oligi saavutada olukord, kus salvestist oleks võimalik ära kasutada süüstava tõendina. Kannatanu poolt süüdistatav ründamine ja välja ajamine majast, koos sinna juurde kuuluva helitaustaga on suurepärane tõend, pärast mida veel lihtsalt hammustada huulde ja süüdlane ongi käes. Sisuliselt saab väita, et kannatanu on tegelenud kunstliku süütõendi loomisega. Kohus on põhjendamatult ja ebaobjektiivselt hinnanud helisalvestist, kuivõrd helisalvestiselt ei nähtu kannatanu löömist, kostab vaid sõimu ja rüselust. Kannatanu ütlused varasematest rüselustest ja asjade lõhkumisest ei ole kaitsja arvates asjakohased otsuse tegemisel, kuivõrd on paljasõnalised ja kohus ei oleks pidanud neid arvesse võtma otsuse tegemisel. K.M. valitud esindaja vastuväited O.M kaitsja apellatsioonile K.M. valitud esindaja vaidleb vastu O.M kaitsja poolt 07. juulil 2016. aastal kriminaalasjas nr 1-16-1303 esitatud apellatsioonkaebusele ning palub Tartu Ringkonnakohtul apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kokkuvõtlikult on asjakohased järgmised väited. Kannatanu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kogumis ja on seetõttu langetanud õige otsuse. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust jõuda maakohtu otsusest teistsugusele järeldusele.

Süüdistatava O.M poolt K.M. löömine on tõendatud nii K.M. poolt antud ütlustega, tunnistaja R. L. poolt antud ütlustega kui ka teiste maakohtu istungil uuritud tõenditega. Nii kannatanu kui ka tunnistaja poolt antud ütlused riimuvad nii omavahel kui ka teiste tõenditega ning nende põhjal ongi maakohus tunnistanud O.M süüdi K.M. löömises. Kaitsja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kõigepealt soovib esindaja juhtida tähelepanu, et apellatsioonkaebuse väited on omavahel vastuolus. Ühelt poolt väidetakse, et tunnistaja ei näinud juhtunut, teiselt poolt väidetakse, et kannatanu ja tunnistaja on omavahel kokku leppinud süüdistavat süüstavate ütluste andmiseks. Apellatsioonkaebuse põhiline väide seisnebki selles, et kahtluse alla seatakse kannatanu ütlused. Selliseks kannatanu ütluste kahtluse alla seadmiseks ei ole aga põhjust. Kannatanu ütlusi kinnitavad nii tunnistaja ütlused kui ka teised tõendid. Muuhulgas on tõendamist leidnud, et K. M. esines löömisest tulenev vigastus. Samuti on tõendamist leidnud süüdistatava poolne agressiivne käitumine kannatanu suhtes enne löömist, mis tingis süüdistatava ja kannatanu vahelise sõnelemise. Selle sõnelemise käigus oli agressiivseks pooleks süüdistatav. Sündmuste areng on hästi jälgitav lindistusest. Kaitsja apellatsioonkaebuse väide, et patrullileht ei kinnita löömist, ei ole asjakohane, sest patrullileht (lisaks teistele tõenditele) kinnitab vigastuse olemasolu kannatanul. Löömise asjaolu kinnitavad teised piisavad ja veenvad tõendid. Samuti ei ole asjakohane kaitsja apellatsioonkaebuse väide, et foto kannatanu vigastuse kohta ei tõenda vigastuse tekkimist, sest vigastuse tekkimist tõendavad samuti teised piisavad ja veenvad tõendid. Kaitsja apellatsioonkaebuse väide, et fotolt nähtuvalt ei ole huul verine, kuid kannatanu on häirekeskusele väitnud, et huul on verine, ei ole samuti asjakohane, sest foto on tehtud hiljem ning selle aja peale jõudis huule veritsus lõppeda. Esindaja leiab, et ehkki helisalvestis ei ole otseseks tõendiks löömise asjaolu kohta, on helisalvestis siiski oluliseks tõendiks, mis annab ülevaate sündmuste käigust ning kogumis teiste, löömist tõendavate otseste tõenditega, on ka kohtule esitatud helisalvestis tõendiks süüdistava poolt talle etteheidetava teo – K.M. löömise – kohta. Kaitsja apellatsioonkaebuses toodud väited, et kannatanu ja tunnistaja on fabritseerinud tõendid tema süüditunnistamiseks, sest kannatanul on kaasomand süüdistatavaga, ei ole valitud esindaja arvates tõsiseltvõetavad. Nendest väidetest ei selgu, mil moel üldse mõjutab süüdistatava süüditunnistamine kaasomandi küsimust. Teiseks, süüdistatav on maakohtu istungil korduvalt väitnud, et tal on erimeelsused kaasomandi osas kannatanuga, kuid samas ei ole süüdistatav ise ka aastate jooksul teinud mitte midagi, et midagi kaasomandi osas muuta. Sealhulgas peab siinkohal ära nimetama asjaolu, et süüdistatav O.M poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustes ilmnesid vastuolud, mille esinemist ta ei suutnud mõistlikult selgitada. Samuti ei ole vähemtähtis süüdistatava käitumine kohtuistungi ajal. Süüdistatav segas pidevalt kannatanu poolt ütluste andmisse, peamiselt vahele hüüdes, et tegemist on süüdistatava majaga või süüdistatava raha eest ostetud majaga. Esindaja hinnangul näitab see süüdistatava poolset ebamõistlikku ja agressiivset käitumist. K.M. valitud esindaja apellatsioon K.M. valitud esindaja Paavo Paal esitas apellatsiooni maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude osas. Apellatsioonis palutakse tühistada Tartu Maakohtu 02. juuni 2016 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-1303 osaliselt kannatanu menetluskulude väljamõistmise osas süüdimõistetult; teha selles osas uus otsus, millega mõista O.M-ilt välja K.M. kasuks 1200 eurot esindajale makstud tasu eest; mõista riigieelarve vahenditest välja K.M. kasuks käesoleva apellatsioonkaebuse koostamise tasu 180 eurot. Asjakohased põhjendused on alljärgnevad. Maakohus on asunud seisukohale, et põhjendatud ja vajalik on osutatud õigusteenus käesoleva kriminaalasja menetlemisel maakohtus 10,5 tunni ulatuses. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega kannatanu esindajatasu väljamõistmise osas ning on seisukohal, et kannatanu taotlus menetluskulude väljamõistmiseks on põhjendatud kogu ulatuses – summas 1200 eurot. Nimetatud

summa 1200 eurot on põhjendatud, arvestades õigusteenuse osutamise üldist hinnataset, samuti kriminaalasja menetlemiseks kohtus kulunud aega ja selle ettevalmistamiseks kulunud aega, aga samuti ka asjaolu, et kriminaalasja menetleti Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajas, mis asub kannatanu esindaja alalisest tegutsemiskohast Tallinnas olulises kauguses ning menetluse tõttu pidi kannatanu esindaja osalema kriminaalasja menetlemisel Jõgeva kohtumajas kahel päeval – mis tähendab täiendavat olulist ajakulu ja kulutusi transpordile. Kõigepealt peab tasu osas nimetama asjaolu, et tegemist on koondtasuga, mis lepitakse kokku enne menetluse algust ning seetõttu ei ole koondtasu kokkuleppimise ajal teada kui suures mahus osutatakse konkreetse kriminaalasja menetluses õigusteenust. Samas, koondtasu kohaldamine on levinud praktika, millest annab tunnistust ka asjaolu, et koondtasu kui tasu üks liike on ära nimetatud advokatuuriseaduses. Koondtasu kokkuleppimist enne õigusteenuse mahu selgumist tuleb arvestada tasu mõistlikkuse hindamisel. Apellandi hinnangul tähendab see seda, et menetluskulude suurust kindlaksmäärav kohus peab arvestama mitte üksnes tundide arvuga, vaid ka tasu suuruse mõistlikkust enne selle kokku leppimist. Kuna koondtasu makstakse kogu kohtumenetluse eest, siis peab kohus hindama tasu mõistlikkust ja põhjendatust kogu menetluse iseloomu arvestades ning kui kohus peakski asuma seisukohale, et osaliselt on osutatud õigusteenus ülemäärane, siis ei tähenda see tingimata tasu väljamõistmist väiksemas määras, vaid hinnang tuleb anda tasule üldiselt. Apellandi hinnangul ei saa olla tasu vähendamise aluseks asjaolu, et maakohus on asunud seisukohale, et kohtuväliselt osutatud õigusteenus on osaliselt ülemäärane. Isegi kui aktsepteerida maakohtu seisukohta, et kliendi nõustamise ajaline maht on mõneti ülemäärane, ei saa üksnes see asjaolu olla tasu vähendamise aluseks. Tegemist on koondtasuga. Apellandi hinnangul peab kohus koondtasu põhjendatuse hindamisel arvestama kõigi asjaoludega, sealhulgas ka sellega, kas koondtasu on üldiselt konkreetset kohtumenetlust arvestades põhjendatud. O.M kaitsja M. Paabumetsa vastuväited K.M. valitud esindaja apellatsioonile O.M kaitsja vaidleb vastu K.M. valitud esindaja poolt esitatud apellatsioonkaebusele ning palub Tartu Ringkonnakohtul apellatsioon rahuldamata jätta. Kokkuvõtlikult on asjakohased väited järgmised. Kaitsja leiab, et kui esindaja ja klient lepivad kokku koondtasus, sealjuures täpselt teadmata, kuivõrd suures mahus teenust vaja võiks minna, on see nendepoolne risk, et kohus võib mõista tasu välja väiksemas osas. Kaitsja leiab, et süüdimõistetu ei peaks kannatanule kompenseerima mistahes summat, vaid ainult mõistliku suurusega tasu. Seda, mis on mõistliku suurusega tasu, on maakohus otsuses ka analüüsinud Apellant ei ole muus osas kohtu väiteid ümber lükanud, kui ainult väidetavate transpordist tulenevate kuludega. Kaitsja leiab, et õigusteenuse tasu kokkuleppimisel koondtasuna kehtivad siiski TsMS § 175 lg 1 p 1 sätestatud põhimõtted, kohus on nendest põhimõtetest lähtunud ning menetlusõigusnormi rikkumist ei esine. Kaitsja ei leia, et kohus oleks diskretsioonipiire ületanud, kuivõrd tunnitasu määr 100 kuni 140 eurot ei ole reegel või piirang, millest allapoole ei saaks menetluskulusid välja mõista. Sealjuures on maakohus oma seisukohta diskretsiooni tegemisel põhjendanud. Tegemist ei olnud keeruka asjaga: kriminaalasja maht ja tõendite hulk oli minimaalne. Samuti vastab välja mõistetud tasu riigi õigusabi korras osutatava õigusteenuse tavalisele hinnale. Seega on kohus võrrelnud väljamõistetavat tasu nii teiste sarnaste kohtuasjadega kui ka riigi õigusabi korras osutatava teenusega. Kaitsja hinnangul leidis kohus põhjendatult, et mõistlik tasu arvestades apellandi esindaja poolt osutatud teenuseid on 600 eurot ehk tunnitasuga 57,15 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks eelnevale ei ole kaitsjale teadaolevalt Paavo Paali puhul tegemist advokatuuri liikmega, mistõttu leiab kaitsja, et Riigikohtu seisukohast tunnitasu määrade kohta ei ole võimalik juhinduda. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et Tartu Maakohus ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 diskretsioonipiire rikkunud ning seega menetlusnormi rikkumist ei esine. KrMS § 175 lg 1 p 1 sätestab üheselt, et menetluskulu on ainult mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületav kaitsja- või esindajatasu menetluskuluna käsitatav pole ja seda menetlusosalisele

ühelgi juhul ei hüvitata. Sealjuures võetakse mõistliku tasu suuruse üle otsustamisel arvesse kriminaalasja keerukust ja mahukust, samuti aga ka kaitsja või esindaja töö kvaliteeti. Kohtuotsusest nähtub, et kohus on neid asjaolusid arvesse võtnud. Kaitsja hinnangul on kohus oma seisukohta piisavalt põhjendanud, mistõttu diskretsiooninormi rikkumist ei esine. K.M. valitud esindaja vastus O.M kaitsja vastuväidetele P. Paal esitas M. Paabumetsa vastusele omakorda vastuväite, milles palub apellatsioonkaebuse menetluskulude osas rahuldada. Kannatanu ei nõustu kaitsja poolt kannatanu esindaja vastuväidetega apellatsioonile ning seda alljärgnevatel põhjustel. O.M kaitsja on põhjendamatult asunud seisukohale, et kohus on menetluskulude hindamisel kasutanud diskretsiooni ja jäänud diskretsiooni piiridesse. Kaitsja on seisukohal, et diskretsiooni kasutamiseks peab esimese astme kohus kõigepealt tuvastama, et tegemist on ülemäärase tasuga ja otsustab pärast seda diskretsiooni kasutades mõistliku tasu suuruse. Siit tulenes ka apellatsioonkaebuse etteheide esimese astme kohtule, kuivõrd kannatanu esindaja hinnangu kohaselt on kõiki asjaolusid arvestades, sealhulgas kohtu poolt põhjendatuks peetud õigusteenuse mahtu arvestades, tegemist mõistliku ja põhjendatud tasuga. Kui tegemist on mõistliku ja põhjendatud tasuga, siis puudub alus väljamõistetavat tasu vähendada. Samas on kaitsja kannatanu esindajana esitatud apellatsioonis põhjendanud, miks ei olnud tegemist ülemäärase tasuga. K. M. kaitsja hinnangul on ka õigusteenuse osutamisel mahus 10,5 tundi – mida maakohus on pidanud põhjendatuks – kannatanu õigusabikulud mõistlikud ja põhjendatud, seda arvestades asjaolu, et kannatanu esindaja pidi sõitma kahel korral Jõgevale. Kaitsja hinnangul on kohatu O.M kaitsja etteheide, et kannatanu oleks saanud võtta esindaja Jõgevalt või Tartust. Samas on kannatanu esindaja poolt viidatud Riigikohtu poolt viidatud tunnitasu määr 100 kuni 140 eurot asjakohane, sest õigusteenuse osutamine advokatuuri liikmeks mitteoleva isiku poolt või advokaadi poolt ei tähenda seda, et ühel juhul on automaatselt tegemist kõrgemalt tasustatud tööga kui teisel puhul.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja palus see rahuldada. Kannatanu esindaja apellatsiooni suhtes kaitsja kohtuistungil oma seisukohta ei avaldanud, kuid kannatanu esindaja apellatsioonile esitatud kirjalikes vastuväidetes palub kaitsja jätta see rahuldamata. Prokurör leidis, et esitatud apellatsioonid on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära O.M kaitsja, prokuröri, tutvunud maakohtu otsusega, sellele esitatud apellatsioonidega ning kaitsja ja kannatanu esindaja kirjalike vastuväidetega esitatud apellatsioonidele, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele kohtu poolt väljamõistetud kohtukulude osas.

O.M kaitsja apellatsioon Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna ringkonnakohtu arvates alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega O.M kaitsja apellatsioonis esitatule vastates. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on vääralt hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning sellest tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Esmalt heidab kaitsja maakohtule ette asjaolu, et kohus on vääralt hinnanud 28. märtsil 2015 koostatud patrulllehte, sest selles kajastatu saab tõendada vaid K.M. huule siseküljel esinevat vigastust, mitte aga seda, kas esinenud vigastuse tekitas kannatanule O.M käelöök. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ringkonnakohus möönab, et kaitsja poolt ülalviidatud patrullleht eraldivõetuna tõepoolest ei tõenda O.M poolt K.M. löömist. Samas tulenevalt KrMS § 61 lg 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis. Maakohtu istungil ütlusi andes on K.M. kinnitanud, et 28. märtsil 2015 lõi O.M teda käega näkku ning selle tagajärjel sai ta huule sisekülje vigastuse. Patrulllehelt nähtuvalt on K.M. vahetult pärast sündmust kinnitanud sündmuskohale jõudnud politseipatrullile, et teda lõi endine elukaaslane Uuno näo piirkonda. Ühtlasi on patrulllehel fikseeritud, et K.M. huul on katki. Seega on K.M. kohtuistungil antud ütlused ja patrulllehel kajastatu kokkulangevad. Taoline kokkulangevus aga annab kahtlemata kohtule võimaluse hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust ning nimetatu omakorda aitab kaasa kohtu siseveendumuse kujunemisele. Eeltoodust tulenevalt on maakohus O.M süüküsimuse lahendamisel igati õigustatult arvestanud patrulllehte kui üht dokumentaalset tõendit ning hinnanud seda koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsja väide, et kriminaalasjas ei ole keegi, ei kannatanu ega tunnistaja kinnitanud O.M poolt K.M. löömist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on K.M. üheselt väitnud, et ta sai O.M-ilt käega löögi näkku. Samas on ka tunnistaja R. L. kinnitanud, et ta nägi, kuidas O.M käsi liikus K.M. näo juurest tagasi ja kuidas samal momendil liikus kannatanu pea tagasi. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tegemist tugevama löögiga, mitte käega vehkimisega, sest tegemist oli kindla liigutusega kindlal trajektooril. Seega on K.M. oma ütlustes üheselt kinnitanud, et O.Mõi teda käega näkku ning tunnistaja on tema ütlusi sisuliselt kinnitanud. Tulenevalt KrMS § 61 lg 2 on igati põhjendatud ka K. M. esinenud huulevigastusest 28. märtsil 2015 tehtud foto arvestamine kohtu poolt. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuivõrd fotolt ei nähtu huule väliseid vigastusi, juhul kui O.M oleks K.M. löönud, pidanuks need aga esinema, siis võib K. M. esinenud vigastust lugeda ka huulde hammustamise tagajärjel tekkinuks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline järeldus on meelevaldne, sest see põhineb vaid kaitsja subjektiivsel arvamusel. K.M. on üheselt kinnitanud, et huule sisekülje vigastus tekkis tal O.M löögi tagajärjel. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus taolistes ütlustes kahelda.

Ainuüksi väliste vigastuste mittenähtavus K.M. vigastusest tehtud fotol, ei anna alust seada kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samuti ei sea nimetatu kahtluse alla K.M. ütlusi, et pärast lööki oli tal huul paistes, sest fotol on jäädvustatud vaid sisemine vigastus. Ringkonnakohtu jaoks on eluliselt usutav, et löök vastu huult ei pruugigi tekitada huule välisküljele vigastust, sest löögi tagajärjel puutub huule sisekülg kokku suus olevate hammastega ning vigastus tekibki enamasti huule siseküljele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis väidetuga, et kriminaalasjas kohtulikul arutamisel uuritud helisalvestised ei ole piisav tõend tuvastamaks O.M poolt K.M. löömist. Siinjuures jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, mida peab kaitsja silmas tõendi piisavuse alla, sest apellatsioonis esitatust see ei selgu. Ringkonnakohus leiab, tuginedes seejuures maakohtu otsuses kajastatule, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendeid, sealjuures ka helisalvestisi, hinnanud nende kogumis ning ei ole süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud ainult kannatanu ja tunnistajate ütluste, või helisalvestistele või patrulllehele või fotole. Taolisele järeldusele annab aluse asjaolu, et maakohus on kohtuotsuses analüüsinud kannatanu ja tunnistaja ütlusi ning võrrelnud neid omavahel. Kohus on kõrvutanud kannatanu ütlusi nii helisalvestises kuulduga kui ka patrulllehel ja kannatanust 28. märtsil 2016 tehtud fotol kajastamist leidnuga. Samas on kohus eelnimetatud tõendeid kõrvutanud ka O.M ütlustega ning leidnud, et viimase, enda süüd eitavad ütlused, on kriminaalasjas olemasoleva tõendikogumiga ümber lükatud. Alles pärast taolist tõendite analüüsi on maakohus jõudnud ringkonnakohtu arvates õigele järeldusele, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud O.M süü K.M. löömises 28. märtsil 2015. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et 28. märtsil 2015 K.M. ja O.M vahelise konflikti provotseeris kannatanu ja seda eesmärgiga hoida O.M eemale talle kaasomandi alusel kuuluvast varast (Põltsamaal XXXXX asuv maja). Oma taolist väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et K.M. asus tema ja O.M vahelist vestlust lindistama ja kutsus oma elukohta tunnistaja R. L. . Esmalt jääb ringkonnakohtu jaoks mõistetamatuks kuidas kaitsja poolt väidetud O.M alusetu süüdistamine vägivallas, võiks mõjutada süüdistatava ja kannatanu vahel tekkida võivat tsiviilvaidlust. Kolleegiumi arvates seost vägivalla kasutamise ja tsiviilvaidluse vahel ei eksisteeri ning seetõttu puudus K. M. ka igasugune põhjus O.M provotseerimiseks. Kolleegiumi arvates ei esinenud K.M. käitumises midagi, mis oleks käsitatav süüdistatava provotseerimisena. Eriti ilmekalt avaldub see K.M. telefoniga lindistatud süüdistatava ja kannatanu vahelisest vestlusest, milles K.M. palub O.M korduvalt lahkuda ning ähvardab teda ka politsei kutsumisega. Vaatamata K.M. poolt korduvalt avaldatud soovile, et O.M lahkuks, viimane seda ei tee. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kannatanu, kelle eesmärgiks oleks olnud süüdistatava provotseerimine, sooviks korduvalt tema lahkumist. K.M. on kohtuistungil antud ütlustes usutavalt selgitanud, et telefoni pani ta lindistama seetõttu, et O.M muutus ühel hetkel agressiivseks ja olukord muutus ärevaks. Kannatanu kinnitas, et on ka varsemalt tema ja süüdistatava vahel toimunud konflikte samal põhjusel lindistanud. Puutuvalt R. L. kutsumise kohta kannatanu elukohta, märgib ringkonnakohus, et kuivõrd O.M ilmumine K.M. elukohta lastega kohtuma, oli kannatanu jaoks ootamatu ja kuivõrd R. L. oli sündmuskohal juba enne kui sinna ilmus süüdistatav, siis ei saa R. L. viibimist sündmuskohal kuidagi vaadelda kui O.M provotseerimist K.M. poolt.

Kaitsja väited, nagu oleks K.M. ise hammustanud endale huulde, et kindlustada kehavigastuse esinemisega O.M süüditunnistamine kohtus, on aga ringkonnakohtu arvates täiesti alusetud ja lähtuvad vaid kaitsja subjektiivsest arvamusest. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus O.M kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu K.M. valitud esindaja apellatsioon Apellatsioonis vaidlustab kannatanu esindaja maakohtu otsuse osas millega maakohus luges põhjendatuks hüvitada K.M. valitud esindajale makstud tasu summas 720 eurot (s.h käibemaks 120), mitte aga 1200 (s.h käibemaks 200 eurot) eurot, nagu seda on taotlenud kannatanu esindaja. Kannatanu esindaja põhjendab apellatsioonis esitatud taotlust kokkuvõtvalt asjaoluga, et kuivõrd kohus luges põhjendatuks kaitsja ajakulu kohtumenetluseks ettevalmistamisel ja kohtuistungitel osalemise eest 10,5 tunni ulatuses, tulnuks maakohtul õigusabi kulude ulatuse kindlaksmääramisel anda hinnang taotletud tasule tervikuna. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja väited väärivad tähelepanu.

Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-84-15 leidnud, et kuivõrd valitud kaitsja arvelt ei nähtu tunnihinda, lähtub kolleegium õigusteenuse keskmisest turuhinnast. Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on maakohus lugenud õigusabi osutamise vajalikuks ning leidnud, et selle osutamiseks kulutas valitud esindaja 10,5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus kohus luges põhjendatuks õigusabi osutamise ajakuluks 10,5 tundi ning esitatud tasutaotluse ei olnud märgitud esindaja tunnihinda, tulnuks maakohtul hinnata esitatud tasutaotluse põhjendatust nimelt keskmisest õigusteenuse turuhinnast lähtudes. Arvestades valitud esindaja poolt kohtule esitatud taotlusest hüvitada K.M. osutatud õigusabi eest 1000 eurot (lisandub käibemaks), kujuneb esindajatasu tunnihinnaks 95,23 eurot, milline summa jääb alla Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt aktsepteeritud keskmisele õigusteenuse turuhinnale. Kuivõrd kannatanu esindaja poolt osutatud õigusabi oli vajalik ja põhjendatud 10,5 tunni ulatuses ning kuivõrd esindaja poolt taotletud õigusteenuse tunnihind jääb allapoole aktsepteeritud keskmist turuhinda, siis rahuldab ringkonnakohus valitud kaitsja õigusabitaotluse summas 1000 eurot, millele lisandub käibemaks 200 eurot. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et K.M. tuleb hüvitada valitud esindajale tasutud õigusabikulu 1200 euro ulatuses. Arvestades eeltoodut tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse O.M-ilt väljamõistetavate kohtukulude osas, s.o kannatanu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja O.M-ilt KrMS § 180 lg 1 ja lg 3 alusel kokku väljamõistetava menetluskulu osas ning maakohtu 22. juuni 2016 määrusega K.M. hüvitatava esindajatasu suuruse osas. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab K.M. esindaja apellatsiooni, siis suureneb O.M-ilt väljamõistav menetluskulu ning süüdistatavalt tuleb menetluskuluna välja mõista 2 600,73 eurot. O.M-ilt tuleb K.M. kasuks välja mõista kannatanu poolt valitud esindajale hüvitatud õigusabi osutamise kulu 1200 eurot. Nimetatud summale lisanduvad kannatanule KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel hüvitatavad menetluskulud summas 47,73 eurot. Kohtukulu Esitatud apellatsioonis esitas kannatanu valitud esindaja taotluse hüvitada K.M. apellatsiooni koostamise eest kannatanu poolt tasutud 180 eurot, sh käibemaks 30 eurot. Arvestades valitud esindaja poolt apellatsioonis esitatud argumentide põhjendatust ning õigusteenuse vajalikkust, leiab ringkonnakohus, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 alusel kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab kannatanu esindaja apellatsiooni alusel maakohtu otsuse väljamõistetava esindajatasu osas, s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud otsuse, siis tuleb apellatsioonimenetluses ostutatud esindajatasu hüvitada kannatanule riigi eelarvelistest vahendites. Õigusabi kulude ulatuse kindlaksmääramise taotlusest nähtuvalt on O.M kaitsja M. Paabumets taotlenud apellatsioonimenetluses kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise eest järgmiselt.

Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.