Liiklussüüteod

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

puhtsüdamlik kahetsus, mida Artjom Matõtsin aga avaldanud ei ole. Apellant on seisukohal, et maakohtu määratud karistus on liiga leebe. Kannatanu hinnangul on tegemist raskeima KarS § 422 lg 1 koosseisu alla mahtuva teo toimepanemisega. Süüdistatav on kavatsetult rikkunud väga olulises ulatuses nii piirkiiruse kui alkoholi piirmäära nõudeid, tema kahetsus ei ole siiras. Milline on signaal konkreetsele isikule ja ühiskonnale, kui joobeseisundis väga suures ulatuses kiirust ületades sõidetakse inimene vigaseks ja karistus on tingimisi? Kannatanu on seisukohal, et vaatamata kehtiva kriminaalkaristuse puudumisele on Artjom Matõtsini süü nii suur, et vähemalt mõneks ajaks tuleb selline inimene ühiskonnast eraldada. Karistust ei pea täitmisele pöörama täies ulatuses, vangistust võib kohaldada ka osaliselt. 3.2 Apellant on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 15000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Hagiavalduses on viidatud senisele kohtupraktikale. Näiteks 02.10.2012 otsusega nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-1224958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot. 16.03.2016 otsusega nr 1-15-8751 mõisteti jalakäijana raskeid tervisekahjustusi saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 30000 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu viiteid varasemale kohtupraktikale. Riigikohtu 2008. aasta mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi ja 8 aastaga suurenenud elukalliduse valguses on väljamõistetud hüvitis vastuolus senise kohtupraktikaga. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel keskendunud eelkõige kahju tekitaja õigustamisele ning põhjenduste otsimisele, miks peaks kahjuhüvitist kahju tekitaja isikust tulenevalt vähendama. Apellandi jaoks on küünilised ka kohtu viited kannatanu vanusele. Vanusest tulenevalt on kannatanu paranemisprognoos oluliselt tagasihoidlikum (noor organism taastub paremini). Kui maakohus on pidanud hüvitise vähendamisel oluliseks asjaoluks seda, et nooremal mehel tuleb vigastuste tagajärgedega leppida kogu eluks, siis PV-l on samuti vaja kogu ülejäänud elu veeta saadud tervisekahjustusega. Kui pikk on alla 30-aastase või 62-aastase mehe elu, ei ole sõltuvuses kahju tekitajast ning ei mõjuta kahju suurust. Maakohtu järeldusest võib aru saada, et vanemale inimesele tekitatud kahju on väiksem, kuna ta on ... vanem. See on diskrimineeriv, küüniline ja ei tugine seadusele. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise vähendamisel viidanud ka süüdistatava sissetulekule ning väidetavatele kohustustele. Samas ei ole süüdistatav esitanud mitte ühtegi tõendit, et tal ka tegelikult oleksid mingid kohustused. Kannatanu valu ja kannatuste suurus ei vähene sellest, et süüdistatav maksab autolaenu ja tarbimislaenu. Kahtlemata tuleb süüdistataval kanda mitmeid kohustusi, kuid seda ei saa ega või teha kannatanu õiglase hüvitise arvelt. Süüdistatav ei ole tõendanud mitte mingisuguseid täiendavaid kohustusi, süüdistatav ei ole näidanud mitte mingil viisil kahetsust või kaastunnet kannatanu suhtes. Süüdistatav ei ole vaatamata liiklusõnnetusest möödunud kahele aastale hüvitanud kannatanule mitte midagi. Süüdistatav ei osutanud mitte mingit kaastunnet või abi olukorras, kus täies elujõus PV jäi hetkega töövõimetuks ning pidi hakkama saama sissetulekute vähenemise ja võimetusega teha isegi koduseid töid. Maakohus tunneb kaasa purjuspäi kihutades inimese vigaseks sõitnud süüdistatavale, kuid ei arvesta mitte mingil viisil seda, et PV on pidanud kaks aastat ise hakkama saama oma kohustustega kaotades suures ulatuses töövõime. 3.3 Maakohus on jätnud viivise nõude rahuldamata viidates süüdistatava kohtu arvates ilmselgele võimetusele hüvitada ka väljamõistetud kahju. Süüdistatav ei ole võtnud omaks viivise nõuet, kuid ei ole esitanud sellele ka vastuväidet. Samuti ei ole süüdistatav taotlenud viivise vähendamist. Viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on õiguskaitsevahend tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 6. Kuivõrd ilmselgelt süüdistatav ei tasu väljamõistetud hüvitist kohtuotsuse jõustumisel ega ka pärast seda mõistliku tähtaja jooksul,

siis on seadusjärgse viivise väljamõistmine kohane ja mõistlik õiguskaitsevahend, mis motiveerib võlgnikku oma kohustusi täitma. Viivise puudumisel ei ole võlgnikul mitte mingisugust täiendavat motivaatorit oma kohustuse täitmiseks, kuna kohustuse täitmise ajast ei sõltu kohustuse suurus. Viivise väljamõistmise põhimõtted sätestab VÕS § 113. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Käesolevas asjas ei ole süüdistatav taotlenud viivise vähendamist ning etteulatuvalt puuduks sellise taotluse läbivaatamiseks ka alus, kuna viivise maksmise kohustust ei ole veel tekkinud. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohaldades neid nõudeid viivisele tuleb anda hinnang, kas seadusjärgne viivis on ebamõistlikult suur, kas kohustatud isik on juba asunud täitma kohustust, kannatanu õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamise aluseks on kohustatud isiku taotlus, kuid seda Artjom Matõtsin teinud ei ole. Seega on juba formaalselt viivise vähendamise otsustus maakohtu poolt ebaseaduslik - vt Riigikohtu otsus 3-2-1-47-15 p 14 ja 3-2-1-43-13 p 14. Apellant on seisukohal, et seadusjärgne viivis ei ole ebamõistlikult suur, süüdistatav ei ole tekitatud kahjust hüvitanud mitte midagi, kannatanul on õigustatud huvi saada kahjuhüvitis ning seda mitte määratlemata ajal, vaid võimalikult kiiresti. Poolte majanduslik olukord on süüdistatava kasuks, st süüdistataval on tervis ja töökoht, kuid kannatanu on kaotanud võime elatist teenida. Kohtul on VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel õigus viivist vähendada, kuid mitte jätta seda kohaldamata. Alus viivise vähendamiseks saaks tulla üksnes süüdistatava vastavast taotlusest, mida aga süüdistatav esitanud ei ole. Maakohus on ühelegi tõendile tuginemata asunud vaagima süüdistatava majanduslikku olukorda, sealhulgas süüdistatava perekonna majanduslikku olukorda. Süüdistataval puuduvad ülalpeetavad, ta elab Pärnus tema hiljuti surnud emale kuuluvas majas olles ema pärija, Tallinnas elab süüdistatav tema vennale kuuluvas korteris. Puuduvad igasugused tõendid, et kannatanule kahju hüvitamine mõjutaks oluliselt süüdistatava elukvaliteeti. Mis puutub kahju hüvitamise tähtaega, siis oli süüdistataval teada kohe alates liiklusõnnetuse toimumisest, et kahju tuleb hüvitada. Kannatanu on püüdnud isiklikult ja esindaja kaudu kahe aasta jooksul korduvalt saada ühendust süüdistatavaga ning arutada kahju hüvitamist, kuid süüdistatav on keeldunud suhtlemast ning ei ole vaatamata nõuete olemasolust teadmisele mitte midagi hüvitanud. Maakohus ei ole üldse arvestanud kannatanu õiguste ja ootustega võttes viiviste nõude rahuldamata jätmisega kannatanu ilma igasugustest õiguskaitsevahenditest ning võttes ka süüdistatavalt igasuguse motivatsiooni kannatanule võimalikult kiiresti või vähemalt mõistliku aja jooksul kahju hüvitada. 3.4 Maakohus ei ole läbi vaadanud kannatanu esindaja taotlust jätta kannatanu menetluskulud riigi kanda. Loomulikult oleks õiglane, et süüdistatav kannab menetluses tekkinud menetluskulud ise, kuid tõenäosus saada süüdistatavalt menetluskulude hüvitis on väike. Kannatanu on aga juba kandnud kulusid, mistõttu tema kahju üksnes suureneb. KrMS § 182 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kannatanu on taotlenud, et kohus kaaluks süüdistatava nende menetluskulude, mis on seotud kannatanu poolt tema valitud esindajale tasutud kuludega, riigi kanda jätmist. Maakohus ei ole sellele taotlusele hinnangut andnud. Taotluse läbi vaatamata jätmine on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kannatanu palub selle taotluse apellatsioonimenetluses läbi vaadata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud kannatanu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel sõidukulude osas Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrust nr 164. Nimetatud määrus ei

kohaldu antud õigussuhtele. Kannatanu esindaja ei kasutanud isiklikku sõidukit ning kannatanu esindaja ja kannatanu vahel puudub ka töölepingust tulenev õigussuhe. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetluskulude suuruse määramisel TsMS § 163. Riigikohtu senise praktika kohaselt kohaldatakse tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ulatuses, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku poole tuleb ja saab pöörduda üksnes neis küsimustes, mis ei ole reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikuga. Riigikohus on seda väljendanud viimati lahendis 3-1-1-5015. Lahendis 3-1-1-96-12 on Riigikohus märkinud, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08, p 22). Kannatanule menetluskulude hüvitamise regulatsioon on sätestatud KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 180 lg1, mille kohaselt kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu kuulub hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Juhin tähelepanu, et kannatanu esindaja kulud ei ole seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega. Kannatanu esindaja ülesandeks on ka toimikuga tutvumine, vajadusel taotluste ja tõendite esitamine, toimiku tutvustamine kannatanule ning kannatanu esindamine kriminaalmenetluses muudes küsimustes kui üksnes tsiviilhagiga seotud küsimused. Ainus säte, mis reguleerib kannatanu või tsiviilhagiga seotud kulude kannatanu kanda jätmist, on hagi tagamise regulatsioon KrMS § 182, kuid see antud olukorras ei kohaldu. Kuivõrd TsMS § 163 ei ole kohaldatav kriminaalmenetluses, siis oli ka kannatanu menetluskulude osaline välja mõistmata jätmine sellel alusel ebaseaduslik. Kannatanu esindaja kulude osas on maakohus leidnud, et kantud kulud olid vajalikud ja põhjendatud ning apellant nõustub sellega (va sõidukulude osas, mille kohta on esitatud vastuväited eraldi). KAITSJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

tõsiasjas, et Pärnu Maakohus on enda otsuse motiveerinud mitmete Riigikohtu (mitte esimese astme kohtu) lahendite põhjal ning kohtu otsuse kujunemise käik on igati arusaadav ja vastavuses kehtiva seadusega. Käesoleval juhul on esimese astme kohus eelnimetatust ka lähtunud. Pärnu Maakohus tuvastas kohtulikul arutamisel, et eelkõige arvesse võttes nii kannatanu seaduslikke huve enda poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamisel kui ka süüdistatava võimalusi tsiviilhagi rahuldamiseks, ongi antud juhul põhjendatud ja mõistlikuks tsiviilhagi summaks 15 000 eurot. Kohus ei ole seejuures asunud süüdistatava tegevust õigustama, süüdistatavale kaasa tundma, samuti ei ole kohus enda motiveeritud otsuses esitanud kannatanu suhtes diskrimineerivaid, küünilisi seisukohti. Apellandi sellised väited põhinevad pelgalt emotsioonidel. Apellandi arutelu viivise nõude osas on apellatsioonkohut eksitav. Nimelt on Pärnu Maakohus selgelt põhjendanud, et kuna kohtu hinnangul ei ole süüdistatav rahalise kohustuse täitmisega pahatahtlikult viivitanud, sest ei ole tõenäoline, et süüdistatav oleks olnud võimeline koheselt hüvitama nõutava tsiviilhagi suuruses 30 000 eurot. Samuti on esimese astme kohus jätkuvalt enda otsustuses viidanud ka asjakohasele Riigikohtu lahendile. Süüdistatava kaitsja on arvamusel, et kohtu selline otsustus on igati õige, sest apellandi sooviks on ju: a) süüdistatav kasvõi lühiajaliselt reaalselt vanglasse saata. See aga omakorda välistaks juba koheselt süüdistatava võimaluse tsiviilhagi rahuldama hakata ning kannatanu nõude rahuldamine oleks ka edaspidi väga raske, sest: b) süüdistatava poolt ka lühiajalise vangistuse ärakandmisel puuduvad praktilised võimalused edaspidi saada tööd ja sissetulekut, sissetulekut, millest jällegi hakata hüvitama tsiviilhagi. Mis puudutab apellatsioonkaebuses esitatud väiteid menetluskulude suuruse ebaõigel kindlaksmääramisel, samuti otsustust menetluskulude kandmise osas, siis süüdistatava kaitsjana olen seisukohal, et Pärnu Maakohus on enda otsuses nimetatud küsimused õigesti lahendanud ning ka selles osas kohtuotsuse muutmiseks seaduslikke aluseid ei ole.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning Artjom Matõtsini raskema karistusmäära mõistmiseks. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat just 3 aastase vangistusega. Ilmselgelt ei tohi karistusmäära suurendamine viia süüst suurema karistuse mõistmiseni. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta, et maakohus on kohaldanud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ka lisakaristust ja seda mitte miinimummääras. Lisakaristuse kohaldamisel ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna, nagu apellant on seda teinud. Apellant ei ole arvesse võtnud seda, et õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Maakohus on nii ka toiminud ning arvestanud kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku on piisavad arvestades süüdistatava Artjom Matõtsini süü suurust. Kaitsja on märkinud apellatsioonis, et võrreldes teiste KarS § 422 lg 1 järgi süüdimõistetud isikute karistusega on antud karistus väike. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust süü suuruse tuvastamisel või karistusmäära mõistmisel teiste KarS § 422 lg 1 järgi süüdimõistetud isikutega. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et maakohtu otsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid ning sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus mõistetud karistuse osas jätta muutmata. 7.2 Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks ta ei pea vajalikuks mõista reaalset vangistus, vaid peab võimalikuks kohaldada KarS § 73 sätteid. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis ei tingi Artjom Matõtsinile lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas ei saa pidada teatud karistuse osa kohest ärakandmist põhjendatuks ega vajalikuks karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Kuriteo toimepannud isikule šokivangistuse mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, on meelevaldne ja ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Sisuliselt taotleb apellant šokivangistuse mõistmist üksnes ühiskonnas liiklusalaste kuritegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest, jättes seejuures täielikult tähelepanuta, et varasemalt ei ole süüdistatav liiklusalaseid süütegusid toimepannud. Vaid isiku poolt korduvast liiklusnõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks šokivangistuse kohaldamise. Kolleegium nõustub maakohtuga ka katseaja kestuse määramisega arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et süüdistatava Artjom Matõtsini puhul ei ole irdutud karistuse individualiseerimise põhimõttest.

tegemist ei ole hoopis KarS § 118 lg 1 kvalifitseeritava teoga, kuid taotlust isiku süüditunnistamiseks ja karistamiseks KarS § 118 lg 1 järgi esitatud ei ole. Kolleegium märgib, et selleks, et süüdistatava käitumine oleks kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 või 2 järgi, peaks süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse olema põhjustanud vähemalt kaudse tahtlusega. Kolleegium nõustub prokuröriga, et kuigi süüdistatav rikkus oluliselt mitut liiklusseaduse nõuet ning tegi seda tahtlikult, ei olnud tal tahtlust enda rikkumistega mingit rasket tagajärge põhjustada. Seega kvalifikatsioon KarS § 422 lg 1 järgi on õige.

Seejuures peab kolleegium märkima, et kannatanu esindaja ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on arvestanud rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, mistõttu puuduvad igasugused alused kannatanu PV kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks.

Seega perioodil 20.05.2016 kuni 30.06.2016, on viivitatud päevi perioodis 42, võlasumma 15 000 eurot, viivise määr 8,05%, mis teeb viivise summaks 138, 56 eurot. Perioodil 01.07.2016 kuni 01.09.2016, on viivitatud päevi perioodis 63, võlasumma 15 000 eurot, viivise määr 8 %, mis teeb viivise summaks 206,56 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt on viivis kokku summas 345.12 eurot, mis tuleb Artjom Matõtsinilt kannatanu PV kasuks välja mõista. Alates 02.09.2016 tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Kooskõlas eelnevalt märgitud viivise määrast mõistab kolleegium Artjom Matõtsinilt välja kannatanu PV kasuks alates 02.09.2016 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 15 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 14 654.88 eurot (15 000 eurot põhinõude summa- 345.12 eurot juba väljamõistetud viivis).

pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Kuivõrd määratud kaitsja sõidukulude arvestamise määr ei ole aga ainus kriteerium, mille põhjal valitud esindaja sõidukulu mõistlikkust hinnata, on maakohus on asjakohaselt viidanud analoogia korras ka Vabariigi Valitsuse 14.07.2006. a määrusele nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitamise maksmise kord“ §-le 5, mille kohaselt võib maksuvabalt maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta. Seega on tavapärases praktikas aktsepteeritud hüvitamisele kuuluva sõidukuluna 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Kuivõrd kannatanu esindaja ei ole põhjendanud, miks on anud juhul sõidukulu tavapärases praktikas aktsepteeritust märkimisväärselt suurem, siis nõustub ringkonnakohus lõppjäreldustes maakohtuga, et käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks aluse sõidukulude suuremas määras hüvitamiseks. 11.2 Ringkonnakohus nõustub aga kannatanu esindajaga, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-t 1. KrMS § 175 p-s 1 nimetatud menetluskulu, mis on tekkinud kannatanul oma valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimeses lauses nimetatud juhul välja süüdimõistetult. KrMS § 180 lg 1 teine lause näeb ette erandi vaid tsiviilhagi tagamisest tingitud kulude (KrMS § 175 lg 1 p 8) hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaks määramisele, samuti kehtib erand ka muude KrMS §175 lg-s 1 nimetatud menetluskulude kohta, mis on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Apellant on asjakohaselt märkinud, et kannatanu esindajakulud ei ole antud juhul seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks asjaolu, et kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on tegemist kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid, mis on olulised mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumisega põhjustatud kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega on kuriteo faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma kindlaksmääramine teineteisest sõltuvuses, mistõttu ei ole käesoleval juhul võimalik väita, et kannatanul tekkinud menetluskulud on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud KrMS § 180 lg 1 teises lauses toodud erandi kohaldamine ning kohaldamisele kuulub KrMS § 180 lg 1 esimene lause, s.o kannatanul tekkinud menetluskulud summas 1850.40 eurot tuleb tervikuna välja mõista süüdimõistetult. Maakohus rahuldas PV taotluse süüdimõistetult menetluskulude välja mõistmiseks summas 925.20 eurot, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada osas millega jäeti ülejäänud menetluskulud, s.o 925.20 eurot PV kanda ning selles osas teeb kohtukolleegium uue otsuse.

riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, s.o valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulud, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Seega kannatanu esindaja apellatsioonis toodud taotlus kannatanu menetluskulud jätta riigi kanda rahuldamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

Ivi Kesküla

Julia Katškovskaja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.