Kohtulahend

Kohus ei pidanud aga võimalikuks rahuldada kaitsja taotlust mõista M. Mikomägile karistus alla KarS § 113 lg 1 alammäära. Kohus märkis, et karistuse alla sanktsiooni alammäära mõistmine nõuab erandlikke asjaolusid. Mingeid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid karistuse kohaldamist alla alammäära, aga ei esine. Vastupidi – kohus tuvastas, et M. Mikomägi tegutses madalal ajendil, armukadedusest. Ta lõi 15 cm pikkuse teraga noaga kannatanut mitmel korral, sh südamepiirkonda ja seejärel suhtus absoluutselt ükskõikselt kannatanu edasisse saatusesse, ta ei helistanud isegi kiirabisse. Ka ei pidanud kohus võimalikuks jätta karistust täitmisele pööramata. Maakohus märkis, et kohtupraktikast ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise aluseks olevate normide (KarS § 73 ja § 74) mõttest tulenevalt peab tingimisi vabastatava katseaeg olema temale mõistetud vangistuse tähtajast pikem. Sellist seisukohta on väljendanud korduvalt ka Riigikohus (3-1-1-99-06 p 20; 3-1-1-59-07, p 13). Karistusseadustiku kohaselt saab katseaja pikkus olla kuni 5 aastat (KarS § 74 lg 3). Seetõttu ei ole 6 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust mõistes tingimusliku karistuse kohaldamine võimalik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

5.2 Apellatsioonis leitakse, et maakohus oleks pidanud karistust kergendavate asjaolude hulka arvestama ka kannatanu enda käitumise: kohtus leidis tõendamist, et konflikti algajendiks oli mõneti kannatanu enda käitumine. See apellandi etteheide jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Maakohus on karistuse mõistmisel kannatanu käitumist süüdistatava kasuks arvestanud. Apellatsiooni viide kannatanu käitumisele põhinebki maakohtu otsuses märgitul. Seejuures on maakohus tõlgendanud kannatanu käitumist ilmselgelt M. Mikomägile võimalikult soodsal moel. Maakohus nimetas kannatanu „nokkimist“ M. Mikomägi kallal M. Mikomägi süüd vähendava asjaoluna hoolimata sellest, et see sõnaline konflikt ei olnud kohtu hinnangul (mida ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud) otseselt hilisema noaga löömise põhjus. Seega ei olnud kannatanu roll konflikti põhjustajana ilmselgelt selline, mis tingiks karistuse mõistmise alla sanktsiooni alammäära.

5.3 Kaitsja väide, et M. Mikomägi ei saanud aru teo tõsidusest teo toimepanemise hetkel ega hiljem, on vastuolus maakohtu seisukohaga, et M. Mikomägi pani tapmiskatse toime kaudse tahtlusega. Mainitud seisukoht tähendab, et maakohtu hinnangul sai M. Mikomägi aru, et tema tegu võib tuua kaasa kannatanu surma, ning ta leppis sellega.

Apellatsioonis ei ole esitatud ühtki argumenti, mis näitaks, et maakohtu seisukoht on väär. Veelgi enam, apellatsioonis on vaidlustatud ainult M. Mikomägi karistust, mitte aga tema süüdimõistmist. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas kaitsja, et M. Mikomägi süüdimõistmist KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ta ei vaidlusta.

5.4 Karistuse mõistmiseks alla sanktsiooni alammäära ei anna alust ka apellatsioonis välja toodud M. Mikomägi terviseprobleemid. Apellatsiooni kohaselt põeb M. Mikomägi XXX. Kaitsja esitas ringkonnakohtule ka Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo tõendi M. Mikomägi osalise töövõimetuse kohta, mis on tingitud XXX. Erandlikuks asjaoluks KarS § 61 lg 1 tähenduses võiks pidada sellist harvaesinevat ja rasket haigust, mis ei anna küll alust KarS § 79 lg 1 kohaldamiseks, kuid mille tõttu põhjustab vangistuse kandmine tavapärasega võrreldes tunduvalt suuremaid kannatusi. Apellatsioonis nimetatud XXX selliseks haiguseks pidada ei saa. Vangla on VangS § 52 kohaselt kohustatud tagama kinnipeetutele tervishoiuteenused, kusjuures vajaduse korral tuleb kinnipeetav suunata ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.

5.5 Apellatsioonis on välja toodud veel see, et M. Mikomägi ei ole varem tahtliku kuriteo eest karistatud. Maakohus on otsuses märkinud, et süüdistatav on varem karistatud, kuid karistus on kustunud. Ringkonnakohus nendib, et karistuse mõistmisel varasemaid kustunud karistusi arvestada ei tohi. KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seetõttu on ka nendele viitamine kohtuotsuses põhjendamatu. Samas leiab ringkonnakohus, et tehtud viga ei ole toonud kaasa M. Mikomägile põhjendamatult raske karistuse mõistmist: maakohtu mõistetud karistus jääb KarS § 113 lg 1 sanktsiooni alammäära lähedale. See näitab, et maakohus on karistuse mõistmisel ülekaalukalt lähtunud M. Mikomägi kasuks rääkivatest argumentidest. Õiguskuulekas käitumine on just tavapärane, inimestelt oodatav. Seega ei ole varasemate karistuste puudumine kindlasti selline erandlik asjaolu KarS § 61 lg 1 tähenduses, mis tingiks karistuse mõistmise alla sanktsiooni alammäära. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu tuvastatud asjaolu (varasem karistatus) tuleb küll kohtuotsuse põhiosast välja jätta, kuid see ei anna alust maakohtu mõistetud karistuse muutmiseks.

mitte KarS § 61 lg-le 1. Maakohus on aga selle hindamisel, kas on võimalik ja põhjendatud karistuse mõistmine alla KarS § 113 lg 1 alammäära, tuginenud KarS § 61 lg-s 1 sätestatud tingimustele, analüüsides erandlike asjaolude esinemist. Seoses sellega jättis maakohus sisuliselt vastamata kaitsja väitele, et kuna tegu jäi katsestaadiumi, tuleks kohaldada KarS § 60 lg-t 1. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on veaga, mille saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldada, võttes seisukoha küsimuses, kas on alust karistuse kergendamiseks põhjusel, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Nii KarS § 25 lg-st 6 kui KarS § 60 lg-st 1 tuleneb, et katsestaadiumisse jäänud kuriteo eest karistust mõistes kohus võib, kuid ei pea karistust kergendama. Seega sõltub see, kas karistuse kergendamine on põhjendatud, toimepandud kuriteokatset iseloomustavatest asjaoludest. Kuna KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse aluseks isiku süü, on ringkonnakohtu arusaama kohaselt kuriteokatse eest KarS § 60 lg 1 alusel karistuse kergendamine põhjendatud juhul, kui teo katsestaadiumi jäämise tõttu tuleks isiku süüd pidada oluliselt väiksemaks võrreldes lõpule viidud süüteoga. Näiteks võiks see olla põhjendatud, kui isik jõuab oma teoplaani realiseerida väga väikses osas või kui tagajärjedelikti puhul teo katsestaadiumisse jäämise tõttu kannatanule üldse mingisugust kahju ei tekkinud. Menetletavas kriminaalasjas see nii ei ole. M. Mikomägi lõi AK noaga kaela ja rinnapiirkonda ning lõpetas noaga löömise pärast seda, kui kannatanu oli saanud eluohtliku tervisekahjustuse.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.