Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Tali ja Sten Lind
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
Liina Kaev L.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 15. detsembri 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht
Süüdistatava L.U kaitsja advokaat Siim Mõistlik Rita Siniväli 8.04.2015, Tallinn L.U isikukood XXX, karistatud 9 korda, neist viimati: 17.11.2006 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi vangistusega 2 a 4 k 21 p; vabanes 07.04.2008; 22.10.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 4, § 199 lg 2 p 4, § 215 lg 2 p 1 järgi vangistusega liitkaristusega 4 aastat 10 kuud, vabanes 05.04.2013. Tõkend: kinnipeetud 12.06.2013, vahistatud 14.06.2013 16.01.2014, 21.04.2014 kohtumäärusega kr. asjas nr 1-14-395 kuulutatud tagaotsitavaks, 09.08.2014 L.U peeti kinni Saksamaal, 14.11.2014 toodi Eestisse). Advokaat Siim Mõistlik
Süüdistatav
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. detsembri 2014. a kohtuotsus L.U’le kuuluva vara sularaha 128,98 euro konfiskeerimise osas.
2.Vabastada aresti alt L.U’le kuuluv vara sularaha 128,98 eurot ning tagastada see L.U’le.
3.Muus osas jätta Harju Maakohtu 15.12.2014 otsus muutmata.
4.Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 15.12.2014 otsusega tunnistati L.U süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus, s.o kinnipidamise aeg 12.06.2013-16.01.2014, s.o 7 (seitse) kuud 4 (neli päeva) ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. Määrati, et mõistetud ja ära kandmisele kuuluva tähtajalise vangistuse algust arvestatakse alates 09.08.2014. Määrati, et L.U suhtes valitud tõkend vahistamine jäetakse kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata, kohtuotsuse jõustumisel tõkend tühistatakse. Määrati, et kriminaalasjas tsiviilhagi tagamiseks arestitud L.U vara sularaha 128,98 eurot – jäetakse aresti alla, jättes hagi tagamise abinõu muutmata ning arestitud vara kuulub aresti alt vabastamisele kohtuotsuse kohaselt täitmise korral, s.o kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagide täieliku hüvitamise korral. Kohtuotsuse resolutiivosas sedastati, et A S ́i esitatud tsiviilhagi VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel ja sõiduki teisaldamise kulud on välja mõistetud E J ́lt 16.01.2014 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10738. S E ning H R esitatud tsiviilhagid VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel on välja mõistetud E J ́lt ja M K ́ilt 16.01.2014 Harju Maakohtu otsusega krim asjas nr 1-13-10738.
2.L.U on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema varem vargusi ja röövimise toimepannud isikuna taas isikute grupis koos E J’ga võõra vallasvara ebaseadusliku omastamise eesmärgil ajavahemikul 05.06.2013 kella 23:00 – 06.06.2013 kella 09:00 võtsid ära Tallinnas, Ehitajate tee 113 maja juures pargitud A S kasutuses olnud ja tema abikaasale A S’ile kuuluva sõiduauto Ford Transit, reg nrXXXXX, maksumusega 700 eurot, milles olid laste jalgrattad 2 tk, üks maksumusega 200 eurot, teine 150 eurot, automagnetoola Blaupunkt koos äravõetava paneeli ja dünaamikaga, maksumusega 150 eurot, kokku võõrast vara summas 1200 eurot. Samuti tema isikute grupis koos E J ja M K ga tungisid L.U ettepanekul ja L.U kaasas olnud võtmetega 08.06.2013 ajavahemikul kella 00:30-04:00 Tallinnas Haabersti linnaosas Saviliiva tee XX asuvasse eramusse ja varastasid sealt S E le kuuluva käekoti maksumusega 50 eurot, tema nimele väljastatud, isikutunnistuse ja SEB panga kaardi, tema kasutuses olnud, kuid Monilaite-Thomeko Machinery OÜ-le kuulunud mobiiltelefoni NOKIA 2730c Dark Magneta, IMEI koodiga 356234041212304, maksumusega 65 eurot, milles oli SIM-kaart abonentnumbriga 56800879, tahvelarvuti I-Pad 2 Apple 16GB, maksumusega 677.10 eurot ja H R’ile kuuluva rahakoti Hugo Boss maksumusega 150 eurot, milles sularaha üks kupüür 50 eurot, tema nimele väljastatud juhiload, pangakaardid, erinevad kliendikaardid, seega varastasid võõrast vara koguväärtuses 992.10 eurot. Seega isikuna, kes on varem toime pannud vargusi ja röövimise, pani L.U taas süstemaatiliselt isikute grupis võõra vallasvara ebaseadusliku omastamise 2(8)
eesmärgil koos sissetungimisega toime varguse, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi.
3.Maakohtu hinnangul istungil esitatud ja uuritud tõenditega ning kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava E J ütlustega täielikku tõendamist leidnud, et ajavahemikul 05.06.2013 kl 23:00 kuni 06.06.2013 kl 09:00 varastasid L.U ja E J Tallinna, Ehitajate tee 113 maja juurde pargitud sõiduauto Ford Transit reg nr XXXXX, milles olid laste jalgrattad ja automagnetoola Blaupunkt äravõetava paneeli ja kõlariga. Samuti asus maakohus seisukohale, et istungil esitatud ja uuritud tõenditega, kannatanu, tunnistaja ning süüdistatavate M K ja E J ütlustega täielikku tõendamist leidnud, et 08.06.2013 ajavahemikul kl 00:30-04:00 tungisid E J ja M K L.U ettepanekul ja tal kaasas olnud võtmetega Tallinnas Saviliiva tee XX asuvasse eramusse ja varastasid sealt võõrast vara koguväärtuses 992.10 eurot.
ESITATUD APELLATSIOON
4.Kaitsja vaidlustas maakohtu 15.12.2014 otsuse täies ulatuses. Kaitsja põhjendas oma seisukohta alljärgnevalt.
4.1.Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemisel ei ole tõendatud. Kaitsja on seisukohal, et kohtuotsuses viidatud ning aluseks võetud tõendite pinnalt tõusetuvad mitmed vastuolud, mis tekitavad olulisi kahtlusi süüdistatavale süüks arvatud kuritegude toimepanemise tõendatuses ning selle elulises usutavuses (3-1-1-61-08). Kaitsja on seisukohal, et Ford Transiti varguse episoodis viitavad süüdistatava süü tõendamatusele järgmised asjaolud:
4.1.1.E J ütluste kohaselt juhtis just süüdistatav varguse objektiks olnud sõidukit. Lähtuvalt sõiduki vaatlusprotokollist võeti sõiduki roolilt, käsipiduri käepidemelt, vasaku ukse väliselt ja sisemiselt käepidemelt, vasaku ukse aknalingilt ning sõiduki armatuurlaualt puuteproovid, milles tuvastati süüdistatavale mitte kuuluv kolmanda isiku DNA profiil (Ekspertiisiakt 13E-GE0752). Eeltoodust tulenevalt on tõenäoline, et varastatud sõidukit ei juhtinud süüdistatav vaid menetluses tuvastamata kolmas isik;
4.1.2.Tuginedes uurimiseksperimendile, asitõendi vaatlus protokollile ning äratundmiseks esitamise protokollile leidis kohus, et läbiotsimise käigus E J elukohast leitud sõiduauto võtmed kuulusid A S ile. Samas jättis kohus tähelepanuta, et kohtus antud ütlustes kinnitas A S, et äratundmiseks esitatud võtmed läksid tema valdusest välja pool aastat enne sõiduki varguse toimumist (14.01.2014 kohtuistungi protokoll). Süüdistatav vabanes vanglast 05.04.2013. Seega ei ole eluliselt usutav väide, mille kohaselt said just süüdistatava käsutuses olla võtmed, millega ta sõiduki ärandas;
4.1.3.Tuginedes sideettevõtjalt saadud andmete vaatlusprotokollile on kohus leidnud, et süüdistatavalt tema kinnipidamisel äravõetud abonentnumbrilt (58648749) 06.06.2013 kella 01:37-08:28 teostatud kõnede positsioneering näitab selgesti, et süüdistatava väide tema viibimiskoha kohta ei vasta tõele. Samas on kohus jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused, mille kohaselt ei saa ta välistada, et viidatud ajavahemikul kasutati viidatud abonentnumbrit tema teadmata E J poolt. Süüdistatav on apellatsioonkaebuse kujundamise juures märkinud, et E J on isiklikult tuttav E K’iga (tel. XXXXX), kuna süüdistatav isiklikult oli neid varem tuttavaks teinud. Seega saab sideandmete vaatlusprotokolliga tuvastada üksnes abonentnumbri kasutamise koha, kuid mitte süüdistatava viibimiskoha nende kõnede tegemise ajal.
4.2.Kaitsja on seisukohal, et Saviliiva XX varguse episoodis viitavad süüdistatava süü tõendamatusele järgmised asjaolud:
3(8)
4.2.1.M K ütluste kohaselt jõudsid nad Saviliiva tänavale 08.06.2013 kella 00.30-01.30 paiku. Sideettevõtjalt saadud andmete vaatlusprotokollist nähtub, et süüdistatav viibis 07.06.2013 kell 23.37 Tallinna südalinnas, millest Saviliiva XX asuva hooneni on ligikaudu 11-12 km. M K ütlustest tulenevalt toimus liikumine kesklinnast Saviliiva XX asuva elamu juurde jalutades. Keskmise tempoga kõndides kuluks sellise vahemaa läbimiseks ligi kolm tundi. Seega on eluliselt väheusutav, et alkoholijoobes süüdistatav suutnuks M K poolt kirjeldatud ajal ja viisil jõuda Saviliiva XX asuva elamu juurde.
4.2.2.Maakohus on M K ütlustele toetudes leidnud, et süüdistataval tasus pärast varguse toimepanemist Statoilist ostetud kaupade eest 50 eurose kupüüriga, mis tõendaks nagu pärast Saviliiva tee majas viibimist tekkinuks süüdistataval just selline rahatäht, nagu kannatanult rahakotiga varastati. Samas on M K kohtus R K küsimusele vastates öelnud otse, et ei näinud millise kupüüriga süüdistatav maksis. Seega ei saa olla tõendatud, et süüdistataval maksis Statoili tanklas pärast väidetava varguse toimepanemist kannatanult varastatud sularahaga. Samuti ei saa teha sellest, et E J l ja M K l ei olnud enne süüteo toime panemist raha, järeldust nagu poleks seda olnud ka süüdistataval. Süüdistatava ütluste kohaselt viibis ta enne Haabersti Statoili suundumist ööklubis ning tarbis alkoholi, milleks on loogiliselt võttes ikkagi raha tarvis.
4.2.3.Toetudes kannatanu H R ning M K ütlustele asus kohus seisukohale, et süüdistatav avas eelnevalt kannatanu valdusest välja läinud võtmetega Saviliiva XX asuva eramu lukustatud ukse ning võimaldas E J l ning M K l elamusse siseneda. Samas selgub M K poolt R K küsimustele vastuseks antud ütlustest otseselt, et ta seisis maja taga ega saanud näha kes ja kuidas ukse avas. Samuti ei suutnud kannatanu H R tõsikindlat (üksnes oletab) välistada, et ei vahetanud eelnevalt elamu välisukse lukkusid. Samuti ei mäleta kannatanu H R kas ta lukustas ukse vaid üksnes eeldab seda. Seega ei ole tõendatud, et süüdistataval olid üldse võtmed, mis olid eelnevalt kannatanu H R valdusest eelnevalt välja läinud ning avas nendega Saviliiva XX asuva elamu ukse.
4.2.4.Kohus on otsuse tegemisel toetunud M K ütluste olustikuga seostamise protokollile, milles M K näitab millist teed pidi ta koos E J ning süüdistatavaga liikus Saviliiva XX asuva elamu juurde. Samas nähtub protokollist, et M K juhatab menetlejad Rannamõisa teele ning seejärel palub keerata paremale Saviliiva tänavale. Samas tuleb arvestada, et Rannamõisa teelt ei ole otse võimalik Saviliiva tänavale keerata ning Rannamõisa teel on sisuliselt kolme erinevat teed pidi võimalik Saviliiva tänavale jõuda. Seega ei saa sündmuskoha olustikuga seostamine olla täiesti objektiivne ning püsib kahtlus, et selle läbiviimisel on isikut suunatud.
4.2.5.Kohus on otsuse tegemisel lähtunud M K ütluste olustikuga seostamise protokollis M K poolt antud selgitusele selle kohta, et süüdistatav võttis enne teisele korrusele minekut kaasa noa. M K on kohtus andnud ütlusi, millest nähtub selgesti, et tema ei näinud nagu oleks keegi varguse toimepanemisel noa võtnud. Sama kinnitab E J oma ütlustes. Seega ei ole tõendatud, et süüdistatav võttis enne Saviliiva XX asuva hoone teisele korrusele siirdumis kaasa kööginoa.
4.3.Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes kohtuotsuse liitkaristuse kohaldamise osas põhjendamata. Tulenevalt KarS § 63 lg 2 mõistetakse kuritegude reaalkogumi korral iga üksiku kuriteo eest eraldi karistus ning seejärel ärakandmisele kuuluv liitkaristus. Kohus on antud juhul mõistnud süüdistatavale liitkaristuseks 2 aastat ja kuus kuud vangistust, jättes samas avamata, milline on karistusmäär kuritegude lõikes eraldivõetult. KarS § 63 lg 2 sätestatud reegli järgimata jätmine ei võimalda analüüsida ega kontrollida liitkaristuse kujundamist.
4.4.Kaitsja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust jättes hagi tagamise abinõu jõusse ilma, et oleks süüdistatava suhtes esitatud tsiviilhagid rahuldanud. Maakohus on oma otsuse resolutsioonis asunud seisukohale, et süüdistatava vara jääb aresti alla kuni kannatanute tsiviilhagide täitmiseni. Samas ei ole kohus oma otsuses võtnud seisukohta kas ja millises ulatuses süüdistatava suhtes esitatud hagid rahuldatakse.
4(8)
Tulenevalt KrMS § 313 lg 1 punktist 10 tulenevalt peab kohtuotsuse resolutiivosas märkima otsuse tsiviilhagi rahuldamise kohta. Vastavasisuline otsustus ei tulene ka kohtuotsuse põhiosast. Sellest lähtuvalt puudub igasugune alus tsiviilhagi tagamise abinõude kehtima jätmiseks.
4.5.Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 15.12.2014. a otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista L.U talle esitatud süüdistuses märgitud kuritegudes õigeks; jätta H R ́i, S E ning A S ́i tsiviilhagid L.U suhtes läbivaatamata.
KOHTUISTUNG
5.Kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta esitatud apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited L.U süüdimõistmise ja temale karistuse mõistmise osas kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud.
7.Kohtukolleegium on seisukohal, et hinnanud tõendeid nende kogumis, maakohus on jälgitavalt ja veenvalt toonud otsuses välja oma siseveendumuse kujunemise käiku L.U süüdioleku osas sõiduauto Ford Transit, reg nr XXXXX ja seal olnud esemete varguse episoodis. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaitsja apellatsioonis toodud argument ei lükka ümber maakohtu järeldusi, et L.U süü nimetatud kuriteo episoodi toimepanemises on täielikku tõendamist leidnud.
7.1.Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et Ford Transitist võetud DNA proovidega tuvastati süüdistatava L.U-le mitte kuuluv kolmanda isiku DNA profiil (Ekspertiisiakt 13E-GE0752). Sellest tulenevalt on tõenäoline, et varastatud sõidukit ei juhtinud süüdistatav vaid menetluses tuvastamata kolmas isik. Kohtukolleegium sellise kaitsja järeldusega ei nõustu ning osundab, et vastavalt kaassüüdistatav E J maakohtus antud ütlustele L.U oli kaubiku roolis, tema istus kõrval. ( T I lk 65). Kaubiku roolilt võetud proovist saadi DNA osaline profiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. L.U pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta selles segaproovis ei saa teha usaldusväärseid järeldusi. (T I lk 201). Kohtukolleegium on seisukohal, nimetatud tõend mingil juhul ei lükka ümber süüdistuse versiooni, et L.U oli kaubiku roolis, kuna kaubiku roolist saadud segaprofiilist ei saanud teha usaldusväärseid järeldusi. Küll aga ei toeta nimetatud tõend kaitsja versiooni sellest, et roolis oli keegi kolmas isik. Pealegi, süüdistatav L.U unnistas ise maakohtus, et vargusele järgnenud hommikul käis ta koos E J Laagris Ford Transiti juures ning katsus ka auto ust, seega ei olnud põhimõtteliselt välistatud, et L.U bioloogiline materjal võis jääda nimetatud auto külge.
7.2.Väärib tähelepanu, et kaassüüdistatav E J oli maakohtus ristküsitletud L.U juuresolekul ja süüdistatav L.U kohtumenetluse poolena ei kasutanud oma õigust kaassüüdistatavat küsitleda ei ise ega oma kaitsja vahendusel. Esitatud apellatsioonis kaitsja ei too välja ühtegi argumenti, miks kaassüüdistatav E J andis või oli sunnitud andma L.U rõõnavaid ütlusi. E J ristküsitlemise käigus keegi menetlusosalistest tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei seadnud ega taotlenud tema poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks.
5(8)
7.3.Kohtukolleegiumi veendumusel ei lükka argument, et kaubiku võtmed läksid kannatanu valdusest välja neli kuud enne L.U vabanemist vanglast, ümber maakohtu järeldust, et E J ja L.U on toime pannud Ford Transiti varguse episoodi. L.U ei süüdistatagi selles, et on varastanud A S’ilt Ford Transiti võtmeid. Samas, nähtuvalt E J ütlustest ei mäletanud tema, kuidas autosse siseneti ning käima pandi, kuid seletas, et vargus oli toime pandud L.U ettepanekul ning L.U oli ka kaubiku roolis, kuna tema ei oska autot juhtida. Väärib tähelepanu, et maakohtus on uuritud ka E J ütluste ja olustiku seostamise protokolli (T I lk 91-94), millest tuleneb, et E J juhatas menetlejaid Ehitajate tee 113 maja juurde, kust koos L.U-ga varastas sõiduautot Ford Transit ning seejärel juhatas Laagrisse, nad ta koos L.U-ga varastatud sõiduauto maha jätsid. Nimetatud protokollis kajastatud teave riimub täielikult E J poolt maakohtus antud ütlustega.
7.4.Kaitsja on oma apellatsioonis toonud välja väite, et maakohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused, mille kohaselt ei saa ta välistada, et varguse toimepanemise ajal kasutas temale kuulunud abonentnumbrit tema teadmata E J. Seega saab sideandmete vaatlusprotokolliga tuvastada üksnes abonentnumbri kasutamise koha, kuid mitte süüdistatava viibimiskoha nende kõnede tegemise ajal. Kohtukolleegium sellise kaitseversiooniga ei nõustu ning esmalt märgib, et nähtuvalt L.U poolt maakohtus ristküsitluse käigus antud ütlustest magas ta öösel 05.06.2013 vastu 06.06.2013 M K juures kodus ning kus võis olla sel ajal tema telefon, tema seletada ei oska. Asjakohatu on kaitsja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta L.U versiooni, et L.U telefoni kasutas nimetatud ajavahemikul E J. Süüdistatav L.U ei toonudki sellist versiooni maakohtu menetluses välja, vaid selline väide oli esmakordselt esitatud alles apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium osundab seejuures kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (vt RKKKo nr 3-1-1-104-05, 3-11-112-99). Lisaks sellele, väärib tähelepanu, et süüdistuses toodud ajavahemiku alguses toimus tihe suhtlemine E J abonentnumbri 56185928 ja L.U abonentnumbri 58648749 vahel (T II lk 1), seega ei ole eluliselt usutav, et E J helistas nimetatud ajavahemikul L.U-le kuulunud abonentnumbrilt iseendale. Järgnevalt süüdistuses toodud ajavahemikul toimus aktiivne suhtlemine Laagris asuva tugijaama vahendusel (ehk kaubiku mahajätmise kohal) L.U ja E K abonentnumbrite vahel. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga asub ülaltoodust lähtuvalt ainuvõimalikule järeldusele, et tõendite kogumiga on täielikku tõendamist leidnud, et ajavahemikul 05.06.2013 kl 23.00 kuni 06.06.2013 kl 09.00 varastasid L.U ja E J Tallinnas, Ehitajate tee 113 maja juurde pargitud sõiduauto Ford Transit (reg nr XXXXX), milles olid laste jalgrattad ja automagnetoola Blaupunkt äravõetava paneeli ja kõlariga.
8.Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega varguse episoodi osas Tallinnas, Saviliiva XX majast, mis justkui viitaksid L.U süü tõendamatusele selle kuriteo toimepanemises, kuna ka selles episoodis ei kaalu kaitsja argumendid üles kriminaalasjas kogutud ümberlükkamatuid tõendeid.
8.1.Ringkonnakohus esmalt märgib, et mõlemad kaassüüdistatavad M K ja E J osutavad järjekindlalt L.U-le , kui isikule, kellega mindi vargile Kakumäel, Saviliiva XX asuvasse majja. Mõlemad kaassüüdistatavad olid L.U ja tema kaitsja juuresolekul maakohtus ristküsitletud ning L.U kasutas oma õiguse esitada kaassüüdistatavatele küsimusi. Väärib tähelepanu, et V.
6(8)
L.U esitas M K e ainult ühe küsimuse taksoarve maksmise kohta, millele on M K varasemalt maakohtus vastanud, et takso eest maksis L.U majast varastatud 50 euroga. Sama raha eest olid neile ostetud Haabersti Statoilist võileivad ja joogid. Muid küsimusi kaassüüdistatavatele L.U ei olnud. (T I lk 63-66) Väärib rõhutamist, et keegi menetlusosalistest ei seadnud kahtluse alla M K ja E J ütluste usaldusväärsust - keegi ei taotlenud nende poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil. Ka kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ja asjaolud ei luba kahelda kaassüüdistatavate ütluste usaldusväärsuses. Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonis toodud väide, et M K ütluste kohaselt jõudsid nad Saviliiva tänavale 08.06.2013 kella 00.30-01.30 paiku, järelikult jalgsi teekond Kesklinnast Kakumäele võttis neil alla 1 tunni, mis ei ole eluliselt usutav. Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist seletas M K ka seda, et teekond kesklinnast Saviliiva XX majani võttis neil tund-pooltest. Avaliku interneti ressurssi maps.google.ee kohaselt teekond jalgsi Randisson Blu hotelli juurest Saviliiva XX majani on ca 9 km pikk. Seega eluliselt on usutav, et sellist teekonda võib läbida 1,5 tunniga. Täpset maja juurde saabumise kellaaega ei pruugi süüdistatav aga lihtsalt mäletada.
8.2.Maakohtus on ümber lükatud ka süüdistatava kaitseversioon sellest, et enne Haabersti Statoili suundumist viibis ta ööklubis ning tarbis alkoholi. Tunnistaja H P, kes viibis Mustamäel asuvas ööklubis alates kellast 00.00 seletas kohtule, et nägi M K d ja L.U ööklubis alles hommiku poole, mis riimub täielikult M K ütlustega, et ööklubisse mindi koos L.U-ga kella 3 ja 4 vahel, enne seda viidi E J taksoga Sõle tänavale koju. Saviliiva XX majas varguse ajal viibiti aga ca 10 min. Nimetatud ajaraamid riimuvad kindlalt M K ja E J ütlustega toimunust.
8.3.Vähetähtsad ja otsitud on ka kaitsja argumendid, et M K ja E J ei saanud näha kuidas L.U Saviliiva XX ukse lahti tegi, kuna nad viibisid sel ajal maja taga. Kohtukolleegium märgib, et samas seletasid nii E J, kui ka M K, et nägid L.U käes majavõtmeid, seega ei teki kahtlusi, et maja ukse tegi sissetungimiseks lahti just L.U.
8.4.Ringkonnakohus on eespool sedastanud, et keegi menetlusosalistest ei seadnud kahtluse alla M K ja E J ütluste usaldusväärsust, seega on alusetu kaitsja apellatsioonis toodud kahtlus, et M K ütluste olustikuga seostamise protokolli koostamise ajal oli M K menetleja poolt suunatud.
8.5.Süüdistatav L.U-lt äravõetud Saviliiva XX majast varastatud I-Pad 2, kogumis M K ja E J ütlustega ja asjaoluga, et takso Haaberstisse oli kutsutud just L.U poolt lubavad kohtul jõuda ainuvõimalikule järeldusele, et 08.06.2013 ajavahemikul kl 00:30-04:00 tungisid E J ja M K L.U ettepanekul ja tal kaasas olnud võtmetega Tallinnas Saviliiva tee XX asuvasse eramusse ja varastasid sealt võõrast vara koguväärtuses 992.10 eurot.
9.Esitatud apellatsioonis kaitsja leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes kohtuotsuse liitkaristuse kohaldamise osas põhjendamata. Kohtukolleegium sedastab, et kaitsja arusaam liitkaristuse kohaldamisest on sügavalt ekslik ning kehtiva kriminaalõiguse üldosaga vastuolus. Kuna süüdistatav pani toime mitu kuriteoepisoodi, mis vastavad ühele süüteo koosseisule, siis ei peagi kohus tulenevalt KarS § 62 liitkaristust mõistma. Muus osas kaitsja süüdistatavale mõistetud karistust ei vaidlustanud, kuid kohtukolleegium märgib, et L.U-le mõistetud karistus KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi on seaduslik ja põhjendatud.
10.Väärib tähelapanu kaitsja seisukoht, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust jättes hagi tagamise abinõu jõusse ilma, et oleks süüdistatava suhtes esitatud tsiviilhagid rahuldanud. Maakohus on küll teinud 15.12.2014 vigade parandamise määruse (KrMS § 431 korras), millega
7(8)
konfiskeeris menetluskulude katteks L.U-le kuuluv sularaha 128,98 eurot. Kohtukolleegium esmalt märgib, et vara konfiskeerimise otsus peab olema põhjendatud ning lugejale peab olema jälgitav, kuidas kohus on jõudnud vastavasisulise lahendini. Tegemist ei ole ilmse ebatäpsusega, mida on võimalik parandada motiveerimata määrusega KrMS § 306 lg 5 korras, seega vara konfiskeerimist ei ole lubatav otsustada määrusega vigade parandamise korras. Ei ole lubatav nimetatud küsimust lahendada ka KrMS § 431 ehk kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise korras, kuna kohtuotsus on veel jõustumata. KarS § 83 1 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Käesoleval juhul maakohus jättis täielikult põhjendamata, kuidas ta jõudis veendumusele, et L.U-lt äravõetud ja arestitud vara 128,98 eurot pärineb talle inkrimineeritud kuriteost. Nimetatud puudust ei ole ringkonnakohtul võimalik aga parandada ning see on käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, lg 2 mõttes, mistõttu ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse L.U-le kuuluva sularaha konfiskeerimise osas ning tagastab arestitud vara süüdistatavale.
11.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. L.U kaitsja advokaat Siim Mõistlik taotles süüdistatavale toimiku tutvustamise, apellatsiooni koostamise, istungiks ettevalmistumise ja istungist osavõtu eest kaitsjatasu väljamõistmist 6,5 tunni eest, ilma käibemaksuta, summas 260,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja tasu taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 15. detsembri 2014 kohtuotsuse L.U ’le kuuluva vara sularaha 128,98 eurot konfiskeerimise osas ning teeb uue otsuse, millega vabastab vara aresti alt ning tagastab süüdistatavale, seega teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi ning käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt. Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Sten Lind
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.